25.02 - Kaikoura

Laupäeva hommikuks tavaliselt pole kohane äratust panna, seega ärkasime palju hiljem kui tavaliselt. Või noh, kell 10 väga hilja muidugi pole. Kuna tänane päev oli selles mõttes eriline, et valdava osa päevast pidime veetma seljakott seljas mööda Kaikoura poolsaarekest ringi tatsates, siis võib-olla oleks olnud targem varem ärgata ja matkata keskpäevase lõõsa välisel ajal, kuid puhkuse ajal võib ju vahelduseks puhata ka. Minu mäletamist mööda oli selle kohta midagi ka puhkuse statuudis märgitud.

Uhke

Parkisime kere ning seljakotid sööki täis, et selle päeva ikka kenasti vastu peaks ja peagi olimegi selles samas parklas, kus eile õhtul merikarusid näha sai. Ning hommik on tõesti õhtust targem, täpsemalt öeldes kuivem. Kui eile saime vaid kaldalt binoklite ja teleobjektiivi kaudu karvaseid elukaid vahtida, siis nüüd oli mõõna tõttu merepõhi jalutatavaks muutunud ning merekarpide ja vetikatega kaetud tee viis otse hülgekoloonia lähistele. Kaikoura suur pluss on see, et merepõhi on puhas

Uusmeremaa merikaru

kivi – ei mingit muda ega läga. Tuli lihtsalt eelnevalt ära vaadata, et kust sellised praod jooksevad, millest üle hüpata ei kannata ning vastavalt sellele teadmisele siis liikuda. Ega väga kaugele minema ei pidanudki, koloonia tuumik asus nii 150-200 meetri kaugusel kaldast.

See paik oli looduspildistaja jaoks paradiis. Ühest küljest loomulikult see, et loomadele sai nii mõnekümne meetri kaugusele (koloonia ja jalutatava paiga vahel oli suur lahvandus, millest üle minna ei saanud), teisalt oli

merikarudel vaatlejatest täiesti ükskõik (suuresti ilmselt tänu sellele lahvandusele) ning kolmandaks oli keskkond ääretult fotogeeniline. Selle viimase põhjustasid rohelised vetikad, millega hüljeste lesila päris mitmes kohas kaetud oli. Lisaks veel ka väikesed peegelsileda veega süvised (mille ääres hülged pikutasid) ja mõnusalt laines taustakivimid. Olles harjunud sellega, et hea pildi saamiseks antakse sulle 1-2 sekundit, enne kui subjekt ära lendab või jookseb, oli selline „loodusstuudio“ tõeline maiuspala. Esiti ei osanudki kohe

Ülepeakaela

kuidagi pihta hakata, niipalju variante, võttenurki ja loomi oli objektiivi laskeulatuses. Krambist sain aga kähku üle ja klõbinal mälukaart muudkui täitus ja täitus väga vahvatest fotodest. Tänase päeva jutu juures on vaid valik tehtud kaadritest, ütleme nii, et "hülgepilte" on mul nüüd varuks paras hulk.

Kuigi kohalikud kutsuvad teda uusmeremaa merikaruks, leidub neid

Vunts

hülgelaadseid mereelukaid ka Austraalias ja Tasmaanias. Teistest hülgeliikidest on neid lihtne eristada selle järgi, et loomadel on olemas väikesed kõrvalestad, mis muideks automaatselt lisavad kohe ka nunnumeetri näidule paar pügalat. Uus-Meremaal on veel teinegi karvane mereelaja liik – merilõvi – ning neid kahte saab eristada selle järgi, et merikaru on mõnevõrra väiksem, tal on teravam nina ja neile meeldib lesida pigem kividel (samal ajal kui merilõvi eelistab liiva peal pikutamist).

Muidugi looduses olles on sellised tuvastamisviisid täiesti kasutud – „on

Modell kätteõpitud poosis

mõnevõrra väiksem“ või „nina on teravam“. Juba algklassides tehakse selgeks, et võrdlemiseks on vaja vähemalt kaht objekti ning kui just ei ole sellist situatsiooni, et merilõvi ja merikaru on kõrvuti ja sa pead ütlema, et kumb on kumb, on üsna keeruline hinnata, et kas see karvatuust on suurem kui see teine, keda sa näinud ei ole. Samas siin oli teada, et tegemist on uusmeremaa merikarudega ning viide kividel lesimise kohta tsementeeris selle teadmise lõplikult. Või siis oli tegu väga pahatahtlike

Kaikoura rannik

merilõvidega, kes inimestele vingerpussi mängimise nimel kannatasid kividel lesimise ära.

Uusmeremaa merikarud on mõnevõrra väiksemad kui Eestis elavad hallhülged ning selleks, et see võrdlus ei jääks sama häguseks nagu eelmises lõigus vingusin, mainin ära, et isased merikarud võivad kasvada kuni 2,5 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 150kg (hallhülge maksimummõõdud on vastavalt 3,3 meetrit ja 310kg).

Kuna need kalad, keda merikaru jahib, on päevasel ajal väga sügaval, toitub loom peamiselt öösiti. Ning sukeldumine on see,

Ikkagi kiskja,...

kus merikaru paneb hallhülgele pika puuga ära. Kui hallhülge sukeldumissügavuse maksimumiks jääb 100 meetrit, siis kekeno (nagu on looma maoorikeelne nimi) võib küttida 2 korda sügavamas vees.

Naljakas lugu on nende sigimisteemadega. Mingil põhjusel on paika pandud see, et paaritumishooaeg on novembri keskpaigast jaanuari

...aga samas ka nunnu

keskpaigani. Kuna merikaru tiinus on sama pikk kui inimestel, siis paberite järgi peaksid uued karupojad sündima augusti ja novembri vahel. Aga ei! Mainitud kuudel on Uus-Meremaal kevad ning merevesi on veel jahe, mistõttu evolutsiooni käigus on kohandatud eluolu nii, et järglased sünniksid ikkagi suvekuudel, mil vesi on soe. Ehk siis paaritumisperiood on küll nendel kuudel nagu mainisin, kuid viljastatud munarakk võtab mõnda aega rahulikult ning ei hakka

Harakkormoran

arenema enne kui õige aeg on käes (ehk siis ca 3 kuud pärast viljastamist) ja selle tulemusena sünnib uus põlvkond alles 12 kuud pärast paaritumist. Kui minu käest küsida, oleks võib-olla olnud lihtsam muuta paaritumisaega, aga ei, tundub, et seda nihutada polnud võimalik.

Sarnasusi inimestega on veel – merikarudel on täiesti toimiv lasteaiasüsteem, mida ka meil õnnestus näha. Süsteem on selline, et merikarude osad emasloomad lahkuvad pärast poegimist merele sööma, olles ära 1-20 päeva järjest. Sellel ajal vaatavad värskete karvapallide

Noorem generatsioon

järgi teised koloonia emased, kes siis neid ka imetavad. Kui merelt tagasi tullakse toimub vahetus, et need „kasvatajatädid“ saaksid ka kõhu täis. Keskmiselt on kasvatajapäevi 1-2 tükki järjest ja siis tuleb uus ešelon peale.      Merikarupojad toituvad piimast ligikaudu 10 kuud, seega see on päris pikk projekt. 

Kaikoura lastesõim oli ühes pisikeses „järvekeses“, kust mõõna ajal vesi ära voolama ei pääsenud. Pägalikud sulistasid nii selle sees kui uudistasid

Lasteaiakasvataja tööd tegemas

ka lombi ümber. Keset „järve“, aga ujus edasi-tagasi üks emasloom, kes siis hoidis tegevusel silma peal. Ka kalda peal oli näha mõnda tähelepanelikku silmapaari, kelle manu siis mõned kutsikad niutsudes sibasid kui arvasid mingit ohtu lähenevat või kui lihtsalt kõht tühjaks läks. Väga äge oli sellist loomade tavaelu nii lähedalt jälgida. Ning vaatlejate olemasolu tõepoolest merikarusid ei häirinud, sest nii mõnedki otsustasid meie silme all rahulikult silma looja lasta.

See koloonia üle vaadatud, hakkasime tasakesi liikuma Kaikoura

Otse ujumast

poolsaare tipu suunas. Ka edasi tulid mõned merikarurohked alad, kuid need oli kaugemal, mistõttu parim variant loomi lähedalt näha oligi sealsamas teekonna alguses. Lisaks loomadele näidati veel mõningaid linnuliike, kuid kõige suurem vaatamisväärsus oli ikkagi ümbrus ise. Nagu eilses jutus mainisin, tõusis

Hei-hei!

Kaikoura rannik mõned kuud tagasi ligikaudu meetri võrra tänu toimunud maavärinale, aga see on vaid üks väike piisk meres võrreldes sellega, mis siin viimase paari miljoni aasta jooksul toimunud on. Kui tegemist oleks rahuliku paigaga, siis lubjakivikihid asetuksid kenasti horisontaalselt ja paralleelselt üksteise peal ja oleksid põhimõtteliselt loodis. Kaikoura rannikumaastikult aga oli

Veel üks kasvataja

sellist formatsiooni põhimõtteliselt väga raske leida. Lubjakivikihid olid igatpidi deformeerunud – kohati olid nad laines nagu Lõuna-Eesti maastikud, enamus neist olid kujuteldava maapinna suhtes mingi nurga all, osad lausa vertikaalsed. Selline tunne nagu keegi oleks siin rannikuga kui plastiliiniga mänginud. Igatahes väga ilusti on mänginud, sest tulemus oli tõepoolest silmale väga kena vaadata.

Lisaks sellele, et Kaikoura asub tektooniliselt väga aktiivses piirkonnas,

"Aitab ka nüüd ehk pildistamisest??"

on ta ka paigas, kus Vaikse ookeani lained jõuavad maale eriti suure jõuga (sest idas on tuhandeid kilomeetreid tühja ookeani) ning ka tuulekiirused on keskmiselt suuremad (sest poolsaar on kui väike seenekübar Lõunasaarest välja ulatumas). Aga nagu teleturus öeldakse – see pole veel kõik. Poolsaarest ligikaudu poole kilomeetri kaugusel kagus asub ookeani põhjas 60 kilomeetri pikkune ja 1,2 kilomeetri sügavune U-kujuline kanjon, mis lisab veel ühe nüansi. Nimelt

Maoori mustmerisk

on kanjoni suudmesse aegade jooksul kogunenud muda ja liiva ning kui nüüd üks tugev maavärin (eeldatakse, et selleks on vaja 8-pallist maavärinat) selle prundi seal lahti lööb, tekib antud veealusest varingust koheselt võimas tsunami. Ja kuna rannik on kohe lähedal, võivad tagajärjed olla väga karmid. Ainus asi, mis natuke päästab, on asjaolu, et rõhuv osa Kaikoura külast asub teisel pool poolsaart ning keskel on

Kunst - kivile kleepunud taimeke

kõrged künkad, kuid poolsaare lõunaosas olevad majad on küll löögi all. Hinnatakse, et tsunami tekkeks vajalik kraam koguneb kanjoni suudmesse ligikaudu sajandiga ning kuna viimase 100 aasta jooksul pole seal varingut toimunud, on täna oht päris suur. Tol hetkel kui me seal jalutasime, me veel ei teadnud seda asjaolu, et 500 meetri kaugusel asub üks „pomm“ ning see tegi kulgemise kujutlematult lihtsamaks. ☺

Päike paistis, väljas oli soe, igal hetkel oli läheduses mõni lind või loom, kellest pilti teha ning igas suunas, kuhu vaatasid, silm ainult puhkas. Aga nagu vist juba korra olen

Valgepõsk-haigur

maininud, ei hüüa maavärin tulles. Tornaado puhul näed tumedaid pilvi juba kaugelt, vulkaanipurske puhul reeglina ajab mägi eelnevalt suitsu välja ning ka äikesetorm annab endast varakult märku, aga maavärin ja tsunami on sellised, mis võivadki tulla kõige ilusamal ja rahulikumal päeval. Kui see prunt seal mõnesaja meetri kaugusel oleks tol hetkel kanjonisse varisenud, oleks tsunami mõnikümmend sekundit hiljem seal, kus meie olime. Aga ei varisenud ja ei olnud.

Natuke rohkem kui 3 kuud tagasi (14. novembril 2016) aga jäi sellest

Võsaraat

tsunamist vist õige vähe puudu. 2 minutit pärast südaööd toimus Kaikoura kandis võimas maavärin, mille koguvõimsuseks hinnati 7,8 palli Richteri skaala järgi. Kui nüüd võtta ajaarvamise aluseks valge inimese saarele jõudmine, oli see võimsuselt teine maavärin Uus-Meremaa ajaloos. Ning miks ma ütlen „Kaikoura kandis“ on see, et kuigi maavärin algas Kaikourast 60 kilomeetri kaugusel edelas,

Sinikael-part

rannikumägedes, liikus ta sealt kirde suunas kiirusel 2 kilomeetrit sekundis ja nii kokku 200 kilomeetrit. Kõige rohkem energiat vabanes hoopis 100 kilomeetrit Kaikourast põhja pool. Lisaks sellele, et maapind tõusis keskmiselt ligikaudu meeter, liikus Lõunasaare kirdenurk ka ühe hoobiga 2 meetrit Põhjasaarele lähemale.

See värin tekitas ka 7-meetrise tsunami (polnud seotud Kaikoura kanjoniga), kuid õnneks see ohvreid kaasa ei toonud, sest kedagi öösel

Väiksem koloonia

rannal jalutamas polnud. 2 inimest siiski hukkus seoses hoonete varisemisega, kuid suuresti oli see siiski õnnelik loodusõnnetus. Majanduslik kahju oli aga suur. Kõik Kaikoura lähedased teed ja raudteed olid rivist väljas, seega ühendus muu maailmaga käis esimesel päeval ainult õhu kaudu, teisel päeval jõudis kohale juba

Selle tagumise nuki tagant alustasime

evakuatsioonilaev. Kokku evakueeriti Kaikourast üle 900 inimese, enamuse nendest olid turistid. Kõik, kes tahtsid linnast lahkuda, said selle võimaluse.

Loomulikult sai kahjustatud suur hulk maju nii Kaikouras kui selle ümbruses. Isegi Wellingtonis (mis asub Põhjasaare lõunatipus) muutusid mitmed hooned kasutuskõlbmatuks ning sadam sai nii suuri kahjustusi, et konteinerlaevade vastuvõtt katkes kümneks kuuks. Kaikoura majad pidid läbima ehituskontrolli ning sellekohased sildid

Kaikoura kaljud, taamal Lõunasaare rannik

(kas siis kasutamist keelav või lubav) olid enamustel ka akendel näha.

Meie aga olime tegelikult asustusest üsna eemal ning kõmpisime mööda kivist rannikut muudkui poolsaare tipu poole. Suhkrupea künka juurest, mis oli üks väike kõrgendik ning poolsaare üks kaugemaid punkte, läks

Rannik ja Suhkrupea küngas

üks harutee üles poolsaare keskosa mägisemale alale ning otsustasime, et vaatame siis rannikut ka kõrgema nurga alt. Iseenesest oleks saanud rannikut mööda ka jätkata, aga tunne oli, et ülevalt poolt on ka vägevad vaated. Ning see tunne ei eksinud. Kõrgelt olid nii Kaikoura rannik kui ka Lõunasaare kallas kui peo peal ning see oli tõepoolest järjekordne ahhetama panev vaatepilt. Ettenägelikult oli selle nautimiseks sinna kalju serva peale ka pink pandud ning hoolimata natuke tunda andvast kuumusest olime kui lummatud. Lihtsalt istusime ja vahtisime. Ja sõime ning jõime ka natuke. Meelde tuli see „Eestimaa on niiiiiii ilus, vä“-videoke. Kas tõesti Uus-Meremaa on nii ilus, vä? ☺

Mis läheb üles, tuleb tavaliselt ka alla ning see matkarada ei lõhkunud antud reeglit. Pärast järsku tõusu mööda kaljuserva rannalt harjale, jätkus tee laugelt üle karjamaade taas mere äärde tagasi. Rannale jõudes olime nüüd poolsaare teises ääres (South Bays) ning see oli siis see piirkond, mis kanjoni tsunami tekkimisel ilmselt koheselt maa pealt ära pühitakse. South Bay rajoon on kohe mere ääres, põhimõtteliselt merega samal tasapinnal ning täpselt selles kohas, kuhu tsunami esimesena jõuab. Majad maksavad seal 300-400 000$ (170-230 000€) kui kellelgi huvi tekkis. ☺

Vaated kaljuseljakult

Mõnda aega tuligi kõmpida mööda tänavat, kuid siis keeras matkarada taas poolsaare keskosa suunas ning jõudis peagi metsa sisse, kus siis hakkas uuesti üles mäkke ronima. Jõudes mäe tippu, olime täpselt keset poolsaart ning karjamaad. Järgmised paar kilomeetrit olid selle matka kõike tüütumad, sest põhimõtteliselt tuli kuuma päikese käes vantsida

"Manner" (Lõunasaar) paistab

piki joonsirge sõidutee äärt. Selle tee lõpus aga õnnistati meid vaatepildiga matka alguspunktile ja parklale ning see andis jõudu juurde, mis sest, et ligikaudu 1,5 kilomeetrit oli veel minna. Ma nüüd ei ole kindel, et kas me interpreteerisime seda matkaraja kaarti õigesti või mitte, aga sellelt mäeseljakult alla mere äärde läksime meie üle tarastatud karjamaa. Mingi vaevu aimatav teerada üle nende järskude kuplite läks ning karjamaa piirdeaia värav allus kenasti ka avamisele, seega asi toimis, kuid ma lõpuni veendunud pole, et see oli õige tee. Mere ääres jõudsime selle eile õhtul külastatud mereandide grilliputka juurde ja siis piki maanteeserva jalutasimegi parklasse tagasi.

South Bay rannik

Enne autosse jõudmist nägime ka allpool oleval pildil nähtavat vaatepilti, kus üks merikaru oli selleks, et saaks põõsa varjus rahulikult pikutada, endale ka vastava sildi organiseerinud. Nutikas vunts, pole midagi öelda.

Kokku võttis meie matk aega 5,5 tundi ja selle ajaga läbisime 11 kilomeetrit. Oli hea meel, et selle vahva jalutuskäigu ette võtsime ning selle läbi nägime Kaikourat iga kandi pealt. Ringkäik tekitas meile ka suure söögiisu, mistõttu sõitsimegi kiirelt külakese keskusesse ära ja otsisime endale söögikoha. Liisk langes sellisele paigale nagu „The Whaler“, millel oli vägagi rikkalik menüü ja seda mõistlike hindadega. Võtsime mõlemad steigid kartulipudruga ning pärast sellist aktiivset päeva tundusid need road kulinaarse tippklassina.

Et pärast pingutust ja täis kõhtu kohe uni peale ei tuleks, otsustasin, et teen ühe tüki, millega vaid paar korda selle reisi jooksul

Üle nende kuplite murdsime ookeani äärde

olen hakkama saanud. Läksin ujuma. Vesi oli suhteliselt rahulik ja soe ning kui matka lõpus oli tänu lagipähe peksvale päikesele särk üsna selga kleepunud, siis selline mõnus (peaaegu) karastamine lõi vere uuesti käima. Sellega päeva aktiivne osa ka lõppes ning tuleb tunnistada, et õhtu oli ka käes. Seetõttu sulgusimegi oma motellituppa ära ja jätkasime tubaste toimetustega. Lisaks enda kasimisele planeerisime ka natuke järgnevaid päevasid.

Kui nüüd vaadata, mis ees ootas, siis võis öelda, et „rada on ees“. Kindel oli see, et ülehomme hommikul kell 10:45 väljub Pictonist Põhjasaare suunas praam, millele meil olid piletid, mis tähendas ka seda, et homme õhtuks pidime jõudma Pictonisse. Kuna praami väljumisaeg oli teada, siis

"ÄRA, KURAT, SEGA HÜLGEID, EKS!!!"

Pictoni öömaja olin juba paar päeva tagasi ära broneerinud, kuid mis edasi saab, tuli nüüd paika panna. Üks täiesti kindel asi oli see, et me soovime Wellingtonis külastada Weta Cave nimelist filmistuudiot (täpsemalt siis töökoda, kus toodetakse suurfilmide rekvisiite) ning vaadates praami saabumisaega, oli selge ka see, et peame pealinna lähedale ööbima jääma. Justnimelt lähedale, sest Wellingtoniga meil rohkem plaane ei olnud ning et hoida kokku raha (pealinnas ikkagi ööbimine kallim kui mujal) ning aega (et ei peaks järgmisel hommikul startides linnas ummikus seisma) broneerisin koha ühes Lower Hutti linna motellis. Lower Hutt asus Wellingtonist otse üle lahe ning oli meie plaane arvestades ideaalses asukohas. Ostsin ära ka Weta Cave külastuspiletid ning sellega võiski päevale joone alla tõmmata. Järgmiste päevade tegevused ja ööbimised olid paigas ning sel hetkel kui Põhjasaarele tagasisõit oli ees terendamas tekkis mul esimest korda ka see tunne, et „pagan, reis hakkab varsti läbi saama“. Kuigi rohkem kui nädal oli veel minna ja mitmed väga oodatud vaatamisväärsused olid veel nägemata ja kogemata.