03.03 - Whakarewarewa, Hobbiton, Rotorua

Kui eile oli päev pikk ja tihe, siis tänane tõotas tulla samasugune ja sama põnev. Kuigi sisu oli suures plaanis sama – hommiku poole külastame üht termaalala ning päeva teises pooles küla, kus otseselt ei elata, kuid mida on sellegipoolest huvitav näha ja kus saab siis natuke piiluda „põliselanike“ igapäevaellu. Põliselanikeks olid täna pärastlõunal külastatavas asulas aga kääbikud.

Selleks, et kõik asjad jõuaks kenasti ära teha, ärkasime kell 9 ning pärast hommikusööki täiendasime New Worldi supermarketis oma toiduvarusid. Kuna reisi lõpp polnud enam mägede taga, oli mõistlik teele panna ka paar viimast postkaarti, mida me juba mõnda aega olime kaasas vedanud. Senini oli postitamist takistanud akuutne markide puudus, kuid Rotorua postkontor aitas selle mure lahendada. Kirjapunkti kõrval asus ka üks suveniiripood, kus me aega parajaks tegime ning millest me väljusime siis ühe pastaka ja külmkapimagneti võrra rikkamana.

Sild Whakarewarewasse

Pilk kellale näitas, et olime aja ikka väga parajaks teinud ning meil oli alles täpselt 10 minutit, et üles leida Whakarewarewa nime kandev, elav maooriküla. Õnneks asus see Rotoruas ja kesklinnast mitte väga kaugel, mistõttu olime paar minutit enne kella 11 kohal, kuigi see leidmine ei olnud just lihtne, sest sissepääs asus veidi nurga taga. Põhjus selles, et seda piirkonda domineerib massturistile suunatud Te Puia küla. Tegemist on suure vabaõhumuuseum-kultuuriküla tüüpi asutusega, kus keegi otseselt ei ela, kuid kus samamoodi näidatakse maooride traditsioone ja mida kõike veel (neil on näiteks territooriumil ka kiivilindude maja). Te Puia ja Whakarewarewa jagavad täpselt sedasama geotermaalala ning kunagi nad olidki üks küla, kuid siis tekkis eriarvamus selles osas, kuidas edasi areneda ja üks tummine tüli oligi sündinud. Ühel kenal päeval mõnikümmend aastat tagasi tõmmati aed vahele ja aiavärav läks lukku ning Te Puiast sai suur rahamasin ja Whakarewarewa jäi endiselt külaks, kus maoorid päriselt ka elavad ja külalistele oma kultuurist räägivad ning eluolu näitavad. Mina pooli ei vali, sest maoori kultuuri tutvustamine on tänuväärt ettevõtmine, kuidas iganes sa seda teed, kuid meie kindel valik oli minna Whakarewarewasse tegelikku elu vaatama. Ok, valin ikkagi poole – kui mingist paigast väljumiseks on ainus tee läbi suveniiripoe (nagu see Te Puias on), siis on sellel paigal ikkagi

Korda seda alumist sõna kiiresti 3 korda!

väga konkreetne põhieesmärk.

Whakarewarewa on tegelikult lühend küla tegelikust nimest, mis kõlab siis nii - Te Whakarewarewatanga O Te Ope Taua A Wahiao. Vot. Tõlkes oleks see siis „Wahiao armee ülestõus“ ning isegi kohalikud on aru saanud, et nimega on liiale mindud ja kutsuvad küla lihtsalt Whakaks. Teen seda ruumi säästmise mõttes edaspidi ka ise.

Whakal on väga pikk ajalugu ning teada on, et aastal 1325 oli siin juba maooride kindlus, mis jäi aegade lõpuni vallutamatuks ning põhjus, miks see kant inimestele meeldis, oli selles, et see küla asub reaalselt

Aurav Whaka

termaalala peal ning kütmisega ja toidu küpsetamisega ei pidanud vaeva nägema. Täna elab külas 21 perekonda, kes siis moel või teisel on kuidagi seotud ka turistide teenindamisega, kuid mitte ainult. Heaks näiteks oli ka meie giid, kellel oli samuti selline rasvase paragrahvi pikkune nimi, kuid kes lubas ennast kutsuda „Chiefiks“. ☺ Chief on samuti Whaka elanik ning tänu oma

Nikerdatud kuju ehk Poupou

pikale patsile ja väga muhedale jutule võis teda pealikuks kutsuda küll, kuigi hõimuliider ta siiski polnud.

Seda, et tegemist tõesti on elava külaga, sai kõige selgema kinnituse läbi matuse. Nimelt meie külasse sisseminek veidi viibis, sest hiljuti oli üks külaelanik manalateed läinud ning kohe-kohe oli oodata matuseprotsessiooni tulekut üle silla, mis Whakasse viis. Enne selle toimumist võõraid külla ei lubatud, sest mingid asjad peavad jääma ka privaatseks.

Et seda aega täita, rääkis chief pikalt enda ametist, täpsemalt kuulsatest Whaka naisgiididest. Kõik algas sellest, et kui 19. sajandi algul esimesed valged Rotorua kanti jõudsid, olid nad hämmelduses siinsetest sürreaalsetest maastikest ja tahtsid kõike ise

Chief!

oma ihusilmaga kaeda. Kuna vaatamisväärsused asusid alati mõne hõimu maal ja/või olid kohalikke olusid mitte tundva inimese jaoks ohtlikud, siis otsustasid hõimupealikud uudishimulikele eraldada giidid. Raha eest loomulikult. Kuulsaimad nendest olid giid Sophia (Sophia Te Paea Hinerangi) ja giid Kate (Keita Rangitūkia Middlemass). Turism kasvas plahvatuslikult pärast seda, kui Rotoruad külastas prints Alfred, Edinburghi hertsog. Sellega seoses oli ka väike skandaal, sest kohalik giid soovis auväärset külalist viisakalt ja väärikalt tervitada. Nimelt on maooride tervituseks ninade kokkupanemine ja see tuli hertsogihärrale suure üllatusena, kui üks maooritar oma nina vastu tema kuninglikku nosplit surus. Aga ju ta sai sellest ikka kuidagi üle, igatahes meie giid ei maininud, et midagi halba oleks juhtunud.

Maaliline paik, kuid lehkab veidike :)

Aastal 1880 toimus veel üks plahvatus – Tarawera vulkaani purse hävitas kuulsad roosad ja valged terrassid, mida peeti toona üheks uueks maailmaimeks. Selle tulemusena kolis kogu Ngāti Wāhiao hõim Rotorua kanti ära ning selle tulemusena hakkas kontrollima kogu piirkonna turismitööstust.

20. sajandi algul külastasid Whakat ka Cornwalli ja Yorki hertsog ning hertsoginna, kellest said hiljem kuningas George V ja kuninganna Elizabeth (praeguse kuninganna ema). Nende giidiks oli Whaka kõige kuulsam giid Makereti (Maggie) Papakura, kelle kuulsus sai alguse just sellestsamast külaskäigust. Kuna naine oli sündinud meelelahutaja, siis jäi ta pressile silma ning peagi kutsuti ta Inglismaale oma kooriga esinema (koor koosnes 40-st Papakurade perekonna liikmest ☺). Pool sellest koorist ei tulnudki enam Uus-Meremaale tagasi ja mõned naised abiellusid ka inglastega, Makereti Papakura sealhulgas. Maggie tuli esiti

Küla põllumajanduslapike

kodumaale tagasi, kuid siis astus Oxfordi ülikooli antropoloogiat õppima ning lõputööks oli käsitlus maooride kultuurist. Kusjuures Whakarewarewa hõimupealikud lugesid selle läbi ja kiitsid heaks, enne kui ta selle ülikoolis ära esitas. Kaitsta ta seda kahjuks ei jõudnud, sest surm tuli ootamatult peale, kuid Maggie Papakura nimi on endiselt

Detailsed puunikerdused

Whakas suure au sees.

Giidideks olid naised peamiselt seetõttu, et mehed töötasid kõik metsatööstuses ning neid polnud lihtsalt võtta. Turismi arenedes sai valitsus ka aru, et tegemist on hea äriga, mistõttu parema organiseerimise eesmärgil võeti see bisness enda kontrolli alla ja sellega seoses ka enamus maadest, kus vaatamisväärsused asusid (välja arvatud Whaka küla). Osati oli see giidide enda süü kah, sest turismimasside suurenedes muututi lohakamaks ja tihti üritati grupiga kiirelt külale tiir peale teha, et järgmiselt grupilt raha sisse kasseerida. See tõi palju kaebusi ning lõpuks siis valitsuse sekkumise.

Selle tagajärjel korrastati ridu ning seati sisse standardid, millele giid peaks vastama ning see tingimus jäi kehtima, et giid peab elama Whakas. Hõimupealikud võtsid samuti asja tõsisemalt ning giidiks saamisele eelnes nüüd õpipoisi (õpitüdruku?) periood 2 aastat, mille ajal siis noored vanadelt olijatelt õppisid. Kogu see süsteem toimis hästi kuni 1990-te

Whaka majad on väga tänapäevased

alguseni, mil hakkas nendest puudu olema, kes tahtsid giidiks saada. Siis hakati giidideks võtma ka inimesi, kes elasid väljaspool küla. Peagi tuli ka see hõimusisene tüli ning Te Puia loomine ja nüüd ongi kaks erinevat küla endisel Whaka territooriumil.

Üks oli kindel – chief oli kohalik ning tema ei kiirustanud oma gruppi takka, sest nagu ta ütles, loodab ta ikkagi kunagi ka saada oma pildi üles sinna Whaka giidide kuulsuste alleele, mis külavärava juures üles oli pandud.

Nagu mainisin, viis külasse sild, kuid mitte alati pole see nii olnud.

Austraalia suitsupääsuke

Turismimajanduse algusaegadel pidi külaline ise läbi jääkülma veega jõe sumpama või siis kasutama väikese raha eest maoori kandeteenust. Selles mõttes, et hüppad mõnele kohalikule selga ja tema kahlab jõest läbi, jättes sinu seemisnahast kingad kuivaks. Mul oli isiklikult väga hea meel, et sild olemas oli ning kindlasti mõni kohalik ka (kuigi ta ise seda ei tea), sest mina oma matkasaapaid küll ei oleks märjaks teinud.

Kohe pärast silda oli näha selliseid hütte nagu maoorid vanasti elamiseks kasutasid. Ei midagi üleliigset ega toretsevat – põhimõtteliselt puust telk. Kuna metallikunstiga maoorid tuttavad ei olnud ning ega seda metalli

Vana kooli elumaja

polnud ka kusagilt võtta, siis majad ehitati sõnajalatüvedest, sest see puu ei pidanud väga hästi põlema. Naised ja lapsed olid priviligeeritud, sest omasid õigust magada hüti sees, samas kui mehed magasid  eeskojas, et olla valmis potentsiaalseks rünnakuks mõne vaenuliku hõimu poolt. Jällegi rõõm, et ühiskond on niipalju arenenud, et isegi mehed on tuppa magama lastud.

Ei pea vist mainima, et terves külas hõljus taas mahe väävliaroom, sest maapind tossas ja siin-seal voolasid kuumaveeallikad. Kuna allikates

Külaidüll

voolav vesi oli keemistemperatuuri lähedane, siis loomulikult kasutati seda igal võimalikul viisil ka ära. Ei unustatud sealhulgas iseenda eest hoolitsemist. Näiteks olid ühe allika teele ehitatud mõned välibasseinid (sellised suure vanni suurused). Vesi lastakse sisse, pannakse sissevoolu avale punn ette, lastakse veel ära jahtuda ning siis nauditakse naturaalset kehakosutust. Chief ei saanud mainimata jätta, et käis täna hommikul siin päikesetõusu nautimas, pidi olema pea igahommikune rituaal. Istud soojas vannis, naudid koidukuma ja lased

Nikerdusi jagus igale poole

pilgul lennata üle ümbruskonna maastike – idüll missugune. Sellised on külaelaniku eelised, sest võõraid basseinidesse ei lasta. Eraldi märkis ta ära, et kümblemas käiakse paljalt. Hea teada. ☺

Kuumaveeallikaid (et mitte öelda keevaveeallikaid) kasutatakse veel ka söögitegemiseks.

Toit valmib

Mässid keetmist vajava toidu kas linaliilia väätidest punutud koti (traditsiooniline meetod) või võrgu ja riide sisse, viskad otsapidi ojja ning peagi on söök valmis. Nii keedetakse enamus asju, välja arvatud liha. Kusjuures keeduprotsess pidi olema väga kiire, sest maa seest tulev vesi on tõesti väga kuum ja konstantne. Kui aga tahad midagi hautada, siis teed maa sisse augu, kasutad taaskord iidset materjali fooliumi ning peagi on roog valmis. Pole isegi vaja lõket teha. Maa seest välja imbuv kuum aur ja ka maapinna enda temperatuur pidid toimima 2 korda kiiremini kui samasuguse roa valmistamine moodsate köögivahenditega. Kuna me maa sees hautatud sööki juba saime, siis ostsime hoopis keevaveeallikas küpsenud maisitõlviku ning nautisime seda või ja soolaga. Väga maitsev oli, kohalikel jälle 2,5$ nagu maast leitud.

Wharenui

Vaatasime üle ka küla kõige tähtsama ja pühama paiga – marae – mida kasutatakse vaid tähtsate sündmuste puhul (nagu tänane matus). Marae koosneb reeglina hõimumajast (wharenui), selle esisest väljakust (marae ātea) ja söögitegemise/söömise majast.

Hõimumaja katuse kaunis sisemine pool

Enne valgetega kokkupuutumist oli marae koht, kus kogu hõim sõi ja magas ühe katuse all, kuid lääne tsivilisatsioon tõi individuaalsema lähenemise ning marae tähtsus vähenes. Wharenui on aga laialdaselt kasutusel ja seda nii ürituste tarbeks, kuid ka näiteks esivanemate vaimudega kõnelemiseks. Nagu näha, on terve selle maja fassaad kaetud puunikerdustega ja maja välisosas kujutatakse ainult mehi. Ning mitte suvalisi mehi, vaid konkreetse hõimuga seotud olulisi isaseid, kusjuures

Väga peen ja tähenduslik puutöö

järgnevust näidatakse ülevalt alla. Kõige kõrgemal on kõige kaugem esivanem ja sealt siis riburadapidi edasi. Kuna see nikerdatud vöö on täiuslik, siis tundub, et kaasaegsetel meeskangelastel pole väga lootust sinna fassaadile oma nägu saada. Kusjuures üks tunnus, mis näitab, et puunikerdusel on näidatud meest, on suust väljas keel – see näitab, et tegemist oli vapra sõjamehega, keda vaenlased hirmsasti kartsivad.

Kõige tähtsam osis selles puunikerduslikus meistriteoses on keskne tugipost, mida kutsutakse esivanemate südameks. See hoiab kogu struktuuri üleval, sealhulgas mööda katuseserva jooksvat

Makereti Papakura ausammas

nikerdust, mille nimi on esivanemate selgroog. Esivanemate süda sümboliseerib seda, et ilma oma ühtse hõimuta ja minevikuta pole ka kogukonda, mistõttu see esivanemate süda on ka hõimu süda.

Naistest tehtud nikerdustel olid kenasti keeled suus ja neid eksponeeriti majas sees, kuid kuna tegemist oli päris küla päris hõimumajaga, siis turiste sinna sisse ei lastud. Üle ukse võisid kiigata, kuid ei rohkemat. Kes soovib teada, milline wharenui seest välja näeb, siis vaadake 10. veebruari juttu, sest Aucklandi muuseumis on elusuuruses hõimumaja üles seatud ning sinna sai ka sisse minna.

Vaatasime üle ka surnuaia, kus keskseks tähelepanu tõmbajaks oli võimas tootem, mis oli memoriaal eelpool mainitud Makereti Papakurale. Naine on küll maetud Inglismaale,

Üleaedsed - Te Puia

kuid tema tähtsust on raske Whakas alahinnata. Surnuaias maetakse kadunukesed muide maa peale, kivist kirstudesse, sest kirstu maa sisse kaevamisel oleks tulemuseks hästi hautatud lahkunud  sugulased, sest külas pole kohta, kus maa ei kuumaks.

Surnuaia lähistelt sai kiigata ka üleaedsete – Te Puia – maadele ning kaeda kuulsat Pōhutu geisrit. Konkreetselt tol hetkel geiser väga kõrgele ei pursanud, kuid tegemist on lõunapoolkera võimsaima ja aktiivseima geisriga. Vastupidiselt Waiotapu geisrile, ei ole seda vaja järele aidata ning veejuga purskub kuni 30 meetri kõrgusele 1-2 korda tunnis.

Pōhutu geiser

Tuuri lõpus viskasime pilgu peale ka lääne kultuuri triibukestele sellel Whakarewarewa seelikul – katoliku ja anglikaani kirikutele. Jah, väikeses külakeses oli 2 võistlevat ristiusu kirikut, sest kunagi ammu olid mõlema koolkonna misjonärid siinkandis maoore patust päästmas ning üritasid siis rahvast veenda enda poole tulema. Kuna maooridele oli enda usk määramatult olulisem (ja on tänapäevalgi) ning ega nad väga kahel kirikul vahet teinud (sest ega seal sisulist vahet polegi), siis oli huvi leige. Kuna

Maooristiilis anglikaani kirik

misjonärid käisid pidevalt ajudele ja segasid igapäevaelu, siis ühel kaunil päeval kogus hõimupealik kõik rahva marae väljakule kokku ning jaotas nad kaheks. Poolest platsist said anglikaanid ja teisest poolest katoliiklased ning asi mutt. Kusjuures see poolitamine oli tõesti suvaline, sest osad sama pere liikmed sattusid konkureerivatesse kogudustesse. Lambad söönud, hundid terved. Ega rahva läbisaamise ja hõimu toimimise osas ei muutnud see midagi, lihtsalt saadi valgete inimeste soovid ära rahuldet.

Jalutuskäik lõppes väikese tantsu- ja lauluetenduse vaatamisega küla vabalavakesel. See oli küll selle eilse show hale vari, kuid

Whaka taidlustrupp

kuna tantsud ja laulud olid toredad, siis vaatasime ikkagi üle ja elasime kaasa. Tehti kõik elemendid kenasti ära, kuid entusiasmist jäi väheke puudu – oli näha, et nad teevad seda kava päevast päeva ja ilmselt ka mitu korda ühe päeva jooksul. Ei, kehv ei olnud, lihtsalt Mitai väga hea programm õhtust oli all, mistõttu tahes tahtmata võrdlesid. Show kõige pilkutõmbavam, kesksem tegelane oli korralikus toitumuses maoori

Tähelepanuvaras

härra, kelle keha katsid päris tätoveeringud. Midagi ei olnud teha, ta lihtsalt oli nii efektne ja äge tegelane, et ükskõik, mis teised seal laval ka tegid, jälgisid ikkagi, mida pealik tegi. Ma ei väida, et ta pealik oli, kuid ka tema kannaks selle rolli väga vabalt välja. Pärast sai temaga koos pilti teha ja ka keelt suust välja ajada, korraliku turistina kasutasime selle võimaluse ka ära. Kuna nad ise kutsusid rahvast pilti tegema, siis ma eeldan, et see neile väga tülgastav polnud.

Ahjaa, chief rääkis maoori keelest ka natuke. Nagu meie eilne õhtujuht juba mainis, sarnaneb maoori keel kõlalt eesti keelele (

Etlus pallikestega

kuigi see antud juhul jutuks ei tulnud). Ka neil on sõnades väga palju vokaale ning teksti loetakse täpselt nii nagu kirjutatakse. Kui kirjutad sõna „kana“, siis sõna hääldus on ka „kana“, mitte „kukk“. Ainuke erisus on see, et kirjakeeles kahte ühesugust täishäälikut kõrvuti ei panda, vaid asendatakse tähe peal oleva kriipsukesega. Ehk siis „māori“ hääldub „maaori“. Kahe samasuguse täishääliku kõrvuti olek oleks ilmselt pannud briti lingvistidel, kes 19.sajandi algul maoori kirjakeelt luua aitasid, pea plahvatama ja nii mindi ülakriipsu teed. Maoori kirjakeeles on 15 tähte - A E H I K M N O P R T U W ning lisaks veel NG ja WH. Ehk siis kõik susisevad tähed on elimineeritud ning puudu on ka näiteks L, B ja D.

Lähiajal on plaanis teha maoori keel valikainena saadavaks kõikides Uus-Meremaa koolides (alates algkoolist). Valikainena seetõttu, et riigis elab endiselt suur hulk koloniaalse mõtteviisiga inimesi, kes näevad, et inglise keel on ainus ja õige keel, mida õppida, kuigi see on ainult üks kolmest riigikeelest (lisaks maoori keelele on riigikeeleks ka Uus-Meremaa viipekeel). Samas, mida aasta edasi, seda

Etskae - maoori keel!

enam juurdub noortes (nii Euroopa kui maoori päritolu) Uus-Meremaa identiteet, milles maooride kultuur on tähtsal kohal. Enamus kodanikest oskab maoorikeeles baasfraase ning „Kia ora!“ on „Hello!“ ning „Haere rā“ „Good-bye“ juba täna suuresti välja vahetanud. Mis on äärmiselt vahva. Uus-Meremaal on väga selge eripära ingliskeelses maailmas ning väga õige on seda eripära rohkem välja tuua. Ühe täiendava keele õppimine ei võta kelleltki midagi ära, vaid annab alati palju-palju juurde.

Nonii, sellega sai meie WhakarewarewatangaOTeOpeTauaAWahiao tuur otsa, tänasime väga chiefi tema väga hea töö eest ning võtsime autoga suuna Matamata suunas. Seal läheduses ootas meid tänase päeva tõeline magustoit, kirss tordil, väikese unistuse täitumine – kääbikute küla Hobbiton. Kuna tahtsime päris kindlad olla, et oleme õigel ajal kohal ning mingeid ootamatusi vahele ei tule, olime seal 2 tundi enne meie tuuri algust. Seega oli piisavalt aega söögikoha otsimiseks ja söögikohast ka toidu leidmiseks. Mingil ebaselgel põhjusel oli meil mõlemal

Ja siit see väga oodatud teekond algab - esimesed sammud Kääbiklas

tunne, et võiks süüa keskuses asuvas Itaalia restoranis, seega „Osteriasse“ me ka maha prantsatasime. Naine võttis päris itaaliapärast toitu – spagetid hiidkrevettidega ning ütles, et halb ei olnud. Minu ihu omastas open-steak sandwichi, mis põhimõtteliselt oli burger ilma pealmise saiata ning see toit oli küll väga rikkalik ja hea. Kõhu sai korralikult täis, magustoit ei oleks kuhugi mahtunud.

Nüüd kui olulised asjad aetud, astusime sisse lähedal asunud informatsioonipunkti, mis juba nägi välja nagu Kääbikute küla elamu. Seal selgus, et filmisett päris Matamatas ei asu, vaid sinna on nii 15 kilomeetrit sõitu. See infokild tuli tegelikult ka endale meelde, kui teenindaja seletama hakkas. Vaid minu GPS oli üdini veendunud, et film tehti just siin ja ei mitte kusagil mujal. Õnneks polnud sõit keeruline ja veerand tundi hiljem olimegi kohal. Hobbitonis. Keskmaal.

Ela või ise!

Nii, edasine tänase päeva jutt on „Kääbiku“ ja „Sõrmuste Isanda“ äärmuslik nohiklik-temaatiline, seega keda see teema juba vaikselt oksele ajab, võib rahulikult järgmise päeva ette võtta, sest midagi muud siit oodata pole. Jutu kõrvale panen siis seal tehtud pilte – kuna pilte tegin palju (ja palju all ma mõtlen PALJU), siis fotod jooksevad tegemise järjekorras ning jutuga võib-olla taas nii hästi ei haaku kui tavapäraselt.

Meie bronn leiti kenasti üles, mille peale oligi mul au 158 dollarist

Detailidega on vaeva nähtud

(105,75€) ilma jääda. Jah, veidi üle 50€ ligikaudu 2-tunnise tuuri eest on päris matsakas summa, kuid nagu aru saate, siis selle paiga mittekülastamine siinkandis olles ei tulnud kõne allagi. Aga see on ikka jõhker bisneks, mis toimub. Keskmiselt on ühes tuurigrupis 50 inimest, tuurid väljuvad iga 10 või 20 minuti tagant ja kokku on päevas 36 tuuri. Ennelõunased tuurid on reeglina 1-2 nädalat enne algust välja müüdud, seega hoolimata massist on tegemist kohati ka defitsiidiga. Aga arvutame siis 50 inimest korda 36

Kääbikla

tuuri korda 50 eurot võrdub... liiga palju pappi. Ütleme siis, et keskmiselt 90 000 eurot päevas, 2,7 miljonit kuus ja ca 320 miljonit aastas. Et asja dramatiseerida, siis – 5 miljardit Eesti krooni aastas! Pole paha, näitamaks üht künklikku maastikku, kuhu on hunnik ümmargusi, värvilisi uksi laiali pillutatud.

Tuuri alguseni oli jäänud pool tunnikest ning selle veetsime Hobbitoni suvenirkas, kus siis müüdi kõikvõimalikku Kääbikla ja filmide teemalist nänni. Samuti raske raha eest, nagu ka Wellingtoni Weta Workshopi poes. Gandalfi mütsi oleks saanud 390$ (260€) eest ning „Green

Iga urg oli omamoodi

Dragon“ kõrtsi maketi „vaid“ 200$ (133€) eest. Meie jätsime viisakate inimestena teistele võimaluse neid esemeid endale soetada, kuid päris tühjade kätega ka ei lahkunud. Võtsime 2 postkaarti, ristipojale ühe Gollumi pildiga kruusi ning endale ühe õlle – Hobbit Southfärthing Girdley Fine Grain Amber Ale’i kui nüüd täpne olla. Pudel oli äge, nimi põnev, õlu ise aga selline paras Saku Originaal (see ei ole kiitus, igaks juhuks ütlen).

Viskasime ostud massinasse ära ja juba oligi meie puhtast energiast

Joey filmisaladusi avaldamas

koosnev rõõmupall/giid Joey valmis sõiduga pihta hakkama. Just sõiduga, sest filmimispaik asus poest ja piletimüügikioskist paari kilomeetri kaugusel eramaal, kuhu kõik külalised viidi bussidega. Kuna tegemist oli päeva eelviimase tuuriga, oli rahvast enneolematult vähe. Alguses oli ainult 6 inimest, kuid lõpuks tuli vast tosin täis – igatahes võis seda juba peaaegu nimetada privaattuuriks. Super! Näeme ja kuuleme rohkem ning saab ka teha paremaid pilte (selliseid, kus igas kaadris pole teisi turiste).

Bussisõit kestis mõne minuti, mille täitis ära režissöör Peter Jacksoni

Külaidüll

tervitus bussi teleekraanidel ning giid Joey esimesed infopaketid siinse filmimise kohta. Nimelt asus kunagi selle sissesõidutee ääres mõlema filmi tugikeskus – Jacksoni ja näitlejate treilerid, logistikakeskus, loomahoidla, 4-tärni tasemel söögitelk, ajutised eluasemed mitmesajale inimesele. Seega sellel eraldatud karjamaal siblis filmimise ajal tohutu hulk inimesi ja tehnikat.

Selle paiga leidis Peter Jacksoni tiim helikopteriga Uus-Meremaal ringi

Tundub hubane

lennates. Arvestades raamatus toodud kirjeldust, olid üsna konkreetsed piirangud – pidi olema mägine, lähedal pidi asuma järv ning keset küla pidi kõrguma suur puu. 12 erinevat varianti oli Jacksonil juba olemas, kuid ideaalset polnud ta veel leidnud. Siis aga jõudis ta oma otsingutel siia ning sai kohe aru, et see on just see õige. Aasta oli siis 1998 ning õnneks oli ka maaomanikust lambakasvataja nõus filmimehi siia tallama ja ehitama laskma. Oli päris selge, et ega ta ei aimanud, mis see kõik endaga kaasa toob. Keegi ei aimanud. Perekond Alexander, kellele siinne 500ha suurune farm koos 13 000 lamba ja 500 veisega kuulus,

Vaade külast kõrtsi suunas

uskus, et Jackson teeb oma filmi ära, nemad saavad oma lisateenistuse kätte ja kogu moos.

Jah, Peter Jackson oli Uus-Meremaal tuntud tegija, kuid päris maailmakuulsust tal veel polnud, mistõttu ilmselt tuli peremeest natuke veenda (lisaks raha maksmisele), sest soov oli seda maastikku ka mõnevõrra ümber modelleerida. Selle paiga suur pluss oli veel ka see, et läheduses polnud elektriliine, maju, autoteid, mistõttu filmimeestel polnud midagi vaja ära kaotada. Küll aga tuli künkaid natuke kohendada

Sildid olid ka, et ära ei eksiks

ja tõsta, et 39 kääbikuurgu Sõrmuste Isanda jaoks ära mahuks ja tekiks küla, mida saab filmida nii lähedalt kui kaugelt.

Aastal 1999 lendas Uus-Meremaa armee ehituspataljon oma rasketehnikaga siia peale (sest riigi valitsus otsustas raha asemel panustada tööjõuga) ning 9 kuud hiljem oli täpselt selline maastik valmis nagu vaja. Peagi pärast seda algas ka filmimine, mis kestis Kääbiklas 3 kuud järjest. Oluline on mainida, et siin filmiti ainult välikaadreid, sest (Hoiatus! Nüüd tuleb esimene spoiler!) kõik need stseenid, mis on

Tähtsaim kääbik elab kõige kõrgemal

filmitud kääbikuurgudes sees, on tehtud stuudios. Seda lihtsalt sel põhjusel, et need urud polegi otseselt urud, vaid lihtsalt uksed, mille taga on vast kuni poolteist meetrit ruumi (laudadega toestatud, et maastik sisse ei vajuks), mida oli vaja uste ja akende mugavamaks paigalduseks. Eranditult kõik urud on sellised, vaid Bilbo „Bag End“ on veidi suurem, et anda urule natuke sügavust juurde ning sinna on ukse juurde tagaseina paigutatud ka puust paneel, imiteerimaks sisekujundust, mis võimaldas filmida ka

Tuntud silt!

nii, et uru uks on lahti. Aga võlssi on seal külas veel ja mitte vähe.

Hoolimata sellest, et Sõrmuste Isanda filmide stseene filmiti siin 3 kuud ja Kääbiku triloogia omi vaid 13 päeva, olid viimistlusastmed vastupidise seosega. Sõrmuste Isanda jaoks ehitati üsnagi robustne küla, kus enamus asju olid vahtplastist – urgude uksed ja seinad, aiaväravad ja nii edasi. Pärast võtteperioodi lõppu parandati lõhutud karjamaa kenasti ära ehk siis kõik filmiga seotud mudru veeti minema ja nii jäi alles vaid auguline küngas, mida kasutasid rõõmuga Alexandri pere lambad pelgupaikadena. Siis tuli aga triloogia esimene film välja ning kõik põhimõtteliselt plahvatas. Mõjud olid kogu riiki hõlmavad, sest Jackson kasutas maksimaalselt ära Uus-Meremaa lummavat loodust ning meiesugused turistid läksid liikvele.

Bilbo urg

Ühel päeval olid farmeri ukse taga 4 selli, kes ütlesid, et kuule, peremees, näita, kus neid filme siin üle võeti. Peremees ei saanud esiti aru, et mis neid auke siin passida, kuid näitas siiski oma rikutud karjamaa ette. Tüübid olid haigelt vaimustunud,

Veel üks kääbikuarhitektuuri stiilinäide

kuigi seal tõesti olid ainult augud maa sees, ei midagi enamat. Peagi sai Alexandrite pere aru, et siin nüüd on midagi, sest selliseid huvilisi tuli muudkui veel ja veel. Nüüd oli nende kord filmikompanii manu minna ja paluda õigust oma maadel filmiga seotud tuure korraldada. Selle õiguse saamisega läks üle 8 kuu, kuid lõpuks saadi see õnnetu „jah“ kätte ning 2002 lõpus toimusidki esimesed ametlikud ringkäigud. Esimesel kuul

Kuulus tammepuu

käis 20 huvilist ning 9 aastat näidatigi vaid neid kääbikuuru auke, teeradasid ning suurt „peopuud“ küla keskel. Juurde siis kõik see jutt filmimisest, pildid sellest, mis tol ajal siin näha sai ja palju muud. Hoolimata sellest läks kõik kiirelt ülesmäge ja külastajatest puudu ei tulnud.

Aastal 2011 ehitati sett uuesti üles, et Kääbiku triloogia stseene filmida ja

Vaade küla kõrgeimast punktist

nüüd kasutati juba vastupidavaid materjale ning pöörati erakordset tähelepanu detailidele. Et väljas ringi jalutades tunduks, et ongi päris küla ja kohe-kohe mõni väike lampjalg astub sealt oma ümmarguse ukse  tagant välja. Võin kinnitada, et see õnnestus neil ideaalselt, sest täpselt selline tunne seal ringi jalutades tekkiski. Kääbiku jaoks taastati kõik 39 urgu ja ehitati veel 3 tükki juurde kah, lisaks veel aiad, sild, veski ja „Green Dragon Inn“. Ehitamisele kulus 2 aastat ning arvatakse, et see peab vastu vähemalt 50 aastat.

Linnumaja

Nagu enne arvutasime, käib siin ligikaudu 2000 inimest päevas ning huvi pole väidetavalt aastatega kahanenud, kuigi viimase filmi väljatulekust on aastaid möödas ning uusi peale tulemas pole. Mis on eriti huvitav – kolmandik külastajatest pole mitte ühtki filmi nendest kahest triloogiast näinud. Käiakse sellepärast, et teised käivad (vt ka: lambakari) või siis ollakse mõne filminohikuga kaasas. Meie grupis oli totaalseid ignorante 2 tükki ja nad täiesti ausalt tunnistasid, et „pole trehvanud vaatama jah“.  Tõsi, siinne maastik koos filmi jaoks toodetud

Veel üks vaade peategelase koduuksele

disainielementidega on ka esteetiliselt kaunis vaatepilt, aga no ikkagi… Et lähed raamatukokku, kuigi pole lugemiskunstiga veel tutvust teinud?

Ütleme nii, et niipea kui territooriumile sisse astusime, tekkis kohe äratundmine – ongi PÄRIS kääbikla! Justkui oleks filmi sisse astunud. See video siin, kus Gandalf Kääbiklasse jõuab, on üsna sarnane sellele, mida meie tol hetkel nägime. Ning kui video on jõudnud 2 minuti ja 2 sekundi kaugusele algusest, stseeni, kus sõidetakse läbi kitsa tee, mis on kivimüüride vahel, siis see on paik, mida ka meie nägime esimesena. Kuigi terve selle reisi jooksul olime korduvalt viibinud paikades, mis

Peokaunistused ja...

äratuntavalt on nende filmisaagade tegevuskohad, siis Hobbiton pani siia ikka suure ja rasvase punkti. Teistes kohtades pidid ülejäänud asjad kõik juurde mõtlema, kuid siin polnud vaja midagi mõelda, vaid kääbikud oli puudu, muidu olekski nagu filmis.

No ja siis hakati kihti kihi haaval kõike seda maagiat ära hävitama ja rääkima, et need päris asjad polegi päris. Nagu juba enne mainisin, siis kääbikuurud polnudki päris urud, kuid mida sammud edasi, seda rohkem saime teada, et ega oma silmi ei tasu siin üldse uskuda, sest täiesti ebatervelt palju objekte (nii looduslikke kui ka tehislikke) polnud päris need, mis sa arvasid. Alustades näiteks nendest samadest

...peopuu koos peoplatsiga

kivimüüridest ja seintest – 90% juhtudest pole siin tegu kividega, vaid mingis plastiku ja vaigu vahepealsest materjalist kängardega. Ka lähedalt vaadates näevad kivid välja täpselt nagu kivid, kuid kuluefektiivsem oli neid siiski toota tehislikult – nii saadi täpselt sellised kivid nagu taheti ja need loodi ka selliselt, et kõik kenasti omavahel klapivad.

Filmis vaatad, et kääbikuurgudel on kõigil kaunid väikesed puust aiakesed ümber ning puidu välimus ja samblakiht viitavad, et tegu on justkui vanade konstruktsioonidega. Loomulikult pole see teps mitte nii, kuid puit on antud juhul isegi puit. Lihtsalt seda on leotatud äädikas, et saada sellist saja-aastast välimust, kuid sammal ei olnud sammal.

Siia lubati sisse ka piiluda

Tegemist oli kummilaadse materjaliga, mis siis ükshaaval aedade külge liimiti. Ning jällegi, isegi kui täiesti lähedalt vaadata, võib mõni eriti ökotoitlane rahumeeli sambliku liigi ära määrata ning endale tee sisse natuke maitsematerjali kraapida. Küla detailsus on HÄM-MAS-TAV! Võimalik, et kõik see, millest ma siin kirjutan ja vaimustun on kinotööstuse tavapärane argipäev, kuid esmakordselt sarnases filmipaigas viibinule oli kõik uus ja otsatult põnev. Mis on päris, on taimed kääbikuurgude ümber. Iga uru juures 30-200 erinevat liiki ning seetõttu pole ka

Sam'i kodu

imestada, et Hobbitonis töötab täna 8 täiskohaga aednikku.

Aga jätkame. Sõrmuste isanda esimeses osas on üks stseen, kus kääbikute lapsed tantsivad ümber ploomipuu. Kuna Jacksonile tundus, et see on kindlasti vaja üles filmida, siis palutigi vastav puu ette valmistada. Uus-Meremaa ploomipuud on aga liiga võimsad, et neid kääbikute juures kasutada, seega leiti lahendus – Hobbitoni istutati hoopis miniõunapuud ning kui viljad hakkasid valmima, vahetati need võltsploomide vastu välja. Käsitsi. Ükshaaval.

Kõik tundub nagu päris külas, aga tegelikult...

Fännid juba kindlasti sobravad oma ajukurdude vahel, et meelde tuletada see stseen, kus lapsed ümber puu tantsisid, kuid asjatult. Ega’s kõik, mis üles võeti, ei jõudnud filmi ja lõplikust versioonist lõigati see ploomipuu võte kenasti välja. Aga mõned inimesed saavad oma lastele rääkida, kuidas nad nädalate viisi miniõunapuude eest hoolitsesid, nende viljad ükshaaval välja vahetasid ja kuidas sellest kokkuvõttes mingit kasu ei olnud.

Kuigi see ploomipuu on tegelikult kökimöki võrreldes ühe teise olulise

Ristteel

puuga – tammepuuga, mis kasvab Bilbo uru Bag Endi kohal. Antud puu on kaadris päris paljudes stseenides mõlemas triloogias (seda on korduvalt näha ka eelnevalt viidatud videos), mistõttu vajas tamm ekstra tähelepanu. Miks, küsite? Aga sellepärast, et esialgu seda puud seal üldse polnud, kuid Bilbo kääbikuurgu on raamatutes kirjeldatud kui suure tammepuu varjus olevat. Ning kui nii juba kirjas on, ega siis muud üle ei jäänud, kui tuli vastav puu sinna tekitada. Lihtsam moodus oleks see sinna genereerida arvutiefektidega, kuid Jackson on ikka vana kooli mees – mingi paintis joonistatud puu ei sobi kuidagi. Siis

Õlleankur :)

tuli kellelegi ilmselt mõte, et kuulge poisid ja tüdrukud – teeme hästi keeruliselt. Otsime kusagilt mingi sobiliku päris tammepuu, saeme ta seibideks, toome siia ja paneme mäe otsas uuesti kokku tagasi. Kuna see tundus täiesti ebamõistlik ja kulukas, siis loomulikult hakati kohe pihta. Leiti Matamata lähedalt sobilik puu, saeti hoolikalt tükkideks ning vinnatigi 26 tonni (!) puidujäädet Kääbiklasse ning pandi pusle uuesti kokku. Kuna lehti läks selle töö käigus kaotsi, loodi neid käsitsi ka juurde. See kõik oli siis „Sõrmuste Isanda“ triloogia jaoks.

Kõrtsu kõrvalhoone

Suur võis olla Jacksoni üllatus, kui ta tuli „Kääbiku“ triloogiat filmima ja avastas, et tamm, va sunnik, ei läinudki kasvama, vaid oli hoopis ära kuivanud! Ei tea, kas ei pandud piisavalt väetist või äkki tekkis lehtedel mädanik, kes see tagantjärele ikka oskab arvata. Igatahes oli nüüd režissööril üks tammepuu vähem kui minimaalselt vaja oli. Lihtne oleks olnud sama skeemi korrata, mis mõned aastad varem, kuid see oleks liiga igav ning kui ta korralikust liimimisest-kleepimisest hoolimata taas kasvama ei lähe, oleks tuleviku Kääbikla turistide jaoks rikutud. Pealegi oleks identse tamme maailmast

Veitspuugi sein

leidmine üsna aeganõudev ettevõtmine, sest tamm pidi olema täpselt samasugune, aga natuke väiksem (sest "Kääbiku" sündmused toimusid ju ajaliselt varem ning puudel on komme kasvada).

Seega võeti kuivanud tamme tüvest täpsed jäljendid, pärast mida vana puu demonteeriti. Puu asemel kerkis aga tamm, mis tamm ka oli – terasraamil, fiiberklaasist ja polüuretaanvahust ning küljes ca 200 000 siidjast materjalist lehekest, mis kõik ükshaaval pisikeste traadikestega puu külge pandi. Lehed telliti Taiwanist, kuid tamme lehetajad oli kõik kohalikud töötajad. Päris tore töö – kinnitad puule lehti külge. Antisügislased. Ning see tegelikult polnud ka veel kõik – kuna lehed olid

Rohelise Draakoni kõrts

siidi ja plasti segust (mis teeb nad väga tõetruuks), kippusid nad tugeva päikese käes pleekima, mistõttu kamandati mõningad joped neid ka vahetevahel üle värvima. Väga kena rea saaks CV-sse – panin puule lehti külge ja vahel ka värvisin neid. Kontekstivabalt antud töösuhte kirjeldust lugedes, võib inimese muidugi kohe lollimajja ära panna.

Giid mainis ka seda, et kui juhtub olema tuuline ilm, siis hommikuti võivad mõned eriti õnnelikud leida lähedaselt jalutusrajalt alla kukkunud tehislehe ning selle suveniiri tohivad nad endale jätta. See oli nagu

Stiilipuhas sisekujundus

haavale soola rutjumine, sest tuulevaiksemat hetke Uus-Meremaal polnud me vist kogenud ja hommikust oli ka asi kaugel. Aga noh, piisab sellest kui oled asja üle vaadanud ja alati ei peagi…. oot-oot… mis siin nüüd maas on? Leht! Tammeleht! SEE tammeleht! Tuli välja, et tänasel päeval olin mina see õnnelik, kes täiesti tuulevaiksel hetkel, pärast sadade turistide mööda trampimist, leidis tammepuu lähistelt jalgrajalt selle unikaalse  (kui üht 200 000-st võib nii nimetada) suveniiri. Juhuu, vägev! Nüüd on see mul kodus kenasti ära raamitud ja tegu on kindlasti ühe

Giid Joey "Green Dragoni" leti taga

vingeima reisisuveniiriga üldse. Vot selline oli siis tammepuu lugu. Keegi tark on ära mõõtnud, et seda äärmiselt loomulikuna näivat megapuud oli Kääbiku filmis näha 20-l sekundil…

Mis siis veel? Lehevõõpajad ja õunapuu ploomistajad polnud ainsad absurdilähedased tööpakkumised võtteplatsil. Näiteks palgati üks inimene, kelle ainus töö oli nädalate kaupa jalutada Kääbikla pesukuivatusnöörideni (mis asusid mäeküljel, rohu sees), et rohu sisse tekiks rada. No vähemalt sai see töötaja tegeleda väga tervisliku tööga,

Kõrts väljastpoolt vaadatuna

sest Kääbikla on üsna mägine ning seal pidevalt ringi kõmpimine hoiab kindlasti vormis.

Kui filmis kasutatud loomadest rääkida, siis hoolimata sellest, et maaomanikul oli 13 000 lammast, ükski nendest (mitte ainumaski!) castingust edasi ei pääsenud ja filmis nähtavad lambad toodi sisse hoopis kaugemalt. Põhjuseks asjaolu, et peremehe lambad olid liiga ilusad – valged ja korrektsed. Kääbikute lambad pidid olema aga sellised takused ja kirjud. Ning kuna nad sellised pidid olema, siis sellised lambad ka filmi leiti.

Kääbikla vesiveski

Selle stseeni alguses on näha, kuidas Gandalf ja Bilbo naudivad õhtut Bilbo koduuksel vahetult enne Bilbo 111. sünnipäeva pidustusi ning isegi siin petetakse nii, et vähe ei ole! Esiteks on härrased muidugi üles võetud stuudios, aga isegi päikeseloojang pole loojang, vaid hoopis päikesetõus. Kuna Bilbo urg avaneb suunaga itta, siis on sealt jube keeruline päikeseloojangut oodata. Aga siia stseeni sobis päikeseloojang, mistõttu võeti üles päikesetõus (kokku võeti neid üles 7 tükki) ja kedrati seda tagurpidi – loogiline ju! Filmi esimeses versioonis

Mõnus suvine õhtupoolik Hobbitonis

olevat ka näha olnud, kuidas mõned linnud tagurpidi lendavad, aga pärast antud ime avastamist, koristati need kahjuks filmist ära.

Kui nüüd sellest sünnipäevapeost veel rääkida, mis seal videos kohe järgneb, siis selleks, et osalejatele hoogu anda, kasutati jõhkralt dopingut. Lastel lubati niipalju kommi süüa ja Coca-Colat juua kui hing ihaldab ning suuremad lapsed (st täiskasvanud) said õlut. Väidetavalt 1%-st, aga kes neid protsente seal nii täpselt ikka jälgis. Oli kuidas oli, aga lõpp-

Kalamees läks hetkeks minema

produkti melu oli igatahes korralik. Kusjuures selle suure „peopuuga“ plats on Hobbitonis päriselt ka olemas (see oli ka üks kohavaliku eeldusi) ning pidu võeti üles just seal. Ja stseenis, kus Bilbo lastele juttu vestab, on esireas ning suures plaanis muide Peter Jacksoni enda lapsed.

Üks oluline detail kääbikla juures oli veel see, et mitmetel kääbikuurgudel olid identsed paarilised, erinevus oli vaid suuruses. Põhjus loomulikult siis selles, et kääbikud ja Gandalf olid erinevates pikkusekategooriates, kuid näitlejatel päriselus nii suurt kasvulõhet ei esinenud. Seega tuli erinevus tekitada filmilindil. Ehk siis, kui kääbik seisis tavamõõdus uruukse ees, siis sama stseeni osa Gandalfiga võeti

Järveääre põik

üles aga identse ukse ees, mis oli lihtsalt kaks korda väiksem. Nii tekkiski mulje, et suur võlur ongi Kääbiklas tõeline hiiglane. Lisaks sellel kasutati ka lihtsamaid mooduseid – näiteks mängiti perspektiiviga. Kääbik seisis kaamerast kaugemal ja Gandalf lähemal ning voilà, ongi Frodo jälle päkapikukene.

Meie tuur lõppes „Green Dragon Inni“ kõrtsis, mis on Kääbikla värskeim ehitis. See kõrts ehitati mingil kujul ka „Sõrmuste Isanda“ jaoks, kuid kuna Frodo nägi haldjate juures olles võlupeeglist (NB! video laeb kauem ning võib algul anda veateate), et kõrts põleb, siis Jackson viskaski joomaurkale kuke räästasse. No et ikka ehe näiks see tulekahju. Kuigi Frodo nägi seda tõesti vaid virvendusena veepinnal ja mõne üksiku sekundi jooksul… Igatahes „Kääbikus“ Rohelise Draakoni kõrtsi enam vaja polnud, mistõttu ehitati see üles puhtalt turistidele mõeldes – siit saab süüa, siit saab juua ning siin saab ka üritusi korraldada. Äkki pulmad Hobbitonis?

Meie tuuripileti sees oli ka üks jook Green Dragonist – ise said valida, et kas see jook on õlu, siider või ginger ale. Kuna alkoholivaba oli nendest vaid viimane, siis võtsime mõlemad eili. Kõrts oli seest aga täiesti ehe – ümmargused uksekohad, detailsed puunikerdused, elava tulega kamin ning stiilne söögisaal. Seoses sellega, et olime päeva eelviimane tuurigrupp, oli

Ja ongi minek

kõrts praktiliselt meie päralt. Kokkuvõttes lendasid võttepaigas viibitud 2 tundi väga kiirelt ja nagu ehk siia teksti taha peenelt ära peidetud õhinast võib arvata, olime külastusega väga-väga rahul. Kogu aeg oli huvitav, püüdsime püsida giidile nii lähedal kui vähegi võimalik, sest iga tema poolt pillatud fakt oli selline, mis heal juhul pani vaid ahhetama, kuid enamasti ka ohhetama. Kellele vähegi need triloogiad korda lähevad ja kes Uus-Meremaal olles kaalub, et kas käia selline keskmise kontserdipileti raha välja või mitte, siis ärge mõelge – kindlasti minge vaatama. Ma ei jaksa seda kohta ära kiita, seega paras aeg oleks lõpetada 

Mainakuldnokk

ka üritamine. Kes aga veel tahab natuke piiluda Kääbiku filmimise kaadritagusesse maailma, siis on välja pakkuda sellised videod nagu see ja see.

Teel tagasi püüdsin veel mõned mainalinnud pildi peale ning loojangu paiku olimegi oma koduseks saanud Clevelandi motellis tagasi. Kuna olime nüüd ametlikult sügises, siis päike käis taevalael siramas palju laugema kaarega kui 3 nädalat tagasi, mil siiakanti jõudsime. Kella üheksast oli väljas juba täiesti pime. Kusjuures erinevus oli ka Lõuna- ja Põhjasaarel – Lõunasaarel loojub päike sügiseti-talveti isegi üle poole tunni hiljem kui Põhjasaarel. Õhtu lõpetasime õhtusöögi ja päeviku kirjutamisega – kõik see filmimaailma pettus, mis täna meie ees avanes, tuli ju kiirelt üles tähendada, enne kui meelest ära läheb. Aga siia lõppu ei saa kordamata jätta – väga tore päev oli! Jälle.