Ähh, ilm ikka samasugune hall ja
vihmane ning ilmateade näitas, et täna (ja ka lähipäevil) pole lootustki
päikest näha. Ei siinkandis ega ka lõunapool. See tähendas siis seda, et meie
plaanitud vulkaanivallutus jääb täna ära ning see omakorda tähendas seda, et
ärkamisega kiiret polnud. Nii lebotasimegi kuni poole kümneni välja ja alles
siis hakkasime vaatama, et kust ja mida süüa saaks ning mis tänase päevaga ette
võtta. Esimese päevakorra punktiga oli lihtne – eile ostetud muffinid ja
jogurtid ning kohv olid selle probleemi lahenduseks. Päevaplaaniga oli
mõnevõrra keerulisem, sest kuigi oli vihmane, oli vähemalt külm (no nii 10-12
kraadi, Eesti suvi sai meid kätte!). ☺ Samas teisest küljest ülemäära
keeruline ka ei olnud, sest see oli paigas, et homme varahommikul ootas meid
Wellingtonis praami peale minek, mistõttu õhtuks pidime kindlasti pealinnas
olema. Et väga ruttama ja paanitsema ei peaks, olin eile õhtul ka hotelli ära
broneerinud. Üllatuslikult (või siis mitte) olid pealinna hotellid üpris
krõbeda hinnaga ning valik päev varem broneerijale väga suur ei olnud, aga
midagi siiski leidsin.
Mida siis ikkagi teha vihmase
päevaga, kus meil tuli läbida 400 kilomeetrit? Lihtsalt Wellingtoni ka ära
sõita ei tahtnud, see läbitav regioon tundus liiga põnev selle jaoks, et ta
lihtsalt kõrvale heita. Niisiis tuli enda mõtlemine ümber lülitada vihmase ilma
režiimile. Et mis see tähendab? See tähendab seda, et sa lepid sellega, et täna
pole ei kuiv, soe ega päikeseline ilm, paned ennast soojalt riidesse ning
hakkad selle halli päeva sees otsima helgemaid momente. No näiteks – kui
otseselt ei ladista, siis seda nimetad juba heaks ilmaks ning kui sadu täiesti
lakkab ja taevas on näiteks helehalle laike, on see tolle päeva standardi kohta
väga hea ilm. Ehk siis muutes taustsüsteemi ja suhtumist, katsuda leida päevast
positiivset. Nii ka tegime.
New Plymouthiga hüvasti jättes,
saatis meid korralik vihmasadu. Lausa selline, et loobusime linnas ringi
sõitmast ja kohalikke vaatamisväärsuseid üle vaatamast (no näiteks peamine
atraktsioon on seal mereäärne promenaad, mille võlud oleks meil ilmselt jäänud tänases
ilmas tabamatuks). Täpselt sama tabamatuks jäi meile ka Taranaki vulkaan, ümber
mille me esimesed paar tundi kuulekalt sõitsime. Helgematel hetkedel oli võimsa
mäe jalamit näha, aga see oli ka kõik – vulkaan end meile kätte ei andnud.
 |
| Lõunakajakas |
Vihm katkes üllatuslikult tegelikult
üsna pea. Vast pool tundi saime sõita, kui esiklaasile langevate piiskade
suurus vähenes päris mitu korda ehk siis vihm muutus uduvihmaks. Ning piki
rannikut sõites paistis mere poolt peale liikumas hoopis heledamates toonides
taevas. Seega tänase päeva kontekstis võisime niisiis öelda, et ilm läks päris
heaks. Seetõttu hakkasime endale lisaks autos sõitmisele veel tegevusi välja
mõtlema. Mõttetöö oli lühike, aga selle eest ettearvatav – nähes ühel rannalähedasel
karjamaal kajakaid (mis on loodusfotograafi jaoks kehval päeval ka linnud),
keerasime suurelt teelt maha ning võtsin oma linnufoto varustuse välja. Kuigi minu peamine
eesmärk on saada liikidest võimalikult häid pilte, siis teisene siht on saada
ka võimalikult suur hulk erinevaid liike
 |
| Kuldnokk |
pildile ning seetõttu lähevad alati ka
kõik kajakad, tuvid ja varblased loosi. Sest mine sa neid kaugeid kante tea –
tavalisena tunduv varblane võib Uus-Meremaal kanda hoopis mingit peenemat nime
(näiteks laialehine maoori sõjasidrik või midagi laadset) ning olla kohalikus
kontekstis väga haruldane tegelane. Kuigi välja näeb nagu suvaline Euroopa
varblane. See kas on sõjasidrik või turuvarblane, selgub muidugi alles kodus –
pilt suurelt ekraanil ees ning keel suunurgas, lindude välimäärajast näpuga
kirjelduse osas järge ajades. Sest ega me kumbki pole ornitoloogid ning
teadmised Uus-Meremaa sulelistest olid tol hetkel üsna piiratud. Aga seda
vahvam on pilte teha – praktiliselt iga liik, mis pildile jääb on uus ja
huvitav. Isegi kajakas. Peaaegu.
 |
| Mida vaja?!? |
Nii saimegi rõõmu tunda sellest,
et kaamera ette jäid lõunakajakad, kuldnokad, lõokesed ning loorkull. Kui ei
oleks tõsikindlalt teadnud, et oleme Uus-Meremaa põhjasaarel, oleks nii
keskkonna kui liikide mõttes olnud täiesti samaväärne pakkumine see, et oleme
kusagil Järvamaa põldude vahel. Lagedad ja lamedad väljad, sitt ilm ning
kajakad ja kuldnokad. Eksootikat ei kusagil. Et seda eksootikat jõuga tekitada,
proovisime ka paari sellist kõrvaltee haru, mis suundusid päris rannikule.
 |
| Lõunakajaka noorlind |
Mäslev Tasmani meri ja kõrged rannikukaljud andsid kenasti välismaa mõõdu välja.
Mida kilomeeter edasi, seda
valelikumaks muutus hommikul televiisorist kuuldud ilmateade. Ning jõudes
umbes-täpselt poole maa peale, Whanganuisse, võis selle kuulutada täies mahus
tõejärgseks fake newsiks, sest päike
tuli välja ja temperatuur hakkas kiirelt tõusma. Tuletan siis meelde, et
päikest ei lubatud siiakanti kohe päris mitmeks päevaks. Aga tõsiselt rääkides
ongi Uus-Meremaa ilm niivõrd heitlik, et pikkade prognooside tegemine on üks
tänamatu töö. Kui tuule suund natukenegi muutub, võivad ilmaolud väga kiiresti
ja
 |
| Taranaki rannik |
kardinaalselt teiseneda. Ning õnneks tähendab see ka seda, et need võivad muutuda
muuhulgas paremuse suunas.
Whanganui linnakesest mul muid
teadmisi peale selle polnud, et seal käib aastaid ilge kisma H-tähe üle. No et
kas linna nimi peaks olema Whanganui või Wanganui (sellest oli ka Lonely
Planetis terve lõik). 150 aastat oli koha nimi olnud Wanganui, kuid siis hakkas
maooride hääl kõvemini kõlama ning kuna kohaliku maoorihõimu keeles hääldub
Wanganui kui Whanganui, toodi see nimetus ka kirjakeelde üle. Ses mõttes on
maooride arvamuse respekteerimine igati põhjendatud, kuna linnanimi on ju nende
keelest pärit ning tähendab suurt lahte või suurt sadamat. Ning Wanganui ilma
h-ta oli ka sõna, mida kohalikel maooridel oli keeruline hääldada – keel
lihtsalt ei paindunud. Linnas on viimase 15 aasta jooksul tehtud ka 2
referendumit, kuid selle tulemus on olnud laiemale soovitusele risti
vastupidine – 80% toetas Wanganui nime (see protsent kajastab üsna hästi ka
maooride osakaalu ühiskonnas). Sellest hoolimata otsustas Uus-Meremaa maa-amet
koostöös kiivide geograafiaseltsiga, et linnakesest ja regioonist saab ametlikult
Whanganui, kuid soovi korral on õigus kasutada ka vana nime. Sellised on siis
heaoluühiskonna põletavad mured. ☺ Kuigi, eks meilgi ole midagi
sarnast ajaloost leida - Valga/Valka puhul käis sarnane vaidlus kuni selle
hetkeni, kui üks briti kolonel tegi saalomonliku otsuse ja jagas linna kahe
riigi vahel ära.
Kuna hiline lõunaaeg oli käes,
siis tekkis ketserlik mõte kusagil midagi süüa. No sellises viisakas kohas,
kus on lauad ja toolid ning toitu serveeritakse nõust, mis maha kukkudes
puruneb. Esiti oli päris raske sellist kohta leida – McDonalds, Burger King,
KFC, Pizza Hut jne olid ainsad kohad, mis peatänava ääres silma torkasid. Ka
Lonely Planetist polnud väga abi, sest neid kohti, mida seal soovitati, kas
enam polnud või siis olid nad (hetkel) suletud. Lõpuks parkisime auto peatänava
algusesse ära ja ning astusime sisse Stellar Restaurant &
Bar nimelisse asutusse.
Tegemist oli väga suure kohaga ning restorani asemel nimetaks mina teda hoopis pubiks.
Unisel esmaspäeva pärastlõunal olid sinna peale meie ära eksinud vaid mõned
üksikud kliendid, kes istusid baarileti ääres ja trimpasid õlut ning vaatasid
suurelt ekraanilt mingit vana ragbimatši kordust.
 |
| Lambakints |
Õnneks oli lauateenindus siiski
olemas ja tundus, et ka teenindajale oli meie (kui söögihuviliste klientide)
saabumine rõõmus vaheldus. Menüü oli asjalik ning valikut oli piisavalt.
Sellest hoolimata võtsin mina taaskord majaburgeri lisanditega, lihtsalt oli
selline isu sellel hetkel. Naine nii madalale ei langenud ning valis endale
söögi päristoitude hulgast. Seekord läks loosi lambajalg (lamb shank) kartulipüree ja röstitud köögiviljadega. Oli ju juba
käimas neljas reisipäev, kuid siiani polnud me veel hambaid Uus-Meremaa kõige
levinumale imetajale taha saanud.
 |
| Suurepärane burger |
Minu burger oli suurepärane –
päris lihast, parasjagu grillitud ja väga maitsvate kastmete ning lisanditega.
Kuigi see burgerisöömine oli siin muutunud päris tihedaks, ei ole veel olnud
põhjust pettuda. Seda rooga nad oskavad teha küll. Utekoib olevat olnud ka väga
maitsev, kuid see soust, millega liha oli üle valatud, oli nõksa magus.
Võib-olla on see mingi kohalik traditsioon või siis lihtsalt siinse koka
eksperiment, kuid roog oleks siiski parem saanud juhul, kui suhkruga oleks paja
kohal tagasihoidlikumalt ringi käidud. Üldmuljet see kindlasti sellest kohast
ei rikkunud ning kui järgmine kord Whanganuisse satume, siis ehk astume jälle
läbi. ☺ Hinnatase oli seal selline, et kaks rooga
ja joogid läksid maksma veidi alla 30€.
Lõunasöögi kõrvalt sai kohendatud
ja täpsustatud ka tänaseid edasisi plaane. Kuna päike siras taevas üha
konkreetsemalt, siis niisama Wellingtoni kulgemine oleks olnud aja raiskamine.
Õnneks oli reisikavas kirjas paar põnevat kaitseala, mis jäid just tee
 |
| Teel Waikanaesse ja nagu näha, on ilm korda tehtud |
äärde
ning ühe neist valisimegi külastamiseks välja – Waikanae jõe suudmeala
kaitseala. Päris mitmed kaitsealad olin pannud reisikavva just sellest
lähtuvalt, kus oleks võimalus teleobjektiiviga ringi käies ka mõni lind/loom
pildile saada. Waikanae oli üks nendest – seal pidi väidetavalt olema üks mõnus
matkarada, mis lookleb läbi tiheda ja lopsaka rannikuvõsa ning samuti võimalus
jõe suudmealal kohata erinevaid linnuliike, kes sealset toidurikast veestikku
enda tarbeks ära kasutavad. Toidurikkusele viitab ka jõe nimi – Waikanae
tähendab maoori keeles kuldsilmkefaali (mis on kala ja kefaal, mitte fekaal!)
veed.
Waikanae suudmeala ja sealsamas
(nii 6 km kaugusel) asuv Kapiti saar moodustavad ühtse ja väga erilise
ökosüsteemi, sest terve Kapiti saar on üks suur kaitseala, kuhu on asustatud
suurel hulgal haruldasi ja Uus-Meremaal endeemseid liike. Seda seetõttu, et
Kapiti on kiskjavaba saar (kärbid, nirgid, kassid ning muud murdjad on suudetud
sealt eemal hoida). Saarele lubatakse vaid 160 inimest päevas ning reeglina on
tegemist linnuhuvilistega. Minu lootus oli see, et äkki mõni lennuvõimeline
haruldus on „mandril käimas“ ja selle tegevuse käigus jääb ta ka mu kaamerasilma
ette.
 |
| Rohevint sitke linaliilia otsas |
Whanganuid lahutab Waikanaest
ligikaudu 140 kilomeetrit ning see läks kiirelt, sest tee oli hea ning endal
oli ka soov võimalikult kiirelt kohale jõuda. Kõige rohkem läks aega selle
jalutusraja alguse ülesleidmise peale, sest Waikanae suudmeala kaitseala on
pisike (rannikut pidi minnes on pikkust alla kilomeetri ja laiust kohati ainult
50-60 meetrit) ning ta sisuliselt asub keset elamurajooni. Kaitseala, kui
sellise, küll leidsime kohe üles, kuid päris keeruline oli aru saada, et
millisest mulgust sinna sisenema peaks, et jõuaks lõpuks jõe äärde. See
mainitud rannikuäärne
 |
| Põldmerisk |
võsa koosnes suuresti kõrgetest Uus-Meremaa lina ehk sitke
linaliilia taimedest, nii et üle nende ka ei näinud. Pealegi kõrgusid päris
mere ääres ka võimsad düünid (samuti tiheda taimkatte all).
Esimene teeots, mille läbi
töötasime, viis otse mere äärde ning niipea kui düüni tippu jõudsime, oli
selge, et see päris õige rada polnud. Esiteks pidi tuul meid sealt peaaegu ära
viima, hoolimata sellest, et näiteks mina olen enda isiku maa külge
ankurdamiseks üsna palju investeerinud toitumisse. Ning lisaks sellele lõppes
teerada sisuliselt meres ning sellel tuulisel rannal polnud peale tantsiva
liiva ja mäslevast merest tulenevate veepritsmete mitte midagi.
 |
| Mask-luitsnokkiibis |
Sealse rannaga oli veel see häda,
et mitmetes kohtades praktiseeris liiv vesiliivaks olemist, mille tarbimine
jalaga oleks paigutanud kõva tuule ja lendava liiva murettekitavate asjade
edetabelis kõvasti allapoole. Hoiatussildid vesiliiva kohta olid igal pool
väljas, punased hüüumärgid, nagu puugid, alati juures. Koolifüüsikast oli küll
meelde jäänud, et vesiliivas uppumine (nagu filmides tavaliselt juhtub) on inimesel
enamus juhtudel praktiliselt võimatu, kuid seda me seekord ei hakanud testima,
et
 |
| Räusktiir |
kas mulle ikka oli see õigesti meelde jäänud. Sest koolist on juba
paarkümmend aastat möödas kah ning see fraas „enamus juhtudel“ paneb niikuinii
valemisse paraja tambovi sisse. Äkki see Waikanae suudmeala on „vähemusjuht“?
Pealegi – isegi kui eluga juhtud pääsema, siis kannikateni liiva sisse vajumine
oleks ka äärmiselt ebamugav. Seda seetõttu, et sealt välja saamine vajaks
ilmselgelt välist abi ning kuna selline „hätta sattunud vaala välja tõmbamine“
oleks kindlasti pälvinud ka kohalike meediakanalite tähelepanu, siis kangastus
mulle väga eredalt see, kuidas mind sealt küll välja vinnatakse, aga alakeha
katvad rõivad jäävad kangekaelselt liiva sisse pidama. Ja kaamerad muudkui
surisevad, välklambid välguvad. Ei, ei, otsime ikka mõne teise jalutusraja.
 |
| Maoori mustmerisk |
Teise jalutusraja sissepääs oli
veel kehvemalt tähistatud, kuid see oli nüüd tõesti õige rada. Too läks piki
rannikut, kuid kenasti düünide tagant. See tähendas seda, et tuult oli kohe
mitu korda vähem ja vahelduv taimestik andis lootust, et äkki keegi elab siin.
Ning ennäe olidki – rohevindid ja varblased tundsid nende linaliiliate vahel
ennast üsna hästi. Pildile väga ei tahtnud jääda, kuid hästi tundsid end
sellegipoolest. Natuke see muidugi jälle kriipis hinge, et nendest liikidest
saaksin ka koduaknast pilti teha, aga see tunne läks kiirelt üle. Uus-Meremaa rohevint
on ikkagi Uus-Meremaa rohevint, kuigi liik de
facto on sama, mis Euroopas (sest sealt ta siia algselt veetud on).
 |
| Üleni musta värvi väikekormoran |
Kui veidi märkamatuks jäänud
sissepääs välja arvata, siis siin oli kokkuvõttes korralik ja lai laudrada.
Isegi nii korralik, et kui olime pool kilomeetrit ära vantsinud, tekkis tunne,
et see pole päris see. Rada keeras düünidest järjest kaugemale ja viis peagi
madala taimestikuga lagedale väljale. Tahtsime sinna tihedama taimestikuga
alale tagasi. Kuna märkasime, et iga natukese aja tagant lähevad sellelt
laudteelt ranniku poole kitsad, sisse tallatud rajad, otsustasime ühe neist ära
proovida. Hoolimata siis vesiliiva
 |
| Kaelus-karkjalg |
hoiatussiltidest, mida leidus ka selle raja
ääres. Mõtlesime, et läheme ettevaatlikult, samm sammu haaval – mina eespool ja
naine järgi. Nii olimegi peagi taas võserikus.
See teerada oli üsna heitliku
kvaliteediga. Kuna tegemist oli siiski rannikuga, olid osad kohad väga vesised,
mistõttu pidime pingutama, et kuiva jalaga läbi saada (kuigi korralikud
matkasaapad olid jalas). Otsustasime, et läheme nii kaua mööda seda rada (või
selle harusid), kui saame. Kui liiga mülkaks läheb, siis pöörame otsa ringi.
Erinevaid
 |
| Erisvöö-tüll :) |
teejuppe proovides jõudsime siiski lõpuks eluga Waikanae jõe kaldale
välja ning minu jaoks jõudsime siis lõpuks marjamaale. ☺ Suudmeala, nagu lubati, oli
linde täis (neid, kelle pilte siin eelmiste lõikude kõrval näha saite).
Ronisime kõrgest kaldast alla, päris veepiiri juurde (jõel oli õnneks kivine,
mitte liivane kallas) ning pildistamine võis alata. Põldmerisk, maoori
mustmerisk, räusktiir, kaelus-karkjalg, mask-luitsnokkiibis, erinevad kormoranid,
kajakad, mustluiged, pardid, väike tüll ja veel mõned liigid. Naine vaatas
binokliga ning „söötis“ mulle subjekte ette.
 |
| Noor lõunakajakas saagiga |
„Näed, seal on mingi valge lind.
Aga seal on mingi must lind.“
Mina muudkui klõps-klõps-klõps.
Amatöör-linnufotograafi soovid igatahes vaikselt täitusid. Sain mõningaid päris
häid kaadreid ja lõpuks siis ka veidi eksootilisematest, kohalikest liikidest.
Nüüd kui mälukaardil mõned sajad
pildid juures, julgesime eufoorilises meeleolus ka mererannale jalutama minna.
No või vähemalt mina julgesin (tühja sellest potentsiaalsest meediakajastusest,
kes mind siin ikka tunneb 😋), naine hoidis targu kaldaserva
poole. Rannikul olid mõõna tõttu tekkinud väikesed liivasaarekesed, kus käis
aktiivne sibamine (tüllid, karkjalad, meriskid) või siis aktiivne passimine
(kormoranid, kajakad, pardid). Kuigi ümberringi oli lage väli, siis otsustasin
oma hiilimisoskused mängu panna ja nihkusin vaikselt lähemale. Nende saarekeste
ja „maismaa“ vahel olid nii
 |
| Harakkormoran |
mõne meetri laiused ja 10-15 cm sügavused veesilmad
ning nendest läbiminek oligi kõige keerulisem. Natuke oli hirm ka naha vahel,
sest no vesiliiva ohtu päris mitte millekski ei saanud ka pidada. Kuigi ma
nägin, kuidas taamal, päris veepiiril, keegi oma koera jalutas ning üks tüüp
oli ka ujuma läinud. Igatahes läks kõik hästi ning see jala all veidi
teistmoodi vetruv liiv mind ära ei neelanud. Sain veel häid kaadreid ja paar
uut liiki üles tähendatud ning õnneks kõige hullem, mis juhtus, oli see, et
jalad said väga-väga mudaseks ning see muda ei tahtnud üldsegi mu küljest
eemalduda. Täiskomplekt tol pärastlõunal tehtud piltidest jõuab ajapikku siia blogisse, koos täpsemate liigitutvustustega.
Kuna olime siin lustinud
piisavalt ja kell hakkas juba üsna õhtusse keerama, siis tõmbasime peagi sellele
seiklusele joone alla. Pika otsimise peale leidsime ka väikese rajakese, mis
üle düünide uuesti ametliku jalutusraja peale viis ning peagi olimegi autoga
uuesti teel. Arvestades just kellaajaga, otsustasime Waikanaes käia ka poes,
sest pealinna (mis oli küll vaid 60km kaugusel) jõudes võis enamus poodidest
juba suletud olla. Reeglina oli kell 8 õhtul see hetk, mil suuremad supermarketid
oma uksed kinni keerasid. Õnneks siinkandis
 |
| Unenäolise valgusega õhtupoolik |
poode (sh suuri) jätkus, liisk
langes seekord hulgilao moodi supermarketi Pak’n’Save kasuks. Kuna kaupa müüdi
suurtes kogustes, siis võtsimegi suuremalt ette. Näiteks ostsime autosse 6x1,5l
joogivett, sest seda ikka kulub. Lisaks
veel õlut (seda siiski ühe kaupa), jogurteid, küpsiseid ja muud
laadset nosimist. Hoolega käisime üle ka puuviljaletist, varudes nii tuntud
(kiivid, aprikoosid) kui ka tundmatuid (ogamelon, maracuja ehk granadill) vilju.
See viimane kolmveerand tundi
sõitu Wellingtoni oli meelikosutav, sest vaated olid tõeliselt sulnid. Maantee
jooksis kohati päris mere kaldal ning kuna päike oli loojumas ja õhus oli väike
uduvine, oli valguse mäng kohati ikka päris imetabane. Päris kurb tunne oli,
kui tee sisemaa poole ära keeras, oleks veel ja veel tahtnud selles
muinasjutulises valguses kulgeda.
 |
| "Maantee jooksis kohati päris mere kaldal..." |
Uus-Meremaa pealinn asub
poolkaares omanimelise lahe kaldal ning laiub seda lahte ümbritsevate mägede
külgedel. Seetõttu on tasast pinda seal üsna vähe ning lisaks sellele on linnas
pidevalt ka äärmiselt tuuline – sellest ka linna hüüdnimi „Windy Wellington“.
Ja see pole niisama sõnakõlks nagu kevadpealinn või õllepealinn, Wellington on
reaalselt maailma kõige tuulisem linn. Aasta keskmine tuulekiirus on 7,5 m/s,
mida on näiteks 2 korda rohkem kui Eesti sisemaal ja ka mõnevõrra rohkem kui
meie rannikulähedasel avamerel. Tol õhtul me seda tuulisust kohe ei tunnetanud,
kuid võib-olla tuli see sellest, et me parkisime oma auto hotellialusesse
parklasse. ☺
Harbour City Motor Inn oli
niisiis see hotell, mille kohta ma tänase päeva jutu alguses kirjutasin, et „midagi
siiski leidsin“. Esmalt positiivsest – parkimine oli maja all (ehk turvaline)
ning kuna ta asus üsna kesklinnas, siis oli sadamasse väga mugav ja kiire ligipääs.
Tegelikult teenindus polnud ka väga peletav, seega selle faktori võiks seada
samuti plusspoolele. Võtme saime kiirelt, kuid piima ei saanud! Aga kõik
ülejäänu…oeh. No siin ei päästnud ka see, kui kulunud või vana asemel kasutada
sõna retro. Kohati oli see paik ikka päris risu - eriti paistis see välja
liftis, mille pruunikast, villasest riidest seinad (!!!) olid pehmelt öeldes
plekilised. Koridorides oli ilmselt remonti viimati tehtud siis, kui Eestis
veel Karl Vaino sõna maksis (nooremad lugejad – guugeldage). Igalt poolt
paistis sellist hoolimatust – midagi ripendas, miski asi oli irvakil, mingis
kohas olid plekid ja nii edasi. Ühesõnaga oli see hotell üks paras latriin,
õnneks oli tuba enam-vähem talutav. Jah, see oli ka vana ja väsinud, kuid
voodilinad näisid puhtad ning prussakate ja kirpudega koha eest päikese
all maadlema ei pidanud. Kõige selle luksuse eest küsiti 149$ (ehk 101€). No
mis sa ära teed, ei leidnud eile paremat, mõnikord lihtsalt tõmbad lühikese
tiku.
Kõhutühjusega võitlemiseks
otsustasime minna linna peale ning otsida üles KFC (Kentucky Fried Chicken).
Naisele oli Costa Ricast jäänud selle keti toodangust hea mälestus, mistõttu soovis
ta oma elamust täna õhtul korrata. Jalutuskäigu kaugusel ühtegi selle brändi söögikohta
polnud, mistõttu tegime linna peal väikese ringi. Lisaks endale hangitud kaheksale
kanakoivale, tankisime taas ka auto kütust täis. Autost väljas olles oli nüüd tunda
ka seda kuulsat tuult – põhimõtteliselt olid kesklinnas, majade vahel, aga
tunne oli selline nagu seisaks mõõduka tormi ajal kusagil mere kaldal.
 |
| Ogamelon ja kaks granadilli e maracujat |
Tagasi hotellis olles selgus, et
see positiivne mälestus KFC kanakoibadest oli olnud pettekujutelm (või siis
lihtsalt oli siinne „kokk“ midagi valesti teinud). Ära me need sõime ja sealt
oma rasvad ning muud kahjulikud ained ka kätte saime, kuid sellist tunnet ei
tekkinud, et võiks lähimal seda söögiketti taaskülastada. Magustoiduks tarbisime siis juba eelmainitud
tundmatuid vilju. Esmalt muidugi guugeldasime, et milliseid osasid näiteks ogamelonist üldse sööma peaks (ahjaa – wifi oli ka tasuta ja päris kiire, veel üks pluss
hotellile). Internet vastas, et sisu tuleb süüa, kuid
ainult siis kui koor on üleni oranž. Meie ogamelon ehk kiwano kahjuks ei vastanud sellele kirjeldusele, kuna sel oli ka
rohelisi triipe peal. See aga tähendas seda, et vili oli veel veidi toores ja
enamus sisust lõpetas oma maise tee prügikastis. Ülejäänud puuviljad aga õnneks
olid head ning õhtu lõpetasime televiisori ja reisipäeviku seltsis.
Kuna homne äratus oli varane ja
tuba parajalt masendav, siis väga pikalt me ka uneaega edasi ei lükanud. Aga
kõigele vaatamata oli täna taas olnud üks väga tore päev, kus tegevusi oli võib-olla
veidi vähem, kuid toredaid elamusi siiski kogunes. Suur pluss oli ka see, et
vastupidiselt ennustatule, jäi vihm üsna kiirelt järgi ja õhtune uudiste
ilmateade lubas lähipäevadeks juba paremat ilma (kuigi Lõunasaare keskosa puhul,
kuhu me mõne päeva pärast jõudma peaks, prognoositi vihma jätkumist veel
vähemalt nädalakese). Aga ette me ei muretse, tuleb mis tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar