07.03 - Auckland, Singapur

Tegelikult oli natuke kurb tunne ka, kui hommikul 9 paiku silmad lahti tegime. Kuu aega autoga ringi krusamist ja igal päeval kusagil käimist ning millegi vaatamist võiks ju täiesti vabalt ka ära tüüdata, aga natuke oleks veel tahtnud sellises rutiinis olla! Kuid mis teha, tuli minna – kodu ja töö ootasid, tatine Eestimaa varakevad samuti. Õnneks ei pidanud kohe kiirelt ennast püsti rapsima, sest lend läks alles poole kahest päeval. Kuna me teadsime, et pärast Aucklandi lennujaama jõudmist järgmise 40 tunni jooksul meil ilmselt sellist hetke ei teki, kus me end ülemäära mugavalt tunneme, võtsime voodis vedelemisest maksimumi. Laisklemist soodustavateks abivahenditeks olid tol hommikul pitsa, õunakook ja „The Ellen Show“.

Kunagi peale kümmet siiski otsustasime kargu alla ajada, sest mõte oli lennujaama jõuda nii paaritunnise varuga, nagu soovitatakse. Lennukasse sõitsime Uberiga. Kui lennujaamast peale Uber kliente võtta ei tohi, siis ära viimisel takistusi polnud. Takistusi polnud ka pühapäeva hommikuses Aucklandi liikluses, seega pool tundi ning 38 dollarit ja 52 senti hiljem astusimegi juba Uus-Meremaa peamise õhuvärava uksest sisse. Kes nüüd raha loeb, siis põhimõtteliselt on Uber ja odavtaksod sellise pika sõidu puhul sama hinnaga. Kui me esimesel öösel tulles Cheapcabsiga lennujaamast hotelli sõitsime, kulus meil isegi 52 senti vähem. Linna sees pisikesi otsi tehes on Uber muidugi suures võidus. See tähendab, Uberi kliendid on.

Singapore Airlinesi check-in oli õnneks juba avatud, seega saime oma kodinad kiirelt ära anda. Minu kohver kaalus 26,8 kg ja naisel 23 kg, seega lubatud 30 kiloni oli veel palju minna, kuid nendesse juurde polnud puht füüsiliselt enam võimalik midagi toppida. Võrreldes tulekuga, olid sumadanid päris korralikult kosunud (nii 10 kilo). Eks seda olime teinud meiegi (loodetavasti siiski natuke vähem). ☺

Need söögi- ja joogijäägid, mis hotellis sisse ei mahtunud, tuli nüüd enne piiriületust ära süüa või ära visata. Sai tehtud nii üht kui teist. Enne passisappa asumist tuli ära täita ka formular, kus kinnitad, et Uus-Meremaal tööd ei teinud jne. Passikontroll läks kiirelt ja muhedalt, andsime kiirülevaate oma viimase kuu aja tegemistest. Ütlesime, et ilmad olid ilusad, aga riik veel ilusam, millele piirivalveonkel vaid takka kiitis. Lõpetuseks mainisime, et läheme nüüd talve tagasi, mille peale anti kaasa siirad õnnesoovid: „Ok, good luck with that!“.

Turvakontroll oli ka vahva.

Mina: „Kas fotoka ja teleobjektiivi pean ka kotist välja võtma?“

Turvatöötaja: „Ei. Aga ega sul läpakat pole kotis?“

Mina: „Ei, ainult fotovarustus.“

Turvatöötaja: „Väga hea, sa tegid õige valiku!“

Kohaliku lennufirma raudlind

Ooteaeg läks kuidagi kiirelt. Viimaste rahakotti jäänud müntide eest võtsin veel kohvi ja see oli selline korralik labidaga-pähe-ja-siis-220-volti-kehasse-kohv ning enne, kui kofeiini mõjud lakkasid, sai kell pool üks ning lennukisse minek algas. Tegemist oli kahekorruselise Airbus A380-800 lennukiga, kus teisel korrusel on turistiklass ja premium-turistiklass ning esimesel First Class sviidid, äriklass ja turistiklass. Olime esimesel korrusel, kuid mingite saatuse karmide keerdkäikude tõttu ei juhatatud meid mitte sviitidesse, vaid hoopis turistiklassi. Mitte, et Singapore Airlines turistiklassil miskit häda oleks. Lihtsalt sviit on nõksa eespool ja jõuab enne kohale, ega muud polegi.

Niipea, kui 53. ritta maha prantsatasime, lükkasime kõrvaklapid pähe ning filmimaraton võis alata. Kuna oli päevane aeg, meie kenasti välja puhanud, siis ega muud targemat teha polnud, kui eesoleva seljatoe sees olevat ekraani passida. Selle lennu jooksul jõudsin ära vaadata lausa 3 filmi – „Allied“ Priit Pätiga (täitsa meeldis), „Jackie“ (tüütas peagi ära, jätsin pooleli) ning lõpetuseks „Koletised, kust neid leida või misiganes see pealkiri oli“ (oli ka ok). Kuna „Jackie“ jäi kripeldama, siis vaatasin pärast selle ka ikkagi lõpuni. Silmanurgast nägin, et naine vaatas „Waiana“ multikat (väga temaatiline), samuti „Koletisi“ ning mingit eurofilmi.

Meie lennuk saabus

Vahepeal pakuti ka süüa ning ühele maailma parimale lennufirmale kohaselt oli see mitte lihtsalt kaloraaž, vaid maitsev toit. Soojenduseks siis suitsukana salati ja tomatiga, pearoaks veis punaveini kastmes koos küüslaugu kartulipudru ja köögiviljadega ning magustoiduks vaniljejäätis valge šokolaadi ja maasikamoosiga. Lisaks veel siis soe saiake, kreekerid, juust, mahl ning punane vein (minul). Seega kõlab nagu väga maitsev toit ning see maitses nagu väga maitsev toit. Viis kahe plussiga! Lõuna- ja õhtusöögi vahepeal olid nii joogilett kui snäkilett avatud, seega filmide kõrvale neid näkse ja pisikesi võileivakesi kanaga ikka kulus. Natuke veini ka. Kõik oli ju neil seal valmis tehtud, patt oleks olnud raisku lasta. ☺

Lend läks muide Aucklandist otse Sydney peale ja sinna jõudes keeras joonelt põhja suunas. Kui siia tulime, siis lendasime põiki üle Austraalia, seega Air New Zealandil on mingi teine tee? Õhtusöögiks oli Nice’i salat (Niçoise), Rogan Josh lammas vürtsikas jogurtikastmes koos praetud juurviljadega ning basmatiriisiga ja šokolaadi panna cotta. Kõht sai ikka korralikult täis.

Sellel otsal me magada ei saanud, aga polnud ka plaanis. Lendasime päevaga kaasa, seega sama päeva õhtul kell 7 (kohaliku aja järgi) maandus meie lennuk Singapuris. Kuigi 10 tundi lendamist oli just seljataga. Hängisime Terminalis numbriga 3 ning sel korral oli meil veidi rohkem aega uudistada, et miks seda lennujaama siis maailma parimaks peetakse. Kinnitus selle väite paikapidavuse kohta tuli kiirelt – terves terminalis oli ammendav valik erinevaid selliseid toole, mis olid üheaegselt nii pehmed, pika jalaosaga kui ka vabad. See näitab klassi! Tavalises (ning isegi heas) lennujaamas on nendest kategooriatest reeglina täidetud 1, väga heal juhul 2. Pole üldse harv juhus, kus lennujaama toolihankes on usutavasti sees olnud tingimus –

Õnnelikult Singapuris

pingid peavad olema sellised, kus keskmine inimene üle 1 minuti istuda ei kannata. Küll on need kõvad, küll täiesti vale seljatoe kaldega, küll jookseb metallraam kõige ebasobivamatest kohtadest ja teeb su elu ebamugavaks. Ning enamasti on neid piinatoole ka selgelt liiga vähe, seega vaata ise, kus vedeled või nõjatud. Singapuris oli vastupidi – ruumi oli, võisid valida väga erinevate lamamistoolide vahel ning need olid mugavad. Seetõttu nõustusime kiirelt sellega, et on jah maailma parim ning kõik need basseinid kalakestega, liblikaaed, tasuta wifi, tasuta loodusrada ja kino olid lihtsalt asjad, mille võtsime teadmiseks. Mugavad toolid, millel saab jalgu sirutada – vot eeta daa!

Enne toolidele langemist tegime ka väikesed suveniiriostud – enda külmkapile üsna eripärane magnet ning eksootikariiulist durianisokolaadi. Ning õele, kel on pisike pastakate kogumise viga küljes, leidsin eriti nilbe eksemplari – äärmiselt odavast plastikust jupstüki, mis vist vilkus ja tegi ka häält ning millele oli suurelt peale kirjutatud „I süda Singapur“. Selline viisakas sulepea, millega notaribüroodes või riigiametites allkirju anda. Kui sellise ikka põuest välja tõmbad, siis võid kindel olla, et ruum jääb vaikseks.

Et oma lennuaega maha ei magaks ja kõikide teadetega kursis oleks, laadisin telefonisse ka Changi mobiilirakenduse (tasuta wifi ikkagi!). Seal ajaviiteks ringi surfates jäi silma üks bänner, mis teatas, et transiitreisijale on Changi lennujaamas kas 20$ voucher või tasuta sissepääs lounge’i. Oot-oot, mis need tingimused siin on – tuli saabuda ja edasi lennata Singapore Airlinesega (olemas!), algus ega lõpp-punkt ei tohi olla Singapur (klapib!), e-pilet pidi algama numbritega 618 (meil algaski!). No kui nii siis nii – värskete teadmiste võrra rikkamana sammusime enesekindlalt Ambassador Lounge’i ukse taha ning seal tuli välja, et olime asjast õigesti aru saanud. 2-tunnine priipääse lounge’i väljastati kiirelt.

Arvestades ülejäänud lennujaama kõrget taset, siis lounge väga palju lisaväärtust ei andnud. Mugavustase oli enam-vähem sama, lihtsalt siin oli võimalik tasuta süüa saada ning soovi korral ka duši all käia. Kuigi lennul toimunud nuumamisest oli kere endiselt tume (see on ju vastand heledale?), siis midagi me seal näksisime ning naine lasi massaažitoolil ennast käperdada ja mudida. Muud hüved jäid kasutamata. Aga nagu ma mainisin – kui just kõht tühi pole või ennast pesta ei taha, siis maksta selle lounge’i eest küll pole pointi. Lennujaama tavaootesaalid on lihtsalt nii vingel tasemel.

Siin toimub selle reisi viimane päevajoone vahetus, seega vajuta „Järgmine päev“.