Mõnus laupäeva hommik Te Anaus, ärkasime alles 9.30. Kiiret meil polnud ning põhimõtteliselt võis tänase päeva ettevaatavalt kokku võtta kääbiklikult – sinna ja tagasi. Ehk siis plaan oli sõita 120 kilomeetrit põhja poole Milford Soundi
Te Anau idülliline äärelinn
külakesse, teha seal väike paadisõit ning siis täpselt sama teed pidi Te Anausse tagasi tulla. Kui see tundub igavana, siis tasub meelde tuletada vana tõde, et teekond on mõnikord olulisemgi kui sihtpunkti jõudmine. Kuigi Milford Soundi mineku puhul võiks öelda, et nii teekond kui sihtkoht on üsna võrdväärsed, aga sellest juba siis hiljem.
Natuke naljakas oli omada reisi ajal öömaja, kus magamistoast kööki saamiseks pead kõmpima mööda üsna pikka koridori, tühjad toad mõlemat kätt. Sellest tundest päris lõpuni lahti ei saanudki, et kohe-kohe tuleb keegi koju ja siis tuleb aru anda, et KES me sellised olema ja MIDA
Meie majake
me siin teeme. Seniks, kuni küsijaid polnud, keetsime vett, tegime teed ja kohvi ning sõime hommikust. Kuna akna taga oli meid enda rüppe meelitamas taaskord soe ja päikeseline suveilm, siis me väga kaua ei lasknud tal ka oodata. Bensukast veel paak ka kütet täis, sest Te Anaust põhja poole inimasustus praktiliselt lõppes, mistõttu lähim bensukas oli tänasel teekonnal igal ajahetkel seesama Te Anau bensiinijaam.
Samas ei tähendanud see muidugi seda, et Te Anaust välja sõites oleks sattunud inimestest hüljatud kõnnumaale. Kuna oli laupäev ning ilus ilm ning piirkond paljude Uus-Meremaale tulnud turistide reisiplaanides, liikus sõidukeid piisavalt palju. Päris reedeõhtune Tallinn-Tartu maantee see küll polnud, kuid selgelt liikles siin rohkem
Lõuna-loorkull aasal
rahvast, kui viimastel päevadel maanteedel harjunud olime nägema. Eriti torkasid silma nii väiksemad kui ka suuremad tuuribussid, mis reeglina tulid Queenstownist. Praegu oli käimas massturistide tipptund, sest hommikul nad sealt linnast stardivad, lõuna ajal teevad laevasõidu ning õhtuks on linnas tagasi. Kujutan ette, et see võib päris tüütu tripp olla, sest puhas sõiduaeg Queenstownist Milford Soundi on 3,5-4 tundi ühes
Urvalind
suunas ehk siis 7-8 tundi edasi-tagasi. Sellest tulenes siis ka tõenäoliselt asjaolu, et nad sõiduautodega liiklevast rahvast suure tuhinaga mööda kimasid ja vaid „kohustuslikes“ vaatekohtades mõneminutilisi pildipeatusi tegid.
Meie aga olime teadlikult pannud oma kruiisi kella kolmeks päeval, mil ka kõige viimased suured bussid Milfordist ära sõitma hakkavad. Seetõttu oli meil ka laialt aega käes, et sinna jõuda ja seda aega kasutasime fotopeatuste tegemiseks – pildile oli soov püüda nii maastikke kui linde/loomi. Ütlen kohe alguses ära selle
Metsvint
kohustusliku info siinsete vaadete kohta – need olid taaskord täiesti üleloomulikult võimsad. Sõit piki ainust Fiordlandi rahvusparki sisenevat (ja ka väljuvat) maanteed oli Lõunasaare lääneranniku kaunisvaadete sarja ülimalt dramaatiline lõppvaatus. Kui ma viimase nelja päeva puhul ei ole maastikuvaadete kirjeldustega end tagasi hoidnud (ja põhjendatult), siis Fiordland oli tõesti täpp i-le. Põhjus väga lihtne – maastikust olid inimestega seotud elemendid sisuliselt eemaldatud (kui autotee välja arvata) ning üsna tee lähedal kõrgusid stabiilselt 1500-2500
New Zealand Bellbird
meetri kõrgused mäed. Ning kuna tee kulges orus, enamasti merepinnaga samal tasandil, siis kõik need meetrid olid ka kenasti näha. Ikka päris mitu korda sai autost välja tuldud ja lihtsalt vahitud, sest selline kasvujälgijast sipelga tunne oli kogu aeg peal. Seega kordan siis veelkord ettevaatavalt kõigi tänaste maastikuvaadete kohta – NEED OLID VÕIMSAD!
Mede sõit kukkus kokkuvõttes välja selline, kus pidasime kinni praktiliselt igas teeäärses puhkekohas, mille kohta suure tee peal viit oli. Ning lisaks veel lihtsalt teepeenral, kui ümbrus oli selline, et Rahvusvaheline Maastikupiltnike Liit väljastaks valju noomituse mittepildistamise eest, kui ma lihtsalt mööda sõidaks. Need puhkekohad, kus kinni sai peetud, asusid reeglina kuni 100 meetri kaugusel maanteest ja enamasti looduskaunis kohas
Eglintoni org
(näiteks jõe ääres). Mina kasutasin neid paikasid ära selleks, et saada pildile tiibadega olendeid. Ja see plaan ka õnnestus – nii näiteks jäid fotole sellised „kohalikud“ liigid nagu urvalind ja metsvint (☺), kuid õnneks ka kellalind (New Zealand Bellbird) ja lõuna-loorkull. Liiga palju me muidugi aega passimise peale ei raisanud – kui oli kedagi näha, siis püüdsin lähedale pääseda, ja kui liikumist võsas või jõe kaldal polnud, purjetasime edasi.
Esimene reisikavast leitud „ametlik“ peatuskoht oli Eglintoni org. See aga oli ametlik peatuskoht vist kõigil turistidel, sealhulgas tuuribussidel. Eglintoni org on nii kilomeeter lai ja 5-6 kilomeetrit pikk lagendik keset kõrgeid mägesid ning arvatavasti teeb selle eelkõige eriliseks asjaolu, et ka siin toimusid Sõrmuste Isanda triloogia filmivõtted. Põhimõtteliselt oli iga mõnesaja meetri tagant tee servas seismas mõni auto või buss ning seal lähedal põlla peal, heina sees seismas inimesed,
Peegeldatud mäed
käed harali taeva poole. Iseenesest oli küll kena paik, kuid meie arust see nii kena ka polnud, et oleks pidanud sellist vasikavaimustust väljendama. Huvitav, kas neil kõigil on käsil esimesed päevad Uus-Meremaal? Põhimõtteliselt oli Eglintoni org vaid sissejuhatus, pärast seda orgu alles põnevaks ja vägevaks läks. Mis puudutab filmitriloogiat, siis siin filmiti Sõrmuste Vennaskonna neid üldplaane, kus seltskond rühib oma eesmärgi poole, taustaks Udumäed. Konkreetseid videoklippe seekord kahjuks veebist ei leidnud. Samuti ei leidnud klippe filmist „Tulnukas: Covenant“ kohta, mida samuti siin aasal üles võeti.
Järgmine nimega peatus oli Mirror Lakes ehk Peegeljärved. Nime tekkelugu ilmselt seletama ei pea, sest pildid räägivad enda eest. Isegi päevasel ajal oli veepind üsna sile, nii et teisel pool järvesid asuv Earli mäeahelik kenasti sealt pealt vastu peegeldas. Rahulikul varahommikul aga pidi järv olema nii klaar, et põhimõtteliselt saab teha selliseid pilte, kus hakkad kahtlema, et kas see peegeldus pole mitte hoopis Photoshopis tehtud (et projitseerid ülemise pildipoole tagurpidi allapoole nagu mõned Eesti fotograafid teevad, et saada ideaalse peegeldusega fotosid nt Tallinna panoraamist).
Kui nüüd piltidelt paistab välja selline rahu, vaikus ja harmooniline idüll looduskaunis kohas, siis kinnitan, et see on näiline. See, mis toimus meie kõrval ja selja taga, oli kohati isegi raskesti käsitletav. Mirror Lakes on taaskord koht, kus kõik Milfordi sõitvad turistid peatuvad. See tähendas seda, et järvede nägemiseks tuli veidi võidelda oma koha eest päikese all. Kui
Peegeljärv ja Earli mäed
maastikuplaanid sain ära tehtud, otsustasin, et tahan kindlasti üles võtta ka need väikesed veelinnud, kes siin kalda ääres linaliiliate juures ujusid. Selleks tuli vahetada objektiiv ning püüda leida vaateplatvormi ääres nii pool meetrit vaba ruumi, et saaksin end sinna ära mahutada ning teleobjektiivi piirde serva peale toetada. Põhimõtteliselt olin peaaegu positsiooni sisse võtnud, kui järsku kõrv kuulis mingit väga kõva lärmi. Ja see käralaat lähenes iga sekundiga. Ma nüüd ei oskagi hästi kirjeldada, et mille alla me seal täpselt jäime. Põhimõtteliselt oli saabunud bussitäis (võimalik, et ka kaks) rahvast, kes rääkis omavahel väga erinevaid keeli ning tegi seda nii, nagu oleks käimas konkurss „Uus-Meremaa väekaim hääletoru“.
Ma saan aru sellest, kui käib trügimine (ikkagi kena vaatekoht 5 minuti kaugusel parklast). Ma saan aru sellest, kui ronitakse teineteisele ette pildistamise ajal (no inimene on vahest egoistlik ja ei pane tähele, mida teine kõrval/ees/taga teeb). Ma saan aru ka sellest, kui sa ei viitsi pikalt selles kohas passida – teed kiirelt pildid ära ja üritad siis oma sõiduvahendisse tagasi pääseda. Aga ma mitte kohe üldse ei mõista seda, et kui sa tuled loodusesse ja veel nii kaunisse kohta nagu see ja siis sa lõugad. Lihtlabaselt lõugad, räuskad, naerad mingil põhjusel napakalt valjusti ning siis kriiskad üle rahvamassi kusagil eemal olevale sõbrale: „Õu, Lemmetõiv! ÕU, LEMMETÕIV, KUULE!!! Jumala ilus koht, on ju! ET VÄGA ILUS KOHT ON!! KUULE, TULE TEEME SELFI!!“
Maoori vart
Ja siis on veel mingi rahvas, kes lihtsalt kulgeb koos oma bussirahvaga kaasa. Kuna ma ilmselgelt tol hetkel enam seal pildistada ei saanud, sest oli oht oma fototehnikast ilma jääda, siis jälgisin seda pataljoni eemalt ja üritasin hinnata, et kas siin on üldse veel lootust rahulikumatele momentidele. No ja siis ma nägingi mingeid härrasid-prouasid, kes tulid jalutades, ajasid omavahel juttu ning jalutasidki lihtsalt selle rajakese läbi. Ma ei ole kindel, kas nad kordagi heitsid pilku järvele ja mägedele, sest nad olid oma jutuajamisele nii keskendunud ja puhtalt inertsist liikusid
Tõmmupart
massiga koos edasi. Aga mis oli selle hordi tugevuseks, oli see, et põhimõtteliselt nad ei katkestanud liikumist. Vajalikud pildid tehti võib-olla korraks seisatudes, aga sisuliselt rahvamass kogu aeg liikus. See aga viis selleni, et 5 minuti pärast oli plats puhas ja see jõuk oli ka kaasa viinud enamuse sellest rahvast, kes enne neid siin oli. Ehk siis kokkuvõttes oli see positiivne sündmus, nüüd oli vaateplatvormil vaid mõni üksik inimene
Maoori vardi tibu
peale meie ning saingi keskenduda lindude pildistamisele.
Nii said üles võetud vägagi haruldane tõmmupart ning Uus-Meremaa endeemne liik maoori vart. Eeltoodud linkidelt võib näha laiemat kollektsiooni tehtud piltidest ning veidi infot ka liikide kui selliste kohta. Lisaks jäid kaamera ette ka veel mõned tavapärasemad veelinnud (nt paradiisipart). Piltidele aitasid kõvasti kaasa ka järve kaldal kasvanud kõrged taimed, mis tekitasid õrnalt virvendavale veele värvilised mustrid. Kokkuvõttes võib öelda, et kaunis koht ja kindlasti kinni pidamist väärt. Tuleb lihtsalt see ära kannatada, kui bussitäis rahvast sulle ühel hetkel selga sajab. Õnneks oli see esimene ja viimane sellelaadne kogemus tänasel päeval, sest kellaaeg oli juba selline, et Milfordi suunas liikusid selle päeva viimased bussid. Järgmistes peatustes enam massimeeleavalduste tunnet ei tekkinud.
Järgmine kavajärgne peatus oli Monkey Creeki jõekese lähistel, mis oli põhimõtteliselt 360 kraadi perfektsete maastikufotode koht. Kohe sõna otseses mõttes võisid suunata kaamera suvalises suunas, vajutada päästikule ning sul oli purgis hämmastav maastikupilt Fiordlandist. Põhimõtteliselt seda võimalust ka suuresti kasutasin, ainult kontravalguspilt jäi tegemata. Põhjasuunas asusid lumiste tippudega mäed, eesotsas 2,1 kilomeetri kõrguse, teravatipulise Mount Talbotiga, lõuna- ja
Mount Talbot
läänesuunal aga Suteri mägi ja selle võimas kaljusein koos lugematute koskedega. Sealsamas ka ühes kohas kaljusein laugelt katkes, moodustades justkui üleelusuuruse sadula. Väga lahe!
Fiordland, muideks, on Uus-Meremaa suurim rahvuspark, haugates enda alla terve Lõunasaare edelanurga. Pindala veidi alla 13 000 km² ehk siis suurusjärgus veerand Eestit. Rahvuspargil on vanust juba üle 100 aasta ning algusest peale on see olnud üks unistuste sihtkoht looduses matkajatele. Kui aastal 1908 ilmus ühes Londoni ajakirjas kirjutis selle
Sadula moodi mägi
kohta kuidas kaks selli matkasid Te Anaust Milford Soundi (ehk siis sama teekond, mis me täna autoga läbime), oli artikli pealkirjaks „Maailma parim jalutuskäik“. Põhimõtteliselt ei ole tänapäeval miskit muutunud - Milford Tracki matkarada (mis on küll mõnevõrra lühem) guugeldades saad täpselt samasugused vasted. Seda on korduvalt ja korduvalt nimetatud maailma maalilisemaks ning kellel on sealkandis 4 päeva aega ning broneeringud (magamishüttidele) õigeaegselt tehtud, see saab kogeda kindlasti midagi väga vinget.
Huuh... Võimsad kaljud!
Nagu mainisin, on see meie sõidetav maantee ainus tee, mis viib fjordini, kuid neid fjorde on rahvuspargis kaugelt üle kümne. Teistele pääseb siis ligi matkates, paadiga sõites või helikopteriga liigeldes. Tehniliselt on tegelikult küll enamasti tegu mereväinadega (ingl. k sound), mida eristab fjordist see, et nad on kõvasti laiemad. Sellegipoolest on kõik need liustike poolt nikerdatud kaljude ja mere kooslused vaimustavad vaatepildid – Milford Sound on siis kõige kuulsam ja ligipääsetavam, kuid ka Doubtful ja Dusky Sound näevad omajagu turiste. Kohati on liustikud olnud lausa nii efektiivsed, et mingid maatükid üldse mandrist (kui Lõunasaare kohta nii võib öelda) ära lõiganud. Nii on rahvuspargis ka kamaluga asustamata saari, neist suurimad on Resolution Island ja Secretary Island. Selline raske ligipääsetavus ja kaitse all olek on teinud Fiordlandist ka suurima puutumatu loodusega piirkonna Uus-Meremaal, kus vohavad sõnajala-, pöögi- ja kivijugapuude (podokarpide) metsad. Nende varjust on endale (viimse) pelgupaiga leidnud ka mitmed äärmiselt ohustatud liigid nagu ainus lennuvõimetu papagoi kakapo, takahe, pruunkiivi, lõunatieke ja kõrvukpingviin. Enamasti peituvad nad just saartel, kuhu sisse toodud kiskjad ei ole veel pääsenud.
Kui rõhuva osa teest olime vingerdanud siin mägede vahel, piki orgusid, siis ühel hetkel see võimalus katkes ning mägi oli keset teed ees. Kuna vasakul seda mäge oli mägi ning paremal pool samamoodi, siis ei jäänudki tee-ehitajatel muud üle, kui siia tunnel ehitada. Narr oleks ju tee rajamist pooleli jätta, kui niipalju juba valmis on. Homeri tunnel valmis aastal 1953 ning alles hiljuti oli see 1,2 kilomeetri pikkune uuristus kruusakattega teega ning ühesuunaline. Ses mõttes, et kordamööda sai sõita ühes
Kosenirega kaljusein
suunas, mitte nii, et Milford Soundi said autoga, aga tagasi pidid matkama üle mägede ja auto sinna maha jätma.
Enne tunnelisse sisenemist tegime ka väikese peatuse, sest see oli üks parimaid kohti, kus võib kohata vahvaid keapapagoisid. Need, kuni poole meetri pikkused tegelased, on parajad pasatskid. Inimest nad ülemäära palju ei karda, eriti kui neile midagi huvitavat silma jääb. No näiteks autode kojamehed, autoakende tihendid, maha pandud seljakott, kust midagi lipendab, auto katusele korraks toetatud mobiiltelefon ja nii edasi. Siis lendab see teravanokaline koblakas kohe peale ja hakkab inspekteerima (loe: nokaga kiskuma). Ja tegemist on väga targa linnuga, teda on nähtud isegi tööriistu kasutamas. Mitte küll akutrelli ja naelapüstolit, aga näiteks oksakesi mingi toidu kusagilt välja urgitsemiseks.
Kea on ka ainuke mägipapagoi maailmas, kes on muuhulgas suuteline elutsema väga karmides (sh lumistes) oludes. Teda võib
Kea ehk keapapagoi
kohata terves Lõuna-Alpide mäestikus, kuid meie ainus kohtumine selle laheda linnuga oli just Homeri tunneli lähistel. Väga vinge oli isegi ühe isendi saabumine. Esmalt kuulsime kusagilt kõrgelt kõva häälitsust „kiii-jaaa, kiiiiii-jaaa“ (millest tuleb ka siis tema nimi), ning siis ühel hetkel märkasin väikest täppi, mis ringiratast tiirutades vaikselt allapoole laskus. Kui pealtpoolt on kea oliiviroheline, siis tiibade all varjab ta väga värvilisi sulgesid – punasest kollaseni. Senikaua ta tiirutas, kuni lõpuks maandus nii kümne meetri kaugusele. Oli kenasti alla päikest, seisis paigal ja võttis sisse ka korraliku poosi – justkui nagu tellitult. Tegin oma pildid kenasti
Lopsakas sõnajala- ning muude kohalike puude mets
ära ja nii saime üsna kiirelt südamerahuga edasi sõita. Lind ise aga tatsas seal parklas autode vahel ringi ja uudistas, et äkki saaks kuhugi noka taha panna. Kui tema ümber juba 4-5 inimest mobiilidega pildistama ja filmima tekkis, siis otsustas papagoi, et see on nüüd liiast ja ronis ühe matkabussi alla peitu. Ja meist jäigi sinna.
Teisel pool tunnelit oli meile jäänud veel üks vaatamisväärsus enne Milford Soundi ennast – The Chasm (ehk siis tõlkes kuristik või lõhe). Jalgrada selle lõheni oli ka juba üks paras vaatamisväärsus – ülevoolavalt lopsakas sõnajala- ning muude kohalike puude mets, mille vaikust lõhestasid vaid keapapagoide kiljumised ning turistide jutukõma. Esimesi me kahjuks ei näinud, teisi aga küll. Rahvast liikus siin päris palju, sest rada oli lühike ning üsna tasapinnaline, aga see ei muutunud ühelgi hetkel häirivaks.
Chasmi looduskunst
Uudistajad hajusid sellele 400-meetrisele lõigule kenasti ära ning vastupidiselt Peegeljärvedele, polnud siin ka ühtki suuremat tuurigruppi ringi trallimas. Mets pakkus ka mõnusat katet lõõskava päikese eest. Kuigi auto termomeeter püsis endiselt jonnakalt 21-22 kraadi juures, oli väljas tõsiselt palav. The Chasm kujutab endast koskede kogumit ning eriliseks teeb asja see, et Cleddau jõe vesi ei kuku lihtsalt kõrgemalt kohalt veits madalamale, vaid teeb seda väga kunstilises keskkonnas. Tõsi, selle keskkonna on jõgi ise ka valmis meisterdanud – kasutades selleks nii vett kui ka mägedest veega kaasa tulnud kive, kruusa ja ka muud laadset materjali. Kõik see kompott koostöös jõe hoovustega on uuristanud kaljudesse avausi, mille kujunduse üle oleksid ka tippdisainerid väga uhked.
Ümarad ja kandilised vormid läbisegi ning nende vahelt sügavikku kukkuv mühisev jõgi. Selle vaatamisväärsuse võlu seisneski audio-visuaalses koosluses, mistõttu on siin teksti juures ka amatöörvideo. Kvaliteet on nagu on, aga ega ei pea vaatama. Kui see oleks maailma esimene video, siis leiutaja oleks ilmselt mõelnud, et see pole vist ikka eriti kasulik vidin, leiutan parem midagi tarvilikku.
Naljakas on see, et Chasmi kohta on isegi kirjutatud raamatutesse, et see on väga vinge koht, aga neetult keeruline on seda ägedust fotona edasi anda. Seal lihtsalt ei ole sellist võttekohta või võttenurka, kust pildistades kõik see efektne, looduse poolt loodud taies peale jääks. Sa näed ja kuuled ja tunnetad seda, aga fotole jääb ikka mingi ebamäärane kribu-krabu,
Kivide vahel mäslev vesi
kust ei saa hästi aru, et mis toimub. Minu fotodega on sama lugu – kui ilma ühegi kommentaarita neid kellelegi näidata, siis tekib automaatselt pilku tühjus ning arusaamatus, et misasi see nüüd on. Kui hakkad seletama, et näe, siin on kivid ja siit kukub kosk sügavikku, alles siis tuleb: „Ahaaaa… jajaaaa!“ Üle reelingute kusagile kuristiku serva peale ka ei maksa seda võttenurka otsima minna, üks preilna proovis selle tulemuse 2015 aastal juba ära. Seni sättis oma fotokat ja õiget nurka ning valgust, kuni leidis ennast järsku 20 meetrit allpool vees. Õnneks jäi eluvaim sisse, aga ilmselt järgmisel korral teeb ka tema oma ülesvõtted ära turistidele eraldatud perimeetri seest.
Pärast Chasmi oli Milford Sound juba kiviga visata. Maantee lookles nüüd juba ainult tiheda metsa vahel, kõrged mägede tipud madalamate puude vahelt paistmas. Hea meel oli selles osas, et enamus liiklusest oli vastupidises suunas. Tuuribusse ja autosid muudkui tuli ja tuli. Nii saime oma auto ära parkida sadamale kõige lähemasse parklasse ja juba seal lajatati vaatega otsa ette. Kohe parkla vastas asus väike lahesopp ja teisel pool seda Milford Soundi (ehk siis Milfordi väina) ikoon Mitre Peaki mägi. Veepiirist tipuni peaaegu 1700 meetrit (pildil siis see vasakpoolne kalju). Tänu mõõnaajale oli lahes veetase madal ja kuna ka tuult polnud, siis tekkis lisaks kenale vaatele ka tore peegeldus. Kuigi valgusolud oli üsna järsud ja päike tsipa vale nurga, olin siiski esimese foto ja ka muljega Milfordist väga-väga rahul.
Muide, huvitava faktina saab mainida ka seda, et paarisaja meetri kaugusel siit oli paik, kus võeti üles „Tulnukas: Covenant“ filmi olulisimad välivõtted. See Jumalast-maha-jäetud-paik-tundmatul-planeedil, kuhu kosmoselaev filmis maandus, oli
Hõbehaigur
praktiliselt sellesinatse parkla kõrval. Kuna me tolleks ajaks polnud seda filmi veel näinud, siis ei osanud ka seda kohta spetsiaalselt otsida või tähele panna, kuid kui hiljem kodus see maandumine ja pärastine tegevus metsas kaadrisse ilmusid, oli momentaalselt selline tunne, et oot-oot-oot, see on nüüd küll tuttav koht. Võrreldes Sõrmuste Isanda ja Kääbikuga oldi siin asukohaga palju vähem vaeva nähtud – pargid oma renditoyota ära ja 10 minuti pärast oled keset võtteplatsi, kosmoselaeva
Väikekormoran
maketi juures. Sellest treilerist võib näha mõningaid kaadreid, mis siin (ja ka eelmainitud aasal) üles võeti, ning siin pildil on siis kosmoselaev kenasti ka ümbrusesse paigutatuna näha (saab minu tehtud pildiga võrrelda).
Sõidukite parklast sadamasse viis mõnesajameetrine rada, kus said siis
Meie paat
kogu jalutuskäigu vältel vaikselt selle paigaga harjuda. Ning vähetähtis polnud ka asjaolu, et olime siia sattunud päikeselisel päeval (mäletate neid jutte 50 aasta kõige vihmasemast suvest?). Leidsime sadamast oma paadifirma üles ning nemad leidsid omakorda meie broneeringu üles. Kuna maksta tuli juba broneeringu hetkel, siis ulatatigi meile ainult piletid ja paluti 20 minutit enne kolme kail olla. Mitre Peak Cruises poolt pakutav kruiis kestab 2 tundi ning hinnalipik oli 70$
Ka helikopteriga käiakse tuuritamas
(ca 48€) inimese kohta. Neid tuuride pakkujaid oli seal veel nii 4-5 firmat, suurimad nendest Real Journeys, Jucy, Cruise Milford, Go Orange ja Southern Discoveries. Hinna mõttes on seal nii kallimaid kui odavamaid, meie otsustasime selle järgi, et kus olid väiksemad laevad. Näiteks Jucyl ja Real Journeysel on suured ja võimsad katamaraanid, ning looduse nautlemiseks ei ole võimalikult palju rahvast mahutavad transpordivahendid kunagi hea mõte. Mitre laev oli nende kõrval justkui
Leedi Elizabeth Boweni juga
aerupaat ning see oli suur pluss. Peale selle reklaamis Mitre, et nemad sõidavad kõige kaugemale. Ega see tegelikult väga oluline polnud, sest kõik sõitsid avamereni välja, aga see fakt oli tõene, et kõik samal ajal väljunud laevad pöörasid Milfordi suudmes enne ümber kui meie alus.
Kuna valmisolekuni oli nii pool tunnikest aega, siis jätsin naise terminali keha kinnitama ning ise läksin selle eelpool mainitud lahesopi äärde, vaatamaks, et ega seal mõni end pildistada ei taha lasta. Tahtis küll. Selline madala veega abajas oli sobilik söögihankimise plats päris mitmetele liikidele, sealhulgas ka mõnele sellisele, keda varem polnud kohanud. No näiteks kagu-kääbuskormoran, väikekormoran ja hõbehaigur, kuid lisaks said fotoks vormistatud tõmmupart, sinikaelad, maoori mustmerisk ja valgepõsk-haigur. Pole paha sellise lühikese pildisutsaka kohta.
Pardale minek läks sujuvalt ning kuna olime osavad (ja üle keskmise rasedad), siis saime pardale esimeste hulgas ja nii ka
Milford Sound
Liivimaa parimad istekohad. Ülemisel tekil, otse akna all. Tegelikult poleks midagi hullu olnud ka siis, kui oleksime viimastena oma kaunid jalakesed kruiisipaadi tekile litsunud – rahvast oli meie reisil üsna vähe. Vast mõnikümmend inimest. Seega ruumi ja istekohti jagus kenasti kõigile. Osad olid poolavatud ülemisel tekil koos meiega, osad oli laeva ahtris asunud välitekil ja ülejäänud siis kas päris siseruumides või siis
Sõit läks kaljuääri pidi
trotsisid tuult ja veepritsmeid laevaninas. Tuul, muideks, oli kruiisi algushetkeks päris kõvasti tõusnud, mistõttu väinas oli tekkinud korralik lainetus ning vööris seismine tähendas automaatselt tulisoolase veega üle kastetud saamist.
Kohe alguses näidati meile ära Milfordi väina suurim kosk – Leedi Elizabeth Boweni juga (maoori keeles Hine Te Awa ehk Tüdruk Jõel). See asub kohe sadama lähistel ning tegemist on üheaegselt nii ülimalt kauni
Meid vist jälitatakse...
vaatepildi kui ka väga praktilise loodusvärgendusega. Need 162 meetrit langevat vett on nimelt Milford Soundi küla vee- ja elektriallikas. Harvadel juhtudel kui vett on koses liiga vähe või siis hoopiski liiga palju, on küla ka ilma elektrita, kuid enamasti võib sellele naisterahvale siiski üsna kindel olla. Isegi praegu, kui mõned päevad on üsna kuiv olnud, oli kosk ka eemalt vaadates väga võimas, kuid tormide ja ränkade sadude ajal pidi veehulk isegi kuni neljakordistuma.
Ning nagu ma varasemalt olen kirjutanud, siis Fiordland on paik, kus
Võimsad kaljud ja tillukesed laevukesed
SAJAB. Varasem võrdlus, et Eesti on Uus-Meremaa kõrval justkui poolkõrbeline paik, saab lõpliku kinnituse just siin Milford Soundis. Siin sajab 10 korda rohkem kui Eestis. Ja see ei ole kõnekujund, siin sajab aastas taevast vett alla kümme korda rohkem. Kui kodumail tuleb keskmiselt 650-700mm sademeid aastas, siis Milford Soundi sama näitaja on 6500mm (jah, see on 6,5 meetrit). Ning on päevi, kui taevast pähe kallatakse kuni 250mm vett, mis on Eesti mitme kuu kogus. Seega te saate ilmselt aru, et miks sellist päikeselist päeva peetakse suureks vedamiseks (eriti 50 aasta kehvema suve kontekstis ☺). Samas ütles giid
Avamerel
ka seda, et nüüd kui ilusa ilma Milford on nähtud, soovitab ta kindlasti tagasi tulla ka mõnel vihmasel päeval. Kontrast pidi olema võimas ning pilvedesse mähituna pidi see merelaht olema väga müstiline ja samuti äärmiselt vaatamisväärne.
Sellise veemaailma põhjuseks aga on asukoht ja geoloogia. Siinkandis möllavad peamiselt läänetuuled ja need toovad Tasmani mere niiske õhu piki Milfordi väina sisemaale. Aga oh häda – mäed tulevad ette ja õhk surutakse seetõttu ülespoole. Üleval mägedes aga hakkab niiskusel hirmus jahe ning seetõttu moodustab ta üha uuesti ja uuesti vihmapilvi, mis siis ümbruskonna lopsakat loodust muudkui toidavad ja toidavad. Kuigi tuleb mainida, et lopsakad vihmametsad jäid Milford Soundis ringi sõites pigem varju, sest siinset väina ümbritsesid ikkagi järsud, kõrged kaljud, mille peal mets väga hästi kasvada ei saa. Puu kuk’ mah’. ☺
Mida siis meile peale kaljude veel näidati? No hülgeid näiteks – tee peale jäi kaks lesilat (üks minnes, teine tulles) ning loomad võtsid seal lesimist ikka väga tõsiselt. Paat sõitis üsna lähedale, aga ükski loivaline ei teinud liigutamagi. Seetõttu võis aru saada
Tagasiteel
ka mõnede turistide küsimusest (mis paari isendi osas kostus ka minu peas): „On nad ikka elus või?“. Ju nad ikka olid, sest skipper/giid ju nii väitis. Eks tuleb muidugi aru saada kah elajatest – kui siin niipalju kogu aeg sajab, siis tuleb päikeselisi ilmasid maksimaalselt ära kasutada. Ehk siis kui hinnaline paik kaljunuki tipus on välja võideldud, läheb vaja ikka palju rohkemat kui inimesi vedav laevuke, et asukoha vahetamisele isegi
Puhkav hüljes
mõtlema hakata.
Niiviisi mööda kaljuääri sõites olime veidi rohkem kui tunniga need 16 kilomeetrit läbinud, möödunud St Annes Point majakast ning jõudnud avamerele. Natuke sõitsime sealgi, kui ühel hetkel kapten ütles, et enam edasi pole mõtet minna, sest siin tuleb tükk tühja maad ning pärast seda üks prahti täis ja reostatud saar, milles pole midagi vaatamisväärset. Saare nimeks olevat Austraalia. ☺
Tagasi sõitsime fjordi teist serva pidi ning nagu sellistel kruiisidel ikka, hakati pinnavormidele omistama erinevate asjade kujusid.
„Näete, seal on Lõvi mägi! On ju lamava lõvi kujuga?“
Nojah, kui nüüd väga tahta ning pool juurde mõelda, siis tõepoolest võib teatava veendumusega öelda, et see mägi võiks kujutada pikutavat loomade kuningat.
„Ning kas see pole mitte elevant?“
Mmm, väga ei ole nagu. Rohkem kaljuse mäe moodi justkui.
Ei, tegelikult oli meil väga vahva kapten/giid, kes võttis ise kõike väga suure huumoriga. Kiivide (antud kontekstis siis uusmeremaalaste) huumorimeel sobib minu arust eestlasele väga hästi. Selles on hästi palju sellist sarkasmi ja kohati ka absurdi ning üldse ei kardeta enese üle nalja visata (no vaadake kasvõi Taika Waititi filme). Rohkem visatakse nalja siiski naabrite üle ning kuna neid on sisuliselt ainult üks – austraallased – siis nemad ka kõige suurema koosa saavad. No näiteks selline lugu:„Mis vahe on Austraalia pulmadel ja Austraalia matustel?“ Austraalia matustel on üks tüüp vähem umbjoobes.
Tagasisõidul pakuti kõigile soovijatele ka veidi interaktiivsemat meelelahutust, võimalust otsesemalt Milford Soundi tunnetada. Selleks juhtis kapten oma laevukese päris kalju äärde, Stirlingi nime kandva kose alla ning kõik, kes seisid laeva ninas seisid, said märjaks. Või nagu ta eelnevalt hoiatas – ei, te ei saa märjaks, vaid veega üheks. Kõik selline elektroonika, mida sa sukeldumisele kaasa ei võtaks, tuli laeva ninasse minnes maha jätta ning lisaks soovitas ta kõigil neil veidrikel, kellele meeldib kuiv aluspesu, samuti show’d pealt vaadata. Kuna me tõepoolest kuulusime viimasesse kategooriasse, siis jälgisime kenasti läbi akna, kuidas ligikaudu 10 inimest ennast looduslikul dušil ära pesta lasi.
Päris vinge oli olla 155 meetri kõrguse kose all ka laeva sees istudes ning etendust läbi klaasi vaadates. Esiteks sa ei näinud seda kohta, kust vesi kukkuma hakkas (sest see oli kusagil taevas) ning teiseks tekitas selline veepritsmete sees olemine päris
Piopiotahi
mitmes suunas mini-vikerkaaresid. Mulle tundus, et mõned entusiastidest, kes sinna laevaninasse tormasid, ei mõelnud hästi seda plaani läbi, sest miks muidu nad sealt nii 3-4 sekundiga jalga lasid? Osad aga nautisid seda spa-elamust lõpuni, ehk siis seni kuni kapten laevukese kose alt välja tagurdades. Igatahes pöidlad püsti nende suunas, siit said nad kindlasti vägeva loo, mida kodus või ka võõrsil rääkida.
Piopiotahile, mis on Milford Soundi maoorikeelne nimi ja mis tähendab „Üks Lõunasaare Peoleo“ (tänaseks välja surnud linnuliik), sai tiir peale täpselt 2 tunniga. Jah, tuleb tunnistada, et see majesteetlik fjord on oma haipi ja kuulsust väärt. Isegi kui sõidad selles ringi metallist, motoriseeritud laevukesega, saad kokkuvõttes ikkagi vägeva elamuse ning taaskord saad tundma tunnet, et inimene on ikka üks pisikene putukas. Usun, et väga vinge oleks kunagi läbi teha ka Milford Tracki matkarada, ei tea kas see aga õnnestub. Muidugi
Vaateid jagus ka tagasisõidul
tänapäeva võimalusi arvestades ei pea selleks enam isegi arvuti taga toolilt püsti tõusma, sest Google Street Views on matk kogupikkuses täitsa läbitav. ☺
Nonii, päevaplaanid täidetud, polnud enam teha muud, kui sama teed pidi tagasi sõita. Parkla oli meie naasmise hetkeks juba pooltühi ning liiklustihedus Te Anausse seetõttu ka üsna madal. Samas tegime me tagasiteel ka kõvasti vähem peatusi, sest esiteks kippusid mitmetes paikades ümberringi kõrguvad mäed juba päikesele ette jääma ning teiseks olime me tulles juba suure osa paikadest ära näinud. Mis muidugi ei tähendanud seda, et see ümbrus enam ei oleks hämmastanud ning vahest ka ohkima pannud. Kui see teelint siit maastikult ära võtta, oleks tegemist ikka tõeliselt puutumatu loodusega. Seda kinnitas ka asjaolu, et peaaegu 100 kilomeetrit tuli sõita selleks, et mobiiltelefon uuesti levi leiaks. Vaid üks paik ja moment jäid sellel teel kripeldama – vahetult enne Homeri tunnelisse sisse sõitmist märkasime, et ühe
Rohelised nõlvad ja lumised tipud
kivinuki peal seisavad kõrvuti 3 keapapagoid. Sumedas õhtuvalguses, lumine mäetipp tagaplaanil. Ideaalne loodushetk, mida oleks tahtnud üles võtta. Aga kuna tunneli valgusfooris süttis just siis roheline tuli ning kusagil peatuda enam ei saanud, siis jäi see foto tegemata ning tuleb leppida mälupildiga, mis kahjuks aga tuhmub palju kiiremini kui digitaalne ülesvõte.
Te Anausse tagasi jõudes tuli esmase asjana ära lahendada gastronoomilised küsimused. Kõht ei olnud juba ammu enam midagi toekat saanud ning tundus, et see olukord lihtsalt teemat ignoreerides ära ei lahene. Ega’s midagi – tripadvisor ning Lonely Planet lahti ning uurisime, et mis siin saadaval on. Naine fikseerus ära hetkel, kui ta nägi,
Mereannipasta
et siin on olemas ka üks korralik mereannirestoran – olgu, kui Kepleri pererestoran, siis Kepleri pererestoran.
Esialgu sisse astudes tundus, et siia me küll ei mahu, aga õnneks oli teenindaja teist meelt ja meile siiski leiti üks laud. Aga oli selge, et õhtune tipptund oli alanud ja oleks me loetud minutid hiljem tulnud, oleksime ilmselt pidanud siit tühja kõhuga lahkuma. Tegelikult andsime ka meie enne lauda istumist pühaliku lubaduse, et pooleteise tunni pärast pole
Viilutet hirv lisanditega
meie haisu ka siin enam, sest täpselt niikaua oli aega laua broneerinud külaliste saabumiseni.
Naine tellis endale teenindaja soovitusel mereannipasta ning selles soovituses ei pidanud ta pettuma. Kuigi pildil paistab ports üsna kasin, siis tegelikult mahtus sinna supitaldrikusse ikka väga kopsakas laadung süüa. Naisel jäi isegi järgi natuke. Sinna kausikese sisse mahtusid suitsutatud homaariga täidetud ravioolid koos kala, kalmaari, hiidkrevettide, langustiinide ja karpidega, tomati-koorekastmes. Peale oli pudistatud veel parmesani juustu. Isegi mul, kes ma mereande ei söö, tekkis seda portsjoni vaadates tunne, et no miks mitte.
Aga siis toodi minu toit ka lauale ja sellised ketserlikud mõtted pühiti kui luuaga minema. Mina tellisin puhtalt reklaami järgi. Kui ikka mitu päeva oled ringi sõitnud ja sulle on heinamaadel hirvesid jalutamas näidatud ning selle juures on sul teadmine, et nad kõik on söögiks, siis nähes menüüs hirveliha, polnud küsimustki, et mis on minu pearoog. Ma lihtsalt ei eeldanud, et üks ports koosneb tervest viilutatud hirvest, no vähemalt tundus, et oli terve hirv. See lihahunnik oli kuhjatud köögiviljalasanje otsa, kõrvale seened ja kartulipallikesed. Ütleme nii, et meil mõlemal oli vist esimest korda Uus-Meremaal selline tunne, et ohoo – siinkandis osatakse ka maitsvat toitu teha. Tegemist oli tõesti hõrgutavata paladega. Juhin ka tähelepanu, et kumbki roog ei olnud topitud saia vahele, mis on juba tegelikult saavutus omaette. Seega pidime kõigest Aucklandist riigi teise otsa sõitma, et saada esimene väga positiivne toiduelamus.
Kui kõht täis, oli kell 8 õhtul ja õues veel valge. Seetõttu otsustasime, et ei lähe veel oma äärelinna eramusse õhtut veetma, vaid
Kereru ehk uusmeremaa tuvi
läheme vaatame Te Anau järve äärde, et mis seal toimub. Auto panime jahtklubi kõrvale ära ning jalutasime piki kitsukest rada, mis lookles järvekaldal, kuni jõudsime Te Anau lindude varjupaigani (Punanga Manu o Te Anau). Või noh, tegemist oli sisuliselt miniloomaaiaga (täpsemalt küll minilinnuaiaga), kus võis siis puurides näha haruldasi ja väga haruldasi kohalikke linnuliike. Nagu näiteks kaakapapagoi, takahe, riroriro ja nii edasi. Lisaks sellele lendas siin vabalt ringi ka hulgaliselt muid lindusid, kellest uusmeremaa tuvi sain kohe pildile, kuid teiste, väiksemate lindude jaoks, hakkas valgust juba liiga väheks jääma. Siit kooruski välja otsus, et tulen homme varahommikul tagasi ning teen mõnetunnise linnupildistamise sessiooni. Järveäärne asukoht metsa külje all oli igatahes paljutõotav.
Seda silmas pidades läksimegi oma majakesse ära. Kirjutasin veel veidi reisipäevikut, kuid kuna panin äratuse 6.45-ks, siis peagi tõmbasime päevale ka joone alla. Ja no milline päev see oli olnud, ikka uskumatud vaated! Ok, ma lubasin, et ei korda seda juttu, aga no tegelikult ka - vaated olid VÕIMSAD!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar