24.02 - Christchurch, Kaikoura

Ärkasime kella 9 paiku, sest soov oli hiljemalt kell 10 check-out ära teha ning päevaga pihta hakata. Vastupidiselt eilsele, kus me enamuse päeva veetsime ringi sõites piirkondades, kus teisi inimloomi ei olnud, oli tänane põhieesmärk tutvuda Christchurchiga. Või vähemalt sellega, mis linnast alles oli. Ning kuna järgmine ööbimispaik oli broneeritud 200 kilomeetrit põhja pool asuvasse Kaikoura linna, tuli arvestada ka sellega, et mõistlikul ajal sinna jõuda. Sinna viiv otsetee nimelt on avatud vaid päeval kella 06-20.00, sest novembris Kaikoura piirkonda rappinud maavärina jälgi alles likvideeritakse. Mõni nädal tagasi oli see tee veel täiesti suletud, seega me täpselt ei teadnud ka seda, et mis seisukorras maantee üldse olla võiks. Aga kõigest järjepanu.

Alustasime oma päeva üpris tavatult – külastasime motelli lähistel asuvat outlet-poodide keskust. Minu peamine eesmärk oli hankida mõistliku hinnaga riigi ragbikoondise (Maori All Blacksi) särk, kuid teisene soov oli ka niisama kaubandusega tutvuda ja võimalikke soodustusi enda huvides ära kasutada. Ragbisärgiga oli mäletatavasti see lugu, et käesoleva hooaja hõlsti eesti soovitakse 150 raha (nagu me Cromwellis kogesime) ning see läheb vastuollu minu uskumustega. Peamiselt selle uskumusega, et ükski T-särk ei ole niipalju väärt. Outlet-poodides müüakse aga vahest eelmise hooaja kraami olulisemalt õiglasemate hindadega. Tegelikult ma läheksin isegi nii kaugele, et oleksin valmis ostma odava üle-eelmise hooaja särgi ja siis taluma neid põlglikke pilke tänaval, mida ajast ja arust särgiga ringi käivaid inimesi tabada võivad.

Kahjuks selles poodide kogumis õiget spordipoodi polnudki, küll oli seal hulk teisi põnevaid ja vähempõnevaid kaupluseid, nii et natuke aega me seal ikkagi ära kulutasime. Kuigi Aucklandis olime seda silti juba näinud, siis siin selgus, et „M*nns Man Store“ on lausa poodide kett. Tärni asemel käib u-täht, et asi selge oleks. Oleks siis lihtsalt selline obstsöönse nimega isik, kellel on pood. Ei, tal peab olema meestepood. Igatahes sisse ei läinud ning poebrändi nime (ja naeruväärselt suure logoga) t-särki ka seetõttu hetkel ei oma.

Küll aga kolasime teistes, viisakama nimega ärides ning naine leidis ühest endale isegi kleidi ja teisest pluusi, mis peale vaatamisel olid tema omad, kuid mingil põhjusel olid siin poelettidel ja hinnasildid küljes. Tegime siis omandisuhtes korrektuuri ära. Kaubakeskusest minema sõites õnnestus mul reisi jooksul esimest korda ka ringteel vales suunas keerata. Õnneks oli tegemist kaubakeskuse parklasisese ringteega ning teised autod mulle ette ei jäänud (loe: keegi ei näinud seda liiklusalast fopaad), kuid ise olin küll üpris nördinud. Kuidas siis nüüd, kus paar nädalat on valel pool teed kenasti ära sõidetud, see kodumaa nüüd lihasmälus järsku meelde tuli?

Töö käib

Kesklinnas proovisime taaskord GPS järgi orienteeruda lootuses, et vähemalt mõne parkla leiab selle abil üles, kuid see oli asjatu lootus. Lõpuks parkisime sinnasamasse, kuhu üleeile õhtul auto jätsime. 12 tunni parkimise eest küsiti 4 dollarit, seega hinna mõttes ikka päris odav (võrreldes näiteks Tallinnaga, kus see oleks keskmine tunnihind). Linna süda oli sealt kiviga visata, kuigi see analoog ei ole tegelikult vist kohane. Esiteks ei oleks viisakas niigi räsitud linnas kiva loopida ning teiseks oli südalinn üsna trööstitu. Alles nüüd, päevavalges, ilmnes see, mida

Skulptuur "Karikas" linna südames

tegelikult tähendab fraas, et „Christchurchi südalinn hävines maavärinas“. 6 aastaga on mitmeid hooneid suudetud renoveerida ja ka mõned uued ehitada, kuid tundub, et enamus auru on läinud ikkagi jäädavalt kahjustada saanud hoonete lammutamisele (mis siis väljendus tohututes tühjades platsides keset linna) või siis nendele ligipääsu piiramisele (mis siis väljendus tervete kvartalite ümber aedade ehitamisele).

Mis siis aastatel 2010 ja 2011 täpsemalt toimus?

4. septembril 2010, veidi peale poolt viit hommikult toimus 7.1 magnituudine maavärin, mille epitsenter oli Christchurchist 40 kilomeetrit läänes, 10 kilomeetri sügavusel maa all. Seda

Kunagine peapostkontor ootab remonti

maavärinat nimetataks Canterbury maavärinaks, kuna kese asus Canterbury regioonis. Kuigi värin oli võimas, siis selles keegi õnneks surma ei saanud. Enamus inimesi olid sel ajal oma kodudes ning kodud on sealkandis ikkagi ehitatud arvestades sellega, et maa kogu aeg väriseb. See muidugi ei tähendanud, et kõik pühkisid riietelt tolmu maha ja läksid

Üks paljudest lammutamisel olevatest hoonetest

eluga edasi. Christchurchi eluolu keerati ikka korralikult pea peale. Elektrivarustus küll taastati kiirelt, kuid kanalisatsioon oli saanud raskeid kahjustusi ning mitmed veevarustustorud olid puruks. Elanikel soovitati kraanivett mitte tarbida ning kehtestati ka komandanditund (öösel oli väljas liikumine keelatud), sõjavägi toodi tänavatele. Need kaks viimast meedet olid eelnevatest suurematest maavärinatest saadud õpikohtade tulemus – kui äride ja ka korterite omanikele piirati ohupiirkondade majadele ligipääs (et need saaks asjaomaste asutuste inimeste poolt üle kontrollitud), siis kasutasid seda olukorda ära kriminaalid ja kasutasid öö varju rüüstamiseks.

Ehk siis justkui läks kõik õnneks. Mida aga see maavärin kaasa tõi, olid järeltõuked. Põhimõtteliselt igal kuul (sh septembris)

Ehituse lõpujärgus olevad hooned

toimus vähemalt üks 5-palline ja sadu pisemaid järeltõukeid (näiteks 2. Jõulupühal toimus 32 tuntavat järeltõuget). Kõik need olid siiski suhteliselt väikeste kahjude põhjustajad kuni siis 22. veebruarini 2011.

Tol päeval, 6 aastat ja 2 päeva tagasi, 8 minutit enne kella üht päeval rappus maa taaskord ning seekord oli epitsenter päris linna külje all, vähem kui 7 kilomeetri kaugusel Christchurchi kesklinnast ning vaid 5 kilomeetri sügavusel maa all. Magnituude oli küll natuke vähem – 6,2 - kui septembrikuisel Canterbury värinal, kuid tagajärjed olid linna jaoks

Kasutuskõlbmatu kvartal, piiratud ligipääsuga

katastroofilised. Hukkus 185 inimest ning ligikaudu 2000 sai veel vigastada, tegemist oli Uus-Meremaa ajaloo ühe hukkunuterohkeima õnnetusega. Üle poole (115) neist said surma Canterbury telemaja kokkuvarisemise tagajärjel ja veel 18 PGC House nimelise hoone kokku kukkumisel. Kusjuures mõlemad hooned olid kannatada saanud ka eelmises maavärinas, kuid linnavõimud olid lubanud majad siiski kasutusse võtta. Kõige rohkem saigi kahjustada kesklinn ning kuna värin toimus päevasel ajal, siis see põhjustas ka sellisel hulgal inimohvreid. Pooled hukkunud olid kohalikud, pooled aga turistid.

Lisaks kaotatud inimeludele hävines või muutus kasutuskõlbmatuks pool Christchurchi kesklinnast. Ja see ei ole liialdus,

Kaardi järgi peaks siin olema tihe äritänav

järelkontrolli käigus sai kesklinna majadest ligikaudu 50% punase või kollase märgise, mis piiras ligipääsu nendele hoonetele. Aastaks 2015 oli ligikaudu 3000 hoonest 1240 lammutatud ning nagu piltidelt näha, siis tööjärg on ees veel päris piisav.

Sellest, millised jõud olid mängus, annab aimu lisaks purustustele ka näiteks asjaolu, et Christchurchi kõrgeim hotell – 26-korruseline Hotel Grand Chancellor – nihkus oma asukohast poole meetri võrra ning üks

Poolik maja oma järge ootamas

külg vajus ka meetri võrra madalamale. Õnneks hoone kokku ei kukkunud ja see lammutati hiljem edukalt, kuid sarnaseid näiteid oli väga palju.

Nii hästi kahjuks ei läinud linna ühel kuulsaimal vaatamisväärsusel – anglikaani katedraalil. Selle torn kukkus sisse ning ka ülejäänud hoone

ChristChurchi katedraal

sai ränki vigastusi nii et võeti vastu raske otsus kirik lammutada. Mõeldud, kuid mitte tehtud, sest plaanile tekkis tugev opositsioon, kes lausa kohtu kaudu peatas kõikvõimalikud lammutustööd. No ja siis vaieldigi aastaid, et mida tohib teha ja mida mitte ning kes tohib üldse otsuseid vastu võtta hoone tuleviku asjus, kes selle kõige eest maksab ja mis vormis selle katedraali taastama peaks. Lõpuks, aastal 2018, saavutati kokkulepe, et ChristChurchi olulisim Jumalakoda taastatakse endisel kujul (st

Kurb vaatepilt

endise välimusega), kuid loomulikult siis tugevdatakse nii vundamenti kui seinasid, et nood vastaksid moodsatele maavärinapiirkonna ehitusnõuetele. Arvatakse, et ehituse peale kulub vähemalt 10 aastat, seega lähiajal veel seda kirikut otsima minna pole põhjust.

Lisaks kesklinnale said kannatada ka eeslinnad ning seal said hoobi peamiselt elamud. Ligikaudu 10 000 maja määrati lammutamisele ja seose geoloogilise nähtusega, mis kannab nime vedeldumine, tekkisid

Värske ja väsinud

linna piirkonnad, kuhu enam ei saagi midagi ehitada. Vedeldumine tähendab seda, et pinnasele avaldatakse tohutut jõudu, mille tulemusel tahke pinnas muutub hapraks ja vedelalaadseks. Christchurchi puhul tähendas see seda, et see maapind, mille peal hoone vundamendid seisid, muutus kohati püdelaks mudapudruks. Samaaegne maapinna vertikaalne ja horisontaalne liikumine tähendas ka seda, et vähemalt mingi vigastuse said kõik linna hooned ja 80% vee- ning kanalisatsioonitorudest olid mõnda aega rivist

Mälestuste sild - sõdades hukkunute auks

väljas. Viimasest tulenevalt palusid võimud elanikel hakata koguma vihmavett ning terves riigis kuulutati välja eriolukord, Christchurchi kesklinn suleti ja piirati taraga.

Taastamistöödega alustati koheselt ning selleks saadi abi tervest maailmast. Nii taastati 70% majapidamiste veevarustus ligikaudu nädalaga, tuhanded uusmeremaalased tulid vabatahtlikuna appi linna 

Cathedral Junction

sodist puhastama. Ehitati ajutisi moodulelamuid ning leiti mooduseid, kuidas eluga sujuvalt edasi minna (näiteks Canterbury ülikool hakkas pidama loenguid suurtes välitelkides).

Kuigi sellest tragöödiast oli möödas (täpselt) 6 aastat, siis nagu juba mainitud, oli vaatepilt endiselt üsna trööstitu. Esmalt sattusime küll Cathedral Junctioni nimelisse kaubakeskusesse, mis oli kenasti korda tehtud ning mille teeb eriliseks asjaolu, et keskust läbistab trammiliin. Justnimelt läbistab, sest tramm sõidabki poodidega täpselt samal

Ettevaatust, tramm!

korrusel – astud trammist välja ja võidki näiteks kohe istuda juuksuritooli. Selles mõttes nutikas „leiutis“ – tõmbad ühele tänavajupile, millel juhtumisi asub ka trammiliin, klaaskatuse peale ning juba ongi tegemist väga erilise paigaga. Samas seal jalutades pidi siiski hoidma meeled ergana, et ühest poest teise suundumisel mõni antiikne raudruun sinust kogemata üle ei sõidaks. Kuna eranditult kõik trammid olid vanaaegsed ning peamiselt mõeldud

Järgmine tuleb

turistidele, siis õnneks oli neid kerge märgata (ja kui massin keskuse uksest sisse sõitis, siis helistati alati kellukest ka).

Kuna me väga tihti muudesse poodidesse peale toidupoodide ei satu, siis kasutasime võimaluse ära ning soetasime sealt kojuviidavat nodi. Mina ostsin endale 10 dollari eest ühe ägeda Uus-Meremaa tunnusgraafikaga T-särgi ning lisaks leidsime delikatesside poest kiivilinnu- ja pingviinisita pakid. Need viimased olid siis mõeldud kingituseks. Kahjuks selgus, et „Penguin poo“ ja „Kiwi droppings“ nime kandvad kotikesed olid täidetud võltstoodanguga – mõlema sees olid šokolaadiga kaetud rosinad/pähklid. Aga no sellest pettumusest hoolimata me need endale soetasime ning kodus kinkimisel väikese naeru ka kätte saime. Samas naer oleks siis palju pikem olnud, kui pakis oleks

Siin peaks olema katedraali torn...

tõepoolest olnud nende lennuvõimetute lindude väljaheited. Vähemalt ma oleks küll nende üllatunud nägude üle naernud. Kakanali on teatavasti nali, mis alati töötab.

Ostud tehtud, läksime edasi ning astudes Cathedral Junctioni uksest välja keskplatsile, avanes see minevikutragöödia täies mahus. Põhimõtteliselt olime kohe kunagise katedraali aia taga ning aia vahelt piiludes sai siis näha, et mis sellest kaunist anglikaani pühakojast alles

Toiduautode väljak

oli. Torni osa oli täielikult läinud, sest ülemine ots kukkus kokku ning alumine osa jõuti lammutada enne kui kõik tööd peatati. See ei olnud küll paik, kus inimesi hukkus, kuid kahju on ikkagi, kui selline kunstiteos rängalt viga on saanud. Loodetavasti siiski ühel ilusal päeval tekib inimestel võimalus taaskord selle (taastatud) kiriku uksest sisse astuda.

Katedraaliväljaku olid sellel päeval vallutanud toiduautod ehk food-truckid. Oma lõhnade eritamisega suutsid nad meie maitsemeeltele teha ebaausat, kuid samavõrra efektiivset reklaami, mistõttu instinktiivselt koukisin rahakoti välja ja silmad juba otsisid, et mida osta. Kuna kõht väga tühi polnud, siis võtsime kahe peale ühe taco (küsiti

Rusudest puhastatud platsid kesklinna südames

selle eksootika eest 8$) ning otsustasime, et jalutame selle saatel Papikatedraali juurde.

Teel sinna kõndisime me põhimõtteliselt läbi katastroofi epitsentri. Hoolimata möödunud ajast, oli ka siin, kesklinna keskel päris mitu kvartalit, millel oli aed ümber ja mille taga asuvad hooned olid kas veidi kööbakil, suurte pragudega või poolenisti kokku kukkunud. Seda hävingut nii lähedalt näha oli ikka päris karm kogemus. Ning mõelda vaid – kõik see tekkis samasugusel kaunil päeval nagu täna. Päike siras taevas, inimesed jalutasid ringi või tegid kesklinna büroodes tööd ning

"...alad, kus seisis ehitustehnika..."

järsku hakkas maa rappuma ning maamunal oligi peaaegu 200 inimest vähem ja üks suurlinn varemetes.

Mõned sammud edasi ja me olime ühel suurel ja avaral väljakul. Kaardi järgi peaks siin olema tiheasustus, kuid tegelikkuses laiusid siin suured alad, kus seisis ehitustehnika ja ladustati ehitusmaterjale. See oli siis paik, mis oli suudetud juba varemetest puhastada ning kuhu siis ühel heal päeval taas ehitama hakatakse. Platsi äärtesse olid juba mõned uued

Papikatedraal väljast ja...

kõrghooned ka kerkinud ning kraanad olid püsti igas suunas, kuhu vaatasid. Tööd on siis veel vähemalt paarikümneks aastaks, see on päris selge.

Aga siis juba Papikatedraal, ametliku nimega Christchurchi

...seest

Üleminekuaja Katedraal. Kuna pärast maavärinat oli selge, et lähiajal sinna kirikusse enam kogudusel asja pole, mõeldi kiirelt välja ajutine asenduslahendus. Rõhutamaks asja ajutisust olid ehitusmaterjalideks papp, puit ja klaas ning Jaapani arhitekti Shigeru Bani disain on tõeliselt õhuline ja kerge. Konstruktsiooni põhielemendiks on pool tonni kaaluvad papptorud (mille sees on lamineeritud puittalad), mida toetab otstes puitraamistik, mis on

Klaasmosaiik

omakorda kaetud klaasmosaiigiga. Torud toetuvad kaheksale merekonteinerile ning katusematerjaliks on polükarbonplaadid. Ehitati see hoone valmis aastaga ning istekohti on kirikus 700-le inimesele.

Mulle see ajutine katedraal meeldis. Väljast paistis kirik üsna ilmetuna – justkui üks üleelusuurune kämpingumajake, kuid sisemus oli väga lahe. Hästi lihtne, kuid selline mõnusalt valge ja ruumikas. Värviline mosaiiksein töötas päikeselisel päeval samuti väga hästi.

Pärast selle vaatamisväärsuse üle vaatamist jalutasime keskusesse tagasi ja püüdsime leida kohta, kus veidi tõsisemalt keha kinnitada. Ega neid kohti ülemäära palju seal pole ning olles juba targemad, otsisime restosid silma, mitte kaardi järgi. Nii sattusimegi ühe

The Sushi Company

büroo- või kortermaja avarasse sisehoovi, mida palistasid nii kauplused kui ka paar söögikohta. Kuna asusime maailma kuklapoolel, siis alustasime söögiga loomulikult samuti teisest otsast ja võtsime alustuseks 2 mustika-juustukoogi-küpsisejäätist. Täiendavaks jäätisemotivaatoriks oli muidugi ka soe ilm ning fakt, et me just olime jalutanud läbi kesklinna tühermaa, kus polnud kuhugi päikese eest varjuda.

Kui magustoit söödud, sai asutud mõtlema, et mis pearoaks võtta võiks ning õnneks lahenes „probleem“ iseenesest, sest naine ütles, et tal tekkis hirmus sushiisu ja täiesti juhuslikult asus meie jäätisenautlemise kohast kalarümba viskekaugusel toidukoht nimega „The Sushi Company“. 10$ eest väljastati meile kaheksane sushisett lõhe ja kanaga (mis ajast kana veelaseks sai?) ning kuna leti taga olid jaapanlased, siis võis kvaliteedis ka enam-vähem kindel olla. Lihtsalt

Fotogeeniline tramm

teenindajaga oli hästi keeruline viisakat suhtlust üleval hoida. Ühest küljest seetõttu, et tal oli väga räige jaapani aktsent – kohati pidi ikka väga hoolsalt ja pingutatult kuulama, et tuvastada asjaolu, et ta räägib vist inglise keelt. Raskeks tegi aga vestluse peamiselt see, et ta rääkis… kuidas nüüd seda kirjeldada… ütleme, et kõige täpsemaks vasteks oleks vast porgandihääl? No teate küll, sellist multikatest tuttavat ininat, kus täiskasvanud inimene püüab rääkida kurgupõhjast lapsehäälega. Ja no

Varjuline jõekallas kesklinnas, taamal Mälestuste sild

balansseeri siis seal kaljueendil, kaks kuristikku kummalgi pool. Enamus aega püüad mitte naerma puhkeda, kui teisel pool letti selline Otto-Triinu ja Piilupart-Donaldi hääle ristsugutisega teenindaja pillub sinu suunas küsilauseid, teisalt otsid sellest ininast endale tuttavaid sõnu või vähemalt silpe, et nendest ise sõnu tuletada. Söögi me kätte ikkagi saime, sest need setid olid juba eelpaketeeritud ja sai näpuga näidata, et seda tahan. Aga mida ta meilt veel tahtis, pole aimu ka mitte.

Kõht täis, jalutasime järgmise vaatamisväärsuse juurde, milleks oli „Re:Start Mall“ nime kandev kaubakeskus. Ka see „ehitis“

Re:Start mall

on maavärina tagajärg. Pärast maavärinat oli kesklinn varemeis ja suletud, kuid kui esmased koristustööd said tehtud ja ohtlikele majadele ligipääs piiratud, hakati mõtlema, et kuidas inimesi kesklinna tagasi saada. Ei tahetud lasta sellisel asjal juhtuda, et linna südamest saaks mahajäetud koht, kuhu ristiinimene ei satu. Ning kus inimestel tänapäeval hängida meeldib? Ikka kaubakeskuses! Selleks tekitatigi kesklinna ühele tühjale platsile merekonteineritest kaubamaja. Ja idee

Oi Manawa Canterbury Maavärina memoriaal

töötas, sest „Re:Start mallist“ sai kohalike ja ka turistide seas väga populaarne paik. Avamine toimus oktoobris 2011 ning esiti pidi olema see väga ajutine (lepingud poodnikega tehti alguses 6 kuuks), kuid tänu populaarsusele oli selle ajutise koha eluiga üle 7 aasta. Kaubamaja suleti alles 2018 aasta lõpus.

Ega ta nüüd mingi väga kaunis ehitis polnud, kuid ma ideest saan aru ja seega ta oli asi omal ajal omal kohal. Toetasime meiegi kohalikke poode

Sõnum nii maoori kui inglise keeles

oma rahapiskuga. Suveniiripoest leidsime ühe vahva maoorimaski, lisaks pauakarbi puruga külmkapimagneti ning veel ühe sama seeria kommipaki, mis Junctionistki – seekord siis lambapabulad. Ka väga uusmeremaalik toode.

Sealt edasi jalutades jõudsimegi jõe äärde, kus asus see maavärinaohvritele pühendatud memoriaal, mille avamistseremooniat

Äsja avatud mälestuste sein

me vilksamisi nägime kui esimesel õhtul linna söögikohta otsima tulime. Oi Manawa Canterbury Maavärinaohvrite memoriaalseinal on ära toodud kõigi ohvrite nimed ning see mälestusmärk koosneb tegelikult kahest osast. Ühel pool jõge on siis see marmorsein, teisel pool aga, pargipuude vilus, on istumiskohad, kus saab siis mõtiskleda ja mälestada. Üsna lihtne idee, aga väga sümboolne ja kenasti välja kukkunud.

Kuna avamine oli tõesti toimunud 2 päeva tagasi, siis lilli ja pärgasid (sh erinevate riikide saatkondadelt) oli seal veel päris palju alles ning ka

Veel üks vaade katedraali rusudele

inimesi oli omajagu, kes seda paika uudistasid. Memoriaal nähtud, olime põhimõtteliselt linnakeskuse ära vaadanud. Tagasi auto poole jalutades sattusime veel ka sellele taastatud hispaania stiilis tänavalõigule (New Regent Street), kus me esimesel õhtul söömas olime käinud. Päevavalges oli see sama äge kui pimedas ja oli tõesti täiesti teistsugune, võrreldes 

New Regent Street

ükskõik millise teise tänavaga Christchurchis. Seal jalutades selgus, et naisel tekkinud sushiisu polnud see kana-kala assortii piisavalt kustutanud, mistõttu võtsime veel ühe karbi.  Poole panime kohe nahka, ülejäänu võtsime sõidu peale kaasa.

Sellega sai meie Christchurchi külastus ka otsa ning sõitsime põhja poole, Kaikoura linnakese suunas. Nagu enne mainisin, oli maantee number 1

Detailirohked fassaadid

tol hetkel avatud Kaikourast lõuna suunas vaid kella kuuest hommikul õhtul kella kaheksani. Esiti lendasid kilomeetrid väga kiiresti ning ei olnud otseselt aru saada, et milles siin see probleem on. Aga kõik muutus ligikaudu 30 kilomeetrit enne Kaikourat. Tee oli mitmes kohas täiesti katki, mistõttu olid tehtud ajutised ümbersõidud. Ning seal, kus tee otseselt katki polnud, nii teepiirded kui ka asfalt „lainetasid“ kilomeetrite kaupa ja sellest tulenevalt oli suuresti kiirus ka piiratud 30 km/h.

Eriti karmiks läks asi siis, kui maantee jõudis mägede vahelt rannikule. Teega paralleelselt jooksis raudtee (paiknes kitsal ribal maantee ja mägede vahel) ning see oli muutunud täies ulatuses

Ära vajunud teepiire

kasutuskõlbmatuks. Paljudes kohtades olid rööpad ning tunnelid varingute tõttu täielikult kivide ja muu sodiga kaetud ning seal, kus nad olid nähtaval, lainetasid relsid kohati nagu Ameerika raudteel lõbustuspargis. See oli ikka täiesti uskumatu vaatpilt – justkui keegi oleks rööpaid painutanud nii, nagu need oleksid peenikesest alumiiniumtraadist.

Aga need varingud olid ulatunud mitmes kohas ka sõiduteeni, sest oli näha, et teed on äsja puhastatud ja tegelikult need puhastustööd alles kestsid, sest kohati oli avatud ainult üks sõidurada. Sellistesse paikadesse

Teel Kaikourasse

oli veetud ka merekonteinereid, et blokeerida potentsiaalsete täiendavate varingute tõttu kaljudelt teele paiskuvat sodi. Ning kaljud olid kõrged, seega kui sealt midagi tulema hakkaks, võib asi päris kiirelt käest ära minna.

Paljudes kohtades oli teepiire lihtsalt kraavi ära vajunud ning maantee oli praguline ja väga tugevalt laines. Ega viimasel paarikümnel kilomeetril naljalt vist sellist kohta ei olnudki, kus võiks peale vaadata ja öelda, et see teelõik on täiesti korras. Kiiruspiirangud ja öine tee sulgemine olid igati asjakohased meetmed.

Selle sügisese maarappumise tulemused avaldusid ka kaldaäärses merevees. Kaikoura piirkond liikus värina tulemusena ligikaudu meetri võrra kirdesse ja maapind tõusis keskmiselt 70 sentimeetrit. Kõige paremini olid need tõususentimeetrid

Kerkinud maapind

nähtaval just rannikuvees, kus paistsid selgelt välja kaljunukid, mida veel hiljuti kutsuti merepõhjaks. Varasemalt väljaulatunud kaljudel olid märgatavad tõusu ja mõõna vaheldumise poolt tekitatud jooned, kuid „värskel“ maismaal vastavad jooned puudusid.

Kokkuvõttes oli see põnev, kuid ka veidi hirmutav sõit. Kuigi me selle reisi jooksul veel kordagi maa vappumist (isegi kõige tillemat) polnud tunda saanud, siis viimase paari päeva jooksul nähtu hoidis igatahes teadmise kuklas, et sellised asjad võivad iga hetk juhtuda. Ning ilma ühegi hoiatuseta.

Bella Vista Kaikoura motell oli meie ööbimiskoht kaheks ööks ning see

Bella Vista Kaikoura motell

sai broneeritud juba paar päeva tagasi. Sisse registreerimine läks ludinal ning seekord saime oma raha eest (mida kulus 294 dollarit ja 30 senti) toa number 4, milles oli „ainult“ üks suur voodi, köök ja vannituba. Ei ühtki lisatuba ega –voodit, ei teagi, kuidas sellises kitsikuses olla või magada. ☺ Vähemalt oli kõik laitmatult puhas ja viisakas. Kuna õhtu oli taaskord ilus ja soe, siis otsustasime, et ei jää nelja seina vahele vedelema, vaid läheme vaatame linnakese üle ning äkki leiab lausa koha, kus naine saaks mekkida kohalikku spetsialiteeti – merivähki.

Arvestades hiljutist ülivõimast maavärinat, oli Kaikoura üllatavalt ühes tükis. Vaid mõnel üksikul majal oli aed ümber tõmmatud ning silt aia peal teavitas sellest, et hoone on ohtlik ja sisse minna ei tohi. Üks sellistest oli näiteks linna kino. Kuid muus osas oli see täiesti tavaline rannikulinnake kauni ranna, rannabaaride ja suvitajatega.

Esimene peatus oli linna söögiskeene väidetav absoluutne tipp – Kaikoura Seafood BBQ nimeline söögikoht. No vähemalt nii

Kaikoura Seafood BBQ

internet kui raamatud olid sellest paigast täielikus vaimustuses. Linnas pidi olema küll viisakamaid kohti (no näiteks selliseid, kus söögikohal oli katus ja/või laudadel linad), kuid toidu mõistes väidetavalt Seafood BBQ-le vastast pole. Ning kuna me kumbki ei toitu ei katustest ega ka lauakatetest, tundus söögikoha valimine toidu kvaliteedi järgi igati loogiline. Kohale jõudes olime siiski tsipa imestunud, et see gurmeetoidu

Grill huugas

Olümpos oligi suhteliselt suvaline kiosk mere ääres (kui selline asi oleks asunud Eestis, siis oleks seal kohane müüa lägaburksi ja tšeburekki), kuid ei hakanud konteinerrestorani välimuse järgi hindama.

Kiire pilk menüüle näitas, et naise soovid täituvad – merivähk oli saadaval. Ning merivähk  on Kaikouras tõesti suur teema, sest isegi linna nimi tähendab maoori keeles „roog merivähjast“.

"Gurmeeroog" merivähiga

Siinsed homaarid olid suuruse mõttes selgelt kogukamad kui Eestis kohatavad kivialused, kuid tegemist polnud samas ka elukatega, kes sul sõraga suudaks jala puhtalt otsast kaksata. Rõhutamaks seda, et tegemist on värske kraamiga, pidi vähjahuviline oma toidupoolise ise kioski kõrvalt jääkastist välja valima. Poolikud homaarid maksid 27-35$, naine valis endale välja isendi, millele oli juurde pandud silt numbriga 33,5.

Nonoh

Vähk näpus, läksid sellega kioski teenindaja juurde, kes siis viskas selle ilge looma grillile teiste molluskite juurde. Põhimõtteliselt oli seal võimalik valida igat masti mereandide vahel, kui selline kiiks peaks juures olemas. Saadaval olid nii karbid, kalad kui muud asjad, millele mina kohe nime ei oskakski panna.

Ütleme nii, et serveerimisstiil oli üsna putkalik. Kapaga riisi, näpuga salatit, tükk praesaia ning lahmaki merivähk sinna peale. Vähemalt anti päris taldrik ja metallist lauanõud. Nautida sai seda eksklusiivrooga kioski kõrval asuvatel puidust pinkidel. Aga maitse osas

Uusmeremaa merikaru

ütles naine, et oli tõesti hea, söögikoha kiitjad ei olnud eksinud. Ning arvestades toidu teatavat eksklusiivsust, sobis see hästi ka koduvabariigi sünnipäeva tähistama. Sooja briisi käes mere ääres õhtueinet nautides tuli nimelt järsku meelde, et Eesti riik sai 99 aastat vanaks. Palju õnne!

(Naisel) kõht täis, sõitsime Kaikoura poolsaarekese päris tippu välja, vähemalt nii kaugele, kui autoteed jagus. Ühe kohaliku vaatamisväärsuse

Krussi keeratud kivid ja hülged

eest hoiatasid varakult ka liiklusmärgid. Ütleme nii, et väga tihti just ei näe silti, et „Ettevaatust, hülged“. Märk oli tegelikult kaheti mõistetav – võis olla, et autojuhte hoiatati hüljeste eest, kuid vabalt võis olla ka vastupidi. Ükskõik kumbapidi see mõeldud oli, siis niisama tühja siin ei reklaamitud ja niipea, kui auto ära parkisime, märkasime ka rannikul passivaid hülgeid. Või kui terminites täpne olla, siis uusmeremaa merikarusid.

Kuna oli tõusuperiood, siis väga lähedale merikarudele minna ei saanud,

Uhke vunts

kuid vaatepilt oli igatahes väga efektne – heledatel, maakoore liikumiste tõttu krussi keeratud kivide taustal õhtuvalguse käes peesitamas karvased vurrulised. Ning neid oli tõesti palju, seega lubadus, et Kaikoura on hea koht hüljeste vaatlemiseks, pidas paika. Mõnikord on nii, et reklaamitakse küll välja, et üht või teist elajat võid kusagil näha, kuid tegelikult pead nägemiseks mingil konkreetsel täiskuuööl katkise fööni ja peotäie murakatega ühes täpses punktis näiteks kükke tegema.

Lisaks merikarudele (millegipärast kangastuvad seda sõna kirjutades

Harakkormoran

kõrtsis lällavad kogukad madrused) piilus ühe kivi tagant välja ka harakkormoran, kellest sain päris hea ülesvõtte. Esmane tutvus faunaga tehtud, läksime linna poole tagasi. Homne plaan sisaldas täpsemat tutvuse tegemist selle rannikuga ja siis lootsime hülgeid ka lähemalt näha.

Õhtu lõpuks astusime läbi Kaikoura New Worldi supermarketist, et tubasele peolauale ka midagi head leida. See küll päris kiluleib ei olnud, aga üks äge keeksi moodi puuviljakook, milles leidus ka ohtralt rosinaid, tundus  asja ära ajavat küll. Lisaks veel veiseliha pirukat, päris tomatite maitsega tomatid, viinamarju, ananassi, õlut ja nii edasi – varusid mitmeks päevaks. Motellis tegime ühe skaibikõne pidupäevahõngulisse kodumaa hommikusse ning pärast seda tarbisimegi soetatud toidukraami, televiisoris taustaks jooksmas Te Matatini võistluspäeva parimad palad. Ütleks nii, et see vaatepilt oli palju põnevam kui traditsiooniline pingviinide paraad ning oluliselt lõbusam kui tüüpiline pidulik aastapäevakontsert.