09.02 - Singapur, Auckland

Film ja uni vaheldusid seni, kuni oligi käes hommikusöögi serveerimise aeg. Naine sai veidi pikemalt magada, mille üle oli mul eriti hea meel. Et ennast toonuses hoida, sai üsna palju vedelikku tarbitud ning samuti snäkke, mida lennusaatjad hiirvaikselt iga natukese aja tagant pakkumas käisid (sest enamus lennukist magas või siis tegi nägu, et magas). Neid snäkke (ja ka jooke) võis muidugi ka ise võtmas käia – valikus olid võileivad, sipsid, šokolaad, õunad ning kogu joogikaart.

Kukeaasta installatsioon Changi lennujaamas

Hommikusöögi kohta olen reisipäevikusse kirjutanud, et see oli lihtsalt suurepärane. Kuigi on ära tõestatud, et lennukis lennates inimese maitsemeel tuhmub (rõhk, kuiv õhk jne), siis Singapore Airlinesi hommikusöök oli päris kindlalt parim lennuki hommikusöök, mida saanud olen. See koosnes praemunast tomatiga, soojast kuklist, jogurtist, küpsistest ja puuviljasalatist. Ning need terroristid, kes lõunasöögi ajal liiga laisad olid said nüüd uue võimaluse – taaskord jagati kõigile välja täitsa viisaka terapikkusega metallist väitsad. Tegelikult oli kogu lennu ajal kõht pilgeni täis ja tänu ekstra jalaruumile, oleks olnud patt üldse millegi üle nuriseda. Parafraseerides legende – „kui see on turistiklass, siis just turistiklassis ma kogu aeg lennata soovingi“. Singapore Airlines – hinne 5 pluss!

Varahommikune Singapuri lennujaam

Maandusime veidi ennem seitset hommikul (selle ajavööndi järgi), sisemine kell näitas ilmselt mingeid öötunde. Ei tea, vahet pole. Väike väsimus oli sees, kuid ei midagi hullu. Aga sõit sihtpunkti oli alles poole peal. ☺ Õnneks oli järgmise lennuni väga vähe aega (väljumisaeg 08:55), seega ei pidanud kusagil niisama konutama. Kuigi Singapuri Changi lennuväli on koht, kus täitsa võiks niisama konutada (Changi on nii umbes kriidiajastust saadik olnud lennujaama edetabelite suveräänne liider). Kino, kaktuste aed, naturaalne vesirooside aed, orhideede aed, liblikate aed, lennuraja äärne bassein ja mullivannid on vaid mõned viited, mida jätkulennu ootaja (enamasti) tasuta kasutada saab. Nende võimalustega plaanisime aga tutvuda tagasi tulles, mil oli paar tundi rohkem aega.

Changi on SUUR

Selle lühikese aja jooksul, mis me Changis viibisime, suutsime tublide eestlastena ikkagi endast välja pigistada ka asja, mis lennujaama juures ei meeldinud – meie värava ees oli istekohti liiga vähe. Värava ootesaalis oli neid küll, kuid sinna sai alles siis kui värav avati (jah – me pidime päris mitu minutit püsti seisma).

Terminaalide vaheline juhita liikur

Singapurist Aucklandi lendasime Air New Zealandiga. Kuigi tegemist on stabiilselt parimate lennufirmade TOP 20-s oleva ettevõttega, oli Singapore Airlinesi kogemus meid ikka totaalselt ära rikkunud. Kõik oli ju tegelikult väga hästi, kuid praktiliselt igas elemendis oli Singapore olnud natuke parem. Väga selge vahe oli aga teeninduses, sest Uus-Meremaa rahvuskompanii tekitas väga koduse tunde. Lennusaatjad ilmselgelt olid siin lihtsalt tööl, mitte kliendile suurepärast kogemust pakkumas. Kõik tehti ehteestlaslikult korrektselt ja kiirelt ära ning kui vahest meelde tuli, siis lendles üle näo ka hajus naeratus. Aga, et mitte negatiivselt siin kirjeldust lõpetada (sest tegemist on siiski väga hea lennuettevõttega), tuleb ära mainida, et ühes asjas on see lennufirma ka konkurentsitult maailma parim – need on lennuki turvavideod. Vaadake youtubest mõnda „Air New Zealand safety videot“ ja te saate kindlasti elamuse osaliseks. Sellist muhedust jagus ka tegelikult ka kapteni tervitusse – ta nimelt mainis, et ta on selle lennu peal uus, kuid talle olevat väidetud, et meeskond pidi tore olema.

Meie "kaarik"

Istuma saime seekord kolmesesse ritta ning meie kõrvale, akna alla, tuli istuma hindu ilmselt kusagilt Antarktikast. Tüüp oli T-särgis ja shortsides ning terve lennu aja ta isegi ei võtnud jagatud tekki kilekotist välja. Lennukis on aga lennu ajal teatavasti jahe (et mitte öelda külm), et vähendada reisijate pildi tasku panemise riski. Pikkade varrukatega särk, pikad püksid ja õhuke fliistekk on kombinatsioon, mis tavaliselt tekitavad mõnusa olemise. Aga tema lihtsalt istus niisama ja magas või vahtis mingit filmi. Hindu! Ma olen Eestis näinud küll selle piirkonna turiste, kes meie mõistes sooja suveilmaga (kus iga endast lugupidav jõusaalihunt palja ülakehaga ringi käib) endale mitu kihti vammuseid on selga ajanud, et see tuumatalve päev üle elada, kuid nüüd siis vastupidine eksemplar. Aga muidu oli täitsa tore poiss. ☺

Changil on tihe liiklus

Pärast õhkutõusu anti meile tänasel päeval teist korda võimalus hommikusööki süüa. Läksin taaskord tomatiga muna, jogurti ja muu sarnase teed, kuid naine mõtles, et ei viitsi ennast korrata ja võttis mingi tofulöksi. See oli viga! Kuidas ma seda tean? Serveeritud kogus ja pärast sööki teenindajale tagasi antud kogus, olid üsna sarnased. Lennuk ei ole paik, kus tasub toiduga eksperimenteerida. Kui näed menüüs asja, mida sa teoorias oled valmis sööma, siis võta see. Antud toit võib olla küll väga halb (nagu 90% lennukitoidust siiski on), kuid ma luban, et see on kordi parem kui valik, mille kohta tekib esimesena mõte, et „oo, see on küll huvitav asi“. Ei, ei ole huvitav. See on tavaliselt toit, mida hakatakse välja jagama siis, kui söödav valik otsas on.

Maoori koru on Air New Zealandi sümboliks

Pärast sööki proovisime mõlemad tegeleda taaskord filmide vaatamise ning magamise kombinatsiooniga ning taaskord tuli naisel see paremini välja. Ilmselt seetõttu, et minu olukord oli võrreldes eelmise lennuga muutunud selgelt kehvemaks. Jalaruumi oli küll normaalselt, kuid ikkagi vähem kui Singapore Airlinesi lennukis ja tühja istme asemel oli paremal käel tõmmu pingviin. Teisalt tuli kehvemini välja ka filmi jälgimine, sest umbes-täpselt Singapurist välja lendamise ajal sai täis 24 tundi sellest momendist, kui koduvoodis ärkasime. Ehk siis silm tahtis kinni vajuda ja aju ei suutnud enam süžeed piisava detailitäpsusega jälgida, kuid magada ka väga pikalt ei saanud. Õnneks ei kannatanud minu paremal käel olev naaber ka kõhulahtisuse või kusepidamatuse käes (ilmselt need jäägid olid tal ihus lihtsalt ära külmunud), mistõttu ei pidanud me kordagi tema pärast püsti tõusma. Või siis oli ta lihtsalt väga viisakas. Aga pikka und see asjaolu siiski ei toonud.

Kuna vastupäeva lennates lendab aeg kiirelt, siis peagi  jõudis kätte õhtusöögi aeg (kuidagi väga palju on juttu söömisest 😋). Seekordne valik oli aga lennumaailma traditsioon – kana riisiga või kala riisiga. Kui on selline valik, siis pole tegelikult vahet kumb võtta – maitse on neil tavaliselt täpselt sama (st puudub), välimus on sama (ka puudub) ning tulemus on ka sama (magu saab mateeriaga täidetud). Seega mina võtsin kana, naine aga kala. Õnneks oli seal kõrval ka muid väikeseid suupisteid, mistõttu kõhu sai tegelikult täis. Veinivalikus oli kaks punast veini ning nende kohta saab öelda, et mõlemad olid head. Küll aga tundus, et üle ühe pitsikese (klaasiks ei saa seda nimetada) ei peaks söögi kõrvale veini võtma. Jah, toodi teine tops veel kui palusin ja üleandmisel täitis näo ka naeratus, mis oli siirusest täiesti puutumatu, kuid selline joodiku mekk jäi man’ sellest olukorrast.

Pärast sööki juhtus aga hull lugu – minu meediaekraan hangus. Lennusaatjad tormasid kohe appi, tegid restarte ja proovisid ekraani toimima saada, kuid läks ikkagi tubli 10 minutit, enne kui pilt taas liikuma hakkas. No tegelikult, jah, polnud midagi hullu, ikka juhtub. Aga selle „intsidendi“ tagajärjed olid sellevõrra hämmastavamad. Kusagil veerand tundi hiljem ilmus meie rea kõrvale järsku turistiklassi vanemstjuuard (või mis iganes ta ametikoht oli) ning palus siiralt selle äparduse pärast vabandust ja ulatas mulle tekitatud ülekohtu heastamiseks kaks 30 NZ$ väärtusega voucherit. Ehk siis 40 eurot selle eest, et 10 minutit ei saanud televiisorit vaadata… Pika sisemise heitluse tagajärjel tunnistasin sellega moraalse alanduse heastatuks ja läksin eluga edasi. Endamisi küll Air New Zealandi teenindustaset kiites ja mõistes, miks nad on maailma parimate hulgas. Kui siin varasemast jutust jäi järsku kõlama mulje, et kõik on väga halvasti, siis jah need kõik olid pisikesed asjad ning suuresti mõjutatud äsjasest kogemusest maailma parima lennufirmaga.

Ettevaatavalt võin öelda, et midagi käegakatsutavat ma nende voucherite eest ei saanud, sest rohkem võimalusi meil Uus-Meremaa lennufirmaga lendamiseks sel reisil ei tekkinud (ja need olid konkreetselt selle lennufirma voucherid). Küll aga ei jäänud need ka täiesti kasutamata – konverteerisin kingituse Lufthansa lennupunktideks ning see kurss oli ikka väga helde. Sain nende voucherite eest 5000 lennumiili. Võrdluseks: Frankfurt-Singapuri otsa eest laekus 6387 miili, Singapur-Aucklandi otsa eest 2614 miili ja Tallinn-Frankfurt lõigu eest 750 miili. Ehk siis 10 minutit telekata olek oli lennumiilide mõistes 2 korda rohkem väärt kui lend Singapurist Uus-Meremaale. Lennundusmaailm on ikka imeline. ☺

Nüüd kui ekraan korras, tundsin endas kohustust veel üks film ära vaadata. Naine ütles, et tema enam ei viitsi midagi passida, kuigi vaatas minu kõrvalt „War Dogsi“ algusest lõpuni ära. Kuna subtiitrid olid all, siis ilmselt ta jaoks palju kaduma ei läinud, kuid oma ekraanil ja heliga ka vaadata ei tahtnud.

Mis siis veel lennust meelde jäi? Turbulentsi oli väga palju. Eriti Indoneesiast kuni Austraalia keskosani. Vahetevahel raputas nii kõvasti, et lisaks rihma kinni panemisele, tundus mõistlik ka istme käepidemest kinni hoida. Ilm väljas oli samas ilus ning kuna juhtusin õigel hetkel välja passima, õnnestus ära näha ka Uluru ehk Ayers Rock – ikooniline punane kivi keset Austraaliat. Nonii, seal ka käidud. ☺ Edasi läks lend üle Sydney ning paar tundi pärast antud momenti, täpsemalt 23:40 kohaliku aja järgi, puudutasid lennuki rattad juba Aucklandi lennuvälja asfalti. Plaanitud saabumisaeg oli 20 minutit enne südaööd, seega võib öelda, et üsna täpselt. ☺

Esimene etapp riiki sisenemise kadalipus oli passikontroll. Kui mina sain oma 90 päevase viisa passi kiirelt, siis naine jäi piirivalvuri juurde toppama. Tema passi nühiti üht ja teistpidi läbi masina, kuid ametnik ikka ei olnud rahul. Peagi kutsuti mind ka tagasi ja telliti kusagilt kuubikust kohale vahetuse vanem. Ütleme nii, et väike ärevus tekkis sisse, sest otseselt ei öeldud kah, et milles kühvel. Poetati vaid mokaotsast, et on mingi anomaalia ja ilmselt saab kõik peagi korda. Lennujaamadest pajatavates reality-showdes läheb sellistel momentidel tavaliselt huvitavaks ja „anomaalsed“ kliendid lohistatakse kuhugi taharuumi ära, et nad oma kuritegelikud plaanid vabatahtlikult üles tunnistaksid. Meil aga polnud midagi üles tunnistada!

Sellegipoolest paluti meil kaasa minna ja ühe pingikese peal oodata, kuniks boss passid oma arvutis üle kontrollib. Peagi tuli ta tagasi ja õnneks ütles, et kõik on korras ning ka naine sai 90 päevase riigis viibimise õiguse passi. 

Pärast passikontrolli tuli seista atraktsiooni nimega pagasikarussell ümber. Reisile minnes on see alati palju huvitavam meelelahutus kui reisilt tulles. Selles mõttes, et kui reisile minnes on sinu jaoks selle karusselli tulemuseks tühihulk, tekitab see oluliselt rohkem obstaakleid ja murekortse kui reisilt tulles (sest vähemalt oled siis kodus ja saad rahulikult probleemiga edasi tegeleda).

Aga põnev on alati, eriti arvestades asjaolu, et pead kõikide nende mustade ja siniste kohvrite virvarrist ilmeksimatult oma sinise kohvri üles leidma ning iga kord kui keegi sinust eespool mingi sinise kohvri kätte haarab, tekib tunne, et kurat nüüd see pasatski võttis küll minu oma. Sel korral tundus olevat taaskord selle karussellimängu pikendatud versioon. Seisime ja vaatasime kuidas rahvas rõõmsate nägude ja pagasiga öhe (loe: järgmisesse järjekorda) kaovad, kohvrite hulk lindil väheneb, kuid meil veel ühegi sumadani osas äratundmisrõõmu polnud tekkinud. Tuletan meelde, et käes oli kesköö, viimasest unest möödas ligikaudu 40 tundi ja reisiväsimus pehmelt öelda kontides. No ma saan aru, et kohvritel oli kaugelt tulla (meil kah!), kuid kas tõesti see 2-tunnine peatus Singapuris oli liiga lühike, et pagas ümber laadida? Seisime seni kuni lindi ääres oli veel vast kümmekond üsna nõutute nägudega reisijat ja siis nad tulid! Ai see oli magus tunne, nagu oleks lotoga võitnud, selle raha eest lotopileteid ostnud ja uuesti võitnud! Nii minu kui naise kohver vupsasid järjestikku lindile ja mõlemad olid kenasti ka ühes tükis. Aga ikka päris adrenaliinirohke mäng oli taas, no ei pea igal korral nii põnev…

Järgmine järjekord oli toll. Austraalia ja Uus-Meremaa kodanikele oli oma järjekord (täpsemalt siis tühi rada kuni ametnikuni), teised pidid võtma üsna pikka sappa. Nagu sellele piirkonnale kohane, ei paluta sul piiril ära anda ainult kõiki narkootikume, tulirelvi ja muud salakaupa, vaid ka kogu orgaanilist materjali. Seega oma Uus-Meremaa sõpradele pole mõtet koduaia valgeid klaare ja tikriistikuid külakostiks viia, sest need võrdsustatakse piiril heroiini ning püstolkuulipildujatega ning võetakse ära ja hävitatakse. Valgete klaaride eest küll vangimajja ei panda. Vist.

Tegelikult pead enne tolli jõudmist juba ära täitma formulari, kus vannud, et sa säherdust kontrabandi kaasa pole vedanud ning andma isegi allkirja, et sa oled oma kohvris olevate matkasaabastega ainult vaakumis ringi jalutanud (st need ei tohi olla puudutanud maapinda väljaspool Austraaliat ja Uus-Meremaad). Kuna me oma käimade osas sellist lubadust anda ei saanud, tuligi märkida tollipaberites rist „valele poole“ lahtrisse. Mis muidugi tekitas piiril kohe küsimuse, et mis SEE on? Kuna ütlesime, et pesime matkasaapad korralikult puhtaks ja muda ning mulda küljes pole (mis vastas ka tõele), rahuldus tollionu meie vastusega, valgustas veel kohvri ka läbi ja soovis head Uus-Meremaal viibimist. Kõik see kadalipp kannab eesmärki, et nende muust maailmast eraldiseisvate maalappide niigi räsitud ökosüsteemi rohkem võõrliike (bakteritest kuni tikriteni) ei toodaks. Seega igati arusaadav ja tervitatav tegevus.

Aga nüüd me olime siis kohal! Juhuuu! Silm oli küll juba hägune ja samm tönts, kuid me olime kohal! Enne lennujaama suletud territooriumilt lahkumist tahtsin veel ka endale sularahavaru tekitada, kuid ainsaks võimaluseks olid Travelexi automaadid ning nende vahetuskurss oli röövellik. Tegelikult need vist isegi polnud sularahaautomaadid, vaid rahavahetusmasinad, kus said kaardiga maksta ja mis nägid välja nagu sularahaautomaadid. Kurss oli täiesti ulmeliselt kehv ning lisaks tuli maksta veel mingit vahetustasu, kuigi automaadi peal oli kirjas, et vahetustasu puudub. Ehk siis tegelikult oli tegu hoopis moodsa aja lüpsimasinaga, mille teenusest ma lõpuks resoluutselt keeldusin. Loodetavasti saan taksos ikkagi kaardiga makstud.

Taksoga oli selline lugu, et tellisin teenuse Cheapcabsi nimelisest firmast ette ära. Põhjus väga lihtne – teistel lennujaama teenindavatel taksofirmadel olid küll erinevad nimed, kuid põhimõtteliselt oleks nende kõigi nimi võinud olla Expensivecabs ning Uberit lennujaama tellida ei saanud (lennujaama nendega sõita sai, kuid lennujaamast linna mitte). Tavatakso, mille lennujaamast võtta saad, tariif linna on ligikaudu 70$ (ca 45€), cheapcabsil aga 35$ (ca 22€). Päevasel ajal olid ka erinevad ühistranspordivariandid võimalikud, kuid arvestades nii kellaaega  kui ka meie konditsiooni, oli takso ainuvõimalik variant. Soov oli kiiresti hotelli saada.

Taksot ette tellides tuli kodulehel ära märkida ka teenuse algusaeg ning kuna jube keeruline oli hinnata seda, et kas lennuk maandub õigel ajal ja palju kulub lennujaamast välja saamisele, oli sees ka väike hirm, et meid ei oota ukse taga mitte keegi. Ega ma tegelikult väga ei mäletanud ka, et mis kellaaja ma tellimusse märkisin. Ning ega sel tähtsust polnudki – tulime nii kiirelt kui saime, ei minutitki aeglasemalt või kiiremini. Õnneks seisis minu nime kandva sildiga härrasmees siiski tollitsoonist väljuva ukse ees, mistõttu julgen teenust soovitada küll. Takso oli tutikas Toyota Prius, seega kõik muu peale teenuse hinna, oli sama, mis kaks korda kallimal tavataksol.

Aga väljas oli soe! Ligikaudu 20 kraadi! Peale kella poolt üht öösel! Mainisin seda õhinaga ka taksojuhile, kuid ta vaid rehmas käega ja vastas midagi sellist, et ega ta tühi nüüd nii soe ka pole. Mainisin meie kodumaa veebruari temperatuure ning selle peale läksid muidugi silmad suureks ja tõdes, et siis on vist tõesti soe. Kuigi tavaliselt on veebruaris ikka parem ilm, ei saanud jätta ta siiski lõppu lisamata.

Sõit mööda tühja kiirteed ja läbi vaikse Aucklandi äärelinna läks väga kiirelt ning juba 20 minutit pärast sõidu algust keeras takso Quality Hotel Parnelli ette, mis oli meie baasiks järgmiseks kaheks ööks. See hotell sai valitud peamiselt seetõttu, et tegemist oli kesklinnalähedase, kvaliteetse võõrastemajaga, mõistliku hinna eest. Hoolimata sellest, et Auckland on suur linn, ei ole säärase kombinatsiooniga öömaja leidmine üldse mitte kerge. Ka Quality Parnelli puhul sai hea hinna seetõttu, et broneerisin ja maksin toa mitu kuud ette ära. Aucklandi südalinna hotellid on kas kallid võid parajad risud (ning pigem kallid) ning äärelinna hotellid on kas kallid või keskusest juba väga kaugel. Hostelisse ei tahtnud, kuigi nende hulgast oleks ehk ka südalinnas midagi leidnud.

Aga Parnelli nime kandev äärelinn oli linna südamest tegelikult paraja jalutuskäigu kaugusel (päriselus tähendas küll seda, et oli lühikese Uberi sõidu kaugusel) ning ümberringi oli väga kaunis eramajade tsoon. Ja 10 minutise kõmpimisega jõudsid Parnelli kesktänavale, kust võis leida kümneid ja kümneid erinevaid söögikohti. Seega Aucklandi külastamise baasiks täiesti ideaalne piirkond, olime väga rahul, et selle koha valisime. Aga selle rahul olemise tuvastasime alles hiljem, hetkel olime veel taksoga hotelli ees ☺

Meie hotellituba...

Arve oli nagu eelnevalt kokku lepitud - 38$ (ca 24€, eelpool mainitud 35$ oli siis kesklinna taks), aga siis juhtus see, mille pärast ma tahtsin tegelikult lennujaamas endale sularahavarusid tekitada – kaardimakse ei läinud läbi. Proovisime nii minu kui naise deebetkaarti, kuid ei miskit. Pagan küll, loodetavasti sellest ei saa siin mingit traditsiooni, sest ilma kaardimaksevõimaluseta peaks pidevalt sularahapatakat kaasas vedama ja päris inkassaatorina ei tahtnud küll reisida. Kuigi tegemist on turvalise maaga. Hoolimata täielikult võimust võtnud väsimusest, hammustasin lõpuks siiski probleemi olemuse läbi. Nimelt tuleb Uus-Meremaa kaarditerminalis teha veel üks valik lisaks PIN sisestamisele – pead valima, et kas kasutad oma panga Checking, Savings või Credit kontot. Mina eeldasin, et deebetkaardiga tuleks valida ikkagi checking ehk tavaline arvelduskonto, kuid see eeldus oli ekslik. Õige valik on kaardi tüübist sõltumatult alati Credit ja kui ma krediitikaardiga lõpuks seda versiooni proovisin, läks makse kenasti ka läbi.

...Quality Hotel Parnellis

Hotelli check-in läks juba kiirelt – administraator tegi krediitkaardiga 0,01$ makse, et veenduda, et krediitkaart toimib ning ei ole eriti varastatud ja niipea kui see läbi läks, väljastati meile ka uksekaardid. Tuba oli väga suur ja viisakas ning mis oli eriti äge – aknast paistis Aucklandi panoraam, mida troonis uhke Sky Tower (mida kõik kodused nimetasid hiljem millegipärast Tallinna Teletorniks). Kuna viimased tunnid olime vastu pidanud puhtalt tahtejõu pealt, siis ega me rohkem ei hakanud kummi venitama – voodi oli siinsamas ning lausa kiljus selle järele, et ta rüppe roniksime. Või vähemalt mulle tundus nii. Kiirelt saatsime kodustele ka sõnumid, et oleme eluga kohale jõudnud ning pärast seda ei mäleta ma tollest ööst enam midagi.