Nii vara polnud me juba ammu ärganud – kell 8 kaikusid
mobiilide kellad ja viled ning ajasid otsemaid une minema. Jah, tänane päev
tuleb tihe „andmine“ ning esimesse vaatamisväärsusesse oli kella peale minek,
sest Wai-O-Tapu geiser aktiviseerub täpselt kell 10:15 ja ei minutitki hiljem.
Kuidas see nii täpselt käib, sellest juba natukese aja pärast.
Hommikusöögi kõrvale vaatasime uudiseid ja selgus, et ka
Uus-Meremaad kimbutavad pagulased. Päris kriisiks seda veel ei nimetatud, kuid
ollakse mures ja põlised kiivid tundusid kohati olevat ka üsna pahased.
Erinevus Euroopa pagulaskriisiga oli põgenikes – Uus-Meremaa nimelt oli kimpus
eurooplastest ja asiaatidest sisserändajatega. Tullakse siia tööle (sealhulgas
noorte „working holiday“ viisaga),
ollakse nõus väga madalate palkadega ning tööandjad seetõttu ei viitsi ka enam
kohalikele mõistlikku palka maksta. Ning on selge, et on suur vahe, et kas sa
tuled siia ringi reisima ning iga teenitud dollar on boonuseks või sa pead siin
igapäevaselt elama ja oma (ikkagi üsna kõrged) kulud katma.
Teine probleem oli mammonatabeli teises servas
peesitavate isikutega (peamiselt räägiti Aasiast pärit jõukuritest). Viimastel
aastatel on muutunud väga sagedaseks see, kus rikkad välismaalased ostavad siin
hulgakaupa kinnisvara kokku, ajades läbi selle hinnad üles ja muutes
korterid/maad/majad kohalikele kättesaamatuks.
Lady Knox geiser puhkeasendis
Natuke raputati tuhka ka oma inimeste peale – riigis on
140 tuhat töötut ja paljud nendest on juba mitmes töötu põlvkond samas peres. Ehk
siis isa oli töötu ja pärandas selle auväärse ameti kenasti oma pojale/tütrele
edasi. Ilus traditsioon, aga mitte just väga edasiviiv. Peamiseks põhjuseks,
miks mingi hulk inimestest tööd ei saa, on paljudes kohtades tööle võtmisel
kohustuslik narkotest. Kui testi ei läbi, siis tööle ei saa ning sellised
heitunud, pikaajalised töötud aga kipuvad just oma vaba aega mingite ainete
mõjul mööda saatma. Nokk kinni, aju lahti.
Jõudsime Wai-O-Tapu (edaspidi lihtsuse mõttes Waiotapu) termaalala
parklasse veidi enne poolt kümmet ning arvestades parkla suurust ja sagivate
inimeste hulka, oli selge, et privaattuuri meil siin oodata pole. Pärast
piletite ostmist - 32,5$ (22€) - selgus ka see, et eelmainitud geiser asub
põhialast natuke eemal ning sinna tuli sõita autoga. Õnneks aega veel oli ja
mõni minut hiljem olime juba õiges kohas.
Leedi Knoxi geiser pole küll Rotorua ainus, kuid siiski
kõige külastatavam geiser. Seda saime kogeda kohe, kui autost välja
Surmapõlgurist giid :)
astusime.
Autosid muudkui vooris ja vooris ning rahvahulk aina kasvas. Et tegemist on
popi kohaga, näitas seegi, et ümber geisri oli ehitatud lausa amfiteater, kuhu
kogu see mass siis pidi ära mahutatama. Kuidagi juhtus nii, et väravast sisse
saime üsna esimeste seas ja seetõttu võtsime kohad sisse kohe teises reas (tšeki riimi ☺).
Kuigi vaadates selle pisikese valge püramiidi lähedust, siis muidugi tekkis
mõte, et kas see on ikka hea plaan – olla võimalikult lähedal maa seest välja
purskuvale kuumale
Mull-mull-mull
veele? Aga ju NAD ikka teadsid, kui NAD selle amfiteatri siia
ehitasid. Ise lootsime, et äkki täna geiser pole nii täpne (no loodusnähtus ei
saa ju ometi kella tunda) ja paneb litri varem ära. Aga ei ning suureks
üllatuseks ilmus mõni minut enne veerand ühtteist sinna geisri kõrvale üks
onkel, asetas rahulikult maha oma kaasaskantava kõlari, võttis kätte mikri ja
hakkas rääkima! Eee… kas keegi on talle öelnud, et seal kõrval on geiser, mis
kohe-kohe purskama hakkab?? Halloo??
Tüüp võttis asja väga rahulikult ning kuigi kell tiksus
juba 10:15 täis, ta muudkui vatras ajaloost ja ei vaadanud geisri poolegi. Hull
peast või lihtsalt kuuma vee fanaatik (vt ka talisupleja)? No seniks, kuni
midagi ei pursku, pritsin ka siia reisijuttu natuke ajalugu. Inimeste poolt
avastati see geiser alles 20.-l sajandil ja seetõttu on üks vähestest
looduslikest objektidest, millel puudub maoorikeelne nimi. Nime sai ta aga
Uus-Meremaa 15. kindralkuberneri teise tütre – leedi Constance Knoxi – järgi.
Kui te nüüd arvate, et see nimi tulenes preili Knoxi sõnukirjeldamatust ilust
või sellest, et ta juuksed olid sama lumivalged kui geisrist välja purskuv
vesi, siis ei - vanad kiivid polnud nii romantilised. Asi oli hoopis selles, et
Knoxi mutt, see tähendab leedi, tossas nagu korsten (et siis suitsetas palju)
ning rahvas tõmbas kenasti paralleeli geisriga ära. No hea, et tegemist oli
vähemalt kere sellest otsast väljutuva saastunud õhuga, ise suudaksin välja
mõelda veel kehvema variandi, mille läbi end ajaloo annaalidesse vuhistada. Kui
nii tohib öelda.
Nimi nimeks, aga peagi jõudis ta oma jutuga kohani, mis
rebis saladuseloori sellelt saksa täpsuse teemalt kärinaga minema. See tüüp polnud
lihtsalt giid ning teadjamees, vaid ka geisrimeister! Tegemist on täiesti
loodusliku geisriga, mis tavaolukorras
tõmbaks kuuma veejuti taeva poole iga
36-48 tunni tagant, kuid sellise ajaamplituudiga atraktsioon oleks üsna tüütu
pealtvaatajatele. Tuled hommikul kella kümneks amfiteatrisse istuma ja juba
südaöösel geiser purskabki. Selleks, et külalistel oleks vähemalt kord päevas
võimalik veevulkaani tegutsemine ära vaadata, käivitatakse geiser manuaalselt.
Selleks ei ole vaja teha ei rohkemat ega vähemat, kui visata geisri koonusest
sisse väike seebitükk.
Pärast lühikest ajalootundi ja geisri olemuse
tutvustamist, tuligi kohe praktiline osas. Härrasmees viskas oma ranitskõlari
selga, väike looduslik seebitükk lendas geisrisse ja siis pani ise ajama. Mõni
minut läks mööda ja hoplaa – veejutt lendas taevasse. Või noh, nii 10 meetri
kõrgusele. Väga äge, mis siis, et käivitusprotsess toimus inimese poolt – kõik
muu on ju looduslik.
Geiser vikerkaarega
Põhjus, miks geiser seebi peale purskama hakkab, on
puhas keemia. Vesi on maa all kahesuguse temperatuuriga - kuni 150 kraadi on
alumistes kambrites ning õhu poolt ära jahutatud vesi on ülemistes kambrites. Seebipaki
heitmine šahti vähendab alumises kihis oleva vee pindpinevust. Ehk siis kui
vedelas olekus hoiavad veemolekulid piltlikult öeldes kätest kinni ja tehakse
koos ringmängu, siis seep, va libe sigudik, lõhub need sidemed ära. Selle peale
satuvad veemolekulid paanikasse, jooksevad igas ilmakaares laiali, vahed
suurenevad ning vesi muutub hoobilt kuumaks auruks. Aur omakorda surub ülemistes
kambrites oleva vee üles ja pam-parabamm – ongi geisrietendus.
See fenomen avastati üle 100 aasta tagasi vangide poolt
ja üsna juhuslikult. Uus-Meremaa katsetas juba aastal 1901 avatud vangla
kontseptsiooni, kus hästi käituvad vangid toimetati Rotorua lähedale ning
lubati neil seal suhteliselt vabalt toimetada. No ja toimetasidki ning olles
parasjagu nutikad ja/või laisad, hakkasid nad oma riideid pesema siinsetes
kuumaveeallikates. Toona sellist koonust geisril polnud, oli lihtsalt auk maa
sees ja
Wai-O-Tapu termaalala
kui siis ühel heal päeval taas siin riideid pesti, oli ilmselt
seebihulk täpselt õige ning ühel hetkel avastasid vangid oma ihukatted taeva
all lendlemas.
Niipea kui see suur purse oli ära toimunud ja selfied
tehtud said, hakkas enamus rahvast parkla poole tormama. Meie valisime täpselt
vastupidise taktika, sest tahtsime sellest hordist võimalikult kaugele maha
jääda. Oli ju selge, et nad kõik sõidavad nüüd sinna Waiotapu jalutusradadele
ära ning mida kauem me siin aega viidame, seda suurem puhver meie ja selle
massi vahele jääb. Leedi Knoxi kraan oli lahti pärast pikalt, kuigi see maapõuest
tulev veejuga muutus iga minutiga üha madalamaks ja lahjemaks. Lahkusime
amfiteatrist viimaste seas ning natuke veetsime aega ka termaalala
külastuskeskuses. Kuna see kibekiirelt siia tormanud rahvahulk oli järsku
uskumatult aeglane – tehti joogi-, söögi- ja pissipause, siis
põhiterritooriumile sisse minnes olime endiselt keset rahvasumma. Selle peale
Väävline metsarada
istusime ühele pingile maha, uurisime täpsemalt jalutusala kaarti ja nii 10
minuti pärast olime lõpuks suhteliselt vabas vees. Kuna tegemist on väga populaarse
külastuskohaga, siis päris üksi ei ole sa kunagi, aga vähemalt hord liikus ära.
Waiotapu (tähendab maoori keeles „pühad veed“) on
maailmakuulus paik. Võib-olla mitte nime poolest, aga just selle poolest, mida
siin näha saab. Kõige rohkem kasutatavad ja ilmselt ka kõige paremini paika
Tüüpiline maastik
iseloomustavad omadussõnad on „sürreaalne“ ja „maaväline“. Neid täiesti
uskumatute värvikombinatsioonidega veekogusid ja muid laadseid
vaatamisväärsuseid on näidatud lugematutes loodusdokumentaalides, sealhulgas
BBC erinevates megasarjades. Siin tehtud piltidega on võidetud fotokonkursse
ning kõige igapäevasem efekt on rahvahulkade massiline ahhetama panemine.
See efektne ulmemaastik laiub 18-l ruutkilomeetril ning
asub kunagise
"Põlev" mets
Reporoa vulkaani sisselangenud kraatri põhjaservas. Vormiti see
maapind selliseks üle 200 000 aasta tagasi. Täna on võimalik Waiotapus teha
nii 3-kilomeetrine rännak ning iga natukese maa tagant pakutakse midagi
eriskummalist vaadata. Suure populaarsuse üheks põhjuseks ongi just asjaolu, et
jalutuskäik on äärmiselt vaheldusrikas ning näidatav värvikirev. Näed looduses
värve, mille kohta tavaliselt ütled, et see kindlasti kohe looduses esinev värv
ei ole. Ettevaatavalt tasub muidugi ära mainida, et sellel külastusel on ka
hind (lisaks piletirahale) – sa pead suutma ringi käia konstantses
väävlihaisus. Mõnikord on see tugevam, mõnikord nõrgem, kuid päris puhta õhuga
kohta on Waiotapu jalutusradadelt üsna keeruline leida.
Kõmpimise alguses olime üllatuslikult rohelises
keskkonnas. Jah, mets tossas nagu seal kusagil alumistes kihtides oleks
Kriitjad kaljud
tulekahju, kuid puud olid siiski suuresti rohelised. Kui nüüd mõned
eriti väävlirikkad lapikesed välja jätta. Kusagil oli ära toodud ka värvikaart,
et kui mingit värvi kivimit või liiva näed, siis võid enam-vähem aimata,
millega tegu:
Punane/pruun –
raudoksiid
Lilla –
mangaanoksiid
Kollane –
loomulikult väävel
Roosa – kinaver
ehk elavhõbesulfiid
Valge – kaoliin
ehk portselansavi
Selleks, et neid vaatamisväärseid kohti kuidagi
tähistada, olid kõikidele
Kuradi kodu
välja mõeldud vägagi poeetilis-dramaatilised nimed.
No näiteks nagu Kuradi köök, Kunstniku palett, Šampanjabassein, Kuradivann,
Kuradi kodu ja nii edasi. Ehk siis suures plaanis kõik sügavad augud olid
vanatühjaga seotud.
Waiotapu keskosas oli taimestik küll veidi madalam, kuid
endiselt oli see mulksuv, tossav, kuumav maastik taimedele üllatuslikult soodus
paik kasvamiseks. Et on küll Kuradi auk, aga kohe augu kõrval kasvasid Jumala
poolt loodud taimed. Kui Kuradi auk oli lihtsalt üks kivine sisse langenud
kraater, kus väävliaurud on seinad kollaseks värvinud, siis
Vikerkaare kraater
Vikerkaare kraatri
põhjas mulksus õline muda ja see kraater oli ka oluliselt sügavam. Siin oli
esimest korda tunda sellist väga vänget väävlihaisu, mille peale hakkasid
teadlikult (ja tuule suunda vaadates) enda asukohta selle maapõuest tuleva
tossupilve suhtes positsioneerima.
Edasi tulid Vanakuradi Tindipotid (inglise keeles olid
kõik asjad Devili omad, aga et tekst natuke vaheldusrikkam oleks, kasutan
loominguliselt
Vanakuradi tindipotid
põrguprintsi sünonüüme), kus see mulksuv muda oli toodud
vaatajatele palju lähemale. Ehk siis päris maapinnale. Ning ka siinse podiseva
püdela läga tumeda värvi põhjustajaks on õli (või nafta) ja ka grafiit. Päris
tihti tuli pähe mõte – täitsa sürr värk ikka!
No ja peagi pärast seda olimegi staarvaatamisväärsuse
ehk Šampanjabasseini ääres. Kõik see värvide mäng, aurav järv ja ümberkaudne
peegeldav, madal vesi on tõesti üks visuaalne maiuspala. Kõik oli siin nii
õigesti kokku pandud, et muudkui ainult ahmi sisse seda kunstiteost. Silmadega.
Ninal oli asjast teine arvamus ja ta tahtis ruttu-
Veel üks põrguauk
ruttu seal tulema saada, sest
kui sealt järve pealt ikka aur otse peale tõmmati, siis läks hingamisteedes kohe
„kood: punane“ alarm tööle. Ning põhjusega, sest lisaks väävlihaisule eritas
see suur järv ka suurtes kogustes CO2, millest on tulnud ka selle
paiga nimetus. Sest ka šampanjaklaasi üheks tunnuseks on sellest põgenev
süsihappegaas.
Aga ei saanud sealt nii kiirelt minema ühti, sest see
vaatepilt oli tõesti lummav. Vahuveini järv on muide üsna noor asutus, sest see
tekkis vaid 900 aastat tagasi. Kui oleks vaja atraktsiooni emotsioonitult ja
täpselt ühe sõnaga kirjeldada, siis selleks sõnaks oleks „kuuskümmend viis“
(ok, see on kaks sõna). Järv on 65 meetrit sügav, diameeter on samuti 65 meetrit
ning geotermaalvedeliku pinnatemperatuur on keskmiselt 65
Šampanjabassein
kraadi Celsiust.
Järve all asuvas maapinnas on veetemperatuur kusagil 260 kraadi Celsiust (see
on saavutatav rõhu all), kuid pinna poole imbudes vedelik vaikselt
kaotab soojust. Vee pH tase on 5,5, mis jääb kuhugi sinna kohvi ja lehmapiima
vahele, kuid sellegipoolest oleks vee (õigemini siiski vedeliku) joomine üsna
kehvapoolne idee. Miks? Appi tõttab jälle sõber värvikaart. Kõik need värvid,
mida järve ääres või lähistel näha on, pärinevad kusagilt maapõue sügavustest
ja on šampanjabasseini poolt sinna tassitud. Niisiis:
Värvitu/sinine –
leeliskloriid
Tuhmkollane/roheline – happesulfaat
See nii kaunis
oranž – antimon/arseen
Roheline/kollane
– väävel/arseen
Hall – süsinik
Kui vesi jahtub, ladestub kõik see hea ja parem
mineraalidena ning tekitabki maagilise värvide mängu. Seda inimesele väga
Arseenirikas kraatriserv
kahjulike ja ohtlike ainete kompotti nimetavad aga koduks väga suur hulk
mikroorganisme, mistõttu oli infomaterjalidesse ära märgitud, et kõik see ala
„kihab elust“. Mnjaa, see koht oli ulmeline isegi Waiotapu standardite järgi.
Hais ajas meid ühel hetkel siiski edasi. Mõtlesime, et
oleme nüüd nutikad ja võtame järgmise lõigu kaardil soovitatule vastupidises
suunas.
Näe - haiseb!
Waiotapu termaalala koosneb nimelt kolmest ringiratast käivast
jalutusrajast, mis kenasti üksteisega lõikuvad, nii et võttes ette
maksimumprogrammi, saad kenasti kõik järjest läbi käia, ilma teekonda
kordamata. Ning koos piletitega kaasa antaval kaardil on nendel jalutusradadel
peal ka noolekesed, mis näitavad soovitavat liikumissuunda. Kuna enamus tundus
seda kaarti pimesi jälgivat, siis keskmisele rajale vastupidises suunas minek
tasus kohe ära. Olime päris tihti üksi ning jagasime vaatamisväärsusi vaid
Opaalbasseinid
vastu tulevate inimestega. Oli ka muidugi neid, kes vaatasid šampanjabasseini,
kui kuulsa vaatamisväärsuse ära ja suundusid parkla poole tagasi.
Aga ilmaasjata, sest edasi tuli veel ägedaid vaatepilte.
Pooleteist hektari suurune Priimulaterass on tekkinud sellesama basseini
äravooluveest ning ladestunud ränidioksiidist. Ja räni on ladestunud niivõrd
kaunilt, et
Priimulaterrass
on tekkinud ülidetailne miniterrasside võrgustik. Kui kõrvaloleval
pildil jääb proportsioon võib-olla esialgu arusaamatuks, siis pange tähele, et
pildi allservas asub üks männiokas.
Edasi tuli roheline Pruudiloori juga ning väike
metsatukk, kus kasvasid mingid marjad, mis me ristisime Uus-Meremaa
mustikateks. Termaalala tagumises servas asub Ngakoro („Vanaisa“) järv, mis on
kaunilt roheka veega ning mis tekkis ligikaudu 700 aastat tagasi. Loomulikult
taaskord
Pruudiloori juga
ühe vulkaanipurske tagajärjel. Järve värvuse tagapõhi peitub taas
mineraalides ning ka selle järve vesi on soe – allikad, mis järve toidavad, on
keskmiselt temperatuuriga 75-90 kraadi Celsiust, kuid kuna järve pindala on
suur, siis ülemistes kihtides suudab vesi päris maha jahtuda. Vaade sellele
järvele oli vist kogu piirkonna kõige „maalikum“ – justnagu täiesti tavaline,
idülliline metsajärveke. Lahe oli ka see, et tänu olematule
Mustikad?
tuulele oli „Vanaisa“
praktiliselt peegelsile.
Järgnes juba tee tagasi, kuid nagu mainisin, siis need
ringrajad andsid võimaluse vältida enese kordamist. Mulle tundus, et selles tagumises
nurgas on maastik kõige ettearvamatum ja ohtlikum, sest silte umbes sellise
tekstiga, et „Ära teelt kõrvale astu, muidu sured ära“, oli tihedamalt kui
varem. Näiteks ühe väikese keeva veega loigukese juures, millele oli kuju järgi
pandud väga süütu nimi – Austribassein. Samas on see igati mõistlik
meeldetuletus, sest vahest ikka loed uudistest, kuidas mõni selfihuviline või
lihtsalt üleliia uudishimulik on kuhugi sisse, alla või peale kukkunud ning
niiviisi oma maise teekonna lõpetanud. See rikuks ju mu reisipildi ära, kui
näiteks selles austribasseinis mõni turist parasjagu keeks. Pärast photoshopi
kodus neid tükke sealt välja, jube tüütu. ☺
Vanaisa järv
Aga kui tõsiselt rääkida, siis sellisel maastikul vigu
ei andestata. Ükskõik, mis põhjusel sa näiteks sinna austribasseini libised,
Rohelus keset keemialaborit
on
see ka su viimane tegu. Sest vahet pole, kui kiirelt ka sind keevast veest kätte
saadakse, on see liiga hilja. Ning tegelikult kogu see avar ala –
koondnimetusega Praepanni Tasandik - oli selline, kus kunagi ei tea, et kui
tugev see maapind väljaspool teerada olla võiks. Väikese kooriku all võib olla
samasugune lombike või siis kitsas, aga selle eest sügav šaht või
Austribassein ja Praepanni tasandik
siis mulksuv
muda. Sest tegemist on ühe vana kraatriga, mille aktiivsemad päevad on selja
taga. Kuna teised külastajad sattusid üha harvem vastu, siis oli meil lõpus üllatavalt
privaatne jalutuskäik. Samas silmailu see ohtlikkus vähemaks ei võtnud. Näiteks Maarjajääkaljude ümbrus oli selline, kus impressionismi viljelev kunstnik leiaks väga palju motiive. Ja ka siin tuleb tõdeda, et mõistlik on anda kohtade nimetamise õigus lendleva luulekeelega inimestele, sest kui näiteks tõsiusklik keemik oleks kaljudele vaderiks, oleksid nad Alumiiniumkaaliumsulfaatdodekahüdraat-kaljud. Sest just selline on maarjajää keemiline nimetus.
Veel korra Ngakoro ehk Vanaisa järv
Jõudes tagasi Šampusebasseini juurde, avastasime, et ka
siin oli inimeste hulk tunduvalt vähenenud, mis andis võimaluse nii seda
järvekest kui ka Kunstniku Paletti (see oli see järve ümbritsev, madala veekihi
all olev värviline tasandik) veelkord kaadrisse püüda. See oli aga liig, mis
liig. Mitte pildistamine, aga selle aurava järve lähistel viibimine. Naisel
lõpuks viskas see väävlihais nii üle, et kauemaks jäämine tähendanuks ilmselt
mingit värvi maovedelike lisamist siia paletti. Aga õnneks olime vaikselt
Väävlikoobas
oma
tiiru lõpetamas ka, mistõttu saime rahuliku südamega edasi astuda. Mulksuvaid,
podisevaid ja tossavaid auke tuli veel käputäis ning selline rasvane punkt jäi päris
sinna tuuri lõppu.
Kuradi vann! Selles mõttes, et järve nimi viitas
vannile, mis kuulus vanapaganale, mitte, et keset teed oleks mingisugune kuradi
vann olnud.
Silti tasub tõsiselt võtta
SEE EI OLE NORMAALNE! Ilus järv, keset sisselangenud kraatrit ja
vesi on täiesti kollane! Nagu keegi oleks kasutanud seda veekogu oma suurtest
kollase värvi varudest lahti saamiseks. Kui teised vaatamisväärsused tekitasid
efekti, et „ohoo, äge!“, siis see konkreetne tiik tekitas tunde, et „ohoo, …. aga
vot ei usu“. No ei usu! Võite ju rääkida, et selle kraatri põhi on äärmiselt
väävlirikas ja siis
Maarjajääkaljud
see element imbub pinnale, muutes vee kollaseks, aga see ei
ole ju normaalne. Oleks siis näha, et on vesi, millel on lihtsalt kollakas
värvus. Ei, see vesi oli reaalselt kollane!
Kusjuures vesi kui selline on väidetavalt pärit sellest
samas šampusetiigist, kuid sellega ka sarnasus lõpeb. Sõltuvalt sellest, kas päev
on päikeseline või pilves, muutub ka „vannivee“ värvus, sest väävliosakesed
murravad päikese käes valgust erinevalt. Ning temperatuuri on vedelikul vaid 14
kraadi. Kuna pH tase on 2, siis tegemist on äärmiselt happelise keskkonnaga.
Kuigi kõik see info oli seal infotahvlil kirjas, arvasid lendavad pääsukesed
millegipärast, et sealt oleks siiski mõistlik endale joogipoolist võtta. Neid
ei seganud ka veepinnal hulpivad liigikaaslaste laibad, ilmselt uskusid nad, et
sellel ei ole mingit seost vee omadustega ja tegemist on lihtsalt paigaga, kuhu
on hea tulla maha koolema.
Šampanjabassein ja Kunstniku palett
Seega jah – Kuradi Vann ei auranud ega mulksunud, vaid
lihtsalt oli, kuid siiski on tegemist ühe meeldejäävaima kohaga Waiotapus. Kell
pool kaks olime külastuskeskuses tagasi ning selleks, et seda maavälist
maastikku ka kodustega jagada, võtsin
Lihtsalt müstiline
sealt paar temaatilist postkaarti, mis
siis hiljem ka teele sai pandud. Kuid päris läbi meil veel Waiotapu külastus
polnud – jäänud oli veel üks eraldiasuv, tasuta vaatamisväärsus. Selleks oli
paik, millele oli suurustlevalt nimeks pandud mudavulkaanid. Päris vulkaani
mõõtu need kuni meetri kõrgusele paiskuvad miniatuursed mudaplönniplahvatused
välja ei andnud, kuid selle eest olid äärmiselt hüpnotiseerivad. Kuigi tuleb
ära mainida, et kunagi olevat siin olnud päris korralik mudavulkaan, mis aga
hävines 1920-tel erosiooni tõttu. Nüüd on siin lihtsalt üks suur ala, kus kogu
aeg muda mulksub.
Aga tõesti – kuna iga selline minipurse oli erineva
kuju, kõrguse ja laiusega, siis võisidki vaatama jääda. Kõrvale selline mõnus lätsuv hääl –
Kuradi vann!
ikka plörts ja plärts. Püüdsin neid purskeid ka kaadrisse ja seda
oli võrdselt nii põnev teha (sest ega sa väga palju etteteatamist ei saa, kuhu
järgmine mullistus tekib) kui ka hiljem tulemust vaadata. Pildile jäi nii „tuumaplahvatusi“
kui ka maapõuest väljaronivaid koletisi või siis delfiine. ☺
Säärase lõbusa vaatamisväärsuse tekitab asjaolu, et
selle vihmaveest mudaseks muutunud ala all on kusagil geotermaalsed veed, mis
on keema läinud ja kui need mingil põhjusel pinnale ei pääse, eritavad nad
hoopis vulkaanilisi gaase (peamiselt CO2 ja vesiniksulfiidi). Need samad gaasid
on omakorda põhjuseks, miks pinnase moodustanud kivid on lahustunud saviseks
mudaks. Vesiniksulfiid nimelt oksüdeerub väävelhappeks, mis siis kividega
omatahtsi käitub. Kui on vihmane periood, siis on kogu see ala äärmiselt
aktiivne ja podisemine toimub igas nurgas. Pärast pikemat kuiva
Mudala
perioodi on aga
savine muda oluliselt tihkem ning käivad vaid üksikud, väikesed plompsud.
Kuna termomeeter näitas 28 kraadi ja mudavulkaan eritas
taas üsna jõuliselt seda (juba ninakurdudesse sisse söövitanud) väävlilõhna,
vaatas naine küll mulksumised üle, kuid pages üsna ruttu tagasi autosse. Ma tegin veel väikese jalutuskäigu, et vaadata seda paika teiselt korruselt (mäeseljaku peale on ehitatud terrass) ning sellega tõmbasimegi Waiotapu külastamisele joone alla. Vägev koht,
unikaalne koht, kindlasti üks paik, mille peale Uus-Meremaal käies aega
(vähemalt pool päeva) võiks kulutada. Eks sarnaseid alasid on loomulikult veel
mitmes kohas maailmas (nt Yellowstone USAs, Island kogu täiega, Kamtšatka poolsaar
Venemaal), kuid Waiotapu oma mitmekesisuses on kindlasti üks erilisemaid
geotermaalalasid maailmas.
Rotoruasse tagasi jõudes ütles naine, et tahab
McDonaldsit – et enne maoori õhtusööki midagi süüa, aga mitte ülemäära palju.
Kui nii, siis nii. Kõht täis, suundusime linna keskusesse, kus eile oli silma
jäänud pood nimega „Maori made“, mis toona oli mingil põhjusel suletud. Täna
oli kauplus lahti, kuid kahjuks pidime tõdema, et loodetud maooride käsitööd
sealt
Mudadelfiin
ei leidnud, sest koht oli riiete ja ehete poole nii tugevalt kaldu, et me
peagi libisesime sealt välja. Kuna veidi rohkem kui tunni pärast pidi Mitai
buss meid motellist peale võtma, läksimegi tuppa ära, et veidi ette valmistada
ja muude tähelepanu vajavate asjadega tegeleda.
Viimase alla käis näiteks postkaartide kirjutamine ning
homse Hobbitoni tuuri broneerimine. Selle filmipaiga külastus on kallis –
tuuripilet maksis
Mudakoletis sügavikust!
79 dollarit per kärss (ca 53€) – aga see oli viimane selline
vaatamisväärsus, millest ka relvaähvardusel poleks loobunud. Ok, no oleneb
relvast. Broneerimiseks ja maksmiseks on neil olemas väga edev koduleht, kuid
esimest korda reisi jooksul ei suutnud broneerimissüsteem hakkama saada Eesti
krediitkaardiga ja pärast ma-ei-tea-mitmendat korda proovimist, andsin lõpuks
alla. Kuni nupuni „Maksa“ sujub kõik kenasti, aga pärast seda tuleb ainult
error või hangumine. Etteruttavalt võin öelda, et ühegi katse eest mul kaardilt
raha maha ei läinud.
Selleks, et ikkagi tagada endile see, et me homme kääbikuurgusid
näha saame, kasutasin vana kooli meetodit – kirjutasin neile e-kirja. Jah, see
on vana kooli meetod. Ning oh üllatust, poole tunni
Plahvatus
pärast sain vastuse, et
meie taotlus liituda 16.40 tuuriga rahuldati ja oleme oodatud. Maksmine toimub
kohapeal ning Shire’s Resti nimelises külastuskeskuses paluti vähemalt 15
minutit varem kohal olla. Juhuuu!
Toimetamised toimetatud, jalutasimegi oma motelli
väravasse bussi ootama. See tuli punkt 17.45, nagu ka lubatud oli. Ilmselt
tulenes see sellest, et me asusime Mitai maoorikülale kõige lähemal, mistõttu
olime esimesed külalised, kes peale võeti. Buss tegi Rotoruas veel 6-7 peatust
enne, kui Mitaisse ära sõitsime. Küla asus linna ääres, meie motellist nii 3
kilomeetri kaugusel, kuid kuna see oli ümbritsetud kõrgete puudega metsaga,
siis võisid selle paiga enda jaoks väga metsikuks mõelda. Kuigi jah – need 200
(peamiselt valget) turisti, kes koos sinuga kohale olid toodud/tulnud, natuke
siiski viitasid asjaolule, et liiga sügaval džunglis me ilmselt siiski pole.
Enam-vähem täpselt pool 7 alustati eeskavaga ning esimese
sammuna koguti kõik rahvas kokku suurde peotelki, kus siis hiljem, pärast
programmi lõppu, pakuti ka õhtusööki. Külalised olid kõik laudade vahel ära
jagatud ning meie sattusime ühte „paati“ poolkohalikega. Aga nendest juba
hiljem. Ütlen ette ära ka, et pildid ei jookse siin teksti kõrval sünkroonis, kannatage ära. ☺
Õhtujuhiks oli üks väga muhe onkel, kes alustas showd
pika maoorikeelse monoloogiga. Selles jäid küll mõned detailid arusaamatuks,
aga õnneks läks ta peagi inglise keelele üle. Mitai maooriküla on kunstlik
moodustis, ehk siin otseselt ei elata. Samas on tegemist kohaliku tuntud
kultuuritegelase – kapa haka tantsija Wetini Mitai-Ngatai - poolt aastal 2003
loodud ettevõtmisega, mille eesmärk on tutvustada maoorikultuuri, anda tööd oma
hõimu inimestele ning pakkuda külalistele killukesi saare esmaasukate
igapäevaelust. Kui alustati, siis olid esimesteks külalisteks 2 saksa turisti,
kuid tänasel päeval käib Mitaist läbi ligikaudu 600 000 inimest aastas.
Tööd pakutakse 100-le inimesele, nendest 13 on täistöökohaga (ülejäänud siis
õhtused esinejad, teenindajad).
Pärast enda tutvustamist hakkas härra uurima, et kes
siis sel õhtul neile külla on tulnud niinimetatud Mitmete Rahvaste Hõimust.
Õnneks päris nii ei olnud, et kõik 200 inimest oleks pidanud püsti tõusma,
ennast tutvustama ja rääkima, et kuidas nad kadunukest tundsid. Küll aga palus
ta inimestel hõikuda riike, mille peale püüdis neile öelda nende enda riigikeeles
mõned sõnad. Tüüp oli ilmselgelt vaeva näinud, aga ma teadsin, et trumpäss on
minu käes. Las ta natuke naudiskleb seal oma pähe õpitud teadmistega, kuid
selge oli ka see, et siitnurgast ühel hetkel „Estonia“ karjutakse. ☺ USA,
Inglismaa ja Kanadaga läks väga libedalt. Üsna kiirelt läks ka prantslaste,
šveitslaste, Araabia Ühendemiraatidest, Indiast ning Türgist pärit inimestega.
Tundub, et üsna levinud külalised, suured riigid/keeled. Siis läks huvitamaks.
Ungari – natuke mõtles, aga tuli kögömögösta ära, Rumeenia – samuti ütles midagi
ja rumeenlane näis aru saavat. Filipiinid – tükk aega mõtles, aga taas mõtles
vist välja. Soome! No mida, kust need siis nüüd? „Terrveee!“ Oh sa pagan, palju
neid soomlasi siin käib siis? Mõtlesin, et panen sellele peole nüüd lõpuks
põõna ära ja karjusingi „Estooonia!“.
„Oo, Estonia! Teie riigist väga palju ei satu rahvast
siia vist?“
„Ega vist.“
„Ok, Estonia… hmm… mis keelt te seal räägite?“
(Mõttes – heheheheeeee) „Eesti“
„Eesti keelt jah… hmm… „Tere“ „Aitehh“. Oli vist nii
või?“
Hangi veel katte all ja...
????? Jah, viimati kui ma veel kõneleda oskasin, oli
küll. Siis mul hakkas vaikselt koitma – kui ma pileteid broneerisin, tuli vist
ära märkida ka riik, kust me tuleme. Eks ta siis võttis selle listi ette ja
õppis ära. Sellegipoolest supertrikk, mis töötas meie puhul väga hästi.
Aplodismendid. Eesti keele kohta ütles veel seda, et kuna see on maoori keelele
kõlaliselt väga sarnane (mis on tõsi), jäid need kaks sõna tegelikult väga
kergelt meelde. Need pidid olema ka paarile maoorikeelsele sõnale sarnased, aga
nüüd ei jäänud mulle meelde, et mis sõnad need täpselt olid.
Mõned rahvad said veel katsetada, kuid kuna ma olin veel
selles
...valmis serveerimiseks
staadiumis, et ossaraisk, siis ega ma enam tähele ei pannud, et kes või
mis. Ju ta teadis ka nende keelte sõnu. Igatahes peagi sai see eksperiment läbi
ning saime minna oma õhtuveetmise järgmise osa juurde – meid viidi õue, kus oli
valmimas tänane õhtusöök ehk hāngi.
Hangi on maooride traditsiooniline söögitegemise viis ning
kõik algab sellest, et maa sisse kaevatakse auk. Augu suurus sõltub sellest, et
kui suur söömaaeg ees ootamas on. Kuna meid oli siin 200 ringis, siis oli hangi auk suur ja lai. Järgmiseks
etapiks on soojust hoidvate kivide leidmine, maoorid kasutavad peamiselt
vulkaanilisi kivimeid. Kivid pannakse augu põhja ning kivide peale tehakse
seejärel lõke (variant 2 on panna kivid puude peale). Kui lõke on ära põlenud,
läheb kuumade kivide peale toit ning nagu näha, siis Mitai kasutab vahekihina
traditsioonilist esiisade materjali, mida sealmail kutsutakse fooliumiks. Kõige
peale lähevad siis niisked riidetükid, mis tekitavad auru ja võimaldavad toidul
küpseda. Sõltuvalt toidu kogusest, kestab aurutamine ligikaudu 3-4 tundi.
Vahepeal siis loomulikult uhatakse riietele veel vett peale, et auru ikka
piisavalt oleks.
Meie grupi giid
Täiesti juhuslikult sattusime Mitaisse sellel hetkel,
kui hangi augul riided pealt ära
tõmmati ja toit valmis sai. Tänasele toidulauale oli siis oodata muuhulgas
kartulit, magusat kartulit ehk kumarat
(uusmeremaalaste, kuid mitte meie, suur lemmik), kana ja lammast. Aga söögini
oli veel aega.
Hangist veel niipalju, et tegemist on Polüneesiast pärit
traditsiooniga. Maa sees küpsetati nii puuvilju, juurvilju kui mereande ning
kui oli mõni tähtsam pidu, ei olnud ka merekilpkonnal või kesikul pääsu. Karm
tõde on see, et esimeste asukate hangi
augud olid suuremad, sest Uus-Meremaa ju kihas igat masti suurtest elukatest,
kes siiamaani polnud evinud võimalust ära söödud olla. Nii läksid riide alla
aurusauna moad,
Surramurra!
hülged ja kõik muud elajad, kellele näpud taha saadi. Kuigi
metsast või merest võeti ainult täpselt niipalju kui vaja oli ning iga saaki
nähti kui merejumala (Tangaroa) või metsajumala (Tane Mahuta) kingitust, mille
eest ka vastavaid isikuid palvetega tänati.
Kuna hangi on
püha traditsioon, siis hoidku selle eest, kui söögitegu untsu läheb. Suuremat
häbi ühele kogukonnale on raske välja mõelda kui ebaõnnestunud hangi. Loodetavasti saab Mitai rahvas
täna sirge seljaga
Kanuu ahtrilaud
oma külastajaid võõrustada ning õhtueine ikkagi õnnestus.
Aga korrates ennast – söögini oli veel aega.
Esmalt jagati rahvas kaheks grupiks ja meie grupi
giidiks sai noor maooritar, kes oli end traditsioonilisse ürpi riietanud ja ka
näokaunistuse teinud (kuigi tegemist siiski polnud tätoveeringuga nagu vanasti
kombeks oli). Tema ülesanne oli meile rääkida wakast ehk maooride kanuust. Waka
kanuu on samuti Polüneesia juurtega, kuna inimesed jõudsid Uus-Meremaale just
suurte merekanuudega. Traditsioonilist wakat
peetakse samas ikkagi puhtalt maooride loominguks. Põhjus nimelt selles, et kui
polüneeslased pidid hakkama saama väikesaartel kasvavate kitsaste puudega, kus
parrast tuli täiendavalt tõsta ning
Boss on roolis
stabiilsuse tagamiseks lisati ühele või
mõlemale poole kanuud ka jalased, siis maooridel seda muret polnud. Uus-Meremaa
puutumatud lehtpuumetsad olid pungil jämedatest puudest ning nii sündiski laia
kerega waka, millele jalaseid enam
vaja polnud.
Kanuud toksitakse välja ühest ainsamast lehtpuu tüvest
ning nende suurus sõltub paadi otstarbest. Kõige võimsam kanuu on waka taua ehk sõjakanuu, kuhu mahub kuni
100 meest ning mis on kuni 40 meetrit pikk. Tõelised dessantkanuud ning need
olid ka alati uhkelt dekoreeritud ning kanuu ahtriosa kaunistab kõrge ja
äärmiselt peente
Valmistutakse etenduseks
nikerdustega laud. Nikerdused ja kaunistused reeglina
jutustasid selle hõimu lugu, kelle kanuu see oli.
Sõjakanuud olid ka väga pühad (tapu), mistõttu selle kasutamiseks olid oma selged reeglid. Paati
tohtis minna ainult külje pealt, mitte kunagi otstest ning ühtegi tükki
küpsetatud toitu sinna kaasa võtta ei tohtinud. Värvi mõttes olid waka tauad peamiselt punased (püha värv)
ning must-valgete kaunistustega (must tähendas surma). See aga ei tähendanud
seda, et kanuud kusagil muuseumis hoiti ja nikerdusi säästeti. Ei, vastupidi –
merelahingutes oli üks strateegia vastase kanuusid (ja mõnes olukorras ka
euroopalikke paate) rammida. Maoori Andres üritas sättida
Pealiku tervitustants
oma kanuu maoori
Pearu kanuu parda suhtes 90-kraadise nurga alla ja siis täie hooga sellest läbi
sõita. Kui see õnnestus, siis ega Pearu paadil pääsu polnud ja põhja ta läks.
Kellel iganes selline kanuu juhtus hävima, oli see igal
juhul suur kaotus, sest uut päris nii ei saanud, et läksid lähimasse
„Kanuumaailma“ ja valisid sobiva välja. Sõjakanuu ehitamine oli umbes aastane
projekt, sest kõik tehti käsitsi ning materjaliks olid tohutult suured puud.
Juba puu mahavõtmine võis võtta kuni 3 nädalat, sest enne valgetega soojemate
suhete loomist, olid abivahenditeks ainult tahumiskirved ja tuli.
Kes ei osand lugeda... see sai üle kupu!
Valmisprodukt
kaalub kuni 3 tonni ning võib rahulikult kesta kümneid aastaid, sest Totara puu
(millest peamiselt kanuusid tehti) õlid ei kadunud materjalist ka pärast puu
langetamist. Ainus asi, mille osas tuli hoolas olla (lisaks vainlastele siis)
oli ilm, sest madala pardaga sõjakanuu sobis sõitmiseks ainult ilusa ilmaga. Kui jutt räägitud, viidi meid metsa sisse, jõe äärde, kus lubati, et kohe tulevad maoori sõjamehed kanuuga.Kuna jõgi oli kitsas ja madal, siis oli selge, et sõjakanuud siin oodata pole. Tuli hoopis kaheksapaat, mida kutsutakse waka tīwaiks ehk
jõekanuuks. Mehed tulid korraliku lauluga,
tegid nägusid ning aerukoreograafiat.
Ühesõnaga oli paras teater, aga see metsik ümbrus ja ka mehed ise tegid selle
show osa väga lahedaks ja natuke isegi usutavaks. Metsas üksi seenil olles ei
tahaks küll nende tüüpide otsa sattuda.
See osa nähtud, juhatati meid edasi saali, kus siis
toimub tänane etendus. Laval oli väike läbilõige maoorikülast tootemite, lõkke
ja väikese onnikesega ning traditsioonilistes kostüümides ja näomaalingutega
(endiselt kõik vist vildikatega tehtud) maoorirahvas juba ootas. Enne kui
midagi juhtuma hakkas, toimus aga tseremoonia, kus selgitati välja, et kas
külla tulnud „Tribe of many nations“
(„Mitmete rahvaste hõim“) on üldse sõbralik või on tuldud hoopis nende neitseid
ning kulda röövima. Selleks tegi hõimupealik ühe sissejuhatava tants-kõne ning
kutsus lavale kummastki grupist ühe inimese, kes siis olid vastava grupi
pealikud. Ma ei tea, kes
Blööääää!!
neid valis, sest minu käest ei küsinud keegi, aga meie
poolt üks kõhetu poiss sinna lavale läks. Iseenesest ok, sest kui midagi
valesti läheb, siis eks ta võtab löögi enda peale. Sõna otseses mõttes.
Õnneks läks kõik hästi ja kõhetu poiss vedas välja - tuvastati,
et külla tulid sõbrad ning etendus võis alata. Meile näidati traditsioonilist
tantsu, maooride pille ning sõjariistu ning kõrvale räägiti juttu ja lauldi.
Väga haarav ja hea show oli – osalejad võtsid asja tõsiselt ning see ei olnud
ei liiga pikk ega liiga lühike. Maooride laulud on tõeliselt meloodilised ja
Sõjamees valvamas traditsioonilise odaga
lummavad, neid võib kuulama jäädagi.
Et kuulsime palju uut ja huvitavat, siis panen siia
kirja ka, mis meelde jäi. Kõige kuulsam maooride tants on loomulikult haka. Sõna haka tähendabki maoori keeles põhimõtteliselt tantsu, kuid
tänapäeval kasutatakse seda tihti maooride sõjatantsu kontekstis. See sõjatants
on ajahambale kenasti vastu pidanud ning kõige kuulsam haka praktiseerija on kindlasti Uus-Meremaa rahvuslik ragbikoondis
„All Blacks“, kes esitavad sõjatantsu iga matši eel tervitusena
vastasmeeskonnale. Selle tantsu nimi on „Ka Mate“ ehk „Me saame kohe surma“. Selle pealt on hea mängima
minna. ☺
Tantsu eesmärk on siis loomulikult vastasele näidata, et
me ei karda kuraditki ja loodetavasti teie meid kardate. Seda mittekartmist
üritatakse näidata kõigi kehaosadega – tambitakse hoogsalt jalgadega, vehitakse
kätega ja pekstakse endale rinna vastu, vigurdatakse kehaga, pungitatakse silmi
ja aetakse keelt võimalikult palju suust välja (viimast peaks teoreetiliselt
tegema ainult mehed, kuid meie shows sellest kinni ei peetud). Ning loomulikult
käib selle juurde ka laul. Tegemist on väga efektse tantsuga, mida võiks veel
ja veel vaadata.
Pillimees maooritrummiga
Aga tantse oli seal veel mitmeid ning kõik olid omamoodi
ägedad, mõned videod tegin ka, mida siin teksti kõrval näete. Näiteks maooride
kepitants ehk rākau haka. Sarnaselt
Kreisiraadio kepitantsule on ka selles tantsijatel kepid käes ja kasutuses. Rākau tähendabki pikka puust keppi ning
selle tantsu jooksul imiteeritakse liigutusi, mida ka lahinguväljal oleks
kasulik ette võtta, kui selline toigas juhtub su ainsaks relvaks olema. Selle
tantsu teises versioonis kasutatakse pulki, mille nimi on tītītōrea ning neid on igal tantsijal kaks tükki. Neid siis
koksitakse omavahel kokku ja loobitakse ka kaastantsijatele. Kui seda tehakse
ühes rütmis ja sujuvalt, on ka see väga kenasti kokkukõlav esitus nagu videost näha
võib.
Taiaha ehk oda on maooride kultuuris peamiseks relvaks (s.o.
enne kui püss saadi). Tihti on ta äärmiselt detailirohkelt nikerdatud ning
relva üks ots on odale kohaselt terav ning teine ots on oda pea.
Kepiloopimise tants
Relva peetakse
suure elujõu kandjaks ning seda kasutatakse tänapäeval peamiselt just
tantsudes. Sest kaasaegses sõjategevus oleksid odad pärast lahingut ainsad
elujõu kandjad, kõik sõjamehed kannaksid mingid muud jõudu.
Veel üks abivahend, mida maoorid oma traditsioonilistes
tantsudes palju kasutavad, on poi ehk
toki otsa nööriga kinnitatud pehmed pallid. Ka nendega annab teha üsna efektset
koreograafiat laulu taktis.
Pillidest näidati meile merekarbist tehtud pūtātarat, millega kutsutakse inimesi
kokku või siis antakse teada, et üks laps on sündinud. Siis oli mingi mõla
moodi pill, mille nime ma ei mäleta, puutüvest välja vestetud suur trumm ning
kõige viimaseks lubati onnist välja tuua üks olulisimaid pille maooride
kultuuris – kiitaa. Ja seal ta oli –
akustiline kitarr. ☺
Lõpuks paotati veidi saladuseloori veel ühelt
traditsioonilt, millega maoorid maailmas tuntud on – Ta Moko ehk tätoveeringud. Kuigi õige Ta Moko on tätoveeringust sama kaugel kui rahvatants karatest.
Maoori nahakunsti puhul ei torgita naha alla mitte tinti, vaid reaalselt
lõigatakse naha sisse vaod ning siis lisatakse selle sama peitliga pigment. Viimastel
aastatel, koos maoori identiteedi tõusuga, on selline äestamine taas moodi
tulnud ning ollakse uhked oma traditsioonide üle. Aga see pidi olema veel
valusam protseduur, kui sa arvad, et see on. Sellest tulenevalt kasutab enamus
siiski moodsaid tätoveerimistehnikaid.
Igal juhul on tegemist väga püha protseduuriga, mis
peaks väljendama pühendumist ja austust. Mehed lasevad tavaliselt joonistada
näole, tagumikule, kintsudele ja kätele, naised aga lõuale ja huultele.
Suvalise hieroglüüfi lähima hiina kiirtoidukoha menüüst või Lotte pildi näkku
tätoveerimist ei peeta Ta Mokoks,
sest iga joonistus peab omama konkreetset tähendust ja seonduma selle kandja
hõimu looga. Õigete ta mokodega
maoorid olid 100-150 aastat tagasi niivõrd hinnas, et nende peadest
Guaššvärvidega Ta Moko :)
sai läänes
kollektsioneerimisobjekt. Nojah, kes kogus marke, kes tikutopsietikette, kes
tätoveeritud maooripäid. Kogude allikaks oli maooride komme oma vaenlastel
pärast lahinguvõitu pea maha kaksata ja küla ümbritseva aia teiba otsa lüüa. No
ja eks siis biznesmänid käisid rääkimas, et mis ta’s seal niisama pleegib ja
vedeleb. Viin parem jäätme minema ja annan raha ka selle eest.
Sellega meie etendus ka läbi sai ning viimasel hetkel,
sest kõht oli juba päris tühi. Õnneks oli söögitelk nüüd valmis kõiki näljaseid
teenindama ja kuna kõigil olid oma istumiskohad teada, sujus kõik libedalt. Maa
sees valminud toekamad road olid laotatud bufeelauale ning nendele söökidele
lisaks olid saadaval veel salat, mingi kartulivorm, mingi riisivärk, mereanni chowder (paks supp), hea sai ning
magustoiduks Pavlova (mida uusmeremaalased peavad enda, mitte mingite
austraallaste, leiutiseks), puding ja pruun rullkook vaniljekastmega. Kõhu sai
kõvasti täis ning oli see siis näljast või sellest, et toit oligi hea, olen
reisipäevikusse kirjutanud, et söök oli väga maitsev.
Poi-tants
Meie lauakaaslasteks lauas number 10 oli Jersey saarelt
pärit paar Remi ja Karen. Remi oli aastal 1971 tulnud Uus-Meremaale pulma ja
jäi siia 25-ks aastaks (päris pikk pidu, sai hõbepulma ka ühe soojaga peetud).
Nüüd elab taas Jerseys. Jersey on väike saar Normandia rannikul, mis kuulub
Briti krooni alla, kuid pole Ühendkuningriigi osa, kuigi samas Ühendkuningriigi
kaitse all. Neil on oma valitsus ja elukorraldus emamaast mõnevõrra erinev,
näiteks on neil üsna lodev maksusüsteem ja käibemaks puudub üldse. Ehk siis
olla Jersey kodanik, on üsna elitaarne seisund. Remil oli Jersey pass, kuid tal
on ka Uus-Meremaa kodakondsus.
Chief tänab külalisi
Praegu tulid nad Kiivimaale kolmeks kuuks, et
külastada oma vanu sõpru ja ka naisele seda kaunist riiki näidata. Nii pikka
puhkust võimaldas võtta asjaolu, et ta on vabakutseline mööblidisainer ja
Jersey saare giid ning naisel õnnestus oma töökohast selline hulk puhkepäevi
välja rääkida.
Õhtu Mitai maoorikülas lõppes jalutuskäiguga metsa, kus
tutvustati erinevaid taimi, seal hulgas kolmevärvilist tüvijalga (silver fern), mis on riigi üheks sümboliks. Nimi tuleneb sellest,
et sõnajala lehtede alused on hõbedased ja legend räägib, et kui neid lehti
džunglisse laotada nii, et lehe alumine pool on taeva poole, siis pidi
kuuvalgel ööl päris hea kõndida olema, sest see hõbe helgib valguse käes. Pea
kohal oli küll tähistaevas, kuid giid millegipärast kasutas ikkagi taskulampi. Veidi
näidati ka küla ning võimsat 5-meetrist teivasaeda, mis seda ümbritses ja ka
allikat, kust tuli tänane joogivesi. Vesi pressib maa alt üles läbi tumeda
vulkaanilise liiva ja see, mis jõuab pinnale, on puhtuselt ideaalne joogikraam.
Lõpulaul
Grand Finaale tuli siis, kui meie grupijuht oma taskulambi
ära kustutas ja lisaks taevatähtedele oli ka ümbritsev kottpime mets väikeste
tähekestega kaunistatud. Glowworms!
Jaaniussid! Seenesääskede vaglad kõlkuva tatiniidiga (kui olla teaduslikult
korrektne)! Väga müstiline ja efektne vaatepilt, plaksust oli rahvamass vaikne
ja lihtsalt vahtis ringi. Läks vähemalt 30 sekundit, enne kui esimesed hakkasid
üritama oma telefoniga pilti teha. Kuigi selle peale palus grupijuht viisakalt,
kuid tungivalt, et ärge praegu välgutage.
Nii, aga nüüd oli kell juba 21.45 ning viimane aeg
tagasi minema hakata. Kokkuvõttes – kindlasti oma raha väärt kogemus ja
õhtusöök. Võimalik, et konkureerivad kultuurikülad pakuvad sama head teenust,
kuid Mitaiga võis kindlasti rahule jääda ja neid julgen ka soovitada. Kui siia
tulles olime esimesed, kes bussi peale võeti, siis nüüd olime teised, kes maha
said. Jalutuskäigul motelli väravast toaukseni näitasin veel naisele, et näe
seal on Lõunarist (lõunapoolkera vastand Põhjanaelale), kuid millegipärast ta
ei jäänud seda uskuma. Mina olin endas küll täiesti kindel – see eredate
tähtede ristikujuline kogum taeva keskosas peab olema Lõunarist, kuid
millegipärast ei olnud ma piisavalt veenev seda selgitama.
Õhtu lõpetasime tavapäraselt – panin reisipäevikusse
maooritarkusi kirja ning kui näpud pastakahoidmisest tulitama hakkasid, läks
tuli kustu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar