06.03 - Auckland

Kuna oli tõepoolest viimane selline reisipäev, kus meil oli võimalus tutvuda Uus-Meremaa vaatamisväärsete paikadega, alustasime varakult – äratus oli pandud 7.30 peale. Hommikusöögi kõrvale vaatasime uudised ja tänane peateema oli seotud Maooripartei ning maooridele Uus-Meremaa parlamendis tagatud 7 kohaga. Juba poolteist sajandit on parlamendi 120-st kohast vähemalt 7 kindlustatud maooridele ehk siis nendele seitsmele kohale saavad pretendeerida vaid need, kellel on esivanemate hulgas maoore. Kui viimastel valimistel on rahvuspõhine Maooripartei neist alati mitu tükki endale saanud, siis selle aasta valimistel (mis toimuvad sügisel) võib juhtuda nii, et suurparteid (Rahvapartei ja Tööpartei) võtavad need kohad endale, sest Maooripartei sees on mingid vastuolud ning maoorid ei viitsi enam neile hääli anda.

Teine oluline teema oli tüüpiline läänemaailma probleem – elanikkond vananeb, inimesed elavad kauem, neid on rohkem ja tänane pensionisüsteem ei pea vastu, kui midagi ette ei võeta. Seega kaalutakse Uus-Meremaal pensioniea tõstmist 67 aasta peale.

Veerand üheksaks olid aga kakaod joodud, muffinid söödud, uudised teadmiseks võetud ning vaim minekuvalmis. Kolmveerand tunni pärast pidime olema Apexis oma autot tagasi andmas ning kuigi kilomeetreid oli sinna vaid 15, siis akna taga käis esmaspäeva hommik ja meil puudus igasugune teadmine, et mida hommikune tipptund Aucklandis tähendab. Pealegi - teel sinna tahtsime veel oma kompsud ka tänasesse hotelli (sama, mis reisi kahel esimesel ööl - Quality Hotel Parnell) ära viia ja see võis ka aega võtta. Senine kogemus ja tähelepanekud viitasid sellele, et suuri ummikuid ei tohiks olla (sest me polnud kordagi neid näinud), kuid kunagi ei tea. Viimati olime ju siin linnas ligikaudu kuu aega tagasi, mil lastel oli veel koolivaheaeg ning õues hoogne suvi.

Aucklandi panoraam

Esimesed 10 kilomeetrit läksid lennates (samas kiirusepiiranguid arvestades) ning paistis, et veerand tunniga oleme platsis. Siis aga jõudsime kesklinna vahetusse lähedusse ja seal hakkas täiesti täisväärtuslik tipptunni ummik. Auto autos kinni, kõik read hõivatud, liikumine minimaalne. Meie kahjuks töötas veel ka asjaolu, et olles mittekohalikud, ei tabanud me alati õigeimat rida valida ning seisime ka seal, kus tegelikult oleks olnud mõistlik valida kõrvalrada. Ühesõnaga munesime seda viite kilti ligikaudu kolmveerand tundi (see sisaldas ka kohvrite ära andmist hotelli) ja jõudsime Apex Car Rentalsi kontorisse veidi peale üheksat. Auto oli korralikult tolmune nii väljast kui seest, sest 3,5 nädalat sihtotstarbelist kasutamist oli selja taga. Aga pesulasse ka ei viitsinud minna, sest niikuinii nad puhastavad auto siin ise ära ja veidi oli meeles ka see konarlik auto  kättesaamine.

Vastupidiselt auto kättesaamisele käis ära andmine kiirelt. Töökoja onkel vaatas kogenud professionaali pilguga mitme meetri pealt üle, et suures plaanis on auto vist sama värvi, mis väljastamisel ning enamus ratastest tunduvad ka all olevat. Tähelepanelikumalt kontrollis vaid, et paagis oleks kokku lepitud hulk kütust (oli) ning väljastaski papri, et kõik on korras ja pretensioone pole. Sellelt saime teada, et kokku olime selle Corillaga läbi kärutanud ligikaudu 6200 kilomeetrit, pole paha!

Scotti hütt

Kokkuvõttes võib Apexiga ikkagi rahul olla, sest kuigi esialgu oli teenindus väga eestlaslik (osavõtmatu ja aeglane) ning saime natuke teistsuguse auto, kui broneerisime, siis tegelikult said kõik sõidud kenasti sõidetud ja nende pakutav hinnatase on ikkagi suurusjärgu võrra väiksem kui suurtel konkurentidel. Julgen soovitada küll.

Nüüd, kui olime sõiduvahendist ilma jäänud, tuli kiirelt teine hankida, et oma päevaplaani esimesse kontrollpunkti jõuda. 11 NZ$ eest aitas hädast välja uberijuht Parveen, kes viis meid linna servas asuva „Kelly Tarlton’s Sealife“ akvaariumikeskuse ukse ette. Ühtlasi näitas Parveen, kuidas

Sissepääs läbi pöörleva tunneli

Aucklandi ummikutes tuleb sõita. Hiljaks jäi oma õppetunniga. Kohale jõudsime pool kümme, mis juhuslikult oli ka kellaaeg, mil see lõbustusasutus oma uksed avab. Piletid (2 x 31 NZ$) olime ära ostnud eile õhtul, sest nii säästsime 8 NZ$ per naase ning piletisabas (mis oli küll üsna olematu) seismise aja.

Väljanäitus algas Briti polaaruurija Robert Falcon Scotti Anatarktika ekspeditsiooni majakese eksponeerimisega. Enamus sellest oli loomulikult butafooria, kuid mõned esemed pidid väidetavalt olema ka autentsed. See kiosk säeti originaalis üles aastal 1911 „Terra Nova“ ekspeditsiooni jaoks, mille tulemusel tuli Scott Lõunanaba avastamisel

Tiimiujumine

auväärsele teisele kohale ning ühtlasi jättis sinna külmale mandrile ka elu. Ehk siis mitte just kõige lõbusam reisike ning see väike majake oli siis tema viimane kokkupuude permanentse eluhoonega. Suuruse mõttes oli see näidiste saal kindlasti üle pingutatud, sest tegelik onu Scotti onnike oli vaid 15x7,5 meetrit suur.

Järgmises ruumis, kus klaasi taga ujusid pingviinid, saime teada, et

Viirastus

antud kompleks on peamiselt mõeldud lastele. Sellekohase vihje andis kohale jõudnud esimene lasteaiarühm (paljudest), mis siis pingviine nähes üksmeelselt ja korrapäraselt pööraseks läks. Kõrged detsibellid ja veel kõrgemad helisagedused suutsid meid tabada üsna ootamatult ning lastekisa saatel möödus enamus meie ülejäänud ringkäigust.

Aga pingviinide ala oli tegelikult lahe, sest lisaks suurele akvaariumile oli

Kaalujälgija

neile eraldatud ka üsna ruumikas, lumine saal, kus lindudel avanes peaaegu 360-kraadine võimalus uudistada neid külastama tulnud inimesi. Loodetavasti olid klaasid paksud ning siiapoole jäävat melu pingudeni väga palju ei jõudnud. Ühe suure perena elasid selles Jäämaailmas Kuningpingviinid ja Eeselpingviinid (Gentoo penguins). Väidetavalt on tegemist maailma suurima pingviinikoloonia väljapanekuga, seega teoorias neil ei tohtinuks seal ruumipuudust olla.

Tundus küll, et nad on oma eluga suhteliselt rahul – kes tatsas ringi, kes ujus, kes lasi liumäest alla ning kes passis niisama neid veidraid tiibadeta linde seal klaasi taga. Üks

Pingumaa

eriti kaasaegne ja iseteadlik eeselpingviin oli aga selgelt kaalujälgijate sekti liige, sest ta seisis keset ruumi oleval kaalul ja muudkui passis oma näitu – 4 kilo ja 520 grammi. „Kurivaim küll, oleks ma selle ühe kala jätnud söömata, oleksin ma kindlasti alla nelja ja poole! Või äkki kaal valetab? Ei, samas praegu on tegelikult hästi, sest keskmine eeselpingviin pidi kaaluma 5-7 kilo, seega ma olen ikka selgelt paremas seisus kui need üleaedsed pekikuubikud.“

Eeselpingviinid on maailma kiireimad pingud ning võivad vee all

Kummituslikud millimallikad

vuhiseda kuni 40 kilomeetrise tunnikiirusega. Tuleb vaid loota, et nad seda rekordit siin akvaariumis ületada ei proovi, sest sellisel juhul saab see ujumine küll väga kiirelt otsa. Ujula on küll suur, kuid mitte nii suur, et jõuaks suure hoo üles saada (ja pärast oma viga mõistes ka pidurdada).           

Üks uskumatuid väljapanekuid oli suurde akvaariumisse pistetud hiidkalmaari tita topis. Kui poleks näinud, ei usuks. Samas… nägime, aga ikka on raske uskuda. See beebi jäi kalavõrkudesse 2006. aasta kevadel, Lõunasaare lähistel ning ma usun, et kalamehed olid üsna üllatunud („Toho till ae…“). Antud aastane põngerjas oli nimelt üle 8 meetri pikk ning kaalus 100 kilo (pidi titel aga isu olema…). Kombitsate pikkus ulatus 5-6 meetrini. Kuigi ta asus kenasti klaasi taga ja eluvaim oli merekoletisest

Hiidkalmaari beebi

(see sõna iseloomustab elukat kõige paremini!) väidetavalt ammu lahkunud, oli seda siiski seal pimedas ruumis veidi kõhe vaadata. Ausalt öeldes olime sinnamaani oma elu ära elanud teadmisega, et sääraseid mereelajaid võib kohata ainult Hollywoodi filmides või Jules Verne’i raamatutes. Aga võta näpust! Maailmameres elavad kuni 13 meetrised (mõnede väitel isegi üle 20 meetrised) ja veerandtonnised kalmaarid, kes elavad „kurat-teab-kui-kaua“, kuid tõenäoliselt vaid 5 aastat. Miks nii ebalev? Aga sellepärast, et esimest korda saadi elus hiidkalmaar pildile alles aastal 2002 (sest ta oli ühe Jaapani sadama

Kerakala

kaikonstruktsiooni kinni jäänud) ning oma loomulikus keskkonnas aastal 2004. Esimene video on aastast 2012.

Kusagil poole maa peal tuli enamuse külastajate põhiatraktsioon – joonistamisruum ja mängunurk. Seal asusid ka kerakalade ja Austraalia kõblasninade (inglise keeles on nimi oluliselt jõulisem – elephant shark) akvaariumid. Üks selle ruumi seinadest oli klaasist ja avatud otse merele. Ning kuna tuba on merepinnast allpool, võib tõusu ajal akna taga näha päris mereelu. Hetkel oli mõõn, seega sai imetleda paljastunud merepõhja ning Aucklandi kesklinna vaadet.

Sõidulindiga akvaariumialune

Meie jaoks oli tipphetkeks akvaarium, mis oli paigutatud jalutusradade kohale. Ning jalutusrada oli veel jaotatud pooleks – ühe poole peal oli tavaline põrand, kus said kõndida, aga teisel pool oli lint, mis vaikselt liikus. See oli äärmiselt tänuväärne tehniline lisand, sest nii said ise rahulikult ühe koha peal seista, pea kuklas, suu ammuli ning samal ajal selle megaakvaariumi alt läbi sõita. Sedasi ei põrganud kellegagi kokku ning samuti ei kukkunud hambad ees mingisse käsipuusse, mida sa ei näinud. Sest sa ei vaadanud ette, vaid üles. 

Pea kohal ja ka külgede peal ujusid haid, raid, mingid teised suured, väikesed kalad, muud sõralised-limuselised. Akvaarium oli loomulikult jaotatud sektsioonidesse, sest vastasel juhul oleksid meie pea kohal ja külgedel ujunud ainult haid ja raid ning mõned üksikud

sellised kalad, keda kiskjad ei hirmutanud (loe: ei tahtnud nahka pista või ei saanud kätte). Selliseid läbijalutatavaid akvaariume leidub tegelikult maailmas päris mitmetes kohtades, kuid kuna me varem polnud analoogsesse sattunud, oli see taas väga vahva kogemus.

Ringkäigu lõppu oli veel jäetud tuba Uus-Meremaa merivähkide, kaheksajalgade ja merihobude tarbeks, kuid pärast seda juba leidsidki ennast suveniiripoest. Olime väga lähedal, et see puhaste paberitega läbida, kuid siis nägime leti peal endast fotoseina juures tehtud pilte ning murdusime.

Auckland Sky Tower

Odavalt nad loomulikult neid ära ei andnud, bukleti eest portsu piltidega sooviti 40 NZ$, kuid kuna me olime selles viimase reisipäeva staadiumis („viimane päev ikkagi, millal me ikka siia tagasi tuleme“), siis nüüd on see buklett meil kodus kapi peal.

Uuesti päevavalguse kätte jõudes hakkasime otsima võimalusi kesklinna saamiseks. Õnneks oli mul meeles, et akvaariumi eest viib tasuta shuttle-buss kesklinna ning juhtumisi oli järgmise bussini vaid 10 minutit aega. Teoorias. Reaalsuses läks aga nii, et just see buss jäi täna vahelt ära, mistõttu olime 10 minutit hiljem stardiruudul tagasi. Variant oli tellida Uber või minna linnaliinibussiga. Kuna sõit kesklinna Uberiga oleks maksnud nii 11-12 dollarit, aga bussipilet oli 3.50 NZ$, siis kiire kalkulatsioon näitas, et

Aucklandi ärikvartal

läheme bussiga, sest nii saab odavalt. Teoorias. Kui aga reaalmaailmas bussijuhilt pileteid ostsin, selgus, et see 3.50 NZ$ on eelmüügist, bussist ostes maksab talong 5.50 NZ$. Seega rahaline võit sulas kui poliitiku lubadus pärast valimisi. Aga no vähemalt saame mõnes seltskonnas, kui juhtub sobiv moment tekkima ja teema on sinna tüürinud, mainida, et oleme Aucklandis linnaliinibussiga sõitnud.

Pool tundi enne keskpäeva olime Citys ning see tundus olevat just paras

Vaade idasuunas

hetk kehakinnitamiseks. Bussipeatuse lähistel astusime sisse ühte spordibaari, mille lõunamenüü apetiitsuse ja hinnataseme kombinatsioon tundus väga hea. Häda oli vaid selles, et lõunat hakati serveerima kell 12, kuid sinna oli veel 20 minutit minna. Küsides, et mis nüüd saab, lubas teenindaja minna koka käest uurima, et kas ta on valmis veidi varem tööle hakkama. Kuna köök asus baarileti taga ja seda eraldas saalist vaid

Mereäärne

aken, siis me nägime hästi seda vingus nägu, mis küsimuse peale tekkis, kuid naastes ütles, et kokk on nõus meile toidud siiski valmis tegema. Naine võttis grillribid kartulisektorite ja coleslaw-salatiga ning minu tarbeks praeti ära üks steik, millele lisati ka paar praemuna. Nime järgi selline korralik pubitoit, aga ai see praemunaga liha oli hea. Kiitus vingus näoga kokale! Kindlasti ei lisanud tema toidutegemisele entusiasmi ka spordikanali pealt tulev reportaaž ja süvaanalüüs (mida näidati kõigil baari lugematutel ekraanidel) selle kohta, miks Uus-Meremaa eile Lõuna-Aafrika Vabariigile kriketis kaotas.

Päevaseid rasva normkoguseid kordades ületava kõhutäiega tänavale astudes suundusime joonelt rahvusliku ragbimeeskonna

Väljaspool kesklinna on peamiselt madalad majad

„All Blacksi“ esinduspoodi, sest nagu mõni tähelepanelik lugeja mäletab, olen päris mitmes paigas üritanud endale soetada nende särki. Seni on takistuseks olnud asjaolu, et nende särkide hinnalipikutel on kirjas olnud vale number, kuid eile õhtul „All Blacksi“ e-poodi külastades jäi silma, et teatud särkidel on allahindlus. Ning need särgid nägid välja täpselt sellised, nagu ma otsinud olen.

Plaan hea, teostus paha. Jah, need särgid olid olemas ning allahindlus oli ka olemas, kuid alles olid vaid lastenumbrid ning 3XL. Esimesed olid kaelaosast tiba kitsad, teine aga nii suur, et sinna oleks keskmine Eesti pere kõik oma talvekartulid ära mahutanud. Et nüüd see tervet riiki läbinud särgiotsimise odüsseia vähegi väärikalt lõpetada, ostsin siit hoopis ristipojale särgi ja tegin endaga rahu, et jäin ise seekord ilma.

Kesklinnaliiklus. Pealtvaates.

Sest 150$-200 NZ$, mida käesoleva hooaja särgi eest küsiti ning mida oli saada kõiki suurusi, ma endiselt maksma nõus ei olnud.

Nii, nüüd oli siis käes see hetk, kus me plaanisime ära võtta oma reisikava viimase plaanilise punkti – Auckland Sky Toweri ehk teletorni. Kaks piletit maksis 38€ (58 NZ$) ning selle raha eest vuhistas kiirlift meid esialgu torni 51.-le ehk panoraamkorrusele. Selle torniga oli see lugu, et vaatad eemalt, vaatad lähedalt, vaatad seest – ikka Tallinna

Auckland City ja Rangitoto vulkaanisaar

Teletorn. Jah, detailides on erinevusi, kuid suures plaanis on see üks kõrge torn, mis pärineb samas pesakonnast, kust ka kodulinna mast. Sellegipoolest ei saanud jätta seda maamärki külastamata.

Aucklandi torn on 328 meetri kõrgune (vs Tallinna 313 meetrit) ning peamine vaateplatvorm asub 190 meetri kõrgusel (T: 170 meetrit). Samas 60.-l korrusel asub ka Taevadekk, mis on merepinnast juba 220 meetrit kõrgemal. Kuna Sky Tower asub keset Aucklandi kesklinna, on selgelt kõrgem kui ümberkaudsed hooned, on sellest saanud ka linna üks sümboleid. Lisaks tavakülastustele saab kokku leppida näiteks (peaaegu) masti tippu (300 meetri kõrgusele) ronimises ning

Sõja- ja ajaloomuuseum

heitliku elustiiliga inimesed saavad ennast vaateplatvormi servast alla heita. Soovituslikult siis jämedamat sorti kummipael jalgade küljes. Selliseid tegelasi ka märkasime, sest nii mõnelgi korral rikkus akna tagant mööda vuhisev inimkarkass peaaegu pooleks sekundiks vaadete nautimise.

Teletorni jätmine reisi viimaseks atraktsiooniks oli tegelikult päris hea mõte, sest nüüd meil oli juba päris hea tunnetus, et kus miski Aucklandis asub ja oskasime seega ka vaadates paremini näha. Leidsime üles nii oma hotelli, Ajaloomuuseumi kui ka restorani, kus esimesel õhtul söömas käisime. Rangitoto saar ja Aucklandi laht olid muidugi omaette vaatamisväärsused. Niiviisi ümbrust passides veetsime tornis tund aega ära. Lisaks kaunitele vaadetele olid plussideks veel asjaolu, et päike ei paista lagipähe ning temperatuur on mõnus. Ühel hetkel tuli meil nendest hüvedest siiski loobuda ja naasta kõrvetavasse, sügisesse pärastlõunasse.

Rangitoto vulkaanisaar täies hiilguses

Nojah, nüüd on siis tehtud see Uus-Meremaa ringreis, umbes selline tunne oli, kui uuesti tänavale astusime. Jalutasime veel veidi Queen Streetil ja soetasime suvenirkadest viimased meened. Eelnevalt tegime ka väikese hinnaseire, võttes aluseks

Jalgupidi linna kohal

„Kiivisita“ nime kandva rosin-šokolaadis paki, mida müüdi igas poes. See pood, kus antud gurmeemaius oli kõige soodsam, tol päeval ka kõik meie suveniiridele kulutatud raha endale sai. Kuna meil suurt ideed siin kesklinnas edasi olemiseks enam polnud ja niisama kah majade vahel ringi tuiata ei viitsinud (sest reisi alguses sai siin juba käidud küll), võtsime lähimast New Worldi toidupoest saiakesi,  tellisime Uberi ning läksimegi oma hotelli ära.

Kohvrid olid ilusti väikeses hoovimajakeses alles ja check-in sujus kiirelt.

City

Saime toa number 203, mis asus põhimõtteliselt selle toa kõrval, kus me olime oma esimestel Aucklandi öödel. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et ilmselt oleks olnud mõistlik viimane öö bronnida kuhugi lennujaamale lähemale, kasvõi sellesse samasse Grande Airport hotelli, kuid kuna me nii esimesed ööd kui ka viimase broneerisime kodus olles ette ära, siis tundus turvalisem võtta majutus samasse kohta. Lennujaamale lähemal olek oleks andnud selle eelise, et ei oleks pidanud homme pikka taksosõitu (ja võimalikke ummikuid) planeerima ning oleks saanud võib-olla ka kauem magada, kuid need on tipid-täpid.

Vaade Parnelli linnaosa suunas

Pealegi tekitas Parnelli hotelli tagasi jõudmine sellise toreda tunde, et olemegi riigile ringi peale teinud ja alguses tagasi.

Hotellis naine natuke toibus selles kuumast ilmast (akna taga oli 25 kraadi ja väga jõuline päike), mina kirjutasin päevikut. Sellele järgnenud kohvrite pakkimine läks aga üle ootuste lihtsalt. Kui siia hotelli jõudsime 2 kohvri, 2 seljakoti ning hulga kaupu täis kilekottidega, siis õhtu alguseks olid kõik asjad kahes kohvris ja kahes seljakotis. Kraam mahtus hoolsa pakkimise tulemusena sumadanidesse isegi niimoodi ära, et lukud läksid kinni. Kuigi tõe huvides tuleb ära mainida, et minu kohver oli kaalu mõttes üsna tinajane.

Parnelli roosiaed

Kuna õhtu oli ilus ja vastupidiselt Aucklandi kesklinnale oli Parnelli linnaosa mõnusalt roheline ja patseerimiseks sobilik, läksimegi loojangu eel väikesele jalutuskäigule. Eelnevalt oli silma jäänud, et siin lähedal on üks üsna lopsakas roosiaed, mistõttu mõtlesime, et vaatame siis seda lähemalt ka. Lisaks roosidele leidsime sealt ka veel üsna suure pargi, kus teerajad viisid päris alla mere äärde välja. Aega meil oli ja kaunis kohas jalutamine on kordades vahvam tegevus kui hotellis istumine, seega käisimegi rannas ära.

Kui me pargist taas tänavale jõudsime, olid käimas päikeseloojangu viimased hetked. Õhk oli endiselt mõnusalt soe, seega mõtlesime, et jalutame veel veidi ja võtsime suuna Parnelli peatänavale. Tee läks

Mõnus õhtupoolik

mõnusalt mäest alla… kuni selle hetkeni, kui see hakkas mäest üles minema. Päris korralik ronimine oli lõpuks, õnneks küll mitte väga pikalt.

Parnell Road kihab erinevatest söögikohtadest ning laupäevale kohaselt olid need ka kõik rahvast täis. Kuna naine ütles, et tal kõht väga tühi pole, võtsime hoopis Subwayst ühe footlongi  hotelli kaasa ja läksimegi väikese ringiga lõpuks tuppa ära. Antud võileiva ja sama juustuse romantikafilmi saatel meie viimane õhtu Uus-Meremaal ka lõppes. Kuna järgmised 2 päeva on seotud koju jõudmise logistikaga, siis oleks ehk paslik see reis paari sõnaga ka kokku võtta.

Kaunis vaade merele

Meil vedas tohutult! Seda esiteks. Vedas sellega, et „viimase 50 aasta kõige halvema ilmaga suvi“ muutus meie saabudes tavaliseks suveks. Vedas ka sellega, et kõhus kaasa reisiv uus ilmarändur ei vajanud terve rännaku jooksul kordagi teravdatud tähelepanu – ta nautis ilmselt samamoodi ringsõitu. Lisaks vedas sellega, et kõik need paigad, mida ilmtingimata tahtsime näha (à la „enne koju ei lähe, kui SELLE ära näeme“), me ka ära nägime. Kripeldama ei jäänud mitte midagi. Jah, veel oleks võinud käia nii Põhjasaare põhja- kui idarannikul ning ka mõnedel rannikulähedastel väikesaartel (ja ka Stewart Islandil), kuid kuu aega siin ringi kärutamist ja ahhetamist oli

Õhtune Auckland

täiesti piisav. Alati on võimalik ju tagasi tulla, nüüd on tee tuttav ja arusaam olemas, et mida oodata. Ilmselt see ei juhtu nüüd lähiaastatel, aga kunagi ehk ikka.

Teiseks saame endale õlale ja muudesse kohta patsutada päris mitme asja eest. Peamiselt ikkagi selle eest, et olime üsna hästi ette valmistunud nii reisikava üldise vaate kui ka detailide osas. Kes nüüd seda eepost on siin viitsinud lugeda, nägi, et me tegime oma plaane ikkagi suhteliselt jooksvalt. Planeerisime maksimaalselt 2-3 päeva ette, sest see jättis meile paindlikkuse, mida reisi õnnestumiseks on ilmtingimata vaja omada. Aga kui need 2-3 päeva kätte jõudsid, oli meil selge nägemus olemas, et mida me tol päeval teeme.

Uus-Meremaa oli kenasti ära kaardistatud ning potentsiaalselt huvipakkuvad vaatamisväärsused juba kodus Google Mymapsi kaardile kantud (vähemalt kolmandik jäi neist käimata). See viimane võib tunduda esiti võib-olla üleplaneerimisena, kuid on tegelikult omal käel reisimise puhul hindamatu abimees. Sa võid ju teada, et siin läheduses on sellised ja sellised vaatamist väärt paigad, kuid kui võtad kaardi lahti ja näed reaalselt, kus punktid A,B ja C asuvad, mis järjekorras ja millist teed pidi sinna jõuda, on jooksva plaani tegemine kirjeldamatult kergem. Eriti, kui pead näiteks valima A, C ja N vahel.

Endi õlule saame patsutada ja pai teha ka selle eest, et me hoidsime tempo maas. Vaadates siin kõrval jooksvat reisi kulgu, siis see võib-olla kohe ei paista välja, aga me tegelikult ei kiirustanud. Oli aega ringi jalutamiseks, oli aega lindude pildistamiseks, oli aega niisama kulgemiseks. Tõsi, väga palju selliseid hetki ka polnud, kus me mitte midagi ei teinud ja lihtsalt vedelesime, aga see oli teadlik valik. Vot ei ole vedelejad või reisil raamatu lugejad, hing hakkab kohe hirmsasti sügelema, kui nii teha.

Siia tulles lootsime sellest reisist elu üht meeldejäävaimat reisi ning seda me ka saime. Kui nüüd reisiblogist kokku lugeda need fraasid, kus ma mainin, et vaated on lummavad, imelised, võimsad, ebamaised, kirjeldamatud või muud laadsed, siis saaks päris pika essee. See tohutult eripalgeline loodus avaldas ennast meile täies ilus ja seda oli kohati kõike lausa raske sisse ahmida. No ja siis veel kõik see „Sõrmuste Isanda“ ja „Kääbiku“ temaatika, maoorikultuur ja ülisõbralikud kohalikud inimesed. Ei hakka kõike ükshaaval üle kordama, kes luges, see teab. Saan vaid kinnitada, et paljude reisihuntide unistuste sihtkoha staatust omav Uus-Meremaa on seda tiitlit kindlasti väärt ja kel vähegi tekib elus võimalus sinna minna, ärge pikalt mõelge. Selle tõdemusega on hea ka tänasele päevale punkt panna, et homme hakata juba kodu poole lendama.

Selline see tiir siis kokku tuli