20.02 - Dunedin, Otago poolsaar

Öö oli taaskord üsna jahe, kõik tekid läksid käiku, mis saadaval olid. See on tegelikult nii olnud igal öösel, mis me Lõunasaarel viibinud oleme. Isegi kui päev on päikeseline ja soe, siis öösel kisub ühel hetkel päris viluks. Ning suvel keegi loomulikult majadele kütet taha ei pane. Te Anau oli selles mõttes erand, sest seal olid radikad soojad, mujal sellist priiskamist ei kohanud. Kui on külm – võta tekk peale. Kui endiselt on külm – võta teine tekk ka peale. Tekke (sealhulgas siis neid müstilisi-elektrilisi) motellides/majades jagus, seega kui sul neist puudu tuleb, siis võib-olla sa ei peakski magamisele mõtlema, vaid hoopis lähima haigla vastuvõtu poole tormama. Kui päris aus olla, siis ega õues nüüd öösel päris Arktikaks (siinkandis on võib-olla kohane öelda, et Antarktikaks) ka ei läinud – tegelikult oli akna taga selline keskmine Eestis suveilm. Sooja 14-16 kraadi Celsiust. Samas see temperatuur kandus suhteliselt üks-ühele varahommikuks tuppa üle, mistõttu tekid olid vajalikud.

Temperatuuridega on siin üldse naljakad lood. Tihti oli nii, et päike lõõskas, sul higi voolab, otsid varju – autosse istudes vaatad kraadiklaasi: 21 kraadi. Teisel päeval ulatub pilvede alumine serv sulle õlgadeni, vihma tibutab, tuul lõõtsub, topid vammused selga ja tõmbad mütsi põlvedeni pähe – autosse varjudes vaatad kraadiklaasi: 19 kraadi. Ja tegu ei olnud vigase autotermomeetriga – sealne kliima oligi kuidagi stabiilsemat laadi. Päike oli äärmiselt intensiivne, aga tegelikult palav ei olnud. Vihma võis ju sadada, aga väga külmaks ei läinud. Mitte nagu Eestis, kus päikeselisel päeval silmanurgast pilve märgates tead, et peagi võib kraadid kenasti kahega jagada.

Piparkoogi George

Aga nüüd siis Dunedin ja hommik ühes majaosas äärelinnas. Pilk õue näitas, et peremeeste autod olid kadunud, oli ju esmaspäeva hommik. Seega võisime oma 2 toa ja köögiga majaosas kasvõi reivi korraldada kui oleks tahtnud. Aga ei tahtnud. Hommikusöögiks sai manustatud pitsa ülejääke, küpsiseid ja kohvi ning selle kõrval loksutasime paika ka tänase päeva plaani. Päeva lõpp oli meil juba konkreetselt ära planeeritud – kella poole seitsmeks oli meil broneeritud tuur albatrossikeskuses ning kella kolmveerand üheksaks tuur Pukekura pingviini vaatluspaigas. Need mõlemad asusid Otago poolsaare tipus, mistõttu päeva joonistasime mõttes selliseks, et ennelõunal oleme linnas, siis sööme lõunat ja pärastlõunal tutvume Otago poolsaarega, jõudes siis õhtuks välja sinna, kuhu me peame jõudma.

Ilm oli tol hommikul udune, aga kuna tuult ei olnud ja kraade oli 19, siis oli täitsa mõnus. Alustuseks vaatasime üle linna peamise vaatamisväärsuse – Dunedini raudteejaama hoone. Mingitel andmetel pidavat see olema Uus-Meremaa kõige pildistatum hoone (ja number 2 tervel lõunapoolkeral pärast Sydney kontserdimaja), aga kindluse mõttes panin paar plaksu lisaks.

Hoone hüüdnimi on Piparkoogi George, viidates selle välimusele ja ka arhitektile (George Troup). Dunedin ühendati raudtee abil Christchurchiga aastal 1878 ning aasta hiljem pikendati roopaid ka Invercargillini (päris väledalt ehitasid). Kuna linn oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alul väga aktiivne kaubanduse keskus (lähedal olid nii põllumajanduspiirkonnad, metsad, kullaväljad kui ka söekaevandused), siis käis siin lausa kuni 100 rongi päevas. Kaubandus tõi linna raha ja seda raha otsustati ka hakata linnarahva hüvedes kulutama ning mis oleks parem viis seda teha kui investeerida kohta, mis seda raha tootmist võimaldab. Ning kui juba ehitada, siis ikka nii, et oleks ehitatud.

Aastal 1904 löödi labidas maasse ja 2 aastat hiljem oli maja valmis. Arhitektuurilises mõttes on tegu ühe paraja pudru-ja-kapsad stiilis hoonega. Flaami taaselustatud renessanss on sellele nimeks pandud, aga no olgem ausad – tegemist on ikkagi tornidega majaga, mis meenutab inglise ja šoti losse. Efektne on ta küll – Kokonga tumeda basaldi ja Oamaru piirkonna heledate kivide segu töötab väga kenasti. Sambad (nii sees kui väljas) on tehtud roosakast graniidist ning katusematerjaliks valiti terracotta sindlid, mis veeti kohale lausa Prantsusmaalt, Marseilles’st. Detailidena on seal veel kasutatud hulgaliselt hollandi portselani ja inglise keraamikat. Ühesõnaga tehti korralik asi ning mis on veel eriti üllatav – kogu ehitus mahtus algsesse eelarvesse. Ulme! ☺

Tänapäeval pole rongiliiklus enam kahjuks nii kõva sõna ning läbi jaama liiguvad vaid mõned üksikud rongid päevas. Et sellist uhket maja mitte raisku lasta, on selle kasutust ka oluliselt laiendatud. Esimesel korrusel asuvad mitmed restoranid, teisel aga Uus-Meremaa spordi kuulsuste hall ja Otago kunstiühing. Laupäeviti muutub ümbruskond hoopiski suureks turuplatsiks, kus

Otago muuseumi aatrium

piirkonna põllumehed oma kaupa pakuvad. Ning kord aastas toimub vaksalis suur moeshow, kusjuures raudteejaama perrooni peetakse maailma pikimaks catwalkiks. No ja loomulikult käivad turistid siin ka lihtsalt pilti tegemas, nagu meiegi.

Kui seda hoonet tarbisime vaid välispidiselt, siis järgmisega - Otago muuseumiga - otsustasime minna süvitsi. Otago on muideks regiooninimi, kus Dunedini linn asub. See regioon ulatub siit rannikult kuni Lõuna-Alpide mäestikuni, võttes enda alla enamuse lõunasaare

Vaikse ookeani paadinäidised

kaguosast. Pindalalt veerandi võrra väiksem kui Eesti. Kuna muuseumi külastama läksime, siis on kohane heita pilk ka ajaloole. Mulle endale pakub alati pinget ka lingvistiline taust. Et misasi on Otago? Või miks just Dunedin?

Otago nimi tuleb lõunasaare maooride dialektist ja tähendab kas

Fidži duubelkanuu

„eraldatud küla“ või „punast maad“. Nii. Vat selline asi mulle jälle ei meeldi. See on sama hea kui lähed poodi ja leiad lihaletist mingi karbi, millel on lehma pilt ja karbi peal ilutseb ainsaks kirjelduseks sõna, mida sa varem kunagi näinud pole. No kuna on huvitav, siis pöördud teenindaja poole.

„Ei tea, mis see siin olla võiks?“

Niue saarelt pärit trumm

„Oo, jajah. See on üks väga spetsiifiline jupp veise sisefileest – kõige parem tükk, igal sisefileel pole seda juppi isegi olemas mitte. Väga eksklusiivne värk. Või siis… on seal sees tiine lehma kakaproov. Üks kahest.“

No selline asi ei aita ju edasi!!! Need on väga erinevad asjad! Otago puhul samamoodi – punane maa või eraldatud küla. Kumb siis on?

Seakujuline kauss :) Santa Cruzi saar, Saalomoni saarestik

Dunedini nimega on õnneks asi lihtsam. Lõunasaare lõunaosa oli valgete ümberasumise hetkel populaarne sihtkoht šotlastele, sest nii klimaatiliselt kui ka maastike mõttes meenutas see paik kõige rohkem Šotimaad. Üsna tuuline ja vihmane, üpris kõledad ja pikad talvekuud ning ega ka suvekuudel ülemäära soojaks ei lähe.

Erinevad Polüneesia kalakonksud

Eraldi küsimus on muidugi see, et miks neid tingimusi peaks taga igatsema, aga see selleks. Kui vaadata selle piirkonna kohanimesid, siis šotipärasus lööb välja küll – Finegand, Duntroon, Invercargill, Earnscleugh, Glenorchy, Dunback ja nii edasi. Dunedin pole siin erandiks. Kuna sellest pidi saama kogu regiooni olulisim ja suurim linn, siis pidi ta saama ka väärilise nime.

Jumalate sümbolid. Mitiaro saar Cooki saarestikus.

Šotimaa pealinnaks on Edinburgh, kuid selles nimes on juba teatavad vana inglise keele mõjud sees. Burgh tuleneb vana-inglise keelest ning tähendab kindlust, Edin on aga mugandus sõnast Eideann – nii kutsutakse juba aegade algusest piirkonda, kus Edinburgh täna asub. Kuna Uus-Meremaale ümber asunud šotlastel puudus igasugune surve kasutada inglise keelt, pandi uue linna nimeks

Uus-Kaledoonia kirved

põhimõtteliselt Edinburghi šoti-gaeli keelne versioon - Dùn Èideann ehk siis suupärasemalt Dunedin (dun on kindlus šoti-gaeli keeles). Dùn Èideanniks kutsuvad veendunud šotlased tegelikult ka oma pealinna Šotimaal.

Kilpkonna kilbist ja merekarpidest kroon. Markiisi saared.

Auto tuli muuseumi külastamiseks jätta tänavale (siit ka välkmõte – drive-in muuseum!) ning kuna tegemist oli piirkonnaga, kus asus Otago ülikool ja muuseumi ees toimus mingi üliõpilastele suunatud üritus, siis väga lihtne koha leidmine polnudki. Lõpuks siiski leidsime ühe augu ja 3$ eest sai parkimispileti 1,5 tunniks.

Kapten Cooki leid Kagu-Polüneesiast

Mis üritus seal muuseumi ees oli, see jäigi natuke arusaamatuks. Ühest küljest tundus see midagi sellist nagu Eestis on „Teeviit“, kus noored saavad kokku tulla ja oma elu ära planeerida. Kuid teisalt müüdi seal ka laserprintereid. Mitte et oleks olnud erineva kraamiga kioskid, ei – olid

Paapua Uus-Guinea trumm

mingeid paberbuklette pakkuvad kioskid, söögiputkad ja siis üks putka, mis müüs laserprintereid. Võimalik, et see on mingi kohalik traditsioon, et kui eriala oled välja valinud, siis ostad endale selle olulise hetke meenutamiseks ka laserprinteri. Ei tea, võib-olla. Kuna me eriala ei valinud, siis me ka printerit ei ostnud, vaid trügisime hoopis läbi selle rahvamassi muuseumi uksest sisse.

Muuseum oli tasuta ja väga põnev. Kuigi me juba Aucklandis ühes muuseumis käisime, siis siin oli rõhuasetus Okeaanial ning Otago regioonil. Paapua Uus-Guinea, Cooki saared,

Kiribati sõdalane

Tonga, Kiribati, Fidži, Saalomoni saared, Samoa, Torrese väina saared, Uus-Kaledoonia, Markiisi saared, Hawaii ja paljud saarestikud veel olid siin muuseumis esindatud. Sepiku saarest rääkimata. ☺ Ning see kollektsioon Okeaania kohta (mis puudutab just inimestega seotud museaale) on üks maailma parimad. Selle taga on lisaks tavapärasele kollektsiooni loomisele ka üks kunagine suurem ost Londoni diilerilt, millega toodi Euroopast Okeaaniasse (kuhu Uus-

Saibai saarelt pärit puidust mask

Meremaa loomulikult ka kuulub) tagasi suur hulk Cooki saarte ja Kiribati kraami.

Absoluutses tipus ollakse aga oma loodusloo poolega – putukate ja ämblike kollektsioon on rahvusvahelises plaanis äärmiselt esinduslik (ligikaudu 40 000 näidist) ning kaks maailmas tervena säilinud moa muna kolmest on just siin, Otago muuseumis. Aga isegi kui see teaduslik pool kõrvale jätta, oli muuseum väga hästi üles ehitatud ja intrigeerivate väljapanekutega. No kus sa muidu ikka näed täisvarustuses Kiribati saarestiku sõdalast – peas kerakalast müts, seljas kookosekiust rüü (nööpide asemel merekarbid), kõhuosal kalanahast lisakaitse ning käes mõõk, mis on vainlasele ohtlikuks muudetud haihambaid kasutades? A vot seal nägi.

Kalakujuline tantsumask. Torrese väina saared.

Eraldi sektsioon on pühendatud ka Edmund Hillaryle, uusmeremaalasele, kes koos sherpa Tenzing Norgayga vallutas esimesena maailma kõrgeima tipu Mount Everesti. Kollektsiooni alustalaks on Hillary laste poolt muuseumile kingitud mägede kuninga isiklikud asjad – passist kuni Everesti vallutamisel kaasas olnud metallkruusini.

Erinevad polüneeslaste tätoveeringute stiilid

Alguses mõtlesime, et jalutame niisama läbi ja peatume vaid seal, kus tõesti midagi paeluvat silma jääb, kuid juba esimene osa Polüneesia, Mikroneesia ja Melaneesia saarte kohta oli niivõrd põnev, et aeg libises väga kiirelt mööda ja kui me lõpuks Lõunasaare maooride

Hiidmoa muna

kollektsioonini jõudsime, oli parkimispiletil märgitud 1,5 tundi kohe-kohe lõppemas. Kuna ei tahtnud ennast limiteerida nii tähtsusetu asjaga nagu parkimisaeg, siis tegin väikese jooksu ja ostsin veel tunnikese parkimist juurde.

Ringkäigu lõpuosas oli väga põhjalik ülevaade ka Euroopa uusasukate elust ja tegemistest, muredest ja rõõmudest, ohtudest ja võimalustest. Põlluharimisest kuni vaalapüügi ja kullakaevandamiseni välja. Ega see maailma teise otsa kolimine ei olnud kindlasti meelakkumine, sest kõike tuli alustada nullist. Linnasid/külasid polnud,

Väiksemapoolse moa skelett ja kiivi topis

teid polnud, loodus oli tundmatu ning kui midagi untsu läks, siis ega kellegi teise käest abi küsida polnud kui enda käest. Aga sellegipoolest suudeti mõnesaja aastaga üles ehitada ühiskond, mida paljud peavad maailma harmoonilisemaks ja õiglasemaks. 

Vaalapüügi ja meresõidu ülistamiseks oli muide muuseumis lausa eraldi

Heeringavaalake

tuba, mille täitis praktiliselt servast servani heeringavaala skelett. Seda 17 meetri pikkust jurakat ei püütud kinni, vaid see leiti ühelt

Sõjakilp. Trobriandi saarestik, Paapua Uus-Guinea.

Lõunasaare rannalt aastal 1882. Kui arvate, et see on näidis maailma suurimast, pikimast või raskeimast heeringavaalast, siis see pole kaugemal tõest. Tegemist on hoopis pigem noore vaala skeletiga, seega juntsu alles. Täismõõdus heeringavaalad kaaluvad kuni 80 tonni ja kasvavad rohkem kui 26 meetri pikkuseks ehk siis võrdluseks võib kõrvale panna 8-korruselise maja. Tuleb tõdeda, et ka selle mürsiku luustiku nägemine tekitas väikest aukartust selle vaalaliigi ees ning tekitas tagasihoidliku küsimuse, et mismoodi ometi selliseid kosmosesüstikuid merest kinni püüti.

Patu ehk maooride vaalaluust või kivist või puust nuiad. Uus-Meremaa Lõunasaar.

15 minutit enne parkimisaja järjekordset täistiksumist astusime lõpuks muuseumist välja ja selle tähistamiseks võtsime sellelt veidralt „Teeviit/Hauka laadalt“ 6 churrost dulce de lechega. Need on siis õlis praetud taignaribad, mis on kastetud suhkrusse ja üle valatud kondenspiimaga – sõjaajal saaks sellisest portsust kuu aja energiakoguse kätte. Praegu läks see arvesse lihtsalt kui üks lõunane snäkk.

See Uus-Meremaa kõige pildistatuma hoone jutt jäi mind ikka painama. Kui kindel see liidrikoht ikka on? Äkki minu need 3-4 pilti ei ole piisav panus? Et öösel saaks rahulikult magada, sõitsime tagasiteel uuesti Dunedini raudteejaama juurest läbi ja tegin kindluse mõttes veel mõned pildid. Vahepeal oli päike ka välja tulnud, mistõttu pildid tulid mõnevõrra teistsugused kah. Helgemad. Aga no nüüd peaksin olema küll pildinormi täitnud. Kui mõni teine maja pildistatavuselt vaksalist mööda läheb, siis see on kellegi teise süü.

Enne koju sõitmist käisime veel Countdowni toidupoest ka läbi ning varusime igat masti provianti, sealhulgas värskeid importmaasikaid (Austraaliast). Korra käis peast läbi mõte, et vau, lausa Austraaliast on maasikad kohale veetud, kuid siis tuli meelde, et ahjaa… see ju siinsamas.

Asi, mille otsimisele ma kõige rohkem seal poes aega kulutasin, oli aga pistikuadapter. Eile õhtul asju lahti pakkides selgus, et see adapter, mille abil eurootsikutega asju (ehk siis kõiki kaasas olevaid elektroonikaseadmeid) laadida sai, oli jäänud maha Te Anausse. Kui selle peale mõtlema hakkasin, siis tuli isegi häguselt meelde, et kui ma hommikul mobiili laadijast välja võtsin, siis panin endale ajukurdude vahele ühe mentaalse post-iti, et ma seda laadijat nüüd seina ei unustaks. Õhtuks oli selge, et läinud olid nii post-it kui ka adapter.

Tegelikult ma süüdistan ikkagi kõiki teisi – esmajärjekorras neid, kes tulid mõttele, et võiks igas võimalikus ja võimatus maanurgas teha erineva otsikuga pistikud. Eurooplased mõtlesid välja loogilise lahenduse – kaks ümmargust konnektorit lähevad vooluvõrku. Selle peale inglismannid seal oma saarel jõudsid kiirelt arusaamisele, et kui zeal mandril on hümmargused, ziiz meie teeme kandhilised augud! Kindluse mõttes lisasid ühe augu veel juurde – et pistikupessa tekiks aukudest kolmnurk. No ja Uus-Meremaa muidugi tahtis samuti eristuda Ühendkuningriigist, sest nendel on küll 3 kandilist auku pistikupesas, aga ülemised ei ole mitte otse, vaid nurga all. No mida?!? Ühesõnaga – need inimesed, kes selle jaburuse välja mõtlesid on süüdi selles, et mina hetkel pean poest adaptrit otsima.

Otsimine võttis niipalju aega peamiselt seetõttu, et Countdownis ei müüdud neid adaptreid. Õnneks asus üle tee Bauhofi-sugune ehituspood nimega Mitre 10 MEGA ja seal oli vajalik vidin kenasti olemas, maksis 8$. Kodus selgus, et raibe ei tööta! Seina läheb, juhe pistikusse ka läheb, aga midagi ei toimu! Panin kohe padavai poodi tagasi ja kukkusin kaeblema. Müüja oli õnneks väga vastutulelik ja ütles, et no läheme proovime siis. Mul hakkasid selle peale kohe käed värisema – niikuinii siin poes nüüd kõik kenasti toimib ja pean seetõttu lahkuma teenindajate ja poekülaliste hirnuva naeru saatel. Aga vedas – ka siin see adapter ei toiminud. Proovisime erinevaid ning tulemus oli igal korral sama – vool seadmesse ei jõudnud. Viimane ja kõige

Lõuna-loorkull

kallim, mida testisime, õnneks andis elumärki ja täiendava 6$ loobumise eest sain lõpuks soovitud asja kätte. Miks teised adapterid ei toiminud, jäi nii mulle kui ka müüjale arusaamatuks – tegemist on ju lihtsa vidinaga, mis ei muunda voolupinget, vaid lihtsalt võimaldab ümmarguse otsaga pistiku kandiliste aukudega ühildada.

Koju tagasi jõudes tõdesin meeldiva üllatusena, et naine oli salati valmis teinud ning üle pika aja sai süüa midagi sellist, mis ei sisaldanud ei saia ega ka kartulit. Täitsa hea toit oli ning suure panuse sellesse andis ka fakt, et siinsed poetomatid olid täiesti tomati maitsega (mitte poemaitsega nagu Eestis hooajavälisel ajal).

Kõht täis, istusime autosse ja võtsime suuna Otago poolsaarele. Enne sõitma hakkamist trehvasime isegi korra oma

Noor kaelus-karkjalg

peremehega (see jäi ka ainsaks korraks) – Sascha tuli just töölt, tegemist on õpetajaga. Vahetasime mõned viisakused ja läksime oma teed. Kell oli 4 ning meil oli paar tundi aega, et jõuda poolsaare tipus asuvasse albatrosside keskusesse (tuur hakkas seal mäletatavasti 18.30).

Otago poolsaar on ligikaudu 20 kilomeetrit pikk ning see kulgeb paralleelselt Lõunasaare rannikuga (olles sellega ühendatud ligikaudu 1,5

Lokutkiivitaja portree

km laiuse maariba kaudu). Tegemist on väga künkliku maatükiga ja selle taga on asjaolu, et see on osa kunagisest Dunedini vulkaanist (mis on viimased 10 miljonit aastat küll vaikselt lagunenud). Mäed ei üle küll ülemäära kõrged (kõrgeim tipp on 408 meetrit), kuid kuna maariba on üsna kitsuke, siis need kõrgused saavutatakse väga kiirelt ehk siis mäenõlvad on väga järsud.

Poolsaare Vaikse ookeani poolsel rannikul on mitmed sügavad abajad ning selle ääres ka liivarannad – sinna me aega parajaks tegema siirdusimegi, sest Otago poolsaar pidi olema hea linnuvaatluse ja –pildistamise paik. Kohale jõudes selgus, et see väide oli tõene – käes oli mõõnaaeg, mahe päike oli selja tagant

Mask-luitsnokkiibis

ning pildistamiseks sobivaid linde leidsime kohe kui tee rannikule jõudis. Sealhulgas sai kaadrisse ka sellise liigi, keda varem polnud üldse kohanud – lokutkiivitaja. Lisaks veel ka teada tuntud karkjalad, paradiisipardid, sultantaidad, erinevad kajakad

Tiibu sirutav paradiisipart ja sinikael-pardid

ning kormoranid, mustluiged, lõuna-loorkull,  urvalinnud, luitsnokk-iibis ja mõned liigid veel. NING! Päris mitmes kohas jäi silma ja kahes kohas ka kaadrisse küülik! Jänkusid olime ka varem näinud ringi lippamas, kuid siin tundus neid ikka väga palju olevat.

Kui eurooplasele on küülik oi-kui-nunnu-jänku, siis Uus-Meremaal on ta

Suur kana. Tegelikult küll tõmmu-sultantait.

üheselt kahjur. Mis juhtub, kui tuua riiki, kus puuduvad kiskjad, loom, kes sigib nagu küülik? Vastus: toimub zooloogiline tuumaplahvatus. Ligikaudu 150 aastat tagasi toodi pikk-kõrvad siia, et jänkult liha ja nahka saada – juba mõni aasta hiljem saadi veast aru, kuid siis oli juba hilja. 6-7 jänest suudavad

Küülik - kohalik väike suurkahjur

karjamaal sama palju rohtu süüa kui lammas. Ning kuna küülikud paljunesid metsikus tempos, siis hävitasid nad ikka väga suurtes kogustes karjamaasid. Kahju põllumajandusele oli äkiste väga suur. No ja siis tuldi muidugi veel lollimale mõttele – tooks jäneseid hävitama nende looduslikud vaenlased: kärbid, tuhkrud ja nirgid.

Mis juhtub, kui tuua riiki, kus endiselt puuduvad kiskjad, lihasööjad

Kagu-kääbuskormoran

loomad ja neile mitte öelda, et nad peavad ainult küülikud sööma? Ühesõnaga kõik see lennuvõimetute ja –võimeliste endeemsete lindude hävitustöö algas sellest, et inimene tahtis üht oma viga parandada. Küülikuid see kärpide-nirkide import väga ei morjendanud, kuid päris

Veel üks pikk-kõrv

mitu linnuliiki pühiti maamunalt igaveseks minema ning päris mitmed on endiselt väljasuremise äärel.

Väikekiskjate hävitamisega tegeletakse juba ammu süstemaatiliselt, kuid nüüd on kannatus katkenud ka küülikute osas. Siiani oli neid jahitud püssi ja püünistega, mürgitatud, ässitatud koerasid kallale, urgusid gaasitatud ja pesi lõhutud, kuid selle kõige tulemuslikkus oli üsna madal. Nad teatavasti paljunevad tõesti

Lõunakajakas

kiirelt. Aga kõik areneb ning nüüd astuti uuele tasemele - 2018 aastal lasti just Otago poolsaarel lahti viirus, mis töötab ainult jäneste peal. Loodetakse lahti saada 40-80% populatsioonist. Mõeldes nüüd natuke varasematele plaanidele (toome kärbi – see tapab kõik jänesed ära), siis ma tahaks küsida, et kas te olete ikka kindlad, et mõtlesite kõik aspektid läbi kui viiruse loodusesse lahti lasite?

Albatrosside keskusesse jõudsime 15 minutit enne tuuri algust ning niipea kui auto ära parkisime, vuhises üks tiibadega mullikas (see lind on tõesti SUUR) üle meie peade. See keskus on tegutsenud siin Otago poolsaare tipus, Taiaroa Headis, juba üle 70 aasta ning lisaks lindude näitamisele külalistele, tegeletakse siin ka tõsise teadusega. Enne seda oli paik oluline peamiselt

Lendav mullikas :)

sõjalisest vaatenurgast – juba maooride saabumisel hinnati seda poolsaare tippu oluliseks, mistõttu ehitati esimeste asukate saabumisel just siia kindlusküla (maoori keeles Pa). Arvestades seda, et sellest maanukist peavad mööduma kõik laevad, mis soovivad Dunedini linna jõuda, pole ka ime, et valgete inimeste tulekul ehitati siia päris korralik kindlus. Lahe suue on äärmiselt kitsas – alla 500 meetri – seega väikese fordikese abil oli Dunedini linn üsna hästi kaitstud. Küsite, et mida need  uusmeremaalased kartsid, ega ometi Antarktika või Austraalia sissetungijaid? Ei, tegelikult kardeti sama vaenlast, mida Eestiski – Venemaad. Kuna 19. sajandil oli Briti-Venemaa sõda õhus, siis tol ajal kibekiirelt see kindluseke siia ka ehitati.

Aga tuleme nüüd tagasi albatrosside juurde. Meie tuur algas väikese sissejuhatusega giidi poolt ning see giid (nimega Viv) oli lausa ebamaiselt entusiastlik. Oli selline tunne nagu ta täna nägi esimest korda albatrossi, sattus sellest linnust tohutusse vaimustusse, uuris nende kohta niipalju infot kui uurida oli ning tahtis seda kõike meile kohe edasi anda. Silm säras ning jutt oli väga ilmekas ja kaasahaarav. Super! Kuigi ma olen kindel, et ta on tänase päeva jooksul seda sama juttu juba päris mitu korda rääkinud.

Mis ta siis rääkis? Regent-albatross (royal albatrossi eestikeelne nimi) on üks maailma

Tarapunga-kajakas

suurimaid merelindusid ja nad veedavad merel üle 85% oma elust. Siin Otago poolsaare tipus asuv koloonia on ainuke maismaa koloonia maailmas, kõik teised pesitsuspaigad asuvad tillukestel meresaartel. Nagu eelnevalt mainisin, on see lind suur nagu mullikas – tiibade siruulatus peaaegu 3,5 meetrit ning kui mõni isaslind kõhu pilgeni täis sööb ja siis kaalule astu, tuleb 10 kilo kindlasti ära. Nii võimsaid tiibu on linnul hädasti vaja, sest hinnatakse, et regent-albatross lendab kuni 200 000 kilomeetrit aastas (s.o peaaegu 550 kilomeetrit päevas).

Paarituma tulevad albatrossid Taiaroa Headi septembris ning novembriks on pesades munad valmis. Iga paari kohta on alati

Regent-albatross

ainult üks muna ja paaritumine toimub igal teisel aastal. Muna hauvad mõlemad linnud kordamööda, üks vahikord kestab reeglina kahest kuni kaheksa päevani. Kokku 80 päeva. Ehk siis tibu koorub kas jaanuaris või veebruaris ning siis kuu aega vanemad valvavad teda 24/7, et kaitsta järeltulijat kiskjate (nii lindude kui loomade) eest. Süüa saab noorsand esimesel 20 elupäeval vastavalt sellele kuidas ta soovi avaldab, edaspidi piisab kolmest-neljast korrast nädalas. Tegemist on mereandide fänniga ning päevas suudab ta alla kugistada kuni 2 kilo kaheksajalgasid ja kalmaare. Alates augustist söötmine väheneb veelgi ja alates septembrist püüab see hundikoera mõõtu tibu juba kõva tuule abil õhku tõusta. Kusjuures maa peal tuterdavad ja mereande õgivad tibud on tihti raskemad kui vanemad, kes peavad merel saaki hankimas käima. Ühe põneva vidinana on sellele albatrossile installeeritud desalinaator ehk soolaväljastaja. Linnu peas on üks väike orgaaniline aparaat, mille kaudu suunatakse ninasõõrmetesse mereveega sissesöödav/-joodav üleliigne sool.

Täispikkuses

Kui tiivad kannavad, lendab noor albatross merele ning veedab seal 3-5 aastat järjest, kordagi jalaga maad puudutamata. Paljud neist tulevad pärast seda Taiaroa Headi tagasi, et leida endale partner ja alustada uut elutsüklit. Vanemateks saanud albatrossid lahkuvad pärast tibu ära lendamist samuti aastaks merele välja puhkama. Keskmine regent-albatrossi eluiga on 25 aastat, kuid Taiaroa Headis elanud vanim albatross oli kuuekümnene, enne kui nokk lõplikult kinni klõpsatas. Kusjuures see lind (hüüdnimega „vanaema“) poegis veel oma viimasel eluaastal.

Kõik need tiirutamised koloonia kohal, mida me ka parkimisplatsil nägime, on tegelikult suur mulje avaldamine noorlindudele. Võetakse hoog sisse (kuni 120 km/h) ja liueldakse kiirelt üle mäeseljaku – noored vaatavad ja ahhetavad, kuid samas ka jälgivad hoolsalt, et mismoodi see maandumine, lend ja õhkutõus käivad.

Nüüd kui kuiv trenn tehtud, läksime ekspeditsioonile. Selleks ronisime poolsaare tipu kõrgeimasse punkti, kuhu oli ehitatud

Puhkehetkel

majake. Majja sisse pääses varjatult ning sealt avanes vaade kogu kolooniale. Merepoolne sein oli peegelklaasist nii et meie linde nägime, aga linnud meid ei näinud. See tegi võimalikuks ka selle, et albatrossid tatsasid isegi 4-5 meetri kaugusel ja näiteks minul kaadrisse hästi ei mahtunud, sest teleobjektiiv oli ees. Kui siit kõrvalt pilte vaadata, siis ei tule see suurus üldse välja – tundub nagu tavaline kajakas. Hea oleks olnud sinna tikutops… või ei, banaanikast kõrvale panna, siis saaks

Titt ka!

mõõtkavast aimu. Täiskasvanud regent-albatrossi pikkus on keskmiselt 120 cm. Ehk siis kui eeldame, et keskmise köögi tasapinna kõrgus on 90cm, siis albatross võiks seistes rahulikult oma suure noka sinna peale toetada. Ei pea isegi kikivarvule tõusma. Vat selline elajas on.

Nende majesteetlike lindude nii lähedalt ja oma looduslikus elukeskkonnas nägemine oli tõeliselt vinge elamus! Maailmas on regent-albatrosse alles ligikaudu 30 000 lindu ja siin pesitseb neist 250. Õnneks on populatsiooni vähenemisele suudetud piir panna ja tegelikult läheb linnul juba päris hästi. Siin tundsid nad ennast küll üsna vabalt – osad molutasid niisama, osad tatsasid ringi ja paaris kohas tegeles ema oma tibuga. Tegelikult pididki albatrossid olema väga usaldavad – nad pole seda mõtet veel suutnud omaks võtta, et keegi üldse võiks neile halba tahta. Nad on ju NII

Mõõduvõtt

suured. Seega kõik nirgid, kärbid, kassid, koerad ja muud laadsed elukad on suureks ohuks ja seda just koorumata munadele. Seetõttu on kogu see maanukk ka siin aiaga ümbritsetud ja tehakse kõik selleks, et kiskjad sisse ei pääseks.

Viv rääkis lausa sellist juttu, et valvurid olid isegi näinud siili ronimas üle 3 meetri kõrguse võrkaia, et kolooniale ligi pääseda. Ma nüüd ei tea, et kas meie giid oli hilisest õhtutunnist veidi väsinud või olid need valvurid mingite ainete mõju all, aga ma tol hetkel (ja tegelikult siiani) ei ole seda mõtet ära ostnud, et siil, nagu mõni eriüksuslane, vinnas end võrkaiast üle ja ründas albatrosse. Samas loodus suudab tihti üllatada ja ka siiliokkast võib pauk tulla.

Einoh tegelikult ka… siil… Mkm.

Vaatasime ja pildistasime ning jälgisime ka uduvaiba langemist Otago poolsaare tipule. Ühel hetkel ütles Viv, et tõmbame siis tuuri kokku ja läheme tagasi külastuskeskusesse. Meie väike grupike oli talle väga tänulik, sest lisaks looduselamusele oli tegelikult ka tema nakatav jutt see, mis tegid sellest külastusest suurepärase kogemuse. Soovitan kõigile, isegi kui linnud ei huvita. Ning teadmine, et teie makstud piletirahaga aidatakse ühel liigil siin maamunal ellu jääda, on ka päris palju väärt.

Nii, suured albatrossid vaadatud, nüüd on maailma väiksemate pingviinide kord. Juhtumisi on pesitsuskohad samas paigas – albatrosside jaoks ronid mäest üles, pingviinide vaatluskoht on aga all mere ääres. Tuuri alguseni oli aga 1 tund aega, seega kinnitasime autos kaasa võetud söögimoonaga keha ja ma panin end ka veidi toekamalt riidesse, sest päevane palavus hakkas vahetuma loojangujärgse jahedusega. Pingviinide vaatamise platvorm asus nimelt lageda taeva all, olles kõigi ilmanähtuste suhtes väga vastuvõtlik.

Veits kurja näoga

Võrreldes albatrosside külastamisega, kus meie grupis oli 6 inimest, oli pingviinide vaatamine veidi teisest ooperist. Terve see külastuskeskus oli rahvast täis ja kõik see mass oli siin vaid ühel ja samal põhjusel – kääbuspingiviinide vaatlemine. Võrreldes erakpingviinidega, keda nägime Kaka Poindis (endiselt hiihiiihii-hahahhaa), on kääbuspingviinid palju-palju julgemad. Hoolimata sellest, et nad on maailma väikseimad pingviinid.

Maailma väikseim pingviin - kääbuspingviin

Erakpingviinide puhul olime kaldast mitmesaja meetri kaugusel ning ka siis ei tohtinud seal vehelda või kõva häälega peeretada, kuid kääbuspingviinid mitmekümneinimeselisest jõugust ei hoolinud ja osadel olid pesad isegi selle vaatlusplatvormi all.

Neid on võimalus randumas vaadelda vaid õhtuti (sest nad tulevad maale alles pärast päikeseloojangut) ning inimesi lubatakse pingusid segama vaid tunnikeseks. Antud koloonias elab ligikaudu 200 lindu ning kui nad merelt tulevad, siis tavaliselt salkadena. Seda ka meie vaatlus seal kinnitas. Passid prožektoritega valgustatud kallast: ei midagi, ei midagi, ei midagi ja siis järsku seisab 10-15 pisikest pingviini rannaliival. Nigu „Tsaar Saltaani“ poeemis:

Imet tean, mis ebamaine:

mühab äkki merelaine,

vesi vahutab ja keeb,

kalda poole otsib teed;

tulvab randa taandub samas -

soomussärgid sätendamas,

väljub vahutavast veest

nelikümmend vägimeest pingviini,

vana soldat-kroonumees

Tšernomor käib nende ees.

Ja täpselt nii nad seal tulidki – veest välja kaldale, siis raputasid ennast kuivaks ning pärast seda päta-päta-päta riburada üksteise järel mäest üles. Kes kusagile kaldapõõsastikku, kes selle platvormi alla, kus seisime. Kui see tulemine pihta hakkas,

30cm pingviiniilu

siis aktiviseerusid ka pingviinide pojukesed, kes siin kusagil pesades oma vanemaid kutsuma hakkasid.

Kääbuspingviin (maoori keeles Korora) on oma 30-40 cm pikkuse tõesti maailma kõige väikseim ning tänu tema sinakale karvastikule hüütakse teda Uus-Meremaal ka siniseks pingviiniks. See liik ohus ei ole ning peamised kogukonnad asuvad Austraalias ja Uus-Meremaal. Kuid neid on kohatud ka Tšiilis ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. Oma väiksust kompenseerivad nad häälekusega (öösiti on koloonia väidetavalt üsna lärmakas) ja kokkuhoidmisega. Kui keegi pahalane tuleb uudistama, siis

Väike aga julge

lastakse kogu arsenal käiku – tehakse kõva häält, lehvitatakse tiibu ja vajadusel äsatakse nokaga. Ning sellisel juhul on üks kõigi, kõik ühe eest – ei ole nii, et las see üle aia roninud siil viib naabri-Malle munad ära, peaasi, et ta siia ei tule. Ikka kõik tormavad hättasattunule appi.

Kääbuspingviinid olid küll kurja näoga, kuid siiski oli väga lahe nende vudimist vaadata. Hoolimata inimeste rohkusest, suutsin oma statiivi seal kuidagi ära toetada ja ka mõned pildid teha. Midagi imelist sealt ei saanud, sest oli ju pime ja pingud päris kiired, kuid midagi siiski tuli, mida siin presenteerida. Lisaks siis muidugi see väike videoklipp siin all. Kes lõpuni vaatab, näeb võib-olla pingviini kah.☺ Soovitan vajutada video peal Youtube märgile, siis saab mõnevõrra suuremalt neid pisilasi näha.

Tund aega platvormil möödus väga kiirelt, külm ei hakanud ja kogu aeg kusagil miskit toimus. Kui aeg täis, kustutati lihtsalt tuled ära ja ega seal siis ei olnudki muud kui üles parkimisplatsi juurde tagasi ronida. Teel sinna juhtus ka üks vahva lugu – mingi kajakalaadne lind (õnneks mitte albatross) lendas nii madalalt üle pea, et ta jalad puudutasid mu juukseid. Huvitav, kas ta lihtsalt narris mind või siis hoopis napilt-napilt suutis vältida suurt lennuõnnetust. Päris lahe oleks olnud, kui kajakas täie hooga kümnesse oleks lennanud. Usutavasti oleks see rikkunud nii minu kui kajaka päeva.

No ja siis jäi vaid Dunedini tagasi sõita. Lihtne öelda, raske teha. Võib öelda, et udu on siis paks, kui sa ei julge parkimiskohalt välja sõita, sest sa otseses mõttes ei näe sentimeetritki. Näed ümberringi seisvaid, põlevate tuledega autode kuma, aga seda ei näe, kus tee on. Ning see parkla asus üsna kõrgel kaljunukil ja (kitsas) tee Dunedini poole lookles esiti samuti mäeseljakul, kõrgel merekaldal. Ehk siis eksimisvõimalus puudus. Kuna mingi auto hakkas parklast lõpuks sõitma (ma ei tea kas seal oli nahkhiir roolis või mismoodi ta orienteerus), siis võtsin tollele sappa. Ise lootes, et kui ta nüüd kaljult alla sõidab, siis ma saan sellest enne aru kui enda auto ratas üle serva on. Õnneks mõnesaja meetri pärast jõudis tee nii madalale, et uduloor jäi rippuma auto kohale. Teeserv oli kenasti punase helkuriga ka märgistatud, mistõttu isegi kui vahepeal tuli jälle veidi udusem koht (nii paksu õnneks enam mitte nagu seal parklas), siis oli sõita siiski üsna mugav. Sõitsime linna tagasi taas mööda Highcliff roadi ehk siis piki poolsaare keskosa jooksvat mägiteed – mägedes on ikka päris lahe pimedas sõita. Nägime opossumit ja kassi selle mõnekümne kilomeetri jooksul üle tee lipsamas, napilt läks neil.

Kuna käes oli juba üsna hiline õhtutund pärast sündmusterohket päeva, siis koju jõudes läks naine kohe magama ära. Mina kirjutasin veel päevikusse tänasest päevast, et kõik see info, mida näiteks Viv meile jagas, meelest ära ei läheks. Njah, siil ronimas üle 3-meetrise võrkaia. Aga võib-olla siiski?