26.02 - Sõit Kaikourast Pictonisse

Reisipäevik väidab, et ärkasime sellel pühapäeval kella 9 paiku ning ega ei jää muud üle, kui seda kirjapandut uskuda. Nagu eilse päeva jutus sai mainitud, on tänase päeva eesmärgiks jõuda Kaikourast Pictonisse. Võttes lahti Google Mapsi, tundub see üsna lihtne ja ka kiire ülesanne – mööda rannikut ühendab neid linnasid maantee number 1, vahemaa on 156 kilomeetrit ja eeldatavalt on see võimalik läbida ligikaudu kahe tunniga. Tavaline Tallinn-Tartu ots, milleks sellele tervet päeva kulutada?

Varisenud mäekülg

Aga vot ei ole nii lihtne. Kui Kaikourast lõunasse viiv tee oli päevasel ajal avatud, siis põhja poole suunduva tee maavärinakahjustused olid endiselt nii suured, et see oli siiani liiklusele suletud (ning avati alles 2017 lõpus). Kokku oli sellel lõigul 85 varingut ehk siis keskmiselt 1 varing iga 2 kilomeetri tagant. Ja kuna Uus-Meremaa Lõunasaare kirdenurk on väga mägine paik, siis ei ole nii, et kui üks tee on suletud, siis võtame kõrvalasuva teise tee ja kasutame seda. Kõrval on mäed ja selleks, et saaks minna teisel pool mägesid asuvat teed pidi, tuli teha ring. Väga suur ring.

Pictonisse sõitmise alternatiiviks oli siis Kaikoura Sisemaa Tee

Rahu, ainult rahu

kasutamine ning selle kaudu minek tähendas 500 kilomeetri pikkust sõitu ning ligikaudu 6-tunnist ajakulu. Ehk siis selle nurga alt tundus see Pictonisse jõudmine juba täiesti kohase ühepäevase projektina, sest ega me ühe jutiga ei sõida ka ju. Ikka teeme söögi-, pissi- ja vaatamisväärsuspeatusi. Ütleme nii, et see tegelikult oli paras õnnistus, et see sisemaa tee üldse avatud oli, sest ka see maantee oli pärast maavärinat üle kuu aja täiesti suletud. Aga kuna sellele teele osaks saanud purustused olid lihtsamini likvideeritavad ning eesmärgiga mingigi maismaaühendus Kaikouraga taastada, avati antud maantee juba 2016. aasta lõpus. Kui see tee oleks ka kinni olnud, oleks ainus võimalus Pictonisse jõudmiseks selline, kus tuleb sõita lõunasse peaaegu Christchurchini välja, sealt Arthur’s Passi kaudu üle Lõuna-Alpide saare idakaldale ja sealt siis sihtpunkti – 750 kilomeetrit ja 10 tundi oleks tee pikkus. Kui see oleks olnud ainus variant, siis sellisel juhul me muidugi oleksime suure tõenäosusega Kaikoura külastamisest üldse loobunud.

Kella kümneks olime „complimentary“ kakaod ja poest ostetud šokolaadipirukad ära konsumeerinud ning valmis teele asuma. Toa ukse avanedes tervitas meid ootamatult pahvak jahedat õhku ning seenevihm, eilsest kuumusest polnud enam midagi järel. Auto temperatuurinäidik oli veendumusel, et Celsiuse skaala järgi mõõdetavaid kraade on hetkel pakkumisel vaid 13 tükki.

"...nende kõrvale olid tehtud ajutised kergsillad."

Aga mis meil sest, pigem see tundus isegi mõnus, sest see eilne matk oli meie päikese eest katmata olnud ihunukkidel endiselt tunda ning päikesevaba ning karge päev sobis põletatud nahale ilusti. Pealegi ootas meid ees mitu tundi autos istumist, mistõttu väga vahet polnud, mis akna taga toimub. Tegime motellis check-outi ära ja enne sõitu käisime veel tanklast ning poest läbi. Lisaks sõidusnäkkidele soetasime ka aaloegeeli, millega siis (lisaks jahedale ilmale) natuke oma kuumavat keha turgutasime.

Teele! Olles pärit tasaselt maalt, kus suurim probleem, mis ühe suure maanteega lumevälisel ajal juhtuda saab, on löökauk või suur lomp, olin ma siinkandis ikka parajalt naiivne ullike. Nimelt leidis GPS, et jah, sinna Sisemaa teele minekuks võib ju põhimõtteliselt sõita „tavalist ja igavat“ marsruuti pidi, aga ägedad ja nutikad seiklejad lõikavad natuke Kaikoura linnakese servast ning võidavad niimoodi lausa 3 kilomeetrit! Jah, ma olin veidi skeptiline, olles näinud viimastel päevadel maavärina purustusi, kuid see „äge ja nutikas“ seikleja minu sees ütles, et kuule, ühtegi keelumärki ja tupikusilti siin ju ei ole, järelikult pole probleemi. Ning ikkagi 8 kilomeetri pikkune ots 5 kilomeetriga! Ära mõtle!

No ja ei mõelnudki. Esimesed neli kilomeetrit oli mõnus asfalttee ja juba panin mõttes enda tarkuse kiitmiseks nelke ja

Vihmane päev

assortiikarpi valmis, kuid siis tuli esimene maksahaagike. Poolenisti kuivanud, kruusane jõesäng keset teed. Kuna see väga lai polnud ning otseselt veest ei pidanud läbi sõitma ja näha oli, et autod olid sealt sõitnud, siis otsustasin meie 10-aastase Corollaga ka avantüüri ette võtta. Ilmselt hetkel, kui esiratas esimest jõesängi kivi puudutas, pudenes tolmuks ka auto kaskopoliis, kuid läbi me sealt tulime. Hooga. „Äge ja nutikas“ sisemine mina patsutas õlale ja kinnitas, et nii peabki.

Mõnesaja meetri pärast tuli järgmine maksahaak ning sel korral anti see pesapallikurikaga ja siis veel paar pauku maaslamajale kindluse mõttes otsa ka. Jälle jõesäng. Seekord veega. Laiust nii 15 meetrit, vool kiire, sügavus „a-kust-mina-peaks-teadma“-cm. GPS näitas, et Sisemaa teeni oli jäänud täpselt 400 meetrit – selle 3 kilomeetri säästmine oli niiiii lähedal. Just selle ahastuse laineharjal tuli mööda teed üks maastur (korralik Toyota Hiluxilaadne – katusele veetud õhu sissevõtu toruga) ning tema tuli täiesti rahulikult jõest läbi. Vaid kahel korral viskas vett üle kapoti. Selge siis.

13 kilomeetrit hiljem olime taas sama paiga lähedal, sel korral siis „õigel pool“ jõge. Ehk siis „ägeda ja nutika“ sisemise tüübi kuulamise tõttu olime 8 kilomeetri läbimiseks sõitnud 18 kilomeetrit. Sisemine äge ja nutikas seikleja vaikis. Noh, vähemalt olime kogemuse ja loo võrra rikkamad. Tarkusetera tulevikuks – mägedes ja analoogses riskipiirkonnas tuleb sõita füüsiliste viitade, mitte GPS ega sisetunde järgi. Mulle tundub, et ma olen mõnes oma varasemas reisikirjas midagi sellist juba kirjutanud. Võimalik, et ka paar korda…

Esimesed 30-40 kilomeetrit sellest sisemaa maanteest läbisime keskmiselt kiirusega 30 km/h tunnis, sest tee oli küll avatud, kuid sõna „avatud“ on ka ainus omadussõna, millega kirjeldada sõidutee kvaliteeti. See ei olnud hea, rahuldav või halb, tee oli avatud. Nagu rannikulgi, oli tee tugevalt laines, täis pragusid ja auke (millest suurimad olid küll täidetud), mitmes kohas ka ära vajunud. Kohati oli avatud vaid üks sõidurida, sest teise rea peal laiutas sinna astunud (varasemalt tee kõrva lösutanud) mägi. Mitmed sillad olid muutunud kasutuskõlbmatuks ning nende kõrvale olid tehtud ajutised kergsillad. Ühesõnaga, sõita sai, kuid rahulikus tempos. Liiklus maanteel praktiliselt puudus, kuigi see oli nüüd teelõik, kus oleks tahtnud, et iga paari minuti tagant mõni auto vastu tuleb. Et kui midagi juhtub, siis saad kindel olla, et abi tuleb.

Kaunid sisemaa maastikud

Culverdeni asula juures (100 km kaugusel Kaikourast) liitus Sisemaa Tee riigimaanteega number 7 ning sealt edasi läks tempo juba üles. Ka ilm oli muutumas ning taaskord paistis pilvede vahelt sinist taevast ja temperatuurinäidik ületas kahtekümmet kraadi. Tegime peatusi nii iga 60-70 kilomeetri tagant, mil maastik kisendas pildistamise järele. Ning neid maagilisi-maalilisi kohti ikka jagati (no vaata näiteks seda ülemist

Väike teeäärne mägijõgi

suuremat pilti - et sellisest kohast sõidad mööda lihtsalt?). Mõnes kohas mõtlesid küll, et midagi sellist oleme juba paar korda näinud ja pildistanud, ei hakka kohe kinni pidama, kuid järgmise kurvi taga keerati ilule veel vinti peale ja juba oligi auto tee ääres ja kaamera näo ees. Vahet pole, et kas on lauspilvisus ja vihma sajab või on päikesepaiste, tasandikult tulevale inimesele mulje avaldamiseks pole palju vaja. Isegi ,kui sa oled pärast mitut nädalat riigis ringi sõitmist juba

Mäed muutusid rohelisemaks

hunnitutest peisaažidest läbi vettinud, ikka ning ikka tuleb see fraas üle huulte: „Ohsa…..“.

Esimese pikema peatuse tegime teisel pool mäeahelikku, pärast Lewis Passi läbimist, Maruia kose juures. Nagu päris mitmed asjad siinkandis, on ka see kosk seotud maavärinaga. Kuni aastani 1929 polnud olemas mingit koske, oli vaid Maruia jõgi. Siis aga raputati maapind kenasti läbi ning jõekaldal kõrgunud mäekülg varises alla ning surus jõe otsima uut sängi. Juhtumisi tähendas see seda, et uus säng hakkas jooksma üle kohast, mis varem oli olnud jõe kallas. Kui alguses oli selle kose kõrgus vaid 1 meeter, siis aegade jooksul on jõgi kõik vanas sängis olnud kruusa minema tassinud ning täna on joa kõrgus juba 11 meetrit.

Oli küll üsna kuiv periood ning kosk just väga lai ja veerohke ei olnud, kuid kena vaatepilt oli see sellegipoolest. Igatahes väärt seda 5 minuti pikkust jalutuskäiku parklast. Naine siiski loobus sellest võimalusest, sest päike oli taas väljas ning hoolimata rohkest aaloekreemitamisest, oli nahk endiselt õrn ning ta ei soovinud põletust süvendada. Mina võtsin riski, kuid katsin ennast rohkem kinni. Kuigi isegi siis tundsin, et taas on päike äärmiselt intensiivne ja see 10 minutit jalutamist edasi-tagasi oli suhteliselt maksimum, mis varjust väljas olla.

Teise pikema peatuse tegime Murchinsoni linnas ning seal sõime lõunat. Naine julges siin sisemaal riskida mereannikokteiliga, mulle tundus apetiitne burger praemuna ja steigiga. Hinnad olid Uus-Meremaa kohta uskumatult odavad (vastavalt 10,5$ ja 8$) ning selle uskmatuse eest ka saime täpselt selle, mille eest maksime. Krevetikokteil oli selline ühekülgne sula ning burgerit iseloomustaksin järgnevalt: „Meh.“ Ehk siis mingit toiduelamust ei saanud, kuid loetud hulga (toit)aineid siiski manustasime. Võis isegi juhtuda, et mõni nendest ainetest äkki polnudki väga kahjulik. Et natukegi lõunasöögist rõõmu tunda, otsisime ühe looduskauni koha (loe: pidasime suvalises kohas tee ääres kinni) ning sõime magustoiduks Kaikoura poest soetatud mustikapirukat.

Tavaline vaade autoaknast

Mida kilomeeter edasi, seda kõrgemaks mäed kasvasid ning peagi liuglesimegi 2-kilomeetri kõrguste hiiglaste vahel. Asustatud punkte oli siin mäestikus suhteliselt hõredalt, mistõttu sai sõita keset rohelust. Kaunid vaated blaa-blaa-blaa. Ühe peatuse tegime veel ning sel korral saime mõlemad vaatamisväärsusest osa, sest põhimõtteliselt ei oleks pidanud isegi autost välja tulema. Rotoiti järv St Arnaud asula külje all oli paigutatud sõiduteekeste suhtes selliselt, et kui tahtsid, võisid autoga

Mäed, mäed ja mäed

kasvõi otse vette sõita. Seda võimalust me ära ei kasutanud, kuid jõllitamisvõimalusest haarasime siiski kinni. Rotoiti (mis tähendab maoori keeles väikest järve) on üks kahest suurest järvest (teine on Rotoroa – „Pikk järv“) Nelsoni Järvede Rahvuspargis ning tegemist on väga sügava veekoguga – maksimumsügavus lausa 82 meetrit. Järve ümbritsevad mäed on kaetud võimsate pöögimetsadega ning risti-rästi erinevaid matkaradasid täis.

Rotoiti järv

Vaatasime üle ja sõitsime edasi. Võimalus oleks olnud minna ka ujuma, kuid puhtast laiskusest jätsin seekord selle kasutamata.

Peagi pärast seda algas Uus-Meremaa kuumim veinipiirkond Marlborough, kust tuleb maailma parim Sauvignon Blanc (seda ei ole mina välja mõelnud, antud väitel on lubanud üle oma huulte lipsata ka mitmed veinigurmaanid). Lisaks mainitud viinamarjasordile kasvab siin ka teisi ning tehakse ka punast veini ja vahuveine, kuid Sauvignon Blanc siiski valitseb siinseid ääretuid viinamägesid. Ning riigi kontekstis on Marlborough’s 70% Uus-Meremaa viinamägedest ja siin toodetakse kolmveerand kõikidest riigi veinidest (kusjuures peaaegu 90% eksporditavatest veinidest).

Miks see piirkond niimoodi veinimaailmas õitsele lõi, tulenes sobiliku kliima ja pinnase koosmõjust. Lõunasaare kirdenurk on mägedega piiratud viljakas org, kus suve- ja sügispäevad on tavaliselt päikeselised ja soojad (mis tagavad pika kasvuperioodi),

Wairau org Marlborough's

aga ööd pigem jahedad (mis loob viinamarjale ja veinile iseloomu). Kuna mina olin roolis ja naine endiselt lapseootel, siis me veinimõisates kinni pidama ei hakanud, kuid hilisemad veinidegusteerimised kodus kinnitavad, et Marlborough piirkonna valged veinid on tõepoolest äärmiselt mõnusad ja hüva maitsebuketiga joogid. Ja seda ütleb isegi minusugune punase veini sõber, kes reeglina valge veini peale nina kirtsutab.

Aga reklaamitud erinevat kliimat siin piirkonnas tajusime meiegi. Kuigi ööni oli veel aega küll ja küll, kukkus temperatuur mõnekümne kilomeetriga pooleks. Kui Rotoiti järve ääres oli veel mõnusalt soe (25 kraadi), siis Marlborough regiooni veinipealinnas Blenheimis näitas auto termomeeter välisõhu soojuseks 13 kraadi Celsiust! Ka see muutus ei soodustanud mõnda pikemat peatust ja nii veeresimegi edasi ning kella 5 paiku jõudsime Pictonisse. Siin oli õnneks paar halgu ilmakaminasse juurde visatud ja õues sai viibida 16-kraadises karges õhtus.

Bellbirdi motelli leidsime kiirelt üles ning kiire kommentaar öömaja kohta võiks olla umbes selline, et magamiseks sobib küll.

Bellbirdi motellituba

Kõik oli viisakas, puhas ja ruumi jälle ülemäära, kuid interjöör oli selline veider. Kui mööbel välja võtta, siis mõni pikema vanglakogemusega pätt võiks tunda ennast päris koduselt. Aga no tõesti – me reaalselt tulime ainult siia korraks magama, sest kohe hommikul läheme ju praamile.

Hommikuni oli aga veel aega ning tegelikult kõht juba ammu pinnis, et millas see õhtusöögi aeg võiks kätte jõuda. Motelli kõrval asunud väikepoest me kahjuks ei leidnud midagi sellist, mida oleks tahtnud suhu pista, mistõttu sõitsime küla

Kööginurk

keskuses asuvasse suuremasse supermarketisse nimega Freshchoice. Tundub, et selle poe fresh choice on rohkem vist hommikupoole, sest tol hetkel olid sooja toidu letid peaaegu täiesti tühjad ja päris kartulikrõpsudega ei tahtnud ka kõhu vingumist summutada. Kuna meil motellitoas oli köök koos mikrolaineahjuga olemas, siis naine järsku tundis, et ta soovib õhtuks süüa kiirnuudleid. Ma ikka mitu korda küsisin, et kas ta on kindel. Väitis et on. Nojah, minul selliseid ketserlikke mõtteid siiski ei olnud, tahtsin midagi tahedamat. Lisaks mainit’ nuudlitele võtsime poest ka laevasõidule snäkke kaasa (mäletades, kui mõttetult kallis seal iga asi oli) ning minu õhtueine koostati sadama Subways. Korralik soe Subway võileib koos Fellowshipi nime kandva õllega kõlas peaaegu nagu päris õhtusöök.

Manustasime need gurmeeroad toas „Ironcladi“ filmi vaadates ning naine tegi samal ajal ka veel järgmiste päevade plaane. Ju siis ei olnud nii haarav linateos. Kui film lõppes, lõpetasime ka oma päeva ning kustutasime viimast korda Lõunasaarel tule.

Tänase päeva sõit

Meie Lõunasaare ringreis (kliki peale, et suuremalt näha)