19.02 - Kepler Mire, Invercargill, Kaka Point

Kell küll helises kolmveerand seitse, kuid pilk aknast välja näitas seda, et linde võib küll vaatlema minna, kuid fotokat pole veel põhjust kotist välja võtta, sest ikka päris pime oli väljas.

Musträstas kastemärjas rohus

Kuna see järveäärne pildistamiskoht asus mõneminutilise autosõidu kaugusel, siis otsustasin, et ei lähe sinna päikesetõusu ootama, vaid tegelen hoopis millegi kasulikuga. Näiteks ööbimiste paika panemisega. Olime eile veidi plaane teinud ning need tehtud plaanid näitasid nüüd seda, et täna õhtuks jõuame Dunedini linna. Sellest tulenevalt olin eile otsinud ka ööbimispaika ning Te Anau meeldivat kogemust silmas pidades, läks loosi taas kodumajutus airbnb abil. Kuigi me polnud kunagi Dunedinis

Kereru ehk uusmeremaa tuvi

käinud (oh üllatust), oli meil siiski olemas kindel soov majutuda linna selles servas, mis jääb vastu Otago poolsaart. Seda seetõttu, et meie peamine sihtmärk Dunedinis oligi selle poolsaare külastamine ning meil puudus igasugune tahtmine hommikuti ja õhtuti läbi ummikute ühest linnaservast teise kolistada, et saada lõpuks õige teeotsa peale või koju. Lihtsam on ikkagi startida kohe samas linnaservast.

Matsakas paradiisipart

Eile olin juba sobiliku koha leidnud, saatnud ära broneerimissoovi, kuid kinnitust kohe ei saanud. Täna hommikuks oli see õnneks postkastis olemas ja nii oligi meil Dunedinis majaosa kaheks ööks olemas. Kinnitasin omalt poolt ka kõik ära ning nii lihtsalt ongi kellegi koduuksest sisse saamine. ☺ Klikk-klikk-klikk ja olemas.

Tui ehk tui-meelind

Poole kaheksa paiku oli juba piisavalt valge, et ennast autosse istutada ja kogu fotokolaga Te Anau järve äärde sõita. Linn oli praktiliselt inimtühi (sest normaalsed inimesed magavad pühapäeviti sellel kellaajal) ning loomulikult polnud ka pildistamiskohas mitte kedagi. Ses mõttes, et inimesi polnud – puude otsas ja ka rohu sees oli sagimist küll. Ka valgusega oli kõik hästi – päike vaikselt tõusis ning oli näha, et tulemas on taaskord kaunis suvepäev.

Laulurästas

Esimesed „võidud“ sain kätte juba siis kui olin autost välja astunud ning fotoka statiivi peale ära sättinud (käest pildistamiseks oli endiselt natuke liiga hämar). Kastemärjas rohus hüppasid ringi väikesed linnud, kes osutusid rästasteks. Nii meile tuntud musträstas (küll veidi teise näoga, aga sama liik) kui ka veidi vähem tuntud, kuid siiski ka meil esinev laulurästas. Kui kolmanda linnuna sain kaadrisse kuldnoka, siis hakkas juba peas tiirlema mõte, et kas mõni selline liik ka tuleb, keda ma Tallinnas oma koduaknast pildistada ei saa. Õnneks tuli.

Valgepõsk-haigur

Mööda kallast võsa ääres jalutades kuulsin ühel hetkel kõva rapsimist, selline tunne oli nagu oleks karu või põder puulatva kinni jäänud ja nähes mind tulemas lootis, et äkki hea inimene päästab ta sealt lõpuks alla. Pilk puu otsa näitas, et gabariidid olid küll õiged, kuid tegu oli siiski linnuga – uusmeremaa tuviga. Tegemist ON suure linnuga. Oma poolemeetrise pikkusega on see kulukulu ikka üks paras vasikas,

Tuttpütid Te Anau järvel

eestlasele teada-tuntud tuvist nii 3 korda pikem ja ka raskem. Õnneks ei tähendanud see rapsimine seda, et ta valmistus ära lendama. Vastupidi, ta just sättis ennast sellisele oksale, et ma ikka saaksin ta kenasti üles võetud. Vot see on õige suhtumine! Tegin oma klõpsud ära ja liikusin edasi. Tuvi jäi veidi kurva näoga järgi vahtima, justkui tahtes öelda, et kuule tee veel mõned pildid – mind nii harva fotografeeritakse.

Nüüd kui päike juba suutis üle madalamate puude latvade mõningaid kiiri heita, olin oma tänahommikuse mängumaa kenasti ära kaardistanud ning läks tõsisemaks pildistamiseks. Kohale jõudmise hetkel olin

Silvereye

registreerinud erinevatel puudel hulga aktiivseid lindusid, kuid kuna valgus oli veel ebapiisav, ei saanud kohe „tööle hakata“. Nüüd oli see aeg käes. Nii sain mälukaardile salvestatud ülesvõtted paradiisipartidest, silvereyest, valgepõsk-haigrutest, Austraalia tuttpüttidest, tuist ja veel mõnest liigist. Eriti rõõmus olin just silvereye pildile saamise üle – tegemist on tillukese, ca 10 cm pikkuse, värvulisega, kes oma väiksust kompenseerib kiiruse ja püsimatusega. Pärast pikka katsetamist ja järveäärses võsas ragistamist, leidsin lõpuks ühe ideaalse kohta, kus sain lindu lähedalt jälgida ning ka koiduvalgus oli kenasti selja tagant.

Isane paradiisipart

Kella 9 paiku läks valgus aga juba liiga teravaks ning ka inimesi hakkas liikuma, mistõttu otsustasin pildihommikule joone alla tõmmata. Olin väga rõõmus, et viitsisin end üles ajada, sest saak oli korralik. Arvestades asjaolu, et ma tuiasin vaid poolteist tundi siin järve lähistel ringi, statiiv kaenlas, mitte ei passinud tunde kusagil varjes. Varjes olemine oleks kindlasti lisanud piltidele professionaalsust (st oleks saanud kasutada paremat võttenurka ja teha pilte lähemalt), kuid meil on siiski käsil turismireis tutvumaks riigiga, mitte fotoreis, kus saaks mitu päeva ühe

Sinikael-part

koha peal loodust pildistada. Ehk siis seda silmas pidades oli väga külluslik hommik.

Majja jõudes selgus, et naine oli ka vahepeal üles ärganud ning nii saime päevaga kenasti edasi minna. 

Ajasime hommikusöögi sisse ning kella 10 paiku olime juba Te Anau keskuses suveniire jahtimas. Jah, seda tegevust ei tasu ka unarusse jätta. Muidugi on variant, et teed riigile tiiru peale ja siis ostad Aucklandi lennuväljalt kiivipildiga šokolaade ja maoorinäoga T-särke, kuid kuna meil aega oli, siis läksime „raskemat“ teed kada ja varusime kaasaveetavat terve reisi jooksul. Püüdsime soetada selliseid asju, mis jätavad kõige vähem mulje, et need on Hiinas tehtud (kus nad muidugi kõik on). Ja postkaarte võtsime ka, sest me oleme oma ringreisi ühes kaugeimas punktis ja paras aeg huvitatud isikutele mitmenädalase viitega teada anda, et mis me teinud oleme. Kuna kumbki meist pole aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, siis saavad kaardisaajad isegi midagi sellist teada, mida elektroonilistes kanalites pole juba ammu-ammu nähtud ja sama ammu ka ära unustatud.

Kepler Mire ja Lõuna-Alpid

Reisikavasse olin ühe huvipakkuva kohana siinkandis veel ära märkinud sellise paiga nagu Kepler Mire, mis vabas tõlkes tähendab Kepleri mädasoo. Tegemist ei ole (teadaolevalt) mingi imeliselt haruldase loodusliku ökosüsteemiga, vaid see on taas üks koht, mida Sõrmuste Isanda triloogias kasutati. Kuigi stseeni ja asukohana oli see üks väga oluline paik – Dead Marshes ehk Surmasoo – siis juba enne sinna minekut teadsime, et kõik võtted, kus peategelased kaadris olid, võeti üles tegelikult stuudios. Selles paigas olid filmitud helikopterilt üles võetud üldplaanid, mida näeb näiteks siit. Kusjuures kodus filme üle vaadates selgus, et ka maastikku oli kõvasti juurde ehitatud. Mis veidi oli ka loogiline, sest selline idülliline keskkond karjamaade ja farmidega ei sobinud hästi konteksti. ☺

Kohale jõudsime puhtalt GPS-i koordinaatide järgi, sest ühtki viita Kepler Mirele ning veel vähem Dead Marshes võttepaigale

Märjal ajal on see pruun ala mädasoo

lihtsalt polnud. Kui ei teaks otsida, siis see paik on lihtsalt üks veider pruunikas ala karjamaade vahel, suhteliselt eraldatud põllumajanduspiirkonnas. Aga ei saa öelda, et see kole paik oleks olnud. Taamal kõrguvate Lõuna-Alpide sakilised ja kohati lumised tipud andsid piirkonnale mõnusa aktsendi. Ning kui nüüd natuke pingutada, siis võib üsna kenasti kujutada ette, et kusagil nende karmide mägede taga asub

"...kusagil nende karmide mägede taga asub Mordor..."

Mordor ja Hukatuse mägi, kus on võimalik ebameeldivaks muutunud kuldehteid utiliseerida.

Kui see koht ära nähtud, tuli otsustada, et mis edasi saab. Teada oli, et õhtul poeme kusagil Dunedini äärelinna majas teki alla, aga vahepealse osas oli tume maa. Kodus ette valmistatud kava uurides tundus Kaka Point (jah, ihhihii ja ahhahaa, aga see on päris koht) üks paik, kuhu kindlasti tahaks minna. Ning mitte (ainult) selleks, et

Veel üks vaade Kepler Mirele

linna sildi juures pilti teha. Vaadates teekonda, et kuidas sinna jõuda, jäi silma, et Lõunasaare lõunapoolseim linn Invercargill on nii kuratlikult lähedal, et äkki võtaks selle ka ikkagi ära. Sisse oleks tulnud kokkuvõttes ainult 60 kilomeetri pikkune põige, aga vastutasuks saaks siis saare lõunaserva lipukese püsti. Jah, see on täiesti argumenteerimatu ja sisutühi kõrvalpõige, eriti arvestades asjaolu, et Rolling Stonesi kitarrist

Teel Invercargilli

Keith Richards on linna kohta öelnud, et see on maailma s***auk. Aga sellegipoolest otsustasime, et käime siis ära. Ning tegelikult - kui ikka linna kohta nii kõlavasti on öeldud, siis tahaks kohe näha, et mille tõttu Invercargill sellisele pjedestaalile tõstetud on.

Invercargilli ümbritsevad lagedad ja siledad põllumajandusalad, mistõttu mida lähemale linnale, seda igavamaks ümbrus tõepoolest muutus. Teel linna jäi meile mitmes kohas silma ka see, et soovi korral võid kohe

Lambaid ikka jagus igale poole

sõidutee äärest kaasa osta hobusesõnnikut. Ei pea vaeva nägema ja otsima minema - kui sõidu ajal vajadus tekib (misiganes põhjusel selline kriis peaks ilmnema), pea ainult auto kinni, maksa mõned dollarid ja oledki kotitäie kõpakaka värske ja rõõmus omanik. See fakt hakkas vaikselt mõtteid viima sellele, et härra Richards võib-olla oli millegi jälil oma arvamusega.

St Pauli Presbüteri kirik Invercargillis

Kohale jõudes selgus, et ootused olid liiga kõrgeks aetud – tegemist oli täiesti tavalise, igava väikelinnaga (mis rahvaarvult võrdub Pärnuga). Kesklinna lähistel olid madalad ja ajaloolised majad, paar kirikut ning põhimõtteliselt sellega ka „vaatamisväärsused“ lõppesid. Küll seostub linn paari toreda filmiga – „The World's Fastest Indian“ ja

Invercargilli kesklinn

„Pork Pie“. Esimene nendest on kindlasti kuulsam, sest filmis mängib Anthony Hopkins Invercargilli kuulsaimat poega Burt Munrot, kes aastal 1967 sõitis „Indiani“ mootorrattaga välja rekordkiiruse 331 km/h ning siiani pole keegi selle legendaarse mootorrattamargiga

Esimene Presbüteri kirik

kiiremini sõitnud. Antud mootorratast on võimalik vaadata spetsiaalses väljapanekus, mis asub… ühes kohalikus tööriistapoes. Sõitsime sellest kohast ka mööda ja vist nägime läbi akna ka mootorratta ära, seega ütleme, et olulised vaatamisväärsused said võetud. Ahjaa, „Pork Pie“ on mõnus road-movie, mis kohati oli naljakas ja kohati väga naljakas – soovitan.

Aiafanati kodu

Kuna me siia olime juba tulnud, siis otsustasime, et sööme vähemalt Invercargillis lõunat. Nii oleks see kõrvalepõige vähemalt kuidagi põhjendatud. Piinlik küll öelda, kuid välja valitud söögikohaks osutus Burger King. Tahtsime kiirelt kõhu täis süüa ja edasi sõita ning sellisel juhul kiirtoidukohtadele vastast väga pole. Pärast mao täislaadimist jätsimegi selle linna ka selja taha. Ehk siis –

Utemaa

Invercargill: check! Selle reisi kõige lõunapoolseim punkt sai võetud ja teekond jätkus edaspidi suuresti põhja suunas. Interneeduse andmetel asusime siis ligikaudu 17 200 kilomeetri kaugusel oma kodumajast. Linnulennult. Ühe väga väsimatu linnu lennult. Väga palju kaugemale enam ei õnnestukski minna, kui nüüd avakosmos välja arvata.

Lammas all paremas nurgas. Ja üleval vasakus ka. 

Kaks tundi sõitu läbi Mataura, Clintoni ja Balclutha linnakeste (teekonda iseloomustavaks sõnaks oli „lambad“) ning leidsimegi ennast kohast nimega Kaka Point.  Nii, võite võtta minuti itsitamiseks. Kõrvalasuv pilt annab kindlasti ka selleks lisainspiratsiooni, sest külake koos oma tunnuslausega paneb loodetavasti ka kõige

Vahvad kuplid

mornima eestlase muhelema – „Kaka Point – päike, liiv ja kaunid vaated“. Ehk siis nime järgi sobiks just see koht paigaks, mille hr Richards omistas Invercargillile.

Kui aga nüüd tagumikunaljadest üle saada, siis kohakese nimi tuleneb taas linnust nimega kaaka (eestikeelses nimetuses on viisakusest üks a juurde pandud) ning tegemist on looduslikult väga kauni kohaga. See tunnuslause on täiesti asja eest. Kuigi paikselt elab Kaka Pointis vaid 100 inimest (ok, see on endiselt naljakas), on tegemist väga populaarse puhkusekohaga. Siin on ilusad liivarannad ning läbi aasta  juhtub siiakanti ka päris palju päikest. Meie kohale jõudmise hetkel oli taevas küll pilves, aga juba oli näha, et kohe-kohe see olukord muutub. Pilvetekk oli tõmmatud üsna madalale küngaste peale, kuid tekiserva alt juba paistis, et mere kohal oli taevas

helesinine. See, et pilved nii madalal olid ja taga siras päike, tekitas tegelikult väga sürreaalse atmosfääri. Püüdsin seda kuidagi ka pildile jäädvustada, kuid nüüd pilte vaadates tuleb tunnistada, et see tegelikult ei õnnestunud. Pilved on peal, sinine taevas

Madalad pilved ja sinine taevas

ka, aga see ei anna ikkagi seda edasi, mida ma tahtsin, et need pildid edasi annaksid. Seega vaadake pilte, aga teadke, et tegelikult oli veidi teistmoodi. ☺

Miks me siia tulime, oli üks väike putka Nugget Pointi poolsaare taguse Roaring Bay lahe ääres, kõrge kalda peal. See putka oli varjend, millest võis hea õnne korral jälgida üliharuldasi erakpingviine (maoori keeles

Nugget Pointi poolsaar ja majakas

Hoiho) looduslikus keskkonnas. Tegemist on Uus-Meremaal pesitsevatest pingviinidest suurimaga ja samuti on tegu pingviiniga, keda leidubki ainult Uus-Meremaal. Kokku arvatakse neid olevat alles 1700 paari, kellest ligikaudu 600 paari elutseb riigi Lõunasaarel ja ülejäänud Uus-Meremaale kuuluvatel pisematel saartel. Meelispesakohaks on tal lehtpuumetsad, kuid sobivad ka rannikutihnikud ning -põõsastikud ja väikesaartel ka kaljupaljandid.

Kaka Pointi rannik on maaliline :) 

Nagu eestikeelne nimigi viitab, ei ole tegemist eriti seltskondliku elukaga, mistõttu nende vaatlemine käis üsna kaugelt. Varjend asus rannast vast 200 meetri kaugusel ja oli üsna hästi maskeeritud. Vaatluseks parim aeg oli kas päikesetõus (mil pingud lähevad merele) või siis päikeseloojang (mil nad

Seal veeäärsetel kividel need tohlakad passisid

sealt tagasi tulevad). Vahepeal polnud mõtet seal neid passida, sest nad päeval „koju“ puhkama ei tule. Hommikul minnakse ookeanile, ujutakse kuni 25 kilomeetri kaugusele, õgitakse seal kala ja teisi mereelajaid ning õhtuks tullakse kaldale tagasi. Kui naastes märgatakse rannal midagi kahtlast või häirivat, siis riske nad võtma ei hakka – passitakse senikaua vees kuni potentsiaalne oht on kadunud. Sellest tulenevalt olid siia igale poole pandud ka sildid, et pärast kella 15.00 on rannal viibimine keelatud.

Roaring Bay laht

Kell oli juba kolm läbi, aga loomulikult olid mingid ahvid seal rannas ringi tuiamas (vabandan kohe ka ahvide ees sellise võrdluse eest). Küll passisid nad veepiiril olevate kivide otsas ja siis istusid veidi eemal liiva peal. Selge see, et isegi kajakas ei maandu sinna rannale kuni need tohlakad pole sealt ära tulnud. Läks vist aega isegi terve tunnike, enne kui väike mõtteiilike ühel nendest peakolu vahelt läbi puhus ning vaikselt, aga

Esimene saabuja - valgepõsk-haigur

kindlalt hakati liikuma mäe otsas asuva parkla suunas. Kogu selle aja pidid aga need 10-15 inimest, kes varjes olid, passima niisama tühja merd või siis tekitama endale võltskujutelma, et äkki pingviinid siiski täna ignoreerivad neid ignorante ja ikkagi tulevad kaldale. No ei tulnud.

Naine otsustas ühel hetkel, et läheb autosse ära, sest ei jaksanud siin püsti seista ja neid tolkameid seal rannas kolamas vaadata. Mina jäin vapralt ootele. Pärast selgus, et keegi sotsiaalselt arenenuma närviga meesterahvas võttis need oinad (vabandan nüüd ka oinaste ees) parklas ette ja uuris nende lugemisoskuse kohta ning siis ka kirja pandud tekstist arusaamise kohta. No umbes nii:

Tulevad!

„Kas te, ********, sildist aru, *********, ei saa, et peale kella kolme rannas ei käida??? Mis kell on praegu, *************?? Ah? Vastan ise! Neli läbi!“

2 vanamehenässi ja üks naine muidugi üritasid seal end õigustada, et mis see teie asi ja nii edasi (tüüpilised põmmpead) ning jätkasid enese ette kobisemist veel tükk aega pärast seda kui korralekutsuja oli lahkunud. Aga lõpuks oli see naine oma ättidele öelnud, et peale kella kolme EI TOHI! No vähemalt ükski neist sai aru ning maailmast sai seeläbi veidike parem koht.

Erakpingviin ehk Hoiho

Samal ajal varjes… Teleobjektiiviga fotokas on toetatud varje kitsale aknapilule ning samal ajal skännisin binokliga nii randa kui ka merd. Pärast häirijate lahkumist, hakkas lõpuks miskit ka toimuma. No näiteks ilmusid rannale linnud – haigrud, meriskid, kajakad. Sellega piirdus kogu meelelahutus järgmiseks tunniks või nii. See muidugi tähendas seda, et päris palju inimesi läks varjest minema. Kuna mul on kogenud looduspildistajana

Kivine rand

ootamise ja passimisega kõva põhi all ja meil otsest kiiret ka polnud, sest öömaja Dunedinis oli olemas, siis otsustasime, et ootame ikkagi peategelased ka ära. Või noh, ootame seni kuni tõesti hakkab pimedaks minema.

Aga siis! Kaks ja pool tundi pärast varjesse jõudmist, oli vees näha liikumist. Ning oligi hoiho ehk erakpingviin! Kõigepealt tuli eemalt üks, siis natukese aja pärast veidi lähemal teine ja siis kolmas. Lasin fotoka

Veel üks vaatleja

suitsema, sest kui tihti sa ikka saad pingviine looduses pildistada. Skeem oli kõigi tulijate puhul sarnane – ronis veest välja, saputas end kuivaks, jalutas veits edasi ja siis passis natuke aega rannal ning lõpuks vudis rannaäärsesse põõsastikku. Kui esmane elevus oli üle läinud ja mõned sellised pildid tehtud, millega ise ka rahul olin (nad olid ikka päris kaugel sellest varjest, mistõttu ideaalset pilti ei olnud nii või naa võimalik teha),

Pat-pat-pat

läksin kutsusin naise ka. Ta oli seni autos päevikut kirjutanud, söönud ja ka järgmiste päevade kava lugenud ning plaane teinud.

Olime rõõmsad, et viitsisime ära oodata, sest isegi kui jätta kõrvale see asjaolu, et nad on väga haruldased linnud, on pingviine ka niisama vahva vaadata. Kuidas nad paterdavad, mis liigutusi nad seistes teevad, kuidas ennast kuivatavad. Koos pingviinidega tekkis madalasse vette ühel hetkel veel üks Lolodest huvitatud silmapaar. Kuna ma zooloog pole, siis ma ei julge väita, et kas see oli hüljes (Uus-Meremaa liiginimi on merikaru) või merilõvi, aga ilmselgelt oli ta ka teadlik sellest, et mis siin loojangu ajal toimub ning kuidas tema sellest võiks kasu saada. Discovery kanali väärilist actionit kahjuks (või siis õnneks) see siiski kaasa ei toonud, merikaru/-lõvi oli meie seal viibimise ajal samamoodi vaatleja staatuses.

Ikkagi lind

Kui ühel hetkel oli tunne, et nüüd on vaadeldud ja nähtud piisavalt, otsustasime Dunedini ära sõita. Enne öömaja üles otsimist otsustasime, et võtame midagi hamba alla ka ning jätkasime tänase päeva traditsiooni - kui burger juba oli, läks nüüd loosi pitsa. Täpsemalt Domino’s Pizza keti toodang. Oma airbnb kaudu hangitud öömaja leidsime ka suhteliselt kerge vaevaga üles – asus see tõesti ideaalses kohas, ühes väikeses kõrvaltänavas Dunedini äärelinnas, otse Otago poolsaarele suunduva tee juures. Tegemist oli paarismajaga, kus osas nimega A elas pererahvas ise ning osa nimega B (pildil vasakpoolne) oli siis mõeldud külalistele. Nagu Te Anaus, oli ka siin perepoolne vastuvõtt null – võti oli jäetud ukse kõrval asuvasse väikesesse karbikesse, mille kood meile pärast broneeringu kinnitamist e-kirja teel saadeti. Natuke oli vaja pusida, kuid lõpuks sain karbi siiski avatud ja uksest 

Meie maja Dunedinis - see vasakpoolne

sisse. Maja oli puhas ja viisakas, kuid üsna väsinud olekuga. Õnneks mitte häirivalt – kõik, mis lubati, oli olemas ja töötas, kuid ega üks värskendav remont seal mööda külgi maha ei jookseks. Samas see olukord oli ka broneerides piltidelt näha ning seetõttu oli ka hind üsnagi mõistlik (ca 80€ öö eest). Selle raha eest oleks saanud tavalisi majutusasutusi kasutades vaid ühe motellitoa kusagil äärelinnas ning kahetoaline majaosa koos köögi, pesemisruumide ja privaatse parkimisega oli ilmselgelt parem variant kui lihtsalt motellituba.

Kuna pikk sõidupäev oli selja taga, siis ega me midagi väga aktiivset enam õhtul ka ette ei võtnud. Sõime oma pitsasid (täitsa head olid), tegime ühe skaibikõne Pärnusse ning kirjutasime valmis mõned postkaardid. Oligi jälle üks päev nigu niuhti selja taga.