10.02 - Auckland

Äratuse olime pannud kella üheteistkümneks, punkt sellel hetkel telefon ka pinises, kuid ärkamine kui selline ei tahtnud kuidagi toimuda. Sisemised minad kordasid meil mõlemil – sa ei kuulnud seda, sa ei kuulnud seda, sa ei kuulnud seda… Aga no kuna me siiski tegelikult kuulsime, tegime pika kaalumise peale kokkuleppemenetluse – lükkasime äratuse tund aega edasi. Selle peale ärkas võpatades üles aga „kalkuleeriv mina“ ning hinnates toimunut, mõistis ta selle kiirelt hukka: „Aucklandis on niigi ainult 1 päev reisi alguses ja 1 päev reisi lõpus – see tuleb ikka ära kasutada! Misasja? Magama tulite siia või?? Marss maast lahti!“. Tuleb tõdeda, et argumendid olid taas tugevad kui betoon. Hoolimata „varasest hommikutunnist“ jõudsime niipalju siiski arutella, et jõudsime kõiki osapooli rahuldavale kompromissile – lükkasime küll äratuse edasi, kuid tegelikult magama enam ei jäänud ja hakkasime tasapisi end unemaailmast tagasi tooma.

Nojah, eelnev lõik oli nagu poolemeelse päevaraamat, aga no andke andeks – pikk sõit selja taga, unest veidi segane ning ajavööndid kapitaalselt vussi keeratud. On selge, et kusagilt pidi kärisema – parem mõistus, kui püksid (sest nii ei paista probleem kohe välja).

Vaade meie hotelliaknast

Kui lõpuks jalad alla tulid ning ruloo vahelt õue piilusin, pandi ihhu kohe suure kapaga jõudu (sh tahtejõudu) juurde, sest väljas oli suvi! Päike paistis, linnud laulsivad ning temperatuuri endiselt ca 20 kraadi. Ning Aucklandi panoraam paistis aknast veelgi kutsuvamana kui öösel. Ajasime endale suveriided selga ja läksime hommikusööki hankima (seda meie 140,44$/öö [107€] maksnud toahind ei sisaldanud).

Quality Hotel Parnell

Parnelli keskusesse jõudes jäi meile esimese sööki pakkuva paigana silma Itaalia pagariäri „Pandoro“. Ma ei tea, kas see nimi viitas nüüd sellele laekale või mitte, igatahes „Pandoro“ oli avatud. Sisse astudes ja pakutavaid saiatooteid silmadega õgides selgus, et meie kõht on tühjem kui arvasime. Nii sattusime ostmisel hoogu ja omastasime raha eest endale mustvalge browniekoogi tüki, maasika tartelette’i, singi-juustu baguette’i, väikese pizzalaadse asja, kohvi ning vaarikajoogi. Esmane mulje elukallidusest jäi selline, et söök-jook on suurusjärgus sama kallis (või tsipa kallim) kui Eestis. Kõik see krempel kokku läks maksma 28$ (19€).

Kuna Pandora laeka ees istumiskohti polnud, siis läksime tagumikutugesid otsima mujale. Esimeseks sihtkohaks päevakavas olime endale valinud Aucklandi muuseumi, mis asus nii 10-15 minutise jalutuskäigu kaugusel ja asus sobivalt pargi sees (mistõttu võis eeldada, et seal on ka pinke). Pargi leidsime, muuseumi leidsime ja ka pingid leidsime, kuid vabu istekohti kohe ei silmanud. Oli ju ikkagi kaunis suvine reedene pärastlõuna ning kuna muuseum asus üsna kõrge künka tipus, siis avanesid siit ümbert ka väga kaunid vaated nii kesklinnale kui ka merele.

Auckandi Sõjamemoriaalmuusem Tāmaki Paenga Hira

Ühel hetkel, otse muuseumi ees, üks pink vabanes, kuid selle juures oli üks aga. Seda olukorda märkas ka üks Aasia turisti välimusega tädike, kes hakkas koheselt sinnapoole röntsima. Jah, see oli nüüd võistlus! Ta oli küll mõnevõrra lähemal, kuid me võtsime loomulikult väljakutse vastu ning kiirendasime samamoodi sammu, vaadates jalutades kõigis muudes suundades peale selle pingi. Mammi tegi sama – liikus otsejoones välijäri suunas, kuid tegi näo, et imetleb hoopis kätte paistnud Rangitoto saare panoraami. Kuna minu jalad olid ligikaudu sama pikad kui minu vastane kokku, siis kiire, kuid siiski hillitsetud lõpuspurdiga oli priis meie. Jätsime küll viisakalt pool pinki rivaalile vabaks, kuid väärika vastasena ta loomulikult sellisest almusest keeldus ning pööras järsult ümber oma telje ning hüüdis midagi võõras keeles oma maha jäänud sõbranjele. Usutavasti oli see kiitus ja tunnustus meie vaprale saavutusele. Viiner võtab kõik!

Reisi esimene linnupilt

Kui maha istusime, saime järsku aru, et õues on ikka päris soe. Nahk oli märg ning see polnud sellest äsja lõppenud võiduajamisest. Mõnus! Seda me siit maanurgast ka osati otsima tulime. Uus-Meremaa pole küll troopiline sihtkoht, kuid suve viimasel kuul (selleks on siis veebruar, igaks juhuks ütlen) on lootus seal nautida sellist väga head Eesti suveilma. Kuumem sihtkoht oleks meie konditsioonis natuke liiast olnud.

"...vaade Rangitoto vulkaanilisele saarele..."

Kaasa toodud söögimoona tarbimine andis tunnistust, et vahest näevad pagariäri tooted välja paremad kui nad maitsevad. Soolased suupisted olid väga head, kuid see browniekook oli ikka liiga magus, ükskõik kust otsast teda süüa. Samas suhkur – see on energia – ning energiat oli meile selleks esimeseks päevaks kindlasti vaja, seega vohmisime enamuse sisse ja see, mis kohe sisse ei mahtunud, sai ära söödud natukese aja pärast. Mida aga

"...ja Aucklandi südalinna tornidele."

ei saa mainimata jätta, oli meie vabaõhurestorani asukoht – see oli pargi parima vaatega pink. Selja taha jäi massiivne muuseumihoone, kõhu ette aga siis juba eelmainitud vaade Rangitoto vulkaanilisele saarele ja Aucklandi südalinna tornidele. Rangitoto on muideks üsna värske vulkaaniline saar – vaid 6000 aastat vana – ning viimati purskas seal laavat ligikaudu 500 aastat tagasi. Täna sealt väidetavalt jõmmkärakat oodata pole, loodetavasti see ei ole nüüd see fakt, mille vastu teadlased eksivad.

Pargis toimus mingi üritus

Pingi peal istudes paistis kätte ka see, et pargi kesklinna poolses servas käib mingi üritus. Alleed olid müügiputkasid ja rahvast täis, autoteed olid suletud. Kohe ei saanud aru, et mis seal siis on – mingi kontsert või asi – ning kohe ei läinud uurima kah, sest tahtsime muuseumis ära käia.

Hotonui - Ngāti Awa hõimu maja

Vaadates kodus tehtud reisiplaani, siis ülemäära palju meil siseruumides (sh muuseumides) viibimist selle reisi jooksul planeeritud polnud. Toas saab kodus ka istuda, Uus-Meremaa võlu ja ilu on ikkagi väljaspool inimeste toodetud seinasid. Aucklandi muuseum, ametliku nimega Auckandi Sõjamemoriaalmuusem Tāmaki Paenga Hira, oli aga üks nendest, kus tahtsime kindlasti ära käia. Ei, me ei ole suured sõjandusfanatid. Selles muuseumis lihtsalt pidi olema suurepärane maoori kultuuri teemaline kollektsioon (millele viitab ametliku nime maoorikeelne lõpp) ja ka väga esinduslik loodusloo osakond. Viide sõjale tuleneb tegelikult ainult sellest, et selles majas asuvad ka mälestuspaigad I ja II Maailmasõjas hukkunud Uus-Meremaa sõduritele ning mõningane sõjaajaloo kollektsioon. Kahekümne viie dollari eest oli võimalik sissepääsupilet lunastada ning otsustasime, et me siin tingima ei hakka. No et: „Peremees, teeme 2 piletit neljakümnega? Ah?“

Sõjakanuu ehk waka sajale sõdalasele

Fotokott (loe: seljakott) tuli ära anda ning see natuke tekitas ärevust, sest mul seal sees ju hulk väärtust (teleobjektiiv, välk, mälukaardid jne), kuid selge silmavaatega garderoobi valvur andis mulle julgust muuseumi reeglitele alluda. Pealegi anti mulle koti vastu ka väike plastmassist jubin, millel oli number peal! Seega kui fotokott kaduma läheb, saan ma selle endale päriseks. Haa!

Waka nikerdatud ninaosa

Muuseum oli aga just see, mida me ootasime – kohe esimeses saalis oli suur maoorikultuuri ekspositsioon, kust ei puudunud sõjakanuu ehk waka (mis mahutab kuni 100 inimest!!), täismõõdus majad, puunikerdused ja nii edasi. Just puunikerdused on need, mille poolest maoorid on kuulsad (lisaks inimsöömisele siis), sest nende kaudu anti edasi sõnumeid (nt „Võõras ära tule!“), kaitsti kodusid kurjade vaimude eest ning jutustati hõimude ajalugu. Väljapanek oli tõesti väga huvitav ning loomulikult sai ka pidevalt tarkust juurde. Näiteks kui puukujul/-maskil on keel suust väljas, siis see tähendab, et kujutatud on meesterahvast. Kui aga keel suust väljas pole, siis… no arvake ise. Sõjakanuuga tuli aga minule hoobilt meelde see kunaginekultusseriaal, tuleb tunnistada, et üsna tõetruud kanuud olid seal filmis ☺

Maooride aidahoone ehk Pātaka

Kui suur maoorisaal sai läbi töötatud, ootas meid kõrval ruumis Polüneesia rahvaste osakond, mis oli vähemalt sama põnev. Kui palju sa ikka maailma muuseumides näed Torrese väina saarte või Tokelau saarte või Tuamotu või Uus-Iirimaa (ja paljude teiste) saarte rahvaste kultuuri ja artefakte? Tegelikult peaks küsima, et kes eelmise lause lugejatest oskaks need paigad Vaiksest ookeanist ilma otsimata üles leida? Mina tunnistan ausalt, et ei mina ei leiaks.

Sõjakanuu sisemus

Siia olekski nüüd paslik lisada ülevaade Uus-Meremaa ajaloost. Et millest me üldse räägime siin? Mis maoorid? Mis kanuud? Keda ajalugu absoluutselt ei huvita, võib rahumeeli kursiivis kirjutatud teksti vahele jätta. Ajaloominutite vahele olen siis pikkinud ka muuseumis tehtud pilte.

Maoori puunikerdused

Enne inimeste jõudmist Uus-Meremaale, oli see maakild olnud muu maailma mandritest eraldatud üle 80 miljoni aasta. Esimesed 20 miljonit aastat ulpis ta vaikselt Austraaliast eemale ning sellest siis tekkis Tasmani meri. Riigi kahe suurima (kuid mitte ainsa) saare – Põhjasaare ja Lõunasaare – kuju hakkas formeeruma 5 miljonit aastat tagasi. Kuna maa oli olnud nii kaua muude mandriosade arengutest puutumata, arenes elu ka nendel saartel veidi teistmoodi, omas tempos ja omamoodi.

Nefriit oli maooride jaoks oluline vääriskivi

Nii oli ligikaudu 7000 aastat tagasi praktiliselt kogu maismaa kaetud vihmametsaga, kus hulkus ringi ja elas täiesti unikaalne fauna. Kuna Uus-Meremaal puudusid kiskjad (või kui täpsem olla – puudusid üldse imetajad kui paar haruldast nahkhiire liiki välja arvata) ning samuti ei olnud seal ühtegi madu ega mürgist putukat/elajat, lõid õitsele erinevad lennuvõimetute lindude liigid. Sest mis sa ikka niisama lendad, kui võid rahulikult metsa all jalutada, kartmata, et rebase või kassiga kokku juhtud. Pealegi – röövlinde seal siiski leidus, mistõttu põlistes sõnajalalaantes uitamine oligi turvalisem kui kusagil taeva all liuglemine.

Uuringute andmetel elas Uus-Meremaal kunagi kokku 24 erinevat lennuvõimetut linnuliiki, kellest konkurentsitult suurim oli hiidmoa, kelle pealae kõrgeim suletutt oli peaaegu 4 meetri kõrgusel tema varbaküünest ja kes võis kaaluda kuni 230 kg. Päris suur kana, ütleksin ma selle kohta. Tõsi, Uus-Meremaal elutses ka kõige suurem kotkaliik, kes meie planeedil on elanud – Haasti kotkas e Pouakai – kuid ega temagi täiskasvanud hiidmoa vastu saanud.

Erinevad puust ja luust vilespillid

Kõik see looduslik idüll lõppes pärast seda, kui saabusid inimesed. Uus-Meremaa oli viimane suurem elukõlbulik maatükk maailmameres, mille inimkond ära asustas. Seega surusid kahejalgsed imetajad oma jalad esmakordselt Uus-Meremaa rannaliiva alles pärast seda kui eestlased juba oma esimesed (ja enamasti edutud) anastajate vastased lahingud olid ära pidanud – täna märgitakse inimeste saabumise aastaks 1280 p.Kr.

Juustes kantavad vaalaluust kammid

Nefriidist Hei-tiki

Saabujateks olid polüneeslased, keda täna kutsutakse maoorideks (mis muideks pidavat tähendama: „kohalik, tavalist tüüpi“). Need samad polüneeslased olid aastaks 900 ära asustanud suure osa Vaikse Ookeani väikesaartest (Hawaiist kuni Lihavõttesaareni), kuid siis tekkis mingil põhjusel ligikaudu 300 aastane paus, enne kui jõuti Uus-Meremaale.

Seetõttu pole ka imekspandav, et nad ehmatasid sellest suurest avastusest nii ära, et ei suutnud uuele maale päris mitusada aastat isegi nime panna. Erinevad paigad selle maa eri servades said küll kõik maoorikeelsed nimed, kuid maa tervikuna jäi nimetamata. Pärast eurooplaste tulekut siiski võeti ka see töö ette ning see katkise Itaalia kujuga saarestik sai nimeks Aotearoa, mis tähendab tõlkes Pika Valge Pilve Maa.

Hotonui hõimumaja uhke sisemus

Maad need esmaasukad nimetada ei viitsinud veel ilmselt seetõttu, et suur osa ajast kulus kohalike liikide mahanottimise peale. Moast saadi jagu vähem kui 100 aastaga (mõnedel andmetel isegi paarikümne aastaga). Tegemist oli ideaalse saaklinnuga – suur (seega palju liha), palju sulgi (seega palju materjali riiete tegemiseks) ning kuna tal puudus varasem kontakt maismaakiskjatega, siis võis eeldada, et ta odaga mehe eest plehku ka ei pannud. Koos moa kadumisega suri välja ka Haasti kotkas, kelle jaoks moa oli toiduallikas. Lisaks mainituile kadusid mõnesaja aastaga igavikku veel hulk lennuvõimetuid ja ka lennuvõimelisi linde. Isegi suhteliselt primitiivsed inimesed on suutelised loodusele kahju tegema. Kui aga saabusid eurooplased, läks asi ainult hullemaks ning hinnanguliselt on inimese tõttu Uus-Meremaal välja surnud ligikaudu 50 linnuliiki.

Pa ehk maooride kindluse makett

Kui suured linnud said maha kütitud ja kõht uuesti tühjaks läks, olid maoorid sunnitud ka oma eluviisi muutma. Kus see oli võimalik, hakati tegelema põllumajandusega (peamiselt kasvatati maguskartulit ehk bataati ja tarot) ning kus see võimalik polnud, tarbiti neid taimi, mis seal juba kasvasid ning samuti mereande. Üks on aga kindel – ressursside puudus muutis maoorid agressiivsemaks ning algas konfliktide ajastu. Oma külade kaitseks ehitati pa-sid (kindlustatud ja vallidega ümbritsetud künkad) ning kui vaja, käidi ka naaberhõimusid kimbutamas. Nagu eelpool mainitud oli ka inimsöömine maooride (ja ka teiste polüneeslaste) sõjatraditsiooni osa.

Kehakaunistus. Shortlandi saar, Saalomoni saarestik

Maooride hõimu juhtis pealik, kes võis olla nii mees kui naine ning enamasti (kuid mitte alati) oli see päritav positsioon. Hõimu kõige tähtsamad osised olid whānau ehk laiendatud pere (põhimõtteliselt siis veresugulased) ja hapu ehk klann, mis koosnes mitmetest whānaudest. Hõimu ise kutsuti iwiks.

Paapua Uus-Guinea tseremoonialauad

Kuigi maooridel puudus kuni 19. sajandi alguseni kirjakeel, on siiski üsna palju vanast ajast teada, sest informatsiooni on edasi pärandatud muudel viisidel. Nendeks viisideks on siis suust suhu edasi antavad rahvajutud, laulud, kuid ka tantsud, kudumid, puunikerdused ning tätoveeringud. Tegijamad hõimuliikmed suudavad ka tänasel päeval läbi esivanematelt saadud juttude/laulude esitada kuulajatele oma hõimu mitmesaja aastast ajalugu.

Vaka tapu e püha kanuu. Tikopia saar, Melaneesia.

Hoolimata kohatistest sõdadest, elasid maoorid üle 300 aasta üsna mõnusat elu. Kõik see aga muutus aastal 1642, kui see maa jäi Hollandist pärit meresõitja Abel Tasmani ekspeditsiooni teele risti ette. Tema nimetamisega ei venitanud – uudismaast sai Staten Landt ehk Riigimaa. Kuna kartograafid vaatasid, et see on ikka päris nõme nimi, tehti paari aasta pärast korrektuur ja Hollandi Zeelandi provintsi järgi sai Staten Landtist Nieuw Zeeland. Aga sinnapaika see avastus jäi. Läks mööda rohkem kui 100 aastat, enne kui järgmine eurooplane - Inglismaa kuulus maadeavastaja, kapten James Cook – oma silmi Uus-Meremaa rannajoonel paitada lasi. Cookile see paik meeldis, sest ta tegi sinna kolm järjestikust reisi, kaardistas saared ning muutis suupärasemaks ka paiga nime.

Kilp. Freshwater Bay, PNG.

Peagi sai selgeks, et uue maatüki ümbruse mered on eriti vaalarikkad ning see pani Euroopas ja Ameerikas rattad veerema. Inglise, prantsuse ja Ameerika vaalapüügi-, hülgepüügi- ja kaubalaevu hakkas üha rohkem ja rohkem sinnakanti voorima ning esiti oli kohalike maooridega läbisaamine isegi väga hea. Vallutamise ja sõdimise asemel tehti nendega kaupa ning õpetati ka põllumajanduse moodsamaid nippe. See õndsus lõppes siis kui valged tahtsid 19. sajandi algul hakata maad omama/ostma – maooridel oli maa omamisest hoopis teine arusaam kui valgetel, mistõttu läksid peagi suusad risti.

Uus-Iirimaa saarte kujud

Kuigi probleemid kulmineerusid ka maoorihõimudel omavahel. Need hõimud, kellel oli kõige tihedam kaubavahetus valgetega (peamiselt siis Põhjasaarel), said peagi ka tulirelvade omanikuks. Kuna see andis neile tohutu eelise teiste hõimude ees (kelle tapvaim kaugrelv oli viskeoda), muutus musket kiirelt üliväärtuslikuks kaubaks, mille eest jagati maad ja ilmad kokku. Ning kui mehed juba püssi alla saadi, ei jäetud väetimaid hõime röövimata, tapmata, orjastamata. Aastaks 1843 olid aga kõigil hõimudel tulirelvad olemas, mistõttu suurem sõdimine ka lõppes. Mitmed hõimud olid aga selleks ajaks maa pealt pühitud ja täiesti ilma valgete otsese sekkumiseta.

Tohust vöö. Paapua Uus-Guinea kõrgmäestik.

Mõned aastad varem – aastal 1840 – aga toimus Uus-Meremaa riikluse mõistes olulise tähendusega sündmus. Pärast mõningaid läbirääkimisi leppisid suur hulk maoori hõimupealikke ja inglismannide kuninganna esindaja kokku, et Uus-Meremaast saab Briti asumaa. Sellega ei olnud nõus küll kõikide hõimude pealikud, kuid 500 suguharubossi oma õnnistuse Waitangi rahulepingule andis. See leping sätestas, et maooridele jääb iseotsustamise õigus oma maade ja varade üle ning samas saavad neist Briti Impeeriumi täieõiguslikud kodanikud.

Fidži kaelaehted

Kui see kõik tundub liiga ilus, et olla tõsi, siis tuleb ära mainida, et ingliskeelne ja maoorikeelne lepingutekst polnud päris identsed ☺ Ingliskeelse versiooni järgi kuulus Uus-Meremaa Briti kroonile, kuid maoorikeelses versioonis oli sõnastus oluliselt pehmem. Selle üle, et mis nüüd lepinguga siis täpsemalt mõeldi, vaieldakse tänapäevalgi. Sellegipoolest pani see leping immigratsioonipumba tööle – kui aastal 1831 elas Uus-Meremaal ligikaudu 1000 valget, siis 50 aastat hiljem oli see number kasvanud juba poole miljonini.

Namau rahva esemed, Paapua Uus-Guinea

Maa jagamine käis üsna ausalt, võrreldes sellega, mis näiteks oli toimunud USA-s. Valitsus ostis maooridelt kokku kõik vähegi väärtuslikud tükid (kas õiglase hinna eest või mitte, see on omaette küsimus) ning müüs või rentis need edasi uusasukatele. Kuna riigis kiskjad puudusid, sai lambakasvatus kohe suure hoo sisse. Nii näiteks olid ka maa rendihinnas juba selle tegevusala kõrvad paista – keskmise maatüki rent oli 5 naela aastas, millele lisandus 1 nael iga tuhande lamba

Rinnaehted. Uus-Britannia ja Bismarcki saared.

eest (esimesed 5000 olid tasuta). Paarikümne aastaga jagati valgete immigrantide vahel laiali Eesti suurune maatükk. Kuna ühel hetkel said kokku ostetud maatükid otsa, siis mindi valgetele kolonisaatoritele kohaselt järgmisi tükke juba jõuga võtma. Ehk siis see harmooniline kooslus sai ühel hetkel ikkagi lõpu ning tollaste euroopalike väärtuste kandjad surusid kahjuks ikkagi kohalikele jõuga oma tahtmise peale.

Rinnaehted. Hawaii, PNG, Saalomoni saared.

Sõjad, haigused, assimileerimine ja alkohol jätsid maoori hõimudele 100 aastaga kohutava jälje. Kui 1769 oli maoore kokku ca 86 000, siis sajand hiljem oli võimalik kokku lugeda ainult 42 000 peanuppu. Õnneks see oli ka miinimumpunkt, 20. sajandi algul hakkas nende arv lõpuks taaskord kasvama.

Esivanemad (päkapikud). PNG.

Kusjuures erimeelsused tekkisid ka Põhja- ja Lõunasaare valgete immigrantide vahel. Kui Põhjasaarel ja Lõunasaare põhjaosas domineerisid inglased, siis Lõunasaare lõunaosa oli šotlaste pärusmaa. Kuna maoorid elasid peamiselt Põhjasaarel, siis suur osa kätšist maa pärast käis ka seal ning Lõunasaarel oli elu suhteliselt rahulikult. Pärast seda kui Lõunasaarel leiti kulda ja Dunedinist sai riigi jõukam linn, olid šotlased üsna selle vastu, et Põhjasaare inglaste sõjakesi finantseerida. Vaadaku ise kuidas hakkama saavad, meil siin on kõik ju hästi. Tehti isegi avaldus parlamendile, et muuta Lõunasaar iseseisvaks, kuid see ei läinud läbi.

Rinnaehted. Santa Cruzi saar.

19. sajandi lõpus tuli Uus-Meremaal võimule liberaalne valitsus ja see võttis ette radikaalsed ja (tolle aja kohta) ennenägematud seadused. Seati sisse vanaduspension, piirati maksimaalset tööaega, loodi miinimumpalga nõue ja 1893 anti esimese riigina maailmas kõigile naistele õigus valimistest osa võtta. Huvitava faktina tooks välja ka selle, et ühes Šveitsi kantonis (täpsemalt siis Appenzell Innerrhodenis) jõuti naiste võimekuse osas samale järeldusele umbest täpselt 100 aastat hiljem (1991).

Peaehted. Saalomoni saared.

Suur murrang eluolus tuli tegelikult 10 aastat varem, siis kui maailmameredele jõudsid külmutitega laevad. See võimaldas uus-meremaalastel (ehk kiividel) lisaks lambavillale hakata (peamiselt Suurbritanniasse) eksportima ka juustu, võid ja looma- ning lambaliha. Kuna nõudlus oli suur, kaup väga kvaliteetne ning põllumajanduse tootlus väga hea, kasvas jõukuse tase riigis väga kõrgele. Arvatakse, et elatustase oli ligi 100 aastat maailma kõige kõrgem, sest ülirikkaid ja väga vaeseid oli pigem vähe, aga sinna vahele jääv keskklass elas suurepäraselt.

Kammid ja sulgehted. Torrese väina saared, Tonga.

Kanuukaunistus.

Hea elu sai tõsise tagasilöögi 1970.-tel, mil peamine ekspordipartner UK ühines Euroopa majandusühendusega. Sellega seoses tuli brittidel tühistada kõik eelislepingud muude riikidega ning Uus-Meremaal tuli leida ligikaudu poolele aastatoodangule uued turud. Seda suppi helbiti paarkümmend aastat, mille jooksul reformiti põhjalikult nii majandus kui ka sotsiaalsüsteem. 

Ühe muudatusena suurendati ka immigratsiooni (et majandus uuesti tööle saada) ja sellest tulenevalt on ka täna riigis suur Aasia kogukond. Aga kunagisest külluslikust heaoluriigist sai kõigi muutuste tulemusena tavaline heaoluriik. Tänasel päeval on põllumajandus endiselt oluline tööstusharu, kuid turism on jõudnud peaaegu samale pulgale. Lisaks villale, piima- ning lihatoodetele on Uus-Meremaa nüüd tugev tegija ka puuviljade, veini- ja puidukaubanduses, ehk siis tegevuste ümberkorraldamine on toonud edu.

Pteranodoni skelett

Kui esimese korruse Vaikse ookeani rahvaste kultuuriga oli meid ära küllastatud, võtsime ette teise korruse loodusloo saalid. Kuigi ma tavaliselt hea meelega topiseid vaadata ei viitsi (sest eelistan hingavaid linde-loomi jälgida), siis Aucklandi muuseum on kindlasti erand. Peamiselt seetõttu, et seal oli stendidele välja pandud eeskujulik valik Uus-Meremaal välja surnud või üliharuldaste loomade skelette ja topiseid. Muuhulgas seisis ühes klaaskuubikus täispikkuses hiidmoa kuju (ca 3 meetrit kõrge). Sulestik oli muide laenatud emult, kes on välimuselt üsna sarnane lind.

Hiidmoa

Pärast dinosauruste, lindude, liblikate, loomade ja muude elajate luustike ning topiste vaatamist, olime tegelikult juba üsna väsinud. Õnneks esimesel korrusel oli joogiveekraan ning sinna me ennast turgutama ka läksime. Külm vesi andis nii jõudu kui energiat, mistõttu leidsime endas ka jõudu veel veidi muuseumis ringi vaadata. Hiina/Jaapani kollektsiooni ja pillimuuseumi jätsime vahele (selle piirkonna museaalidega tutvume ikkagi

Cryolophosauruse skelett

Hiinas/Jaapanis), veidi aeglasemas tempos käisime läbi sektsiooni, mis oli pühendatud lastele. Väljanäitusele olid pandud nii vana aja mänguasjad, tarbeesemed kui muu säärane ning ühte nurka oli üles sätitud vana klassiruum, kus oleks võinult vabalt ka „Kevadet“ filmida. Olid nii krihvlid kui tahvlid kui ka traditsioonilised koolipingid ning kui oleks otsinud, oleks ilmselt leidnud ka Kentuki Lõvi raamatu. Lihtsalt ingliskeelse.

Kakapo - peaaegu väljasurnud lennuvõimetu lind

Kolmandal korrusel oli siis sõjamuuseumi osa, kus peamiselt käsitleti kaht maailmasõda. Kuigi see väljapanek paistis päris põnev (sinna oli nt ehitatud kaevik, paljudes kohtades olid interaktiivsed väljapanekud, sai telekast vahtida ajaloolisi kaadreid jne), olid meie silmad ja ka ajud kokku leppinud, et nendele aitab. Nad ei jõua seda infot enam vastu võtta, kõik salved olid uut tarkust ja mälupilte täis, ei piiskagi enam. Ja eks aega oli ka kulunud juba omajagu, päris mitu tunnikest olime juba siin siseruumides ringi tatsunud. Kõht hakkas vaikselt tühjaks minema ning samas oli tekkinud tagasihoidlik vajadus värske õhu ja avaruse järele.

Spitfire Mark XVI sõjamuuseumis

Avarust meile õues jagus kõvasti ning soe ja päikeseline ilm tõi meie peadesse kauni idee minna siit jala kesklinna. Olime tänaseks teiseks tegevuseks Lonely Planetist välja valinud ühe soovitusliku jalutuskäigu Aucklandiga tutvumiseks ning selle alguspunkt paistis kaardi peal meie praegusest asukohast päkapiku sammu kaugusel. Läbi pargi korra paremale ja siis vasakule ning peakski kohal olema. Enne seda aga pidime pargist välja saama ja selleks tuli läbida eelpool mainitud väliürituse ala. Selgus, et tegemist oli kukeaasta alguse puhul peetava laternafestivaliga. Täpsemalt küll iga-aastase Hiina uusaasta festivaliga, mida sel aastal peeti juba 18.-t korda. Kõik puud ja põõsad olid laternaid täis, kuid ilmselgetel (või siis selgeilmsetel) põhjustel ei pääsenud need päikeselisel päeval kuidagi mõjule ning tegelikult ei pidanudki – põhiüritus pidi algama õhtul, pimeduse saabudes. Päevasel ajal veel seati asju üles, kuid müügikioskid olid suuresti juba lahti. Muuhulgas oli kohale taritud ka rahaautomaat, mille olemasolu kohe kiirelt ära kasutasin ja tekitasin rahakoti vahele kohalikke kupüüre.

Hong Kongi installatsioon

Kui söögiputkad välja arvata, siis kõik ülejäänud müügikioskid kauplesid prügiga. Jah, see prügi oli valatud mingitesse konkreetsetesse vormidesse ja enamasti oli kas neoonvärvides või sätendas või vilkus (või tegi kõike korraga), kuid ühine nimetaja oli neil siiski see. Kuna tegu oli hiinlaste korraldatud peoga, siis loomulikult oli kõik „Made in China“. Kui tahtsid osta vedru otsas vilkuvate südametega peaehet – palun! Kui oli soov soetada õhupalli, millele oli suudetud peale joonistada kõik inimsilmale nähtavad neoonvärvid – ikka saab! Soov sai sul täidetud ka siis, kui tekkis ületamatu soov osta endale väike kukekuju, mis isegi kaugelt nägi välja selline, et sulissõbra materjaliks oli 100% mürk tahkel kujul – valik oli lai! Väidan, et nendes kioskites polnud müügil ühtki eset, mida ühel tervel inimesel eluteel vaja läheks või mis tema elukvaliteeti tõstaks (vastupidiseid tooteid oli hulgi).

Laternafestival võtab hoogu üles

Teine lugu oli aga söögikaupmeestega. Peaaegu eranditult pakuti aasiapäraseid (rõhuga Hiinal) roogi ning üks isuäratavam kui teine. Isegi kui välimus oli kahtlane, siis lõhn oli hea. Mina tahtsin osta churroseid (õlis küpsetatud taignakepikesi), kuid kuna õli alles soojenes, siis jäin pika ninaga. Samas tuleb nüüd silmad maas tõdeda, et nina oli üsna pikka ka enne, see ei olnud kaupmehe süü. Naisel aga läksid mereandide peale silmad põlema ja ta ei suutnud ära otsustada, et kas võtab kaheksajalga või krevette või veel mingeid hirmsaid merekoletisi, mis fritüüris oma maise teekonna viimaseid ujumisi tegid. Lõpuks läksid loosi frititud krevetid ja viieka eest sai neid täpselt 4 tükki. Väidetavalt olid need väga head.

Teel kesklinna

Kui me sellest minihiinast lõpuks välja murdsime ja pargist tänavale jõudsime, oligi meie jalutuskäigu sihtpunkt kiviga visata. Kesklinn oli tõesti väga lähedal, see päkapikusamm kaardil ei osutunudki päevateekonnaks. Kuna minu kõht lõi endiselt pilli (pakun, et susafoni), siis alistusin söögiaroomidele ühe kiirtoidukioski ees ning võtsin sealt hot-dogi friikatega. Samuti viieka (3€) eest. Ka siin olid teenindajateks Aasia päritolu inimesed (nagu ka enamuses lähikonnas asunud kaubandusettevõtetes), mistõttu ma liigimestanud polnudki kui minu kuum koer tähendas kaht viinerit burgerisaia vahel. Kui te nüüd mõistatate, et kuidas need seal püsivad, siis jah, ei püsigi. Teenindaja üritas mördina kasutada ohtralt sinepit ja ketšupit, kuid see mõjus hoopis vorstikestele kui libesti. See kastist väljas mõtlev kokapoiss küll vabandas ette ja taha, et hot-dogi saiad on otsas, kuid ma oleks selle info eest olnud tänulik enne seda kui ma talle 5 taala ära andsin.

Kesklinna läbiv kiirtee

Aga ärge mõistke valesti – praeguses kõhutäiuse seisundis maitsesid nii Dogburger (Ham-Dog?) kui ka friikad imeliselt. Lihtsalt me otsisime ühe nurgatagusema koha, kus ma saaksin rahus seda fusion-tänavatoitu manustada. Seda seetõttu, et see toiming oli kõike muud kui lihtne, viisakas ja mugav. Kui ma oleks dogi paberist välja võtnud, oleks jäänud ilma viineritest. Kui ma oleks dogi paberis kokkupoole surunud, oleks jäänud ilma viineritest, kastmest ja puhastest riietest. Põhimõtteliselt oli ainus võimalus seda imetoitu tarbida nii, et lajatad näo tuimalt sinna paberisse, mille sees hot-dog asus, liigutad suud ja loodad parimat. Ja ka seda, et salvrätikuid on piisavalt. Kokkuvõttes ma kuidagi siiski söödud sain ning lausa nii, et ei pidanudki ülerõivaid maha kandma.

St Kevin’s Arcade

Nagu mainitud, oli meie Aucklandi linnaga tutvumise plaani aluseks Lonely Planeti reisijuhis ära toodud soovituslik 4,5 kilomeetri pikkune retk, mis viis mööda suurest osast linna keskosa vaatamisväärsustest. Mitte, et neid väga palju oleks ja mitte, et neis nüüd ülemäära vaatamisväärset paistaks. Aga arvestades meie tänast esimest külastusobjekti, kus sai põhjalikult süvenetud ja uuritud, tundus selline niisama jalutuskäik täpselt paras tegevus. Pealegi – palju meil neid linnapäevi siin reisi jooksul ikka tuleb ning patt oleks riigi suurimale linnale mitte pilku peale visata.

Myers Park

Meie retk Aucklandi kesklinna algas kohast nimega St Kevin’s Arcade, mis sisuliselt oli üks suhteliselt ilmetu kaubamaja, mille sees oli auk, mille kaudu pääses maja tagant algavasse Myers Parki. See üleminek oli väga vinge – äsja olid inimesi ja sagimist täis kesklinnatänaval ning siis järsku keset vaikset, kõrgete palmipuudega roheala. Park polnud väga lai, kuid kuna see asus keset kvartalit ja võrreldes ümbritsevaga ka orus, siis oli siin tõesti rahulik ning inimesi liikus üksikuid.

Aucklandi raekoda

Pargist välja tänava- tasandile ronides olime aga hoobilt taas melu keskel, sest Queen Street on Aucklandi peatänav. Selle ümber oli paigutatud suur osa linna kõige olulisematest ja vaatamisväärsematest ehitistest. Põhimõtteliselt läks maamärgina arvesse igasugune maja, mis polnud just viimase 20-30 aasta jooksul ehitatud tahukas, mille esimesel korrusel oli kaubanduspind (hiinakas, suveniiripood vms) ja teistel kontorid. Tõsi, Aucklandi raekoda oli oma järele tehtud Itaalia renessanssi stiili tõttu selgelt eristuv ümbritsevast. Kui see hoone oleks Pariisis või Viinis, siis oleks ta ilmselt napilt TOP 100 arhitektuurilise vaatamisväärsuse hulgas, kuid siin serveeritakse seda kui linna kõige kesksemat ja vingema arhitektuuriga ehitist.

Aotea väljak

Raekoja kõrval asus ka suur Aotea väljak, mis on popp koht erinevate ürituste ja demonstratsioonide korraldamiseks ning kaks sammu edasi Linnateater (Civic Theatre). Vastupidiselt nendele vaatamisväärsustele, hakkasid vaikselt hoopis muljet avaldama need ümberringi üha kõrgemaks kasvavad klaashooned. Tillukesest ja arusaamatust Balti (Balkani?) riigist pärit inimese võib pilvelõhkujate rohkus pea segamini ajada küll. Tekkis kohe selline tunne, et oleks justkui välismaal. ☺

Linnateater

Õnneks keeras meie etteantud urban-matkarada peatänavalt nüüd kõrvale ja mis meil muud üle jäi kui alluda. Peagi olime Alberti nime kandva pargi servas ning õhku ahmides ja Albertit kirudes, hakkasime ka seda „objekti“ vallutama. Vallutama seetõttu, et nimelt oli keegi pahatahtlik kurivaim pidanud vajalikuks selle pargi väikese mäe otsa rajada ja nüüd siis pahaaimamatud turistid turnisid, kaart näppus ja nägu vingus. Selle kõrgmäestiku ekspeditsiooni vältel tuli taaskord meelde, et väljas on tegelikult palav. Et naine pidi samal ajal veel ühe hingekese eest hoolt kandma, siis võtsime tegelikult päris rahulikult ja jõime piisavas koguses ka vett. Sellest tulenevalt me ka ette nähtud jalutuskäigu normaja (3 tundi) sisse ei mahtunud. Aga see polnud ka eesmärk.

Aucklandi Ülikooli kellatorn

Teisel pool parki oli väga vinge Aucklandi Ülikooli kellatorn ja Victoria aegsed kaupmeeste majad. See kant oli kesklinna üks toredamaid – madalad ja iseloomuga majad ning teisi turiste (või inimloomi laiemalt) siin praktiliselt ei kohanud.

Victoria-aegne kaupmehe maja

Meie kesklinna külastusel oli tegelikult ka täiesti oluline praktiline eesmärk, mis õhtutundide lähenemisel muutus üha aktuaalsemaks. Nimelt oli meil täna vaja ilmtingimata leida üles Relay nimeline pood ja sealt osta endale kohalik SIM-kaart koos piisava hulga andmemahuga. Kohusetundliku ja planeerimist armastava reisisellina, olin juba kodus valikud ja võrdlused ära teinud ning just Relay kaubamärki kandvast poest pidi saama Skinny kõnekaardi (mis oli oma näitajatelt parim). Ühe hotelli ees seistes varastasin neilt tsipa wifit (vahele ei jäänud), et leida lähim Relay-pood ja mis selgus – selle kaubamärgi poed asuvad eranditult lennujaamades. Mis nüid siis saab? Homme oli plaan linnast padavai minema panna, aga interneedust oleks kindlasti vaja. Kasvõi selleks, et reisi käigus endale jooksvalt öömajasid broneerida (meil oli paigas veel vaid 1 öö Aucklandis, ülejäänud oli kõik lahtine).

Linna südames

Kui on probleem, siis paanitse! Niisiis irdusime hooga Lonely Planeti matkarajalt ning marssisime Queen Streetile tagasi. Õnneks olid mul reisikavas kirjas ka võitnud mobiilikaardile napilt alla jäänud konkurendid ning pooljuhuslikult olimegi peaaegu kohe „teise koha“ saanud firma esinduse ukse all ning siis ka uksest sees. Niipea kui sisse astusime, keerati uks meie selja taga lukku. Lõviosal juhtudest ei ole see hea näitaja. Kuna asusime rahvarohkes piirkonnas ja esinduse 2 seina olid klaasist, siis oli väike lootus, et kui jamaks läheb, siis ehk murrab kuidagi välja. Õnneks siiski polnud tegemist inimkaubitsejate kogumispunktiga, kus sinisilmseid turiste värviliste mobiilireklaamidega tuppa meelitatakse ja siis merekonteineris Aafrikasse või veel hullem, Lätti, orjaks müüakse. Tuli välja, et kellaseierid olid pöörelnud erilise kiirusega, kell oli 6 ja tööpäev oli just otsa saanud. Jõudsime seega viimasel minutil. Sõna otseses mõttes.

Sparki nime kandev mobiilioperaator on Vodafone kõrval teine suur tegija Uus-Meremaal (või no kui täpne olla, siis nad on põhimõtteliselt sama suured). Tegelikult ka see „Skinny“ kõnekaart, mida algselt osta soovisime, oli Sparki odavbränd (no nagu Telial on Diili kõnekaart). Odavbränd tähendas seda, et Skinny Travel-SIM, mis sisaldas 3GB intrernetti, arutult palju riigisisest kõneaega ja sõnumeid ning mis kehtis 2 kuud, maksis 46$. Sparki enda Travel-SIM, mis oli täpselt samade parameetritega, maksis aga 49$ (ca 30€). Otsustasime sealsamas poes, et teeme selle väljamineku ja optimeerime need eelarvest üle läinud 3$ kuidagi reisi peal ära. Eks tuleb rihma pingutada, aga no elu juba on selline.

Võrdluseks veel – ka Vodafone pakub rändurile täpselt samasugust paketti ja samuti 49$ eest, kuid see kehtib vaid 1 kuu. Hoolimata sellest, et meie reis jäi 1 kuu piiresse võtsime siiski Sparki, sest no vähemalt sisimas tekitas see tunde, et saime sama raha eest rohkem. Kuigi ei saanud. Sparkilt igatahes väga nutikas müüginipp, sest ma pakun välja, et turiste, kes veedavad Pika Valge Pilve maal rohkem kui 1 kuu, on kaduvväike osa.

Nüüd kui see pinge maas ja kohustuslik programm tehtud, saime oma teekonda Aucklandi kesklinnaga tutvumisel jätkata. Kummalisel kombel polnud me veel üldse väsinud, kuigi pikk-pikk kohalesõit oli lõppenud ju alles tänase päeva sees. Võib-olla oli asi selles, et väljas oli meeldivalt valge ja soe? Kuna Uus-Meremaa asub ekvaatorist päris kaugel (Auckland on samal laiuskraadil, mis Lõuna-Hispaania linnad põhjapoolkeral ning lõunasaare lõunapoolseim linn Invercargill (jälle see Invercargill ☺) on võrreldav Šveitsiga), siis suvel on võimalik päris pikki õhtuid nautida. Täna näiteks oli siin päikeseloojangut oodata poole üheksa paiku ehk siis üle kahe tunni oli veel valget aega alles. Päris suur kontrast troopikaga (nt Costa Ricaga), kus punkt kell kuus lasti õhupüssist tuli surnuks ja järgmisel hommikul punkt kell 6 lennutati päikeseketas taas linguga taevasse. See muidugi tähendab seda, et juunis on siin kella viie paiku juba pime.

Sadam ja pilvelõhkujad

Enne kui Queen Street otsa sai ja omadega vanasse sadamasse jõudsime, astusime korraks sisse ka ühte suveniiripoodi. Lihtsalt vaatamaks, et mis siin pakutakse ja millised on hinnad. Suhteliselt ebatark tegu oleks täna hakata tavaari kokku ostma ja siis seda järgmised peaaegu 4 nädalat mööda riiki ringi sõidutada. Arvestades muuhulgas seda, et reis lõpeb Aucklandis ja meil on 1 päev siin veel aega ringi vaadata (sealhulgas kasvõi samasse suvenirkasse tagasi tulla). Müüdav trään väga suurt muljet ei avaldanud, enamasti samad asjad, mis igal pool maailmas, lihtsalt Uus-Meremaa tekstid ja sildid peal. Ühel hetkel, kui ära hakkasime juba minema, küsis naine, et ei tea kas siin beebidele ka midagi müüakse? Järgmisel hetkel keeras ta ringi ja tema silmade kõrgusel rippus riiuli küljes väike roosa pudipõll kiivilinnu pildiga, kirjaga „Our little kiwi“. No kui saatusesõrm juba su peale nii konkreetselt näitab, siis ei hakanud me protestima ja omastasime endale selle eseme. Raha eest. See oli ka kõige esimene asi, mille me oodatavale titale üldse ostsime. Ajalooline sündmus! 👈

"...sadamas seisis uhke, vanaaegne Aucklandi laevaterminal..."

See asi tehtud, olimegi varsti sadamas. Sinna jõudes oli selge, et see on minu jaoks Aucklandi kesklinna lemmikkoht. Selja taga kõrgusid klaasist pilvelõhkujad, sadamas seisis uhke, vanaaegne Aucklandi laevaterminal ning rannikuäärt palistasid rohked restoranid. Ärge nüüd selle eelnenud vingumise (et pole vaatamisväärne jne) peale arvake, et Auckland on üks kole paik, ei seda kindlasti mitte. Lihtsalt maailmas on väga-väga palju suurlinnu, mis on põnevamad, kaunimad ning vaatamisväärsemad. Ning Uus-Meremaa kontekstis on see metropol paik, mille võib külastamise mõttes rahulikult ka vahele jätta – ilu ja võlu on ikkagi väljaspool Aucklandi. Aga kui on vaja aklimatiseeruda pikast lennureisist, siis 1-2 päeva sisustab kindlasti ka siin ära.

Oot-oot, kerin nüüd mõned lõigud tagasi. Misasja? Kell on 6 läbi juba?? Millal me viimati sõime? Selline sisemonoloog puhkes õitsele, kui rannapromenaadi äärsete restoranide kutsuvaid söögiaroome tundma hakkasime. Õrnalt tuli meelde lugu mingi hot-dogiga ja naise seljakoti ühes sahtlis paiknev poolik hommikune koogitükk viitas ka millelegi, kuid millele? Mõtlesin veidi ja hakkasin vaikselt mõistma ka seda, et miks naine rannapromenaadile jõudes rõõmsalt märkis, ühe restorani poole viidates, et: „Näe, „Crab Shack!“ Nagu ma peaks teadma, et mis see krääbshäkk on. Ja siis natukese aja pärast, kui olime lähemale jõudnud: „Ei tea, kas see on mereannirestoran?“. Ega ei tea küll jah. Ning veel natukese aja pärast, kui „juhuslikult“ päris ukse alt läbi jalutasime: „Vaataks korra, et kas menüüs krabisid ka on.“ No vaatame…. aaaaa – kõõht on tühi!

Njom-njom-njom

Mereannirestoran „Crab Shack“ oli puupüsti rahvast täis, mis ei olnud eriti imekspandav, arvestades seda, et asus otse mere ääres ning käes oli reede õhtupoolik. Ruumi oli sees küll palju, kuid kõik lauad olid inimloomade poolt ümbritsetud. Kuna meid esimesena märganud teenindaja tunnetas meie näljapajukil olemise ära ning tahtis ilmtingimata meilt mingi summa raha kätte saada, tegi ta ettepaneku oodata veidi aega baariosas, kuniks mõni laud vabaneb. Lubas, et poole tunniga peaks istuma saama. Nojah, kuna naine juba isukalt menüüst endale mereelajaid välja valis, ei olnud meil ettepaneku vastu midagi. Endalgi kõht tühi – lootsin vaid seda, et neil menüüs kedagi sellist ka on, kes on elu veetnud nelja jala peal kõndides ja õhku hingates.

Ohoo, baaris müüakse ju õlut ning ma polegi autoga - võtsin joonelt ühe kohaliku Speight’s Summit Lageri nime kandva märjukese. Täitsa huvitav, ma polnudki varem moosipurgist (millele oli küll sang külge pandud) õlut joonud. Naisele pakuti ka alguses igatsugu meeleuhtjaid jooke, kuid lõpuks lasi ta baarmenil kokku keerata ühe õõvmagusa vaarikalimpsi.

Üllatuslikult tuli mõni minut hiljem juba ettekandja meie juurde ning ütles, et laud on valmis. Toidud olid meil ammu peas valmis mõeldud (ja mul ka poolenisti söödud), mistõttu tellimine aega ei võtnud. Kuna krabiportsjon pidi olema selline, et sobib kahele inimesele jagamiseks, aga mina jagada ei tahtnud (selles mõttes, et ma ei tahtnud sellest midagi teadagi), oli naine sunnitud võtma muid molluskeid. Nii läks loosi üks kilo kolme sorti rannakarpe küüslaugu-valge veini–koore kastmes. Mina võtsin Jedi nime kandva burgeri (olles peaaegu veendunud, õigemini lootes, et Jed kõndis tõepoolest neljal, mitte kahel jalal) ning selle kõrvale serveeriti umbkaudu pangitäis friikartuleid.

Sadamapiirkond pärast loojangut

Toidud oli väga-väga maitsvad ning portsud tõsiselt suured. Üllatav oli see, et hoolimata asukohast, oli hinnatase selline eestilik. Usun, et nii mõnigi Eesti resto või pubi julgeb ühe matsaka Angus-steigiga burgeri ja hulga lisandite eest ka küsida 13€. Naisel läks söömisega muidugi oluliselt rohkem aega, sest minu lehmakähmakas serveeriti juba peremeeslooma küljest eemaldatuna aga tema pidi oma molluskid ükshaaval nende kodudest välja koukima. Õnneks oli mul pärast burgerimanustamist veel mold friikaid täis ning seetõttu lahutasin oma meelt sellega, et üritasin (neid väga vaevaliselt) endale suhu toppida. Aga neid jäi ikka ühe keskmise lasteaiarühma portsjoni jagu üle kah.

Üks asi ei meeldinud ka seal – meie lauateenindaja. Tüüp oli natuke liiga lipitsev ja ilmselgelt ei lootnud ta ühelegi küsimusele vastust saada, mida ta meilt küsis. Saime küll muuhulgas teada, et oli kunagi ühe Eesti tüdrukuga onlainis mehkeldanud, kuid näiteks see jäi igaveseks varjatuks, et kuhu jäi mu teine õlu, mille ma ühel hetkel talt tellisin. Ning kui toit otsas, pidime paar korda teiste laudade teenindajale oma arvesoovist teada andma, enne kui tüüp jälle näole andis. Ta sibas küll saalis ringi, kuid oli äärmiselt edukas meie laua poole mittevaatamises. See siiski üldmuljet ei rikkunud, „Crab Shack“ oli lahe koht!

Aucklandi sümbol - Sky Tower

Õue astudes tabas meid pimedus ja jahedus, sest keegi oli päikese taevast ära koristanud. Kuna meie tänased sammud olid juba ammu täis, siis otsustasime katsetada, et kas mu Uberi äpp töötab samamoodi kui Tallinnas. Töötas! Paar minutit hiljem oli auto juba ees, jõudsin vaevu-vaevu enne mõned õhtused linnapildid kaamerapurki saada. Sõit meie hotelli oli odavam, kui siis, kui me oleks bussiga läinud. Üks bussipilet maksis bussist ostes 3,5$ (ja peatus oli 500 m kaugusel hotellist), Uberi arve uksest ukseni oli 6,89$ (ca 4€).

Laternafestival täies hoos

Tundub, et see jahe õhk tõmbas meid jälle käima, sest hotellituppa jõudes tekkis mõlemal vastupandamatu soov ikkagi see valgusfestival ka üle kaeda. Mõeldud tehtud – tõmbasime paksemad vammused üll ja siis jälle kand ja varvas. Hoolimata asjaolust, et tänane kilometraaž näperdas juba üsna ebaviisakalt 10 kilomeetri piiri ning sinna laternatega kaunistatud parki oli 1,5 kilomeetrit minna. Ja mis veel kõige hullem – 1,5 kilomeetrit tagasi kah! Aga kuna naine ütles, et tal jaksu ja huvi on, siis juba olimegi tuttavaid tänavaid pidi Sõjamuuseumi poole rühkimas.

Sõjamuuseum punases rüüs

Rahvast oli palju! Kogu see muuseumi ümbruse ala oli paksult inimesi täis, sest tegemist on ühe populaarseima väliüritusega Auckandis. Muuseumihoone ise oli valgustitega punaseks värvitud ning all pargis särasid kõikvõimalike kujude ja värvidega laternad. Kuid mitte ainult. Kellegi vilkad näpud olid valmis meisterdanud ka hulga maapinnal seisvaid valgusinstallatsioone, mis kujutasid kas Hiina igapäevaelu või sümboleid. Täitsa naljakas värviline sodi oli. ☺ Aga erinevates vormides laternad olid küll ägedad ja mõjusid efektselt.

Laternaid oli väga erinevaid

Seda efekti kahjuks väga kauaks ei jagunud, sest kell sai peagi pool 11 ning see oli märgitud ka ürituse lõpuajaks. Päris kohe rubilnikut välja ei tõmmatud, kuid vaikselt-vaikselt hakati asju kokku pakkima ning peagi lükati sisse ka suured prožektorid, et keegi pimedas neid installatsioone elektrivõrgust lahti monteerides ilmaasjata hukka ei saanud. Prožektorite peale jooksid inimesed kiirelt laiali nagu tarakanid ning meie nende hulgas. Kuna õhtu oli hiline ja millekski rohkemaks meil jaksu polnud, siis lonkisimegi hotelli tagasi. Aga see käik oli olnud kindlasti pingutust väärt.

Leia pildi allservast uudishimulik pokemon :)

Tuppa jõudes rauges ihust ka viimane jõud ning viskasime kohe kotile magama. Samas võis tänase päeva osas väga rahule jääda mitmest aspektist lähtuvalt. Esiteks oli väga põnev muuseumis käik ja sai ka tuttavaks linnaga ning lisaks olime ennast väga edukalt sisestanud Uus-Meremaa ajavööndisse. Ärkasime hommikul (ok, päeval) ja väsisime ära õhtuks, mitte vastupidi. Algul see kartus ikkagi oli, et kui liigume 11 tundi vastupäeva, siis bioloogiline kell on väga pikalt sassis, aga tundub, et polnud hullu midagi. Ilmselt lõhkusime selle kella tarkvara nii põhjalikult ära, et tuli teha restart ja alustada nullist. Tore!

Mõned faktid ka Aucklandi kohta siia lõppu. Auckland on Uus-Meremaa kaugelt suurim linn, seal elab ligikaudu 1,5 miljonit inimest (riigi 4,8 miljonist kodanikust). Pealinn Wellington on teisel kohal, kuid Wellingtonis elab rahvast isegi vähem kui Tallinnas ehk siis mõned inimesetükid pealt 400 000. Ainus põhjus, miks Auckland ei ole pealinn, on tema asukoht. See oleks lihtsalt liiga ebaaus Lõunasaare elanike suhtes. Kuna Auckland asub Põhjasaare põhjaosas, siis näiteks Lõunasaare lõunapoolseima linna Invercargilli elanikest jääks see lausa 1800 km kaugusele, kui mööda maanteed tulla. Wellington pealinnana on aga sobivalt Põhjasaare lõunatipus, mistõttu sinna on enamusel kiividel võrdselt kauge ja ebamugav minna. Näiteks eelpool mainitud invercargillastel oleks vaja kõigest 1100 kilomeetrit vändata, kui rattaga minna.

See paik on olnud inimestele meeltmööda juba sellest ajast saadik, kui inimesed Uus-Meremaal meelispaikasid otsisid. Linna maoorikeelne nimi on Tāmaki-makau-rau, mis tähendab „100 armastajaga Tāmaki“. Rikutud mõtlemisega inimeste kurvastuseks on tegemist siiski metafooriga, mis viitab piirkonna väga viljakale vulkaanilisele pinnasele ja sellele, et sisuliselt asub meri igas suunas kuhu vaatad (linn asub Põhjasaare kõige kitsamal osal – ühes paigas eraldab Tasmani mere ja Vaikse ookeani vett vähem kui 3 kilomeetrit pinnast). Linna ümbritseb vihmamets ja viide vulkaanilisele pinnasele ei ole niisama suusoojaks, Auckland ise istub kümnete kustunud või magavate vulkaanide otsas.

Hoolimata põnevast (et mitte öelda tulisest) jalgealusest, on linn üks kõige elatavamaid linnasid maailmas (hea termin, ei tea kas on ka kõige suretavamad olemas?) ning seetõttu on kinnisvara väärtused ka täiesti käest ära läinud. Keskmine ostetav eluase maksab üle miljoni dollari (ca 600tuh€) ning see on liig, mis liig, ka kohalikule keskmisele elanikule. Mediaanpalk (ehk siis palk, millest täpselt pooled saavad vähem ja pooled rohkem) on Uus-Meremaal muideks 49 000$ (ca 29,5tuh€) aastas, keskmine palk aga 62 000$ (ca 37tuh€) aastas. Seega keskmise eluaseme ostmiseks kulub 10 keskmist bruto aastapalka, mida on tõesti päris palju.

Iseäralised valgusinstallatsioonid

Kui veel ajalukku vaadata, siis Aucklandi aluse maa kinkis sealse maoorihõimu pealik inglastele peale Waitangi rahulepingut, lootuses, et linna rajamine toob piirkonda biznieksi. Nii läkski, kuigi koore riisusid ikkagi britid. Esialgu mindi loomisega lausa nii hoogu, et Auckland nimetatigi pealinnaks, kuid peagi kasvas Lõunasaare maaomanike hääl nii kõvaks, et valitsus kolitigi ära. Väga selge äripealinn on Auckland aga

Püha kolmainsuse katedraal Parnelli keskuses

tänaseni, siia saabub 75% riiki külastavatest turistidest ning enamuse suuremate äriettevõtete peakorterid on just Aucklandis. Ilmselt aitab populaarsusele kaasa ka see, et see paik on üks päikeselisemaid ja parima kliimaga paiku riigis. Wellington on näiteks teada tuntud kui tuulte linn ja suuruselt kolmanda linna Christchurchi kesklinna hävitas mõned head aastad tagasi ära 2 maavärinat. Seega ega väga variante polegi…

Kui ma eelnevalt juba mainisin asiaatide suurt kontsentratsiooni Aucklandis, siis linna keskuses hinnatakse Hong Kongi, Taiwani ja Korea päritolu inimeste osakaaluks juba olevat lausa 40% (aastal 1986 oli see veel caid 1%). Linna tervikuna arvestades on valgeid siiski 60%, asiaate 23% ja polüneeslasi 15% (sh maoore 11%). Auckland on seetõttu ka maailma suurima polüneeslaste populatsiooniga linn maailmas. Selle infokilluga tänase päeva jutu ka lõpetan. He po pai ehk head ööd!