28.02 - Tongariro rahvuspark, Taupo

„Täna liugu laseme, hõissa! meil on vastlad,

seljas kasuk lumine, jalas valged pastlad.“

Kui kodumail tõesti hakati täna hernesupi ja kuklitega valmistuma kelgutamiseks, siis õnneks meil oli akna taga soojust endiselt piisavalt (kuigi etteruttavalt võib öelda, et lund me tänase päeva jooksul siiski nägime ja teoreetiline kelgutamisvõimalus oli ka olemas). Hoolimata sellest, et hommikused uudised edastasid üsna morbiidse sõnumi, et täna on suve viimane päev. Õnneks pärast uudiseid tulnud ilmateade midagi kurja kokku ei ennustanud, mistõttu järgmistel päevadel oli oodata päikesepaiste ja mõnusa ilma jätkumist nii Põhja- kui ka Lõunasaarel. Ärkasime 9 paiku ning kuigi akna taga oli üsna aktiivse liiklusega tänav, mida kenasti läbi õhukeste seinte ka meile pidevalt meelde tuletati, magasime siiski korralikult välja.

Kui mina sain motelli tasuta kakaost ja küpsistest hommikuks piisava energiapaugu kätte, siis naine tahtis mingit päris sööki,

SH 1 maantee rannikul

mistõttu käisime Petone New Worldist enne sõitma hakkamist läbi. Ning sõitmist oli meie tänases plaanis üsna palju – osati seetõttu, et me siinsed rannikuäärsed huvipaigad olime juba reisi algul ära vaadanud ja osati seetõttu, et nüüd tuli järele jäänud reisipäevad juba hoolikalt kokku lugeda ja vaadata, et me ikka paar „staarvaatamisväärsust“ sinna ära mahutaks. Sellest tulenevalt lõikasime ka Põhjsaare kirdenurga ja Aucklandist põhja poole jäävad alad oma reisikavast välja. Kui me oleks järgnevad päevad ainult autoga ringi kimanud, siis vast oleks ka jõudnud need läbi sõita, kuid kiirustamine pole meil kombeks. Meie 3 olulist maamärki, mida me kindlasti nui neljaks (või isegi viieks) soovisime näha olid Tongariro rahvuspark, Wai-O-Tapu termaalala ja Hobbiton. Kuna need kõik asusid Põhjasaare keskpunkti lähistel, tuli sinna ära liikuda ning see liikumispäev oligi „suve viimane päev“.

Esmalt läks sõit õite aeglaselt, sest pidime ronima üle mägede, et jõuda piki rannikut looklevale SH1 teele. Aga kui juba sinna jõudsime, siis lendasid kilomeetrid üsna kiirelt. See lõik, kus antud maantee oli ainus tasane punkt, mis lahutas Tasmani merd

Kapiti saar ja pikk valge pilv

kõrguvatest rannakaljudest (Paekakariki kandis ☺), oli tõeliselt maaliline. Üle väina paistis kätte Uus-Meremaa linnuliikide hoiuala - Kapiti saar - ning meie möödumise hetkel oli see saar tõeline Aotearoa ehk Pika Valge Pilve Maa.

Hoolimata mainitud rannakaljudest, on Põhjasaare see nurk üsna lame, mistõttu lokkab üsna laialdaselt ka põllumajandus. Järgnev loetelu pole kindlasti ammendav, aga meile jäid kasvatatavatest taimedest silma lavendel, roosid, aprikoosipuud ja õunapuud. Ning maasikad. Nagu kõik teavad, on vastlapäev ideaalne aeg maasikate korjamiseks, mistõttu ka

Värsked vastlakuklid :)

ühe teeäärse maasikamüügi kioski juures kinni pidasime. Valik oli lai ning maasikalõhn lausa haiglaselt hullutav. Kvaliteedi mõttes oli sul 2 valikut – esimene klass ja „seconds“ (ehk järelnope). Esimese klassi maasikad olid suured, ideaalse kuju ja värviga, ilma ühegi vea või plekita - iga mamm kui maasikaetalon. Selliste marjade karp maksis 10$. Järelnoppe karbis olid ka ilusad punased marjad, aga need olid väiksemad, mõnel oli väike kriimustus peal, mõni natuke tuhmim punane, kui etalon ette näeb. Hind 3,5$ karp (karbid olid kõik ühesuurused). Kuna meie ei ostnud maasikaid kodusesse vitriinkappi presenteerimiseks, vaid hoopis (suhteliselt koheseks) ära söömiseks, siis võtsime need teise sordi marjad. Ma nüüd küll ei tea, kuidas need perfektse kuju ja värviga mammud maitsesid, kuid meie karbi marjad olid küll ideaalsed.

Bullsi linnas olime teelahkmel. Nii kaudselt kui ka sõna otseses mõttes, sest tee jagunes siin kaheks. Pidime otsustama, et kas

Rohetav aas ja Mount Ruapehu

läheme nüüd Tongariro rahvusparki avastama või võtame hoopis ette alternatiivse vulkaani – Taranaki. Millest siis selline küsimus, kui just paar lõiku tagasi mainisin, et Tongariro on kindlasti üks koht, mida näha tahame? Asi nimelt selles, et kuigi meie kohal oli sinine taevas ja päike siras nii kuidas jaksas, siis ilmateade  (linnulennult) 100 km kaugusel

"...Ruapehu tipp oli pilvede sees..."

oleva Tongariro rahvuspargi kohta oli kõike muud kui hea. Pilved, vihm, vihm ja veelkord vihm. Samas Taranaki vulkaan, mis on ka üks võimas vaatepilt ja mis Lõunasaarele sõites jäi pilvede varju, nautis täna täielikku päikesepaistet. Natuke kaalusime, kuid lõpuks otsustasime, et tulgu, mis tuleb ja näeb, palju näeb – läheme vaatame ikkagi Tongariro üle. Ja nii keerasimegi Bullsi linnast ikkagi põhja suunas ning jätkasime sõitu piki maanteed number 1.

Tongariro rahvuspark on peaaegu ristküliku kujuline ning kui me jõudsime selle kvadraadi kagunurka, oli reaalelu õnneks

Esimene vaade kõigile kolmele Tongariro vulkaanile

meteoroloogidele ära tegemas. Jah, Mount Ruapehu tipp oli tõesti pilvede sees, kuid need olid sellised ilusa ilma valged pilved, mitte järgmised-5-nädalat-päikest-oodata-pole –pilved. Vihma ei paistnud küll enam kusagil.

Tõsi, sissepääs rahvusparki asus küliku loodeküljes, kuhu oli veel

Ruapehu vaikselt vabaneb pilvemassist

tunnikene vaja sõita, kuid igatahes oli meie optimism kordades kasvanud. Äkki näeme ikkagi selle Mount Doomi ka ära. Õnneks ilm mitte ei hoidnud oma taset, vaid paranes, mistõttu jõudes Tongariro parki sisse viiva ainsa autotee algusesse, oli näiteks Ruapehu kraatri lumine serv juba kenasti nähtaval ning kaks teist vulkaani – Mount Ngauruhoe ja Mount Tongariro – samuti vaadeldavad.

Kellele „Mount Doom“ ühtegi kirjanduslikku või filmilist seost ei tekita, siis sellele mainin ära, et Tongariro rahvuspark on

Ettevaatust, kiivid!

järjekordne „Sõrmuste Isanda“ ja „Kääbiku“ triloogiate filmimispaik. Arvestades selle piirkonna väga erilisi maastikke, siis siin võeti üles päris mitmeid stseene ning ikooniline, ideaalse vulkaani kujuga, Mount Ngauruhoe oli Mount Doomi prototüüp. Prototüüp selles mõttes, et itimehed joonistasid filmis selle mäe tipu efektselt hõõguvaks kraatriks, kuid päris mitmed välivõtted said ikkagi siin tehtud, kasutades saadaval olevaid päris maastikke. Kuigi need kohati tunduvad samuti eriefektimeistrite poolt looduna.

Aga kõigest järgemööda. Isegi, kui see filmisaaga kõrvale jätta, on

Kelgutamisjagu lund Ruapehul oli

Tongariro üks Põhjasaare sellistest vaatamisväärsustest, millest ei tohiks mööda vaadata. Kolme vulkaani koosmõjul on tekkinud siia maastik, mida me polnud näinud üheski teises paigas oma reisi jooksul. Ning seda erilisust märgati juba ammu, sest tegemist on Uus-Meremaa vanima rahvuspargiga (maailmas vanuselt kuues) ja iidse maooride pühapaigaga. Kusjuures Ngauruhoe ja Ruapehu vulkaanide tipud on kuulutatud tapuks (tabuks), mis tähendab,

Mount Ngauruhoe tipp hoidis veel pilve varju

et ligipääs neile on piiratud. Suurust on rahvuspargil ligikaudu samapalju kui Lahemaal, veidi alla 800km2 ning sealset 20 kilomeetri pikkust matkarada – Tongariro Alpine Crossing – peetakse maailma vingeimaks ühe päeva matkarajaks. Selle jooksul näed väga erinevat vulkaanilist maastikku, kuumaveeallikaid, imetabast värvi järvesid ja ilmselt ka väga muutlikku ilmastikku. See matkarada oli meil ka reisikavasse sisse kirjutatud, kuid arvestades õnnistet’ olukorda, me kõik sellised mitmetunnist (antud juhul siis 7-10 tunnist) pingutust nõudvad tegevused jätsime tegemata.

Seda rahvusparki domineerib kindlasti aktiivne Ruapehu vulkaan oma 2797 meetriga, olles Põhjasaare kõrgeim mägi ja

Ja siin ta on - Mount Doom!

viimane Põhjasaare vulkaanidest, mis on pursanud. Ruapehu tähendab maoori keeles „plahvatavat auku“ ning see on üsna täpne kirjeldus, sest selles piirkonnas on vulkaanid pursanud viimased 2 miljonit aastat (nagu üks vana mutike mäletas) ning Ruapehu ise on olnud aktiivne viimased 250 000 aastat. Viimane väiksem purse oli aastal 2007 ning see oli hüdrotermaalne, ehk siis ülikuum vesi pressis ühest kohast auruna välja

Natuke photoshoppi ka

ning loopis õhku ka väikese hulga kiva. Kuna Ruapehu on riigi kõige jälgitum vulkaan, siis neid hoiatusi mäe aktiviseerumisest on olnud ka hilisematel aastatel, kuid suur pilt on ikkagi selline, et sellised väikesed pursked toimuvad peaaegu alati ootamatult ja hästi neid ette näha ei suudeta.

Kuna tegu on kõrge mäega, mille nõlvad kattuvad talviti paksu lumega (nagu piltidelt näha, jagub lund ka siia suve viimasesse päeva – ehk siis siin on see teoreetiline kelgutamisvõimalus), siis on mäe külgedele loodud kaks suusakeskust. Sest kuhu sa ikka suusamäe

Veel rohkem photoshoppi ja ongi Mordor

peaks tegema kui mitte ühe aktiivseima suurvulkaani nõlvadele. Kui jamaks läheb, saad oma mäesuusaoskused kenasti proovile panna – tuleb lihtsalt loota, et laava/muda/kivilaviin ei ulatu lumepiirist kaugemale. Kivisel pinnasel pidi suuskade libisemine oluliselt vähenema. Vähemalt nii räägitakse, mina suusataja pole.

Ngauruhoe vulkaan ehk siis suuruselt teine vulkaan ja filmiklassika ikoon tähendab maoori keeles „loobib kuumi kive“.  Tegemist on samuti aktiivse vulkaaniga, kuid Ruapehust on ta pool kilomeetrit madalam ja palju-palju värskem. Arvatakse, et see koonus hakkas tekkima ligikaudu 7000 aastat tagasi, mis geoloogilises mõõtkavas on võrreldav veerandi aevastusega. Viimase paarisaja aasta jooksul on „Mount Doom“ pursanud

Tongariro rahvuspark

üle 60 korra ning mõnikord on see kaasa toonud ka laavavoolu. Seega tõesti loobib kuumi kiva. Keskmiselt purskab Ngauruhoe iga 9 aasta tagant, kuid alates aastast 1975 on olnud vaikus. Arvestades ajalugu, siis siia ette võiks üsna kindla käega pookida omadussõna „kurjakuulutav“ ning maooridepoolne kraatri tabuks kuulutamine kannab seega muuhulgas üsna tugevat ühiskondliku turvalisuse tagamise pitsatit.

Ütleme nii, et see kohatine pilvisus isegi andis meeleolule juurde, sest

Ruapehu punakad nõlvad

niipea, kui me pargi südamesse viivale teele keerasime, olid nii Ruapehu, Ngauruhoe ja Tongariro meile nähtavad ning kaht viimast kaisutav pilvetekk tekitas küll sellise tunde, et „on jah Mordor!“ Kusjuures parajasti selleks ajaks, kui me seal endast ja mägedest pilte tegime, otsustati meile kingitusena Ngauruhoe mäe tipp ka ära näidata ning nüüd täies hiilguses vaadatuna oli ka üsna selge, miks Peter Jackson siit inspiratsiooni sai. Kui sa vulkaani joonistad, siis sa enamasti joonistad Ngauruhoed – sirgete, järskude seljakute mägi, ära lõigatud tipuga. Mõningate teksti juures olevate piltide puhul lasin Photoshopis ka ennast rohkem vabaks, kuigi siiski oluliselt vähem kui nendes pidevalt viidatud filmides. Mängisin ainult valgusbalansi ja värvidega – midagi juurde ei joonistanud ja ära ei kustutanud.

Whakapapa külakeses tegime esimese ametliku peatuse (lisaks ohtratele mitteametlikele fotopeatustele), selleks ajaks oli Ruapehu tipu lähistel juba väga ohtralt sinist taevast. Siin asulas asub Tongariro rahvuspargi külastuskeskus ning kes plaanib

Tongariro makett

minna vulkaanide juurde matkama, see saab head nõu nii ilmaolude kui matkaradade osas (Tongariro Alpine Crossing pole teps mitte ainus matkarada, kus turnida). Ning seda nõu tasub alati küsida ja kuulda võtta, sest vulkaaniline maastik on ikka natuke teine asi kui matkamine kohas, kus ei ole tõenäoline, et maa seest järsku üks tuline jutt välja

Orud muutusid roheliseks

lendab. Keskmisest veidi ohtlikumale maastikule viitas ka asjaolu, et lahked matkanõustajad laenutasid siin soovijatele hädaabimajakaid. See on siis sellisteks hetkeks, kus sa mõtled või karjud, et: „Ai kuradi-kuradi-kurat, pidin ma siia ronima!!! Mis nüüd saab???!?“ Vajutades hädaabimajaka nuppu, lendab ratsavägi (või helikopter) kohale ja ulatab abikäe. Et asi väga teoreetiliseks ei jääks, on seal külastuskeskuses olemas ka rahvuspargi tõetruu makett, kuhu siis kõik matkarajad on

Vulkaaniline maastik

peale märgitud ning kust võid, justkui menüüst, endale sobiva välja valida.

Meie matkarada piirdus suuresti autoteega, mis samuti rühkis mööda Ruapehu mäe külge muudkui ülespoole. Iga kurviga muutusid vaated üha võimsamaks ning tundub, et siinne laava- ja mudarohke pinnas on üsna viljakas, sest ühel hetkel muutusid ümbrus ja orud vägagi roheliseks. Aga see rohelus sai peagi otsa – osati tänu sellele, et pinnas muutus natuke liiga kiviseks ja osati tänu sellele, et jõudsime ka meetrite mõttes üsna

Toyota reklaamfoto

kõrgele. Ja upti-dupti-duu – see taimestikuta, kuid vägagi värviline maastik, oli täiesti ebatervelt dramaatiline. Siin tekkis tõesti selline tunne, et tee või ise filmi. Või võta üles mõni reklaam (katsetasin reklaamfoto tegemist meie truu punase Corolla peal). Või loo üks tarbetult pillav muusikavideo (näiteks vedades Steinway klaveri kuhugi siia Ruapehu nõlvale). 3 nädalat Uus-Meremaal selja taga ja IKKA VEEL suudetakse maastikuvaadetega üllatada. No mis maa see on??

Iwikau külakeses sai autotee otsa, kuid see meid ei heidutanud, läksime ikkagi edasi. Auto jätsime küll parklasse ja sandaalid vahetasime matkasaabaste vastu, kuid jätkasime ronimist ülespoole. Tõele au andes tuleb tunnistada, et meie matk oli küll vaid poole

Dramaatiline ümbrus

kilomeetri pikkune, kuid sihtpunktis premeeriti meid sellegipoolest päris mitme miljoni dollari vaatega - Tongariro rahvuspargi kirjud tasandikud ja järsud kuristikud jalge ees, Ngauruhoe ja Tongariro vulkaanid taustal kenitlemas. Oli suur rõõm, et ilmaennustus oli eksinud ning me saime Mead’s Walli mäeseljakul seda hunnitut vaatepilti 18 kraadises päikesepaistes nautida. See vaatekoht oli kindlasti üks reisi mitmest „kõige-kõigemast“, sest ükskõik, kuhu suunas pilgu viskasid, oli suu konkreetselt lahti. Selja taha jäid Ruapehu lumised tasandikud ning teravad tipud (ning suusaliftid ja –majake), kohe selle mäeseljaku kõrval oli suur kuristik ning otse nina ees, siis see eelmainitud vaatepilt.

Kuna see paik on samavõrd maaliline, kui ta on dramaatiline, pole ka ime, et Peter Jackson on siin filminud oma mõlema

Suusaliftid

triloogia stseene. Konkreetselt see paik, kus ka meie ringi tatsasime, on nähtav näiteks siin stseenis. Samas Frodo ja Sami teekonnal on seda kõrval pildil olevat kiviseina näha päris mitmes kohas. Hommikul hakkavad selle seina juurest minema ja kui õhtuks kaugele-kaugele kohale jõuavad, on täpselt sellesama seina juures. Lihtsalt filmitud on

Kummaline Mead's Wall

erineva nurga alt ja nii paistabki täiesti erinev koht (kuigi kogu tegevus toimub reaalselt paarikümne meetri raadiuses). ☺ Päris tore oli ikka filme pärast reisi uuesti üle vaadata, hästi palju oli äratundmist, et „ah, see on ju seeeee koht“.

Muide selles viidatud stseenis on tegelikult ju Mount Doom ja Mordor Frodo selja taga (sobivalt siis udu sisse ära peidetud), kuid loo jutustamise seisukohalt oli see loogiline, et nende karvajalgade sihtkoht näidati olevat kusagil kõrgemal, raskesti ligipääsetavate mägede taga (millest osad olid arvutis valmis joonistatud, et ära peita suusakuurorti taristu).

Meads Wall on äratuntav ka siin, kuigi nii mõnigi hulk nendest kaadritest on suure tõenäosusega üles võetud hoopis stuudios. Konkreetselt Mount Doomi näidatakse siin stseenis, kuid on väga raske öelda, et kuipalju või kas üldse on siin midagi sellist, mis pole arvutiga tehtud. 

Filmis asus Mt Doom selles suunas

Kääbiku triloogias kasutati filmimiseks Ruapehu läänepoolset külge (Meads Wall asub põhjanõlval) ning seda, mismoodi seal filmimist ette valmistati, näeb selles videos.

Nüüd kui olime oma Tongariro rahvuspargi osas oma soovid ära täitnud, tuli välja mõelda, et mis edasi saab. Vaadates kellaaega ja ka seda, et kus me oleme, pidime ära otsustama, et kuhu me ööbima jääme. Pooleteisetunnise autosõidu kaugusel asuv Taupo tundus olevat kõige

Mead's Wall ja Ruapehu

mõistlikum valik ning Booking.com-i rakenduse avamise järel tekkis meil tunne, et me oleme ainsad inimesed maailmas, kellele selline mõte on täna tulnud. Normaalsete hotellide/motellide valik pole vist terve reisi jooksul nii lai olnud. Valisime piltide ja kommentaaride järgi aega raiskamata välja Courtney motelli Tui tänaval ning siis selle paiga koordinaatide järgi ka

Kauni vaatega paik

sõitma hakkasime.

Whakapapa külakesse tagasi jõudes tegime väikese sissepõike Chateau Tongarirosse. Tegemist on hotelliga, mis stiililt sobib siia rahvusparki sama hästi kui Liis Haavel vanadekodu direktoriks. Inglise (lossi) stiilis ehitis keset ürgset ja poolulmelist maastikku. Aga no võib-olla just sellepärast sobibki, et see tundub nii ebaloogiline ja ebasobiv. Välimuselt tuli meile hoonega kohe meelde film nimega „Grand Budapest Hotel“, umbes sellises majas kogu

Suusakuurort

see jant seal ka toimus. Pikalt me seal muidugi ei peatunud, vaatasime lihtsalt üle, et kas see on ikka päris maja (oli), mitte mõne hetkel ülesvõetava filmi taustadekoratsioon.

Tongariro rahvuspargi vulkaanidest tegin pilte seni, kuni nad meie vaateväljas olid ning kui nad lahkusid, hakkas paistma Taupo järv. See Uus-Meremaa suurim järv oli samuti maaliline, kuid siiski palju maalähedasem vaatepilt võrreldes eelnenuga. Samas tuleb tunnistada, et

Chateau Tongariro

ka see järv on vulkaaniline – nimelt on vesi kogunenud kunagise Taupo supervulkaani kraatrisse. Ja supervulkaani nime on Taupo auga välja teeninud, sest tema kraesse saab ajada viimase aja (geoloogilises mõistes) kaks kõige võimsamat purset. Oruanui purse ligikaudu 26 500 aastat tagasi on nendest kõige jõulisem ning see tootis üle 1100 km3 (jah, kuupkilomeetri) vulkaanilist kraami. See tähendas, et kogu põhjasaare keskosa sai sellega kaetud ning paksemates kohtades on kihi paksus üle 200 meetri. Tuhaga sai tegelikult üle külvatud kogu Uus-Meremaa ning 18 sentimeetri paksuse tuhakihi võib leida ka näiteks 1000 kilomeetri kaugusel asuvatelt Chathami saartelt. Sellist jõmakat on isegi raske ette kujutada, aga hea, et sellel ajal siia puhkama ei sattunud, kõik riided oleks tuhaga koos olnud!

Hatepe purse oli põhimõtteliselt mõni sekund tagasi (taas geoloogilises mõttes) – aastal 180 p.Kr. Ning kui siis pauk käis, lendas mõne minutiga maa seest välja ligikaudu 30 km3 vulkaanilist materjali. Väidetavalt värvis selle vulkaanipurske tuhk

Mt Doom by Photoshop (läbi värvide võimendamise)

taeva punaseks nii Hiinas kui ka Roomas. Aga praegu on see paik lihtsalt üks järv. Ühest vaatekohast seda uudistades panin silmanurgast tähele mingit liikumist lähedal asuvate puude latvades. Tähelepanu sinna fokusseerides avastasin, et selle liikumise tekitasid keksivad linnud. Ja mitte niisama linnud, vaid kaks endeemset liiki – tui ja kellalind (no ei ole paremat nime)! Ruttu teleobjektiiv ette ning kokkuvõttes mingisugused kaadrid sain.

Siis juba Taupo ja Courtney motell. Check-in tuli mingil põhjusel teha naaberhotellis, kuid see üldmuljet ei seganud – saime tuba number 31 võtme, wifi parooli ja piimapaki muretult kätte. Motellituba oli taas

Viimane vaade Tongariro rahvuspargile

suur, puhas ja korralik ning kuna hoone asus vaiksel kõrvaltänaval, siis polnud täna ka probleeme müraga.

Kuna Eestis oli siiski hooga käimas vastlapäev, otsustasime minna poodi ja tuua endale ka mõned kuklid. Ei, see polnud lihtsalt meie soovmõtlemine, et kui väga-väga midagi soovid, siis see on kohe poes olemas. No et mõtled, et täna tahaks siin maa kuklapoolel väga-väga hapukapsasuppi, hoiad pöidlad nii kõvasti pihus, et tekib sõrmedele

Taupo järv

gangreenioht, jalutad lähimasse McDonaldsisse ja voila – ongi menüüs. Tegelikult olime me vastlakuklilaadseid tooteid näinud reisi jooksul toidupoodides päris tihti müügil, kuid olime nende ostmist tänaseni edasi lükanud. Ilmselt polnud neil kuklitel mingit seost pikkade liugudega ja paastuaja algusega, kuid vahet pole. Kukkel on kukkel.

Taupos kahjuks puudus New Worldi supermarket (mille lojaalsed

Tui

püsikliendid me olime), kuid selle eest oli seal ülisuur Countdown. Ning muidugi sekkus senjoor Murphy – nädalate kaupa olime poes vaadanud, et näe vastlakukleid müüakse, siis kui Vastlapäev tuleb, siis ostame – aga tuhkagi! Just täna, kui neid oleks ostnud, kukleid ei müüdud. Või siis olime hiljaks jäänud ja kohalikud ikkagi peavad vastlapäeva samamoodi.

No missiis ikka, võtsime õhtusöögiks cottage pie (kartulipuder lihakastmega), maitsvaid (olin seda sõna reisipäevikus rõhutanud) tomateid, paar käsitööõllet toidu kõrvale ja saiakesed ning jogurt

Kellalind

hommikuks. Maksmisel aga läks huvitavaks, sest kassiir nõudis naise dokumenti. Ma mõtlesin, et ta ajas midagi sassi, seega:

„Ei, ei, mina maksan, mitte tema.“

„Vahet pole, kuna tema on teiega koos, on mul vaja ka naise dokumenti.“

Oot-oot, mis mõttes nagu? Selgus, et Uus-Meremaal on selline seadus, et dokumenti võidakse küsida nii ostjalt, kui ostjaga kaasas olevatelt isikutelt. Ning kui dokumenti pole ja sinuga kaasas olev isik on või näib alaealine, siis on poel õigus keelduda alkoholi müümisest. Ehk siis, kui laps kaasas, pole mõtet poes õlut korvi panna. Kuigi tegemist oli ilmselge komplimendiga – müüja arvas, et naine on alla 18-aastane – sain ma tol

Courtney motell Taupos

hetkel ikka päris pahaseks. Et ma ostan kaks 0,3-liitrist õlut eesmärgiga need sisse joota oma „alaealisele“ rasedale kaasale? Kas kassiiriks olemise eelduseks on mõtlemisvõime puudumine? Seaduse mõte – kuigi ma võin ka siin räigelt mööda panna – on vist veidi teine? Ma saan aru, et kui kõhust juba välja saanud laps(ed) kaasas oleks, siis veel – nende ees tõesti ei pea otseselt alkot ostma, aga no kuule… Ning kõige tipuks Eesti ID-kaart ka ei sobinud, oli vaja passi, kuid pass oli autos. Ja võttiski minu 2 õlut ära! Aaaarggggghhh!!!

Mõtlesin, et ostame siis kuklid ja õlle lähedal asuvast Pak’n’Save poest, kuid ka seal polnud kuklitest haisugi ning õllevalikust puudusid käsitööõlled täielikult. Foursquare supermarket oli üldse kinni, seega puhtalt kiusu pärast läksime Countdowni tagasi. Seekord läksin üksi – võtsin riiulist TÄPSELT samad õlled, läksin TÄPSELT sama teenindaja juurde ning sain oma joogid kätte ilma ühegi küsimuseta. Küsisin hoopis ise, et kas nüüd oli parem siis või, kuid ta ei vastanud midagi. Mõtlesin, et kas ütlen veel, et hahaa – lõpuks saab mu lapseootel alaealine naine ka pidu panna, aga ei hakanud asja teravaks ajama.

Motellis ajas naine cottage pie mikros soojaks ning see oli väga maitsev pidusöök, koos nende eelmainitud tomatitega. Pärast tegime veel kakaod ning sõime Countdownist võetud saiakesi, mis seal poes kõige rohkem meenutasid kukleid. Tegime otsa peale ka maasikakarbile (st selle sisule) ning õhtu lõppes Rush Hour 2 vaatamisega. Täna oli olnud taas üks väga äge päev, mida isegi see seestunud poemüüja ei suutnud ära rikkuda.

Päeva üldplaan

Tongariro toimetused