Hommik. Kell on üheksa. Ärkame. Avame kardinad. Tervitame päikest. Päike meid ei tervita.
 |
| Motell Ascot Oamaru |
Aknakatteid eest rebides olime ikka päris üllatunud, et sinise taeva asemel paistis sealt vastu suur hallus ja lausa selline, mis tilkus läbi. Hoolimata nendest lugudest, mida siin viimase nädala jooksul on meile räägitud Lõunasaare kõige vihmasemast suvest läbi mitmekümne aasta, siis tegelikkuses polnud me vihma näinud. Seega midagi uut meie jaoks. Aga ega see väike taevalik pisardamine meid rööpast välja ei löönud, tegemist polnud laussajuga, vaid pigem sellise poolenisti uduvihmaga, mille saatel võis vajadusel ka ringi jalutada. Naine oli isegi rõõmus, et päike ei kõrveta. Seda, kuipalju meil täna üldse jalutamist tarbida tuleb, polnud veel päris selge, sest Christchurchi sõitmise plaan oli küll paigas, kuid teele ette jäävate vaatamisväärsuste osas oli lahtisi otsi.
Alustasime päeva praktiliste toimingutega. Võtsime Caltexi tanklast paagi benssu täis ning hinnataseme tunnetuse saamiseks toon siia ka andmed ära: bensiin 91 maksis 2,068$/liiter (ca 1,4€/liiter), diisel aga 1,338$/liiter (ca 0,9€/liiter). Järgmine peatus oli New Worldi supermarket, kust hankisime endale sõidu peale söögipalukesi. Kassas tehti aga meiega üks lihtne trikk, mis pani meid kõigil järgmistel poekäigu kordadel otsima just selle brändi supermarketeid. Kui kassapidaja küsis, et kas mul kliendikaarti on, siis loomulikult vastasin, et muidugi mitte, kuna olen turist. Selle peale kassiir vastu, et meil on tegelikult ka turistidele kliendikaart olemas, et kas ma soovin? Kuna sellega säästis iga ostu pealt haljast raha, ei olnud mul selle vastu absoluutselt mitte midagi. Ka tolle päeva ostudelt saime selle kaardi tõttu (mis tegelikult oli üks papitükk New Worldi logoga) 5$ allahindlust. Iseenesest väga nutikas lüke sellelt ketilt. Teades mismoodi Uus-Meremaale tulnud turist reeglina reisib (st rendiauto või –bussiga), on üsna selge, et ta on ka aktiivne poekülastaja ning pakkudes sellist lihtsat lojaalsusprogrammi, seob ta selle kliendigrupi väga lihtsa liigutusega endaga ära. Nagu ka meid. Võimalik, et teistel kettidel oli samasugune programm olemas, kuid kuna keegi meile seda ei pakkunud, siis said meist New Worldi kliendid. Ajutised, aga siiski.
 |
| Viski! |
Järgmisena otsisime Oamaru sadama lähistelt üles ühe päevi näinud laohoone ja selles oleva kaupluse. Selle poe külastust ma olin juba ammu väriseval hingel oodanud. The New Zealand Whisky Collection Cellar Door oli üks pisike-pisike kaupluseke ning see oli kõik, mis oli tänaseks päevaks järgi jäänud suurest viskitootmisest. Nagu varem mainisin, on siinne kant väga suurte šoti sugemetega ja seetõttu pole ka imestada, et aegu tagasi pandi püsti mõned viskivabrikud. See juhtus 1830-tel, kuid villimisrõõmu jagus vaid ligikaudu 40ks aastaks, sest siis lõi valitsusele karskuseuss pähe ning seadused tehti lõpuks sellised, mis tegid viskitegemisele otsa peale. 1950-tel prooviti uuesti ja paarkümmend aastat hiljem saadi hoog kenasti sisse ja 1980-tel olid Uus-Meremaa mõned single maltid vägagi au sees. Tootmine käis siis juba Seagrams of Canada ehk toona maailma suurima villija all. Kui Seagram aga oma Uus-Meremaa vabrikud Austraalia Fostersile maha müüs, tehti viskidega kiire lõppmäng. Tuli see siis sellest, et austraallased tahtsid oma väikevendadele ära teha või millestki muust, kuid põhimõtteliselt pandi viski tootmine koheselt seisma ja tehaste sisseseade veeti ära Fidžile, kus neid hakati kasutama rummitootmises.
Mis aga maha jäi, oli 443 vaati viskit, mis seisid jõude kuni aastani 2009, mil üks hakkaja ja teadlik viskientusiast need avastas ja aru sai, milline väärtus vaatides seisneb. Töötati välja uus kaubamärk ja moodne pakend ning lükatigi müük uuesti käima. Ehk siis villitakse kunagi toodetud kraami (mis on tänaseks juba mõnusalt laagerdunud) ja kuna tegemist on eksklusiivse kaubaga, siis küsitakse selle eest ka head hinda. Single Malti ostmiseks olin tol hetkel liiga kitsi, kuid ühe korraliku 16-aastase blendi ma sealt endale leidsin. Küsiti selle 0,5 liitrise DoubleWoodi (Ameerika burbooni tammevaadis 6 aastat ja pärast seda Prantsuse punase veini tammevaadis 10 aastat seisnud) pudeli eest 109$ (ca 70€) ning kodus seda mekkinuna saan anda viskile vaid kiitvaid hinnanguid. Kõige odavam single malt maksis muide 229$ (ja selle eest sai 0,3l pudeli) ning teised kaks olid vastavalt 599$ ja 899$. Seega valusalt eksklusiivne värk.
Ajasin müüjaga veidi juttu ka ning selgus, et lootust on, et Uus-Meremaa viski tuleb taas. Ka nemad plaanivad varsti tootma hakata ning 5-6 sellise plaaniga tootjat on riigis veel. Ta arvas, et kusagil 10 aasta pärast on Uus-Meremaa viskivalik juba päris esinduslik. Senikaua tuleb siis lihtsalt toota ja samas müüa ka vanu varusid. Hetkel veel pidi olema. Elame, näeme. Ja loodetavasti siis ka proovime.
 |
| Maerewhenua "katusealune" |
Sellega ka meie Oamarus viibimine otsa sai ning sõitsime linnast välja. Maerewhenua kaljujoonised oli vaatamisväärsus, mida Lonely Planet soovitas külastada ning kuna see paik meile tee peale ka jäi, võtsime soovitusel sõnasabast kinni. Mis oli veidi kummaline – internetis oli selle paiga kohta üllatavalt vähe infot. Ning veel vähem oli infot selle kohta, et kus see täpselt asub. Isegi Google maps jäi tol hetkel veidi nõutuks (kuigi nüüd kontrollides oli juba asukoht kenasti ära märgitud). Tavaliselt on vaatamisväärsused alati korrektselt ära märgitud (eriti need, mis Lonely Planeti veergudele on jõudnud) ja iga nurga alt üles võetud pildid saadaval, kuid Maerewhenuaga oli teisiti. Lõpuks me siiski suutsime mingi koha oma GPS-i sisse panna ja sinna kohale jõudes selgus, et
 |
| Laev. Vist. |
tegemist ongi õige paigaga. Kuigi maooride kaljujoonised kõlavad väga uhkelt, siis see konkreetne paik oli tähistatud vaid väikese infotahvliga ning auto parkimiseks oli ühes kohas tee äärt veidi laiemaks tehtud ning sinna peenikest kruusa loobitud. Loomulikult polnud seal kedagi – ei teisi turiste ega piletimüüjat ega ka suveniirilette. Lihtsalt üks teeäär, kust kitsas rajake läks läbi heina künkast üles, künka tipus oli kalju, mis etteulatuva keelena moodustas katuse ning selle katuse all olidki joonised.
 |
| Kalad? |
Infotahvel rääkis, et selles paigas on inimesed elanud sadu aastaid ja siin orus peatusid maooridest rändurid ka pärast valgete saabumist. Mis on selles mõttes loogiline, et „katusealune“ oli ju mõnus paik kaitseks erinevate ebameeldivate ilmastikutingimuste eest ning et seal kükitamine igavaks ei läheks, võis ju seintele ka midagi kritseldada. Tähtis on see koht peamiselt Ngai Tahu hõimule, kes on ka siinsete kaljujooniste haldaja/omanik.
Olles tulnud Euroopast, siis öeldes sõna kaljujoonis läheb mõte kohe
 |
| Hambad äkki? |
Altamira koobastele ja Lascaux võimsatale joonistustele, kus erakordselt kaunid ja detailsed maalingud pärinevad 17-35 000 aasta tagusest ajast. Siinsed „maalingud“ on natuke teisest kategooriast. Esiteks on need pärit ajast, mil Euroopas trükiti juba raamatuid (ning osad ka ajast, mil Londonis ja Pariisis sõitsid ringi autod). Ning teiseks ei saaks neid ka kõige parema tahtmise järgi pidada maalinguteks. Joonistused võib öelda siis, kui tahta olla lahke ning kritseldused siis, kui tahta olla õiglane. Osad olid tõesti nagu väikese lapse poolt tehtud ning arvestades ka ajaloouurijate välja pakutud ajalist mõõdet – 16-19. sajand – siis tundub, et ega väga ei teata, et mis ajal siia kriipsud seintele tõmmati. Ilus oleks ju mõelda, et esimesed siia sattunud maoorid tõmbasid esimesed jooned, kuid mitte miski ei garanteeri, et osad joonistused poleks tehtud kellegi naabri-Villu poolt 1970.-tel, mil ta ühel reede õhtul ennast täis tõmbas ja otsustas pulli teha.
Nali naljaks, aga see paik lihtsalt rõhutab seda, et Uus-Meremaa inimtsivilisatsioon on noor ning seda enam on põnevam loodus, mis aastatuhandeid ilma naabri-Villudeta areneda sai. Huvitav oli neid maalingud vaadata sellegipoolest, eriti kui sinna mitmesaja-aastane ajalugu taha mõelda. Mis need inimesed mõtlesid, kui nad siin joonistasid? Kuhu nad teel olid? Kelle jaoks nad joonistasid? Äkki see kunstnik mõtleski, et teen mõned kriipsud seinale – nii jätan jälje tulevastele põlvedele ja see oleks ka märk, et olin olemas?
 |
| Saint Martin’si kirik |
Aga edasi… Lähedal asunud Duntroonis jäi meile objektiivi ette Saint Martin’si nimeline anglikaani kirik, kuna see lihtsalt tundus väga äge oma väikeste teravatipuliste tornikeste ja süvainglise stiiliga. Hiljem netist lugesin, et tegemist on Canterbury piirkonna pildistatuima kirikuga. ☺ No pagan küll, ma just mõtlesin, et teen ülesvõtte väikesest maakirikust, mis tavaliselt jääb tähelepanuta.
Kiriku aadress oli ka muidugi briljantne – Maavärina tee 2. Kui arvate, et maavärinarohkel Uus-Meremaal on see tavapärane tänavanimi, siis päris nii see pole. Tegelikult on see täiesti unikaalne tänavanimi maailmas ning kahjuks/õnneks ei viita see sellele, et selle tänava ääres elavate inimeste aiamaa kogu aeg võdiseb. Nimi tuleb hoopis sellest, et selle tee lõpus asub
 |
| Takiroa kärjekaljud |
üks lubjakivi kivimurd, mille nimi on Earthquakes. Eks see olekski natuke liiga veider kui nimetada mõni uulits selle järgi, mida kõige rohkem kardetakse või mis kõige enam piirkonnas inimohvreid on toonud. See oleks ju sama hea kui näiteks Pärnusse teha Metanooli põik või siis Tartu maanteele (nt Ussisoo lähedale) luua Laupkokkupõrke bulvar.
Teine koopamaalingute koht oli meie teel veel ja kuna see asus kohe
 |
| Ookrikarva kaljujoonis |
suure tee ääres, siis see oli ka mõnevõrra populaarsem koht. Takiroa Maoori Koopamaalingute ajalugu on veidi täpsemalt piiritletud, kuid mitte väga täpselt. Kuna sellest paigast on leitud ka moa ja veel mõne ammu välja surnud linnu luid, siis eeldatakse, et joonistamine algas peagi pärast maooride siiakanti jõudmist ehk siis näiteks 14. sajandil. Samas ei ole see traditsioon kestnud läbi aastasadade, sest näiteks 19. sajandil elanud Ngai Tahu hõimuliikmed ei osanud toonastele arheoloogidele öelda, et kes need joonistused siia seintele tegi. Teisalt ühel hetkel keegi leidis
 |
| Kohe päris kindlasti laev |
need ja jätkas traditsiooni, sest Takiroas on ka kujutatud eurooplaste laevu ja Vanast Maailmast pärit loomi.
Tegelikult vahet pole, et kas need on 100 või 600 aastat vanad joonistused, maooride ajalugu on see niikuinii. Siinsed maalingud olid ka palju kunstipärasemad ning värvilisemad, eriti ägedad olid abstraktsevõitu kujundid, mis väidetavalt kujutasid müütilisi elukaid. Kõige suuremat kahju sellele paigale tekitas aga kahvanäost ajaloolane, kes arvas, et kõige parem viis selle ajaloolise väärtuse säilitamiseks oleks
need joonistused siit välja raiuda ja muuseumisse viia. Nii ka päris mitmete joonistustega juhtus ning neid eemaldatud pilte ei olnud mitte vähe – kõrvalolevalt pildilt on see hulk näha, punktiiriga ümbritsetud joonised on kõik kuhugi Uus-Meremaa muuseumitesse ära taritud. Kui see ajaloolane oleks olnud zooloog, siis viimast hiidmoad kohates oleks tal kindlasti olnud briljantne idee lind maha lüüa ja sellest topis teha.
Kui ajaloolased välja jätta, siis omajagu on galeriidele kahju teinud ka kariloomad ning nendele sarnase IQ-ga inimloomad.
 |
| Mingine mereelukas |
Kariloomadele meeldisid sellised ulualused täpselt samadel põhjustel miks ka inimestele – kui päike lajatas liiga kõvasti või siis tundus vihmavaling ülemäära jõuline, oli kaljueendisse pakku pugemine lihtne ja kättesaadav lahendus. Ja ega lehm ei vaata, kas ta oma tagumikuga nüüd juhuslikult mõne peremeesliigi veidra kritselduse vastu läheb. Piiratud
 |
| Kaasaegsemad joonised |
mõttevõimega inimloomad on muidugi hullemad, sest loom ei tee meelega, vaid kogemata, aga kirjalik avaldus a la „Goga bõll zdess“ on siiski sihilik (mõtestatud mitte, aga sihilik) tegevus. 1930.-tel ja ka 70.-tel püüti neid väärtuslikke paiku ka esimest korda taraga kaitsta, kuid alles 90.-tel loodud viimane versioon osutus edukaks. Samas sihikindlaid inimamööbe leidub ka tänapäeval – mõned aastad tagasi üritas üks
 |
| Kaljutuvi |
sakslanna Marawhenuas võrgu äärest läbi pugeda, et instasse ägedat pilti saada. Õnneks jäi ta vahele, aga kahjuks talle seal kivi pähe ei kukkunud.
Kokowai ehk punane ooker (põletatud punane savi) on olnud allikaks punasele värvile ning musta värvi joonised on enamasti tehtud söe ja millegi muu segust. Sellised pikad ja looklevad, poolabstraktsed, punased maalingud on regiooni esindusmaalingud. Mõnes kohas leidub sarnaseid veel, kuid need on oluliselt lühemad.
Kui nüüd ajalugu kõrvale jätta, oli see Takiroa ka niisama vahva paik
 |
| Veel tuve |
vahtimiseks. Sealsed lubjakivi kaljud on ilma poolt niivõrd kaunilt räsitud, et ka neid võis põhimõtteliselt pidada kunstiteosteks. Eemalt vaadates meenutasid meekärgesid, sest kivi värvus oli peamiselt selline beežikas-kollakas ning kogu kaljusein oli auke ja vagusid täis. Mitmes kohas oli näha ka seda, et seina küljest on aegade jooksul ka suuri lahmakaid lahti murdunud,
 |
| Austraalia suitsupääsuke |
viimane suurem varing oli aastal 2010.
Need õnarused ja augud olid aga osati täidetud lindudega, kes nõudsid jõuliselt enda ülespildistamist. Jõulisus seisnes selles, et nad olid nähtaval ja objektiivi laskeulatuses. Arvestades keskkonda, olid ka kaadrid kaljutuvidest (kes näevad välja ikka üsna sarnased suvaliste linnas kohatavate tiibadega rottidega) üsna
 |
| Topelt ei kärise |
vahvad. Tuvid muide on taas üks liik, mille eurooplased oma kodumandrilt kaasa tassisid. Mitte selleks, et nende vaatamisel silm puhkaks ja kodu meelde tuleks, vaid selleks, et vabal ajal kedagi lasta oleks. Uus-Meremaa linnud väga ei viitsinud ju teatavasti lennata ning said üsna kähku otsa kah. Tuvidega seda probleemi ei teki.
Teine liik oli ka tuttava näoga, kuid teaduslikus mõistes siiski Euroopa omast erinev. Austraallased ja kiivid kutsuvad teda teretulemast-pääsukeseks, ametlik ülemharjukeelne nimi on aga Austraalia suitsupääsuke. Inglise keeles on ta welcome swallow seepärast, et Lõuna-
 |
| Tavaline lind põnevas keskkonnas |
Austraalias on need linnud kevadekuulutajad. Vastupidiselt tuvidele ei ole neid keegi siia toonud ega kutsunud, vaid pääsukesed on ise tee üles leidnud ning arvanud selle paiga sobivaks elukohaks.
Edasi läks sõit Omaramasse ning see üle 70 kilomeetrine sõit piki Waitaki jõe kallast oli ka kogu reisi kõige vihmasem hetk. Kuna me olime teel paikadesse, mis pidid olema väga kaunid looduslikud vaatamisväärsused, siis veidi tuska see ladistav vihm tegi, kuid samas
 |
| Ahuriri jõe säng |
säilis lootus, et äkki nendes kohtades ei saja. Suundusime ju mägisemasse piirkonda ning mägedes võib ilm muutuda iga kurvi taga.
Omarama külake ise oli täiesti mittemidagiütlev paik, kuid selle lähedal asuvad Omarama savikaljud tundusid vähemalt piltide järgi olevat küll sellised vaatamisväärsused, mida sooviks oma silmaga kaeda. Selleks, et sinna jõuda, pidime aga saama teisele poole Ahuriri jõe sängi, mis selles
 |
| Kuulsate savikaljude lihtne naaber |
paigas oli lausa 4 kilomeetrit lai. Kuna see säng oli antud momendil enamasti kuiv, siis vaade üle kuivanud jõe vihmarõskete mägede suunas tekitas vägevaid vaatepilte. Kohati oli selline tunne nagu oleks kõrbesse sattunud. Pilvehägus tehtud maastikufotod on enamasti palju põnevamad kui klaari ilmaga tehtud ülesvõtted, sest kõik see valgusemäng ja vaevu aimatavad kontuurid annavad vaid müstilisust juurde. Mingites kohtades töötab muidugi ka sinine taevas väga hästi, kuid selle kõrbelise mulje tekitamisel aitasid tummised vihmapilved küll kõvasti kaasa.
Omarama savikaljud asuvad eramaal ning selleks, et nendeni jõuda, tuli
 |
| Hakkab looma |
sõita lisaks ka ligikaudu 8 kilomeetrit erateel. Erateele sissesõitmise tasu oli 5$ ning seda küsiti selle tee väravas. Küsimine on antud kontekstis muidugi tinglik väljend, sest teeotsas asuva väravaposti küljes oli silt umbes sarnase tekstiga, et ole nüüd tore inimesetükk ja jäta siia karpi 5 dollarit. Ning tõepoolest oli sinna posti külge naelutatud väike karbike, kus olid mõned viiekad ka sees. Veidi kõhklevalt (minu arust) oli sinna sildi lõppu veel lisatud, et kaamerad jälgivad, et kas sa ikka teed nii, kuid vaadates sel lagedal väljal veidi ringi ning nägemata isegi ühtki potentsiaalset kohta, kuhu kaamerat kinnitada, jäin selle väite uskumisega veidi jänni.
Aga meie peades ei tekkinud seda mõtet, et kas maksta või mitte. Arutlesime hoopis selle üle, et kas sellise vihmaga on meil üldse mõtet neid savikaljusid otsima minna. Pärast maksame viieka, sõidame edasi-tagasi 15 kilomeetrit ning tegelikult ei näe midagi. Konkreetselt antud paigas väga ei sadanud, kuid nagu piltidelt näha, olid ümberringi üsna lihavad pilved. Lõpuks otsustasime, et käime ikka ära kui nii kaugele on tuldud. Kes teab, millal me jälle siia satume. ☺
Viskasime viieka karpi, avasime värava ja sõitsime sisse. See karbike siin värava taga iseloomustab väga hästi seda ühiskonda. Ja siinsete inimeste usku teiste ilmakodanike headusesse. Mõeldes, et kas selline süsteem toimiks ka Eestis, siis minu üsna
 |
| Omarama savikaljude lähivaade |
kindel hinnang sellele on homeeriline naer. Ning mitte selline väike pahvak, vaid päris mitu minutit kestev. Ja see on tegelikult väga kurb. ISEGI, kui see karp oleks ümbritsetud igast küljest väga selgelt nähtavate kaameratega ning anum ise terasest ja mitme tugeva lukuga suletud, olen üsna veendunud, et kui keegi juhuslikult sinna raha sisse poetab, siis on tundide küsimus, kui see „tasuta sularahaautomaat“ lõhutakse ja rahast
 |
| Vaated vihmastele mägedele |
vabastatakse. Pannakse ju pihta ka annetuskarpe, mis asuvad kaubakeskuste mustmiljoni kaamera ja inimese vaateväljas ning turvamehe liipamisraadiuses. Asi siis kusagil teeotsas mingi karbike ära lõhkuda, sest mis ripakil, see ära. Eks?
Sõit mööda seda erateed oli väga meeldejääv. Autoremonditöökodades võetakse sellise asja eest raha ja nimetatakse amortisaatorite testiks. Hämmastavalt ideaalselt oli see tee treppi sõidetud ja praktiliselt kõik need 7 kilomeetrit (ja siis sama palju tagasi ka). Maksimaalselt sai sõita kolmekümnega, sest kui oleks kiiremini uhanud, oleks meie armas, aga vanaldane Toyota sinna teele ka jäänud. Aga kohale me jõudsime ning selle sündmuse tähistuseks paitasid
 |
| Mitmevärvilised ja -kihilised kaljud |
meie põski taas ka päikesekiired. Taevas päris pilvituks ei muutunud, aga siniseid laike oli peakohal siin-seal näha.
Vaatepilt oli vinge! Meenutas veidi Rummus asuvat aherainemäge, kuid vastupidiselt kodumaisele vaatamisväärsusele, olid Omarama savikaljud loodusliku tekkelooga. Mudast, savist ja kruusast koosnevad mäed märgiti maha ja ehitati üles mõne miljoni aastaga sellesama Ahuriri jõe
 |
| Meie lõunasöögi taustapilt |
poolt ning kõik see kraam pärines lähedal asunud liustikelt. Vihma kartuses me väga pikka matka sinna kaljude vahele tegema ei hakanud, kuid elamuse saamiseks ei peagi nende otsas turnima või käega puudutama. Piisas vaatamisest ning et mõne aasta pärast saaks selle hetke paremini meelde tuletada, tegime ka pilte. Ning pilte siis igas suunas – kui ühel pool olid need vagudega kaljud, siis teistes suundades paistsid lai Ahuriri jõesäng ning
 |
| Aafrikalik maastik |
kaunivormilised mäed. Ning kuna valgusolud muutusid pidevalt, siis sai klõpsutatud päris palju, sest valguse ja varjude mäng töötas sellel maastikul ikka muljetavaldavalt hästi. Vastavalt sellele, et millisest pilvepraost päike parasjagu läbi paistis, muutsid värvi ja tonaalsust ka ümberkaudsed künkad. Et seda kõike veelgi rohkem nautida, parkisime suurele teele tagasisõidul auto korraks jõe äärde ning tegime selle National Geographicu väärilise live-loodussaate taustal ka kerge eine.
Edasi viis meid sõit Twizeli linnakese suunas ning seda sõitu iseloomustas lai org (mille keskel jooksis tee) ning mõlemal pool seda palistamas mäed (mis muidugi on loogiline ja vastab oru definitsioonile). Vasakul käel olid teravatipulised Lõuna-Alpid ning teisel pool mõnevõrra laugemad kuplid. Seda, et see paik on avar, aga samas ka kaunis, jäi kunagi silma ka Peter Jacksonile, mistõttu on see org järgmine paik meie reisuteel, mis ühtib „Sõrmuste Isanda“ võttepaigaga.
Twizeli ümbrus on tõesti maagiline koht, sest selge ilmaga kõrguvad silmapiiril Uus-Meremaa kõige kõrgemad tipud ning Aoraki/Mount Cook nende hulgas. Seetõttu pole ka imekspandav, et siin filmiti stseene nii „Sõrmuste Isanda“ kui ka „Kääbiku“ tarbeks. Alustades varem filmitust, siis siinsetel tasandikel võeti üles võimsad Gondori lahingustseenid, mille lõigukest näeb näiteks siin. Tundub, et siis oli suurem rõhk selle suure lagendiku ära kasutamises, kuigi ka mägesid on taustal paista. Siiski varjutavad eriefektid ja digitaalselt üles ehitatud keskkond siinse naturaalse õhustiku.
 |
| Valguse ja varjude mäng |
Kääbiku puhul aga võeti teine lähenemine ning filmis „Kääbik: Ootamatu teekond“ kasutati seda just looduslikku keskkonnana, kus päkapikud orkide ja wargide eest ära lippavad, lumised mäetipud kenasti seda pahalaste ilgust balansseerimas. Stseeni võib vaadata siin ning väikest killukest sellest, kuidas seda kõike üles võeti, võib kaeda siin.
Pukaki järve äärde jõudes me nii kaunist vaatepilti küll ei näinud, kui siin eeltoodud klippides paista oli, sest pilvekate oli mägede tipud maha nüsinud, kuid järve põhjapoolses otsas (kuhu sobivalt on Aoraki/Mount
 |
| Pukaki järv |
Cook püsti pandud) oli kohati ka lumiseid nõlvasid paista. Mitte et see türkiissinine järv ja justkui joonlauaga tõmmatud pilvepiir oleksid silmale vaatamiseks nilbe kombinatsioon olnud, ikka päris kena oli. Pukaki väga suur järv ei olnud, kõik kaldad olid kenasti igalt poolt paista, kuid just see värvus oli see, mis paelus. Nagu teisel pool mäeahelikku
 |
| Joonlauaga tõmmatud pilvepiir |
nähtud sama värvi jõgede puhul, on järve Kariibi merd meenutava värvuse taga nn liustikutolm ehk siis hästi peenike, hele kivitolm, mis mägedest siia veekokku jõudnud on.
Selle järve põhjanurgas, otse mägede jalamil paiknes aga Kääbiku filmi Järvelinn. No see oli see paik, mille naabriks juhtus olema üks iidne päkapikkude kullamägi, mida valvas keskmisest kogukam ja keskmisest
 |
| Vahvat värvi vesi |
palju soojema hingeõhuga linnuke. Kuigi siin tuleb jälle ära mainida see, et rõhuv osas sellest linnast oli siiski üks suur arvutiefekt – nii majad, kanalid kui ka inimesed. Ja väga palju stseene filmiti kokkuvõttes stuudios. Samas see ümbrus, kus Järvelinn asus, on filmis ikka üsna suures osas päris. Välja
 |
| Vaade Aoraki / Mount Cooki suunas |
arvatud siis see põhielement ehk Erebori mägi (tuntud ka kui Üksildane Mägi), mille sees eelmainitud tiivuline siis pikutas. Sellise kujuga mägi oli vaja Aoraki asemele arvutis teha. Teatud välivõtteid siin siiski tehti ning ega ma poleks paremat paika Järvelinnale suutnud välja mõelda. Kui võib-olla naabruses asus Tekapo välja arvata. Või Wanaka järv veidi lõuna pool. Või Wakatipu Queenstowni lähedal. Ok, Uus-Meremaal on päris mitu sellist järve, mis
 |
| Kusagil seal see Järvelinn asub |
asuvad mägede taustal ning mis kaldal seistes panevad labiilsema närvisüsteemiga inimesed vaimustusest kiljuma.
40 kilomeetri kaugusel asuv Tekapo järv oligi meie järgmine
 |
| Teel Tekaposse |
peatuspunkt. Võta üks ja viska teist, ütleks selle kohta. Järjekordselt mäed, türkiissinine vesi, lummavad vaated ja nii edasi. Blaa-blaa-blaa. Kui saaks öelda, et ohoo, näe mäherdune rõve solgiauk, siis veel kellelgi tõuseks kulm üles ja imestaks, aga no mida sa selliste postkaartide kohta enam oskad öelda? Seetõttu mainingi lihtsalt ära, et käisime ja vaatasime ja pildistasime ning kõik.
 |
|
Pärast Tekapo järve vaatamist oli aga aeg sealmaal, et tuli hakata Christchurchi poole sõitma, kui tahta mõistlikul ajal kohale jõuda. Ots oli päris pikk – üle 220 kilomeetri ning GPS ütles, et kolm tundi läheb ära. Esimese saja kilomeetri kohta oli kaks varianti – tavaline tee või maaliline tee. No valisime loomulikult siis selle maalilise ja algus oli tõesti nagu lubatud. Kuid kui mõnikümmend kilomeetrit oli rataste alt läbi ludistatud, läks asi natuke käest ära. Tahtmata kuidagi solvata Raplamaa loodust, siis tuleb tunnistada, et ühel hetkel oli kogu see ümbrus üks paras
 |
| Tekapo järv |
raplamaa – tasane maastik, ümberringi ainult põllud ja karjamaad ning puuliikidest hakkasid silma peamiselt kuused ja kased. Misasi see siin nüüd maaliline on? Samas… Võib-olla selline tee, kus üks lummav vaade ajab teist taga, on uusmeremaalaste jaoks täiesti tavaline. Seda lausa eeldatakse, et autoaknast välja vaadates näed ainult National Geographicu kunstfotosid. Aga kui sa sõidad mitukümmend kilomeetrit
 |
| Ei olegi nagu midagi öelda... Ilus vaade? |
mööda sellist teed, kus tõesti pole midagi vaadata – vaat see on alles vaatamist väärt tee!
Kaks asja jäi sellest paarisajast kilomeetrist meelde. Esiteks sain lõpuks pildile ühe omamoodi linnu, keda juba mõnda aega olin jahtinud – vaatad otsa, ütled, et vares, vaatad sulgede värvikombinatsiooni, ütled, et on harakas. Eesti keeles on selle linnu nimi suurleigar, kuid hares või varakas sobiks siiski paremini. Tema käitumine oli ka pigem harakalik, sest juba puhtalt selle mõtte peale – „näe, lind, võiks pilti teha“ – pani leigar tavaliselt ajama. Nüüd siin lõpuks leidsin ühe isendi, kes kannatas paar klõpsu ära. Lähemale ta kahjuks hiilida ei lasknud, seega ainsateks suurleigari piltideks tervelt reisilt jäidki need üsna keskpärased ülesvõtted. Samas lindu ise leidus päris tihedalt igal pool.
Teine mälestusväärne hetk oli see, kui naine ütles, et vaata, Pirita tee, varsti oleme kodus. Lasin momentaalselt peast läbi viimati söödud asjad, et lähimas haigemajas kiiresti saaks öelda, et mis võis sellise mürgistuse ja hallutsinatsioonid tekitada.
 |
| Veel Tekapot |
Aprikoosid jäid pesemata? Pestitsiidipallides oli liiga vähe viinamarju? Aga siis jäi mu pilk pidama selle sildi peale, millele naine oma näpuga näitas ning palun väga – „Te Pirita, 18 km“. Sõidad poolteist päeva jutti
lennukiga ja siis veel 2 nädalat autoga kogu aeg kodust eemale (vähemalt enda arvates) ja lõpuks oled oma kodumajast vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. ☺ Ning kummalisel kombel oligi see Te Pirita peaasjalikult üks tee, mis viis punktist A punkti B, mingit asulat üheski otsas ei olnud. II MS ajal oli siin asunud üks pommitajate salajane sõjaväebaas, mida ühelgi kaardil ei olnud, kuid tänaseks on kõik need alad asendunud põldudega. Võib-olla just seetõttu, et seda lennuvälja ühelgi
 |
| Tõestus, et ma ei mõelnud seda välja |
kaardil ei olnud ja see lihtsalt unustati ära? Aga see on nüüd siis internetist kaevatud info, me suurelt teelt Pirita poole siiski ajama ei pannud, tahtsime ikka veel Uus-Meremaal edasi seigelda. Pirita muide tähendab maoori keeles ühte kohalikku vääntaime.
Siis veel veidi sõitu ja olimegi Christchurchis. Ilm oli täiesti ära
 |
| Suurleigar |
klaarunud, kuid temperatuur oli jahedapoolne – veidi enne kella 9-t oli õues vaid 18 kraadi. Earnslaw motell asus kohe suure magistraali ääres (toad olid teest veidi eemal, seega müraga probleeme ei olnud). Registratuuris võttis asi taaskord veidra pöörde, sest omanik klõbistas arvutit ja küsis korduvalt näha minu broneeringukinnitust booking.com-st. Hetk pärast seda, kui ta ohkas ning murdsekund enne, kui ta suust sõnad tulid, sain aru, et ajalugu (st eilne õhtu) kordub. Ning sisetunne (olgu ta neetud!) tõepoolest kahjuks ei petnud - taaskord oli broneerimissüsteemis olnud mingi jama ja tänaseks ööks oli broneeringuid rohkem kui tube. Kui keeruline saab olla ehitada üles süsteem, mis reaalajas kontrollib konkreetse päeva vabade tubade arvu? Vastan ise – väga lihtne on, ma usun, et saaksin ka hakkama, kui mõned tunnid tegeleda viitsiksin.
Õnneks
 |
| Earnslaw toa üks magamistubadest |
enne, kui viha ja meeleheide lauseteks formeerusid, teatas omanik, et mina tõmbasin seekord pika tiku. Üks tuba oli veel vaba ja kuna me jõudsime siia esimesena, siis see tuba on meie. Ja number 10 toa kohta tuli veel kommentaar, et see on kõige vaiksem tuba motellis. Veidi oli kahju neist, kes veel pärast meid tulemas on, kuid see mure
 |
| Elutuba |
lahtus kiirelt ja suuresti aitas sellele kaasa ka rõõmurullist omanik, kes oma probleemide üle mõõdutundetult nalja heitis. Näiteks ütles, et kui ta motelli sildi kiirelt maha kruvib, siis need potentsiaaled pettunud kunded ei leia ju teda üles ja probleem lahendatud. Ning viimase lahendusena hakkab ta tegema nägu, et ta ei saa inglise keelest aru (naine oli hiina päritolu), lisades, et loodetavasti pole tegu hiina turistidega, kes veel tulemas on.
Tuba ise oli jällegi korter kolme toaga. Lisaks veel köök ja pesuruum. Suures elutoas olid diivan ja telekas ning kahes magamistoas oli kokku 4 magamiskohta. See polnud loomulikult ultramodernne, vaid pigem siit-sealt veidi väsinud, kuid kõik oli puhas ning sellest meile piisas. Raha küsiti 315$ (215€) kahe öö eest, mis on Uus-Meremaa suuruselt kolmanda linna kohta päris hea hind.
Kuna olime (suhteliselt) suures rannikulinnas, siis naisel läks kohe hammas verele mereandide suunal. Netis surfates selgus karm tõde, et enamus söögikohti on peale üheksat õhtul suletud. See tundub natuke kummaline, aga no riigiti on restoranikultuur maailmas ikka väga erinev. Kui Argentiinas läheb restodes elu lahti südaöö paiku, siis Uus-Meremaal tundub pendel olema teises äärmuses. Õues on pime, poed on kinni ja Aktuaalne Kaamera hakkab – selleks ajaks peab tööinimene juba kenasti kodus olema, mitte linna peal näljase näoga ringi käima.
 |
| New Regent Street |
Seega laiendasime otsingut nii, et ei piiranud söögikohtasid pakutava söögivalikuga ning hoplaa! - telefoni kesklinna kaardile tekkiski mitu mummu, mis tähistasid peamiselt grillrestorane. No selge siis, ajasime tojotsile hääled sisse ning põrutasime kesklinna suunas. Muidu ülemäära rahvast tänavatel ei paistnud, vaid kesklinnas jõe kaldal toimus mingi üritus. Üks osa jõekaldast oli valgustatud ja inimesed liikusid küünalde ning lilledega. Põhjus, miks see nii oli, selgus alles pärast motellis guugeldades. Teatavasti toimusid aastatel 2010 ja 2011 Christchurchis 2 väga suurt maavärinat, millest viimases hukkus peaaegu paarsada inimest ja sisuliselt kogu kesklinn hävines. See hävitustöö leidis aset 22. veebruaril 2011. Kui te nüüd vaatate tänase postituse pealkirjas olevat kuupäeva, siis… jah, me jõudsime Christchurchi täpselt selle suurima maavärina kuuendal aastapäeval. Ning selle puhul avati jõekaldal ka memoriaal hukkunutele. Aga sellest ja ka maavärinatest täpsemalt juba ülehomses postituses.
Tsentrisse kohale jõudes hakkasime siis neid kaardil näidatud „mumme“ otsima ja… tühjagi! Mitte, et restoranid oleks suletud olnud, ei – mitmetes kohtades polnud isegi neid maju enam olemas. Google polnud 6 aastaga suutnud oma kaarti ära uuendada ja suunas meid kohtadesse, mida ammu ei eksisteerinud. Ja kuna kesklinn oli suuresti üks ehitusplats, mitte koht, kus rahvas aega veedab, siis oli tõsiseid raskusi üldse mingigi koha leidmisega, mis lahti oleks. Lõpuks päris keskuse keskuses
 |
| Grilltulnukas |
leidsime New Regent Streeti ja selle ääres oleva „Casa Publica“, mille köök oli poole ööni (loe: kümneni) lahti. New Regent Street on muide ka üks linna vaatamisväärsusi. See Hispaania stiilis tänavajupp on korduvates maavärinates kannatada saanud (viimati 2016 aasta Valentinipäeval), kuid on alati kiirelt taastatud ja erineb selgelt tavapärasest Uus-Meremaa „kastikujuline-maja-on-kõige-praktilisem“ arhitektuurist.
Õnneks ei tähendanud see hiline lahtiolek seda, et tegemist oleks hiliste peoliste burksiabiga, vaid menüü oli vägagi põnev. Naine sai siiski mereandidega käe valgeks – võttis grillitud kalmaarid ja krevetid (soovis küll homaari, aga seda pakkumises polnud) – ning minule hakati ette valmistama grillitud veiseliha punase sibulaga. See, kuidas toitu serveeriti, oli juba kiiduhõiskeid väärt – mõlemad road toodi lauale ühe suure metallist kaadervärgiga, mille küljes rippus siis tuline grillvarras. Naise kalmaarid olid veel eriti efektsed oma kombitsatega. Nende suurepäraste grillroogade kõrvale serveeriti mingil põhjusel teatud veidrat pudi (mida nimetati quinoa-mustade ubade ja veel millegi seguks), mis sööginaudingut päris kindlasti ei tõstnud, aga selle eest viis keele alla kahe peale võetud värske salat avokaado, tomati ja rohelisega. Ehk siis kokkuvõttes vägagi positiivne söögielamus ja selle õhtusöögiga tegime vist ka selles mõttes ajalugu, et suutsime tellida Uus-Meremaa söögikohas maitsvad eined, mis ei sisaldanud endas ei saia ega ka kartulit.
Õhtul motellis telekat vaadates selgus, et terve tänane päev oli Christchurchis toimunud erinevaid mälestusüritusi ning see jõekaldale rajatud memoriaali avamine oli vaid üks nendest. Maori TV aga andis teada, et Põhjasaarel algas Te Matatini National Kapa Haka (lühemalt lihtsalt Kapa Haka) festival, kuhu me oleks soovinud ka minna, kuid ajakava kuidagi ei klappinud – meie piletid Põhjasaarele olid samaks päevaks, mil see festival läbi sai.
Iga 2 aasta tagant toimuv maooride pidu on sarnane meie laulu- ja tantsupeoga – igast maanurgast tulevad erinevate maoori hõimude liikmed kokku ning siis tantsivad ja laulavad nii, kuis oskavad. Erinevus tuleb sisse vaid selles, et festivali viimasel päeval kuulutatakse välja ka võitja. Ehk siis osalevad grupid peavad esitama tantsu- ja laulukavad, mida hinnatakse – toimuvad eelvoorud, play-offid ja lõpuks finaal, mille võitja saab kaheks aastaks Toa Whakaihuwaka tiitli. Tegelikult oleks ju päris lahe, kui näiteks laulupeo viimasel kuulutatakse välja, et seekordse Laulu- ja tantsupeo üldvõitja on Nuia põhikooli taidlusrühm „Liipavad laululuiged“, kes siis järgmised aastad naudib superstaaridele väärilist kuulsust. Või tegelikult mitte, laulu- ja tantsupidu las olla ikkagi koht, kus eestlane ei pea olema kuidagi naabrist parem.
Aga Kapa Haka esimese päeva kokkuvõttega me ka tänase päeva enda jaoks lõpetasime. Kell oli tegelikult juba kaugelt üle südaöö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar