14.02 - Picton, Marlborough Sounds, Motueka

Tirr-tirr, äratus oli kell 7, sest tund aega hiljem pidime olema juba sadamas. Kuigi hotell ei olnud reisisadamast kaugel, ei osanud me Wellingtoni tööpäeva alguse tipptundi kuidagi prognoosida. Meie suund oli küll kesklinnast väljapoole, kuid mine sa hullu tea, pärast passime kusagil ummikus ja imetleme kuidas meie laevuke vaikselt kaugusse kaob. Laevast maha jäämine oleks tekitanud meile keskmise raskusastmega emotsionaalseid murekortse, sest praamid on reeglina välja müüdud ning poleks üldse ime, et järgmist vaba kohta oleksime pidanud ootama paar päeva. Aga õnneks nii ei läinud ja need vähem kui 5 kilomeetrit läbisime praktiliselt peatumata, mistõttu jõudsime sadamasse väga suure ajavaruga.

Interislanderi "Kaitaki"

Ega’s midagi, tegime check-ini ära ning parkisime oma auto praami järjekorda. Transporti pakkus meile Interislanderi firma oma suurima praamiga, millel nimeks „Kaitaki“. Huvitava faktina jäi silma see, et oma nooruspõlves on see laev sõitnud ka Läänemerel, seilates Rootsi ja Poola vahel. Lisaks Interislanderile pakub Cooki väina ületamise teenust veel üks firma – Bluebridge – ning nende kahe hinnatasemed ja graafikud on üsna sarnased. Bluebridgel on neli väljumist päevas kummaski suunas ning Interislanderil 5. Kaks inimest + auto edasi-tagasi tuleb kokku ligikaudu 500$+/- 50$ (sõltub konkreetsest ajast). Tuletan meelde, et

"...kuid merel siras juba päike..."

meil oli auto praamiga ülevedu autorendi hinna sees, pidime vaid tasuma reisijapiletite eest (mis on 69$ per inimene per suund). Jah, ega see väga odav lõbu pole, kuid teisalt pole see ka päris Virtsu-Kuivastu ots. Kilomeetreid tuleb peaaegu 100 ja ületatakse seda kurikuulsalt heitliku ilmaga väina üle kolme tunni. Täna seda heitlikku ilma muidugi polnud, taevas oli hommikul küll päris veel pilves, kuid merel siras juba päike ja väljas oli ka üsna soe.

Vaadates seal rodus seistes enda ümber ringi, siis julgen väita, et üle 80%

Kaasteelised ootamas praamile pääsu

autodest olid turistide rendikad. Loomulikult eristusid teistest rohelist värvi Jucy nimelise rendifirma mikrobussid (neid kohtas reisi jooksul ringi sõites niipalju, et ühel hetkel hakkas silmanurk vaikselt viskama kui järjekordset konnavärvi, munakujulist liikurit nägi), kuid hulgi oli ka Apexi, Ace ja Omega kleepsudega autosid. Selliste rendifirmade masinaid, mille nimesid sa varem kuulnud oled, aga polnud ühtegi, sest nagu ma 11. veebruari jutus kirjutasin, ei luba rahvusvahelised firmad oma sõidukeid üle viia. Annad Wellingtonis massina ära, kõmbid kogu oma maine vara käe otsas laeva ning Pictonisse jõudes antakse sulle uus rendiauto. Äi siuke asi meile sobi!

Peale kaheksat hakati laeva komplekteerima ning see läks väga sujuvalt. Autosid mahtus lausa kolmele korrusele, sealhulgas välitekile ning meie juhtusime olema need, kes said koha teisel tekil, otse allasõidu rambi ees. See tähendas seda, et maha sõitmisel olime me esimesed, kes teiselt tekilt liikuma saavad. Autoga pardalesõitmise eelis seisis ka selles, et me pidime laeva istekohtade pärast võitlema vaid teiste juhtidega, autota reisijad said

Vaade Wellingtoni sadamale

hiljem peale. Nii hõivasimegi endale ühes söögikohas neljase laua ning seadsime end kenasti sisse. Seega istuma saamisega on nagu Soome laeval – kes eessa, see miessa.

Kui aga jalarahva väravad avati ning inimmass laeva voolas, tõmbasime peagi oma välja sirutatud koivad tagutükkide alla tagasi ning asjad veidi koomale, sest päris mitmed käisid juba nooliva pilguga meie laua vabasid toole piidlemas. Rasvase rinnaga hunte kohe polnud, kuid lõpuks siiski tuli üks vanem paarike, mille proua küsis vastuvaidlemist välistaval toonil, et „Need toolid on siin vabad, jah???“. No eks nad ole jah, kui te just peate küsima. Niisiis istusimegi ühe väikese lauakese ümber meie ja kaks võõrast inimest, mis viis ebamugavustaseme õrnroosasse. Small talki järgmised 3 tundi ei olnud mingit tahtmist teha, otse ette ei saanud pikalt vaadata (sest seal istus see vanapaar) ning kõrvale ka ei saanud vaadata (sest seal olid teised reisijad). Ning kaua sa ikka lakke vaatad või laua alla, enda ette põrnitsed. Imelik hakkab! ☺

Wellingtoni panoraam

Seega otsisime asendustegevusi – mina käisin välitekil pilti tegemas ning naine püüdis silma looja lasta (mis tal ka õnnestus). Laua äärde naastes, otsustasin süveneda reisipäeviku täitmisesse, sest olime seal natuke maha jäänud. Tunniga jõudsin reaalajale järele ning selle ajaga suutsin tühjaks kirjutada mitte ainult pastaka, vaid ka kõhu. Laevapuhvet üllatas kehva valikuga, aga selle eest olid vähemalt hinnad üle mõistuse kõrged. Nagu laevadel ikka. No näiteks - kuna keskmisest varasem ärkamine ja pikalt niisama passimine olid veidi uimaseks teinud, otsustasin osta kohvi. Kui te arvate, et seal olid mingid ulmeedevad robotkohviaparaadid, mis pakuvad sulle tuhat ja üht erineva maitsega mokka-frappe-kapuuts-iinosid, siis see ei saa olla kaugem tõest. Kohvi valik oli selline – jah/ei. Ning see, kui kohvi antakse sulle teepakis ja teenindaja serveerib vaid kuuma vett, siis see ütleb nii mõndagi. Jah, see kohv maitses ka nii kehvasti, kui arvate. Kuuma, keedetud vee maik jäigi domineerima – vaid siis kui oma maitset tundvad keelenäsad ülitundlikku seisundisse kruttisid, tundsid õrnalt, et on vist jah midagi kusagil põhja kõrbenud. Õnneks oli tops väike – nii suure mehe pöidla sõrmkübara mõõtu. Aga maksis see mõnu 3.80$ (ca 2.60€).

Kruiisilaev jõudmas Uus-Meremaa pealinna

Maksmise järjekorras juhtusin pealt kuulma ka huvitavat vestlust teenindajapreili ja ühe Austraalia vanapapi vahel. Nad linkisid oma päritolumaad paari lause ja aktsendi pealt ära ning ühel hetkel jõudis vestlus ilmani (tuletan meelde, et mina seisin vanamehe selja taga, kannatamatult oodates, et saaksin oma äraspidise gurmeekohvi eest tasuda).

Austraalia härra: „Täitsa kena suvelõpuilm teil siin, kas pole?“

„Jah, on küll, lõpuks jõudis suvi ka kohale.“

„ Ega jah, varsti talv käes ning siis vist pole enam niipalju reisijaid.“

„Ilmselt küll, aga ega ma talvel siin ei ole. Uus-Meremaa talved on nii kõledad ja külmad, et mina küll ei plaani siin passida, siin ei kannata olla. Mõte on tulla Austraaliasse, olen ka varasematel talvedel seal töötanud.“

Mõtlesin, et köhatan, tõstan näpu püsti ja räägin neile pimedatest ja külmadest talvedest, aga suutsin end siiski tagasi hoida. Ei tahtnud inimesi traumeerida. Austraalia vanahärra oli juba päris vana ka, ei soovinud talle eluõhtul nii õudseid lugusid rääkida (nt novembri lõpu Eesti ilmadest). Äkki juhtub midagi ja siis mina süüdi. Kuigi jah, ega see Uus-Meremaa talv ka mingi meelakkumine pole, austraallase jaoks on see kindlasti elamiskõlbmatu tundra. Keskmised temperatuurid seal põhjamaade talve küll ei meenuta (viimaseid talvesid muidugi juba meenutavad)  – Põhjasaarel kõiguvad 10-15 kraadi vahel ning Lõunasaarel 0-10 kraadi vahel – aga kliima on siiski üsna ebamugav. Nendele kraadidele tuleb juurde liita suhteliselt stabiilselt lõõtsuv tugev tuul ja asjaolu, et talvel on sademete hulk päris kõrge. Ning kraade arvestades, ei lange laialehist lund, vaid piserdatakse hoopis hoogsalt vett. Kui võrrelda Eesti ja Uus-Meremaa sademete hulkasid, siis võib öelda, et eestlased elavad kõrbes. ☺ Aasta keskmisena tuleb peaaegu kahekordne vahe ja talvel on Uus-Meremaal ka sademete rekordid, mis käristab vahe veelgi suuremaks. Seega kuidas seda nüüd kirjeldada? Uus-Meremaa talv on nagu november Eestis, aga üle kahe korra vihmasem ja oluliselt kõvema tuulega. Ahvatlev, kas pole? Muidugi on ka seal helgemaid hetki ja kohti – Lõunasaare mägedes on kenasti ka miinustemperatuurid olemas ja suusakuurordid avatud. Plussina saab ära tuua ka selle, et päikest ei püüta Uus-Meremaal hilissügisel kotti ja ei maeta märtsini maha, pimedaks/valgeks läheb seal normaalsel kellaajal ka talvel. Aga aitab statistikast ja talvest, käes oli õnneks suve lõpp ja laeva akna taga kaunis ilm.

Selliseid „maksa kahe eest, saad ühe“ stiilis pakkumisi tuli ka siis, kui rahulikult seal oma laua taga istusime. Mööda laeva liikusid toidukärud, kus pakuti enneolematut diili – vastlakukli moodi asi vahukoore ja moosiga ainult 8$ (ehk ca 5,5€)! Ahjaa – valentinipäev oli ju. No siis küll. Oleks pisikese südamekujulise marmelaaditüki ka veel peale pannud, võinuks küsida juba 20$ ja rahvas oleks tormi jooksnud.

Kui reisipäevik oli täidetud, kõht täis söödud, fotoka mälukaardil pildid ära sorteeritud ning natuke ka Eesti uudiseid loetud, oligi 3 tundi möödas. Olime juba peaaegu oma lauanaabrid unustanud, kuni tuli täiesti lambist küsimus: „How do you like New Zealand?“. Ilmselgelt oli vanapaar ennast täiega tagasi hoidnud ja üritanud mõistatada, et mis haldjakeeles me siin teisel pool lauda räägime, kuid lõpuks andsid nad alla. Sest nii pea kui me olime vastanud, et väga ilus on kõik, tuli küsimusi, vastuseid meie küsimustele, vastuseid küsimustele, mida me polnud küsinud ja muud juttu, kui kuulipildujast. Kui esmamulje prouast oli olnud nati negatiivse maiguga (tundus selline tõre vanatädi), siis tegelikult olid nad mõlemad toredad inimesed.

Selgus, et nii mees kui naine on pärit Lõunasaarelt, kuid juba pikemat aega elavad nad Põhjasaarel. Samas suvepuhkused veedavad endiselt peaaegu alati Lõunasaarel ning seekord olid nad minemas Uus-Meremaa kõrgeima mäe, Mount Cooki (3724 m), jalamil asuvasse puhkekeskusesse. Põhjus, miks nad lähevad alles nüüd, kui suvi on lõppemas, oli selles, et Uus-Meremaal pole väidetavalt viimased 50 aastat nii sitta suve olnud kui sel aastal. Sisuliselt on mitu kuud järjest sadanud ning ka temperatuurid on olnud tavapärasest oluliselt madalamad. Nende väitel võis selles tavalisel aastal üsna kindel olla, et suvel on pigem kuiv ilm, kuid see aasta tuli paljudele paraja šokina. Sadas ja sadas ja sadas ning ei läinudki soojaks – suvine pikem koolivaheaeg sai ka hiljuti läbi ning lapsed ei saanudki seda väga palju nautida. Einoh tore-tore, viimase 50 aasta kehvem suvi… Seda meil Eestiski küll ja veel ning peaaegu igal aastal, oli nüüd vaja nii kaugele seda nautima tulla. ☺

Õnneks nad andsid ka meile veidike lootust, sest Lõunasaarel olla väidetavalt juba soojaks läinud ning loodetavasti saab see vihmaperiood lõpuks läbi. Seepärast nad ka liikvele läksid, ehk on siis kohalikel õigus. Loomulikult soovitasid nad meile Lõunasaarel ka väga paljusid põnevaid kohti, mida külastada ning oma suureks rõõmuks sain nentida, et enamus nendest olid mul ka reisikavas sees.

Uurisime neilt ka maavärinate kohta, sest need on Uus-Meremaal umbes sama tavalised kui pagulaste ja homode kirumine EKRE kontoris. Keskmisena fikseeritakse kümneid maavärinaid päevas, kuid 2016 oli rekord ning siis registreeriti kokku 38 828 värinat (see on ca 106 tükki päevas). Loomulikult ei tähenda see seda, et pead ööd ja päevad kusagil punkris pikali vedelema, sest enamus nendest värinatest jäävad vahemikku 0-3 magnituudi, mida tavaolukorras ei pane tähele. Aga kiirelt on kasvanud ka tugevamate maavärinate hulk – üle 4 magnituudiseid värinaid registreeriti aastal 2016 tervelt 1001 tükki, mida on üle 2 korra rohkem, kui viimase 50 aasta keskmine. 1001 tähendab peaaegu kolme maavärinat päevas, mida inimene reaalselt ka tunda võiks. Loomulikult on riik suur ja need värisemised ei ole alati katastroofiliste tagajärgedega, kuid 2016 oli ka kaks üle 7 magnituudist värinat, mis reaalselt muutsid Lõunasaare rannajoont (aga sellest siis kui sinnakanti jõuame).

Nende vastus oli selline, et väiksematega ollakse harjunud ning ka sellega ollakse harjunud, et iga hetk tuleb valmis olla suuremaks. Suured maavärinad ajavad aga alati ihukarvad püsti, kui juhtud kusagil epitsentri lähedal olema. Loomulikult õpetatakse seal maal juba maast madalast käitumisjuhiseid maavärina puhul, kuid võimsate tõugete puhul on elunatuke alati suures ohus ning olukord hirmuäratavalt kole. Paar korda olid nad selle läbi elanud ning kuna nad meie vastas istusid, siis ilmselgelt edukalt. Ehk siis nende soovitus oli – kuniks maa ei värise, ärge selle peale mõelge, aga kui värisema hakkab, siis tegutsege mõtestatult. Eesmärk number üks on majast välja saamine (ja väljas suurtest puudest ja elektripostidest eemale hoidmine). Kui see ei õnnestu, siis tasub ronida kuhugi laua alla või seista ukseavas, mis reeglina on toa kõige vastupidavam koht ning seal on ka oluliselt väiksem tõenäosus, et teile midagi pähe kukub. Loomulikult kui kogu maja kokku variseb, siis pole ukse peal seismisest essugi kasu, kuid siis polegi midagi teha.

Pictoni sadam Lõunasaarel

Siis oli meie kord ette kanda kohustuslik oma kodumaa kohta: mis-on-Eesti, kus-on-Eesti ja me-leiutasime-Skype’i (mis küll päris tõele ei vasta, a las ta olla). Üllataval kombel nad olid meie rahvakillu eksistentsiga kursis ning peamiselt arvatavasti seetõttu, et proua kauge esivanem oli olnud soomlane. Uurisin, et kas ta natuke puhub ka (Soomet), aga ei puhunud ta midagi. Õnneks, sest me ka ei puhu. Aga selle tõdemusega ka meie jutulõng katkes, sest kapten teatas, et peagi jõuame Pictoni sadamasse ning autodega reisijatel paluti oma iseliikurid üles otsida. Soovisime mõlemad üksteisele head reisi ja läksimegi oma teed.

Sissesõit Pictonisse käib piki kauneid väinasid

Tõtlikul sammul autosse minemine ennast ära ei tasunud, sest siis läks ootamiseks. Olime küll esimene auto, kes kõrgematelt korrustel välja saaks sõita, aga allasõidu ramp püsis jonnakalt üleval. Lisaks sellele kõmpisid meie eest läbi ka kõik autota reisijad, mistõttu saimegi alles liikvele siis, kui laeva olid jäänud ainult teise ja kolmanda korruse autod. Aga mis sellest, sest ega meil kiiret polnud kuhugi. Kuna meil puudus ka väga selge arusaam sellest, et kuidas me täna siia kohale jõuame ning kohale jõudes ülejäänud päeva veedame, polnud meil ka ühtegi öömaja broneeritud. Sarnaselt eelmistele päevadele lootsime, et „midagi ikka leiame“, kuigi see Wellingtoni kogemus tegi veidi ettevaatlikuks.

Kaubasadam meenutas Eesti sadamaid :)

Kui lõpuks laevalt maha saime, oli meil vastas väga ilus suveilm. Lõunasaare fjordidesse sisse sõites kahjuks polnud võimalik välitekile seda nautima minna, sest kapteni sõnul oli õues ohtlik torm. Arvestades seda, et ilm oli peaaegu tuulevaikne ning fjordide veepind lähenes peegelsiledale olukorrale, oli minu arust väike ohumärk see, et kapten sellist asja väitis. Mida ta söönud/joonud oli? Õnneks ei takistanud selliste hallutsinatsioonide mõju laeva edukalt (st täitsa ilma põhja minemata) sadamasse tüürimast.

Niisiis Lõunasaar, või nagu maoorid seda kutsuvad - Te Waipounamu („Rohelise kivi veed“ – viidates paljudele nefriidi leiukohtadele sellel saarel). Meid ootas ees peaaegu 2 nädalat avastamist sellel põneval ja looduse poolest täiesti teistsugusel saarel, kui Põhjasaar. Linnulennult on saar ligikaudu 800 kilomeetrit pikk ja keskmiselt 200 kilomeetrit lai ning meie unistus oli sellele ring peale teha. Kui mööda 

Auto portree

teed sõita (mida me plaanisime teha), oli lõunatipuni üle 1000 km maad ning see sisaldas ka üsna mägist sõitu, sest peaaegu terves pikkuses poolitab (või siis just liidab) saart võimas Lõuna-Alpide nime kandev mäestik. Aga hakkame siis, otsast minema…

Kohe Pictoni sadama kõrvalt keeras ülesse mägedesse Kuninganna Charlotte’i tee, mis väidetavalt pidi olema üks maalilisemaid autosõite tervel Uus-Meremaal. See väide sai põhimõtteliselt tõestatud esimese paari minutiga. Meil küll võrdlusbaasi kõigi riigi teede kohta polnud,

Kuninganna Charlotte'i tee

kuid neid vaatepilte, mida meile hakati silmadesse loopima, on täiesti mõttetu sõnades kirjeldada – need olid tõesti väga-väga kaunid.

Nagu ka tänase jutu lõpus olevalt kaardilt näete, on Lõunasaare põhjaosa üks lõputu merelahtede rägastik ning see kitsuke maantee kulges ja kulges piki rannikut - kord üsna kõrgel mägede külgedel, kord all veepiiri

Mägesid kattis lopsakas mets

ääres. Ehk siis ühel pool mägi ja tihe põlismets ning teisel pool väinad, abajad, lahesopid, väga erinevat värvi veega. Ning seda 40 kilomeetri jagu. Just mägede kõrgus oli see, mis koheselt silma torkas – kui Põhjasaarel olid mäed pigem sellised, mida võiks nimetada kupliteks, siis siin olid ikka konkreetsed mäed (kuigi veel mitte üüratult kõrged). Kui juhtuksid vales kohas, silmad krõllis, vaateid nautima ja selle tegevuse ajal teeservast alla sõitma, siis sa ei veereks laugelt veepiirini, vaid konkreetselt lendaksid järsakust alla.

Vaade Grove Armi lahele

Teine asi, mis silma jäi, oli asustuste ja metsavabade alade vähesus. Põhimõtteliselt siin põhja- ja loodenurgas selliseid paljaks raiutud mägesid väga ei olnudki ja ka tasandikke leidus pigem vähe. Ühest küljest ei toetanud siinsete mägede geoloogia seda (kuna nad olid üsna järsud) ning teisest küljest olid väga suured alad ka kaitse all. Asustuste osas oli Lõunasaar nii või naa enamasti „inimtühi“ – Eestist üle kolme korra suuremal alal elab vaid 1,1 miljonit inimest ning

Vahetevahel jõudis tee ka päris veepiirile

kolmveerand on neist linlased (ja neist omakorda pooled elavad Christchurchis). Külake siin, asulake seal, kuid vähemalt see Queen Charlotte Drive jättis küll üsna inimvaba mulje. Mis oli tore.

Need väikesed tasandikud, mis olid mägede vahel, pakkusid mulle taas linnupildistamise rõõmu. Ning seekord ka juba midagi palju kirevamat ning eksootilisemat kui näiteks kajakad – ühe talumaja heinamaal

Tõmmu-sultantait ehk pukeko

sibasid ringi tõmmu-sultantait ehk pukeko ja valgepõsk-haigrud. Tollel talumajal oli ka väga eriline „valvekoer“ oma kuudi ees rohtu mäletsemas. Kuna see kuut asuski reaalselt maja juurde viiva tee ääres, tuli eeldada, et kitse ülesanne oligi ebasoovitavaid külalisi eemal hoida. Kuidas valvekits oma tööd teeb, me kontrollima ei läinud, kuid pakun, et see on kombinatsioon hammustamisest, sõrahoopidest ja kõvast

Valvekits

mökitamisest. Seda viimast võib vabalt kitse asemel teha ka sissetungija, kes esimese kahe komponendi eduka koostöö vilju maitsta saab.

Aga mööda seda Charlotte’i maanteed sõites tuli olla väga tänulik selle üle, et tee rajajad olid olnud nii ettenägelikud, et olid loonud teele hulgaliselt taskuid ja vaatekohti, kus sai auto kinni pidada ja kõike seda ümbritsevat kaunidust enesesse imada (ja ma ei mõtle siin kitse vaatlemist). Ilmselt vähendas selline teeplaneerimine oluliselt veepiirilt leitavate põlenud autovrakkide arvu. Seda kaunidust sai muidugi lisaks

Marlborough fragment

eneseimule ka fotokale talletada. Või tahvlile. Või telefoni. Loomulikult võis ka molberti välja võtta ning maalida või siis kirjutada luuletusi või teha mõni laul, inspiratsiooni oli siin küllaga. Me siiski piirdusime kahe esimese võimalusega – silmad=>aju ja fotokas.

Nende kaunite merelahtede koondnimetus on Marlborough Sounds ehk Marlborough lahed. Kui veel täpsem olla, on tegemist niinimetatud riarannikuga (ria - mandrisse lõikunud laht, mida eraldavad üksteisest mäeahelikud, ja mis on tekkinud jõeorgude üleujutuse tulemusena). Kui nendest lahtedest kusagil kirjutatakse, siis tavaliselt käivad juurde omadussõnad nagu „lummav“, „erakordne“, „vaimustav“, „imeline“ ja nii edasi. Enne inimeste tulekut oli mäed kaetud pöögimetsaga, kuid tänasel päeval on laaned mitmekesisemad, sest vahepeal lasid nii maoorid kui eurooplased kirvel käia, millest metsad on täna õnneks taastumas. Taimkatte lopsakus tuleb aga sellest, et väinadesse koguneb tihti mere pealt tulev udu, mis teeb keskkonna niiskeks ja lubab taimedel kenasti vohada.

Lisaks lopsakale, rohelisele loodusele, oli veel üks asi, mis seal piirkonnas esimest korda silma torkas. Täpsemalt torkas ta küll kõrva. See oli konstantne ja jõuline pirin ning kärin, mis saatis sind igal pool, kus vähegi puid kasvas. Esiti me selle allikat tuvastada ei suutnud, kuid ühel hetkel sai mul teadmatusest villand ning otsustasin võsast maksku mis maksab selle pläriseja üles otsida. Õnneks ei pidanudki väga palju vaeva nägema, sest neid „saagijaid“ oli tõesti igal pool. Tuli lihtsalt osata vaadata ja see pisike putuk’ puutüvelt üles leida. Kuna pildi peale väga palju heli ei jää, siis otsustasin seekord katsetada filmimist – vabandan ette ja taha kvaliteedi pärast, kuid mingi ettekujutuse siit saab (soovitan pärast video käivitamist vajutada Youtube logo peale - nii näeb suuremalt). Hiljem kodus asja uurides selgus, et tegemist on tsikaadiga ning suure tõenäosusega kooritsikaadiga (Amphipsalta zelandica). Kui see juhtumisi on tõesti see liik, siis on küll nimega kümnesse pandud, sest see koor saatis meid enamuse reisist. Lõpus harjusid nii ära, et ei pannud tähelegi enam.

Vaade Cullen Pointi vaatekohalt Mahau väinale ja...

Kui nüüd see udufaktor välja arvata, on Marlborough kant üsna kuiv ja päikeseline, mida õnneks tänane päev ka jätkuvalt tõestas. See andis võimaluse mingites kohtades auto ka pikemalt kinni pidada ja väikeseid jalutuskäike teha. Kuna kõik need avanenud vaated olid sellised, et võta üks ja viska teist, oli raske midagi esile tõsta või esile tõstmata jätta. Sama arvamus oli vist olnud ka kohalikel turismiarendajatel – kui ühes kohas maantee ääres oli üles pandud väike sildike, et siit läheb matkarada „vaatekohani“ (no umbes nagu Eestis, et järjekordne mõisapark või püha tamm 1km), siis seda võimalust kasutades jõudsime kiirelt hingematvate vaadetega Cullen Point lookouti. Sellise vaatega paik oleks igas teises riigis või piirkonnas turismiatraktsioon number 1, koos suurte parklate, kioskite ja rahvamassidega. Siin aga oli siis väike silt ja kitsuke jalutusrada läbi võsa. Aga nojah, eks see oli taas üks järjekordne dramaatiliselt kaunis loodusvaade – sarnane sellele, mis oli eelmise kurvi ees ja samuti sarnane sellele, mis on järgmise künka peal.

...Havelocki linnakesele

Cullen Point asus ühe väikese mäe tipus, kust avanes ühelt poolt juba mainitud lummav vaade Mahau väinale ning teiselt poolt Havelocki linnakesele ja seda ümbritsevatele mägedele (ning lahele). Saime seal rahulikult isegi statiivi püsti panna ja ühispilte teha, sest rahvast liikus ikka väga vähe.

Mingi kohalik mägitikker?

Havelockiga ka ametlikult Kuninganna Charlotte’i tee lõppes, aga see ei tähendanud õnneks seda, et edasi sõites olid ainult süvakoledad paigad. Muutus vaid see, et vaated merelahtedele kadusid, sest meie teekond jätkus mõnda aega sisemaa suunas, et pärast uuesti tagasi mere äärde jõuda. Sümbioos lopsaka loodusega mägedest ja vähesest asustusest jätkus veel järgmised 60-70 kilomeetrit siksakitamist.

Havelocki lähedal, ühe idüllilise abaja kaldal, tegime ka väikese eine ning proovisime muuhulgas ära kiivid (seekord siis pean silmas puuvilju, ei tegelenud pikanokaliste lindude grillimisega). Neid oli meil kahte sorti – tavalised ja kollased. Alustasime tavalistest, sest tahtsime teada, et mismoodi siis päris kiivi maitseb, enne

Mahau väin

kui eksootilisema vilja kallale asume. Sest teadagi on üpris suur vahe, et kas sa võtad puuvilja Selveri või Prisma puuviljaletist (ning mis on enne sinna saamist valminud peamiselt kas spetsiaalsetes ahjudes või merekonteinerites) või siis sihtriigi poe puuviljaletist (mille saadused on küpsenud võib-olla 100 meetri kaugusel puu otsas, päris päikese käes). Banaanide puhul on erinevus selline, et kui välimust ei näeks, siis maitse järgi ei julgeks pakkuda, et tegemist on sama viljaga.

Kiividega oli põhimõtteliselt samamoodi, vaid selle erinevusega, et maitse, välimus ja tekstuur olid täpselt samasugused nagu Eestis poest ostes. ☺ Mitte mingit kuradi vahet polnud, mis oli ikka päris kõva pettumus. Suurim tänasel päeval, siiamaani. Siis jäi lootus kollase kiivi peale, mis üllatas meid sellega, et maitse oli kergelt ebameeldiv. Kui peaks kirjeldama, siis

Kiivivalik

see oli nagu värske kurk, mis oli päevakese suhkruvee sees ligunenud. Kuna me olime ta juba lahti lõiganud, siis puhtalt kohustusest sõime selle veidruse ära, kuid kiivisid me enam reisi jooksul juurde ei ostnud. Piirdusime aprikooside, kirsside, virsikute, ploomide ja muude maitsvate puuviljadega.

Järgmine peatus oli meil reisikavas midagi sellist, mida me olime juba kaua oodanud (kui nii üldse viiendal reisipäeval muidugi paslik öelda on). Esimene Sõrmuste Isanda / Kääbiku triloogia võttepaik, kuhu sattusime! Kuigi me teadsime ette, et üsna suur osa nende filmide maailmast oli arvutiga tehtud ja stuudios filmitud ning isegi kui oli

Peloruse jõgi

tehtud välivõtteid, oli ka nendesse stseenidesse kõvasti maastikku või muid elemente juurde „joonistatud“, aga mingid kohad pidid siiski olema ka äratuntavad. Peloruse jõe äärne võttepaik oli väidetavalt üks nendest.

Nüüd siis pühendan paar lõiku nendele, kes eelmainitud filme näinud on ja kes neist ka hoolivad. See kes arvab, et Sõrmuste Isand on mingi läila romantiline komöödia Türgist või Venetsueelast, võib rahulikult paar paragrahvi vahele jätta.

Allavoolu kaljused kaldad kadusid

Peloruse jõe ääres filmiti Kääbiku triloogia teise filmi („Smaugi laastatud maa“) see stseen, kus päkapikud põgenevad tünnidega parvetades Thranduili (haldjate printsi) paleest. Täpsemalt öeldes siis selle stseeni lõpuosa. Stseeni alguse üldplaanid filmiti hoopis Põhjasaarel ning selle kohta kirjutan 1. märtsi jutus. Kui veel täpsemalt öelda, siis enamus sellest 7 minuti pikkusest stseenist filmiti üldse stuudios ja spetsiaalsetes tehislikes veerennides, kusjuures üles võeti 98 tundi materjali (millest siis 97 tundi ja 53 minutit ei läinud kasutusse). Aga kärestikujärgne rahulik jõgi ja paik, kus päkapikud tulid tünnidest ja veest välja, asus just siin Peloruse jõe kaldal ning need kohad ka üles otsisime.

Meenutuseks ka väljavõte sellest stseenist – siin on siis see rahulik sõit pärast actioni lõppu ning samuti stseen, kuidas

Kääbiku võttepaik!!

päkapikud end kalda peal kuivatavad ning kohtuvad laevnik Bardiga. Võib sarnasusi leida küll minu piltidega ☺ Tegelikult me kõmpisimegi ringi täpselt selle koha peal, kus võtted käisid, kuigi filmi tegemise ajal oli kaldale kuhjatud ka kõvasti mittelooduslikku manti, mis õnneks pärast võtete lõppu kõik ka kokku koguti. Kes ei karda oma kujutelma sellest saagast ära rikkuda, võib vaadata ka seda videot, kus näidatakse täpsemalt, et mismoodi need võtted seal jõe peal ning ääres käisid.  

Tegelikult oli tegemist ka niisama kauni paigaga, kuhu võiks sattuda ka inimene (või loom), kellele see romantiline komöödia korda ei lähe. Kõrged, kivised ja metsased kaldad ning väga puhta veega Peloruse jõgi, on vaatamist väärt paigad. Ning kui natuke piki kallast allavoolu minna, siis need kõrged kaljukaldad kaovad ning jõesäng muutub oluliselt avaramaks ja ka madalamaks. Ehk siis tõesti väga kaunis paik, tee või filmi või midagi siin. ☺

Sealt maantesilla juurest tünnisõit algas

Nüüd kui see oluline maamärk oli selja taha jäänud, jõudsime peagi Nelsoni linna, mis on Lõunasaare vanim linn ning ühtlasi saare põhjaosa suurim asula (rahvast sama palju kui Pärnus). Kuna päev oli selleks ajaks veerenud juba õhtusse, oli viimane aeg leida endale öömaja. Avades booking.com rakenduse oma telefonis, tabas meid väike üllatus – vabade tubade hulk piirkonnas ei olnud nii suur kui ootasime. Nelsonis endas mõningaid kohti jagus, kuid me soovisime siiski veel veidi edasi sõita, kuna homse päeva peale ette vaadates, tahtsime olla võimalikult lähedal Abel Tasmani ja Kahurangi rahvusparkidele. Väikese surfamise järel leidsime Motueka linnakesest Fernwood Holiday Parki nime kandva kämpingu, millel oli välja pakkuda kämpingumajake suhteliselt mõistliku hinna eest (90$ ehk 61€ öö). See ei olnud küll piirkonnas ainuke vaba voodikoht, kuid keelitas ja meelitas see meid sellega, et oli vähemalt kolm korda odavam kui kalliduselt järgmine pakkumine.

Teel Motuekasse

Motuekasse jõudsime ligikaudu tund aega hiljem ning ära sa märgi - Fernwood Holiday Park oligi reaalselt olemas. Kuigi me juba broneerimise ajal teadsime, et meie tänane majutuspaik ongi selline lakooniline majake, kus on lihtsalt voodi ning kemmerg ja köök on kusagil hoovi peal, siis natuke õõnsaks võttis teenindaja küsimus, et kas meil oma voodilinad ja magamiskotid on ikka kaasas. Ah et päris nii spartalik värk kohe siis? Jah, meil ei olnud kaasas ei voodilinu, magamiskotte, patjasid, madratseid ega ka näiteks tugitooli (juhuks, kui ei viitsi terve õhtu voodis lebada) või puidust äket (juhuks, kui näiteks mõni uusmeremaalane juhtub küsima, et milliseid põllutööriistu siis vanad eestlased ka kasutasid). Õnneks sellised puudujäägid ei tähendanud seda, et pidime sealt kaduma kus kurat, vaid suhteliselt minimaalse etteheitva pilgu ja tooniga anti meile padjad, tekid, linad.

Autot oma majakese ette keerates vaatasime, et pole see nii hull midagi – täitsa viisakas onn. Majakesse sisse astudes mõistsime selle arvamuse ekslikkust. Või noh – neli seina, suur voodi, narivoodi, elektriradikas (!?!), laud, väike külmkapike ja

Meie ööhütt

nii 20-30 ruutsentimeetrit vaba põrandapinda. Ning võtme saamisel ei antud meile isegi piimapudelit! Kuidas nii saab üldse?? Iseenesest muidugi midagi väga hullu ka polnud – voodi oli olemas, katus oli pea kohal ning olime siin vaid ühe öö. Köögikompleks oli kiviga visata ning kui olid osav kiviheitja, võisid sama kiviga tabada ka peldikut. Päris viit tärni siit välja ei venitanud, neli tükki tuli ära küll: p****e!

Khm, ja tuletan meelde, et oli Valentinipäev. Valentinipäeva puhul näeb etikett ette, et päev tuleb kaasale eriliseks teha. Usun, et sain sellega päris edukalt hakkama, sest see oli tõesti eriline paik. Selline öömaja, milles ööbimisest sai veel korduvalt hiljemgi räägitud ning milletaolisesse me ülejäänud reisi jooksul enam ei sattunud. Õnneks on seda ööbimist meenutatud naeruvõruga ümber suu, mitte rusikaga taskus ja pisaraga silmanurgas.

Kui mõtlesin, et paremaks minna enam ei saa, siis tegelikult sai küll. Naine ütles, et on üsna väsinud ning enesetunne pole

Kaelus-karkjalg

kõige parem, mistõttu hea meelega magaks natuke. Kuigi väljas oli soe ilm, oli talle väike külmatunne ka sisse tekkinud, mistõttu viskas end tekikuhja alla siruli, lükkas radika sisse ning lasigi silma looja. Tuli loota, et see nüüd ei tähendanud seda, et mingi haigus oli ligi saanud. Kuna minul selliseid tundmusi polnud ning niisama selles 6-7 ruutmeetrises uberikus lage vahtida ka ei viitsinud, siis otsustasin võtta fotoka ja minna pildistama. Fernwoodi kämpinguala asus kohe mere ääres ning juba autoga siia sõites, nägin ma selles kohas potentsiaali.

Maoori-mustmerisk

Vahetult enne Motuekat jookseb sõidutee ääres nii 5-6 kilomeetri pikkune Moutere abajas, mis on tõusu ajal Tasmani merega ühendatud kahe kitsukese (alla 100 meetri laia) ava kaudu ning mõõna ajal on rõhuvas osas veevaba. Hetkel oli mõõn.

Jalutasin siis vee, täpsemalt küll mudase liivaala, äärde ning tõdesin, et hetkel siit kalda pealt küll linnufotot ei saa. Järgmine kava oli sõita autoga piki kallast ja leida mõni sobivam paik, kust ehk näkkaks midagi.

Valgepõsk-haigur

Edu tõi sõit piki Wharf roadi, mis sisuliselt oli lihtsalt üks teetamm läbi selle abaja ja mis ühendas Motueka keskust sadamaga. Hoolimata mõõnaajast, esines tee ääres päris korraliku suurusega veesilmasid, mille ääres siis minu sihtmärgid ringi sibasid. Enamus olid juba nähtud liigid – põldmeriskid, maoori-mustmeriskid, kaelus-karkjalad, valgepõsk-haigrud ja veel mõned liigid, kuid objektiivi ette jäi ka (minu jaoks) senitundmatu pardiliik. Sõitsin seda kilomeetri pikkust teelõiku mitu korda edasi tagasi, korduvalt autot teepervele seisma jättes ning fotokaga klõbistades.

Austraalia piilpart

Õnneks keegi politseid mulle ei kutsunud, kuigi sealne „teepervel seisma jäämine“ tähendas sisuliselt keset teed seisma jäämist, sest teetamm oligi umbes-täpselt tee laiune. Kuna liiklus oli hõre, siis sain tegutseda.

Vaatasin üle ka Motueka ülejäänud ranniku, niipalju kui autoteed mere ääres oli. Potentsiaalseid pildikohti oli ka siin, kuid need olid kõik nn hommikused kohad. Hetkel oli päike täpselt vastu ning kontravalguspilte ei viitsinud tegema minna. Pealegi olin juba kõvasti üle tunni siin lustinud, mistõttu kibelesin kämpasse tagasi, vaatamaks, et kas naisel on enesetunne parem. Enne kui selle kontrolli sain läbi viia, leidsin meie magamisonni ümbert veel kaks linnuliiki, mille

Hõbesilm

kaameraga ära fikseerisin. Tinglikult olid mõlemad minu jaoks uued, sest Uus-Meremaa musträstas on ikkagi Uus-Meremaa musträstas, mis siis, et liik on sama, mis Euroopas. Kusjuures tol hetkel ma isegi ei teadnud, et see on musträstas, sest linnu välimus on siiski veidi erinev sellest, millega kodumail harjunud olen. Teiseks liigiks aga oli vahva tilluke silvereye (ehk hõbesilm, eesti keeles ametlikku nime pole), mis oli nüüd konkreetselt Okeaania linnuliik.

Naine oli ka just üles ärganud ning enesetunne oli nõksa parem kui enne.

Musträstas

Mis oli hea uudis. Mis ei olnud aga hea uudis, oli see, et meil oli õhtusöök söömata, kell oli juba kaheksa läbi ning varusid ka väga polnud. Tegin seetõttu nüüd sellise poolpiduse ja meeleheitliku ettepaneku Valentinipäeva päästa ja pakkusin välja, et läheme kusagile välja sööma, kuid see esildis toetust ei leidnud, sest enesetunne tal veel nii hea ka polnud. Alternatiivina välja käidud poodi minek läbis kõik arutelud aga tõrgeteta ning nii olimegi peagi suure, Countdowni nime kandva, supermarketi lettide vahel endale toidupoolist valimas. Pearoaks valisime lasanje, kuid õnneks ainult nii labaste asjadega ei pidanud ka päris piirduma – seal oli müügil päris mitmeid põnevaid koogikesi ning nii rändasid meie ostukärusse mustika-banaani kook ka Hershey šokolaadi – banaanikook. No et kuidagigi seda võõrast püha tähistada.

Ja nii oligi. Köögiosas (mis oli suur maja keset kämpingut) ajasime fooliumkarpides oleva lasanje soojaks ning oma kuuris, voodi peal istudes, keerasime selle pidulikult keresse. Romantika missugune! Tegelikult tegi see olukord meile kohutavalt nalja. Oleks see tavaline päev, poleks see kõik mainimist väärt, aga kuna üle maailma Valentinipäeva hirmsa hooga haibitakse (mina kahtlustan, et selle taga on isikute ring, kes omavad õiguseid punase südame kujulisele kaubamärgile), siis see meie romantikapakett puidust telgis koos mikros soojaks aetud jahutootega oli ikka tase omaette. Ära mainimist tollest dineest väärib veel toidu kõrvale tarbitud Kingtide Pacific IPA nimeline õlu, mis osutus õite maitsvaks tooteks.

Kell 11 õhtul oli aga päeval joon all. Väljas oli pime, kuudis oli pime ning väsimus oli kallal. Kuna elektriradika jätsime ööseks tiksuma, oli toas ka mõnusalt soe ning uni tuli selles pehmes voodis kiirelt. Esimene päev Lõunasaarel oli olnud tõeliselt äge ja vaatamisväärne, jäi vaid loota, et kaunis ilm peab ning järgmised päevad toovad sama palju avastamisrõõmu.

Päeva üldplaan

Lähivaade: Pictonist Motuekasse