04.03 - Hamurana Springs, Miranda, Auckland

Kellatilin viis une üheksast, uksest välja astusime kell kümme. Sinna vahele jäi nii mõndagi ebahuvitavat nagu

Motell Cleveland

hügieeniprotseduurid, kohvijoomine, suurte šokolaadisaiade söömine, American Dadi multifilmi vaatamine ja kohvrite pakkimine. Naine oli väga tubli ja pesi kõik motellitoa nõud ka korralikult puhtaks ning pani kuivama. Head aega, Clevelandi motell, täitsa tore oli siin! Kui sellise pika ringreisi jooksul 3 ööd ühes kohas oled, siis muutub see paik vaat’ et koduseks. Autole hääled sisse ja minek.

Esimese peatuse tegime praktiliselt kohe, kui motelliväravast välja sõitsime. Kuirau park oli meile varasematel päevadel tihti silma jäänud, kuid alles nüüd Rotoruast ära sõites oli mahti seda vaatama minna. Põhimõtteliselt oleksime sinna võinud ka jala minna, aga kuna niikuinii olime linnast ära sõitmas, siis läksime ikkagi autoga. Kusjuures jala võib-

Tossav Kuirau park

olla oleksimegi kiiremini saanud, sest hoolimata pargi lähedusest, läks autole parkimiskoha leidmisega natuke aega. Oli ju selline mõnus laupäeva hommik, mistõttu kõik tööinimesed olid ka ilma peale kõndima lastud.

Kuirau pargi peamine vaatamist väärt fenomen on see, et antud maalapike auras pidevalt. Ei, pigem ikka tossas. Tossas väävlilõhnalist auru. Kuigi selliseid paiku olime viimastel päevadel palju näinud, tekitas see vaatepilt endiselt teataval määral põnevust ja uudishimu. Pealegi asus park keset Rotoruad, seega patt oleks olnud seda mitte külastada.

Peamiseks vaatamisväärsuseks (lisaks tossule) oli üks järvesilmake, mis kandis lüürilist nime – Mudaloik. Kuigi muda mulksumistugevus selles tiigikeses oli üsna tagasihoidlik (Waiotapuga ei saanud võrreldagi), oli see siiski üsna efektne vaatepilt. Kusjuures veesilma temperatuur on aegade jooksul pidevalt kasvanud ning et antud anomaaliale seletust leida, tegid vanad maoorid uurimistöö ja

Maaliline mudaloik

leidsid siis järgmist: „Üks kaunis noor neidis nimega Kuiarau sattus kunagi siia järve suplema, kui üks müütiline olend nimega taniwha tema vastu vabaduse võtmise kuritöö toime pani ning sunniviisiliselt piiga järvealusesse urgu ära vedas. Jumalad loomulikult nägid seda ja mõistsid teguviisi valjult hukka. Kuna nad aga väga sõna väe sisse vist ei uskunud, siis otsustasid teavitada hukkamõistust füüsilise mõjuriga. No ja kõige mõistlikum tundus tol hetkel järve keema ajamine ning mõeldud-tehtud. Sellest ajast siis Mudaloik keebki ning taniwha on hävitatud igaveseks. Preili Kuiarau järgi aga sai piirkond nime (küll veidi muudetud nimekujuga, üks a-täht on ilmselt endiselt seal taniwha urus lõksus)“.

Pargi suitsusemaid paiku läbistasid korralikud laudteed ning ka siin olid sildid, et ära kurat isepäi metsa alla lonkima mine. Võid surma saada või juhtub veel midagi hullemat. Neid silte ei panda endiselt niisama moe pärast. Viimase paarikümne aasta

Tõmmu-sultantaida portree

jooksul on olnud mitu sellist juhtumit, kus täiesti lambist (täpsemalt öeldes küll maapinnalt) on 10 meetri kõrgusele õhku lennanud sellised jalgpalli suurused kivikamakad, tegemaks ruumi uuele tossavale neeluaugule. Ei olnud öeldud, et kas siin on mõeldud Euroopa või Ameerika jalgpalli suuruseid tükke, aga kuna ma kummagi mänguga väga sina peal pole, pole vist ka väga suurt vahet.

Tuleb tunnistada, et see väävlilõhnane aur hakkab pikapeale ära tüütama. Ja kui ma ütlen pikapeale, siis ma mõtlen selle all seda, et „kohe, kui see hais meie ninna jõudis“. Seetõttu tegime kiirelt tiiru ära, vaatasime mudamülka üle ja padavai pargi serva ära. Seal peeti laupäevahommikust laata, kust me lootsime saada kohalikke värskeid puuvilju (suurim ootus oli näha müügil maasikaid ja kirsse). Laada põhirõhk oli tõepoolest toidul, kuid peamiselt Hiina, India ja muudel friteeritud söökidel. Kirsse ja maasikaid ei olnud. Seega võtsin kana. Mitte küll hammaste vahele aga pildile. Teel auto juurde jäi nimelt kaamera ette alati fotogeeniline tõmmu-sultantait.

Kajakad imetlemas järvetagust Rotoruad

Pärast kahe kõige-kõige viimase postkaardi teele panemist sõitsime lõpuks Rotoruast minema, kuid ka teine sõiduetapp ei olnud pikk. Sihtkohaks olid Hamurana allikad teisel pool Rotorua järve. Teekond oli küll lühike, kuid sündmuserikas. Vahetult enne kohale jõudmist hakkas meie auto järsku mingit imelikku häält tegema – justnagu auto all oleks midagi lahti tulnud ja nüüd lohiseb metall mööda asfalti. Ehh, kas siis nüüd hakkab see „koonerdamine“ kätte maksma ning 6-7 aastat vana ja lugematu arvu kilomeetreid läbinud rendiauto hakkab lõpuks oma maise teekonna

Metshani

lõpule jõudma? Ainus positiivne mõte, mis pähe tuli, oli see, et väga tore, et see lagunemine paar päeva enne auto tagasiandmist toimus, mitte aga reisi alguses või kusagil Lõunasaare tagumises punktis.

Loomulikult pidasin kohe kinni ja lootsin, et summuti ja sillad ehk on ikka veel kenasti kere küljes kinni. Pilk Corolla alla näitas aga seda, et mitte midagi ei lohisenud kusagil. Toyota ainsad ühenduskohad maaga

Maoori vart

olid rehvid ning ei olnud ühtki viidet, et midagi oleks kusagil lahti või kõlkumas. Aga me ju kuulsime! Äkki „see asi“, mis kolises, tuli juba küljest ära? Proovisin edasi sõita, ikka samasugune veider heli. Kuna Hamurana allikate parkla oli kohe siinsamas, siis lohistasin käula sinna ära ja tegin uue inspekteerimise auto all, kuid ei miskit. Kõik tundus nii nagu olema peab. Lähtudes vanasõnast „aeg annab arutust“ jätsime tehniliste probleemide käes oleva auto sinnapaika (äkki mõtleb siin vaikselt järele ja ei jandi pärast enam niimoodi) ning

Tumedakarvaline ja...

läksime jalutusrajale. Pärast vaatame.

Kohe parkla juures sain fotomasina huugama panna, sest nii jõgi kui ka selle serv kihas erinevatest lindudest. Metshaned olid liigi mõttes suisa esimest korda minu objektiivi ees. Seega vana linnufotograafide tõde – vaata parklas ka ringi – kehtis ka siin. See on ikka pigem reegel kui erand, et kuhugi matkarajale või loodusparki või linnualale minnes võib väga head pildisaaki ka parklas või parkla servades ringi käies saada.

... heledates toonides sinikael-part

Mõnikord saad isegi parema saagi kui sealt matkarajalt. Hamurana puhul oli tulemus ligikaudu 50/50. Mets ja jõekallas andsid ka päris head kraami, kuigi võserikus möllavat tuid ma lõpuks pildile ei saanudki (kuigi passisin ja otsisin võimalust päris pikka aega).

Ütleme nii, et Hamurana Springsi matkarada läheb vaadete mõttes ikka väga kiirelt käest ära. See Ngāti Rangiwewehi hõimule kuuluv maa on ikka täiesti fenomaalne looduspark. Kaks märksõna – mets ja allikad.

Kagu-kääbuskormoran

Alustame metsast. Arvatakse, et see juhtus aastal 1919, kui üks talumees otsustas pulli pärast istutada siia allikatest lähtuva jõe kaldale pinutäie ranniksekvoiasid (jah, neid hiidpuid, mis tavaliselt kasvavad USA lääneosas). Veidi vähem kui 100 aastat hiljem, kui meie sinna juhtusime kõndima, olid puud juba oma noorukiea läbinud ning nägid välja sellised parajad ponksud. Ning ponksude all mõtlen ma üle 50 meetri kõrguseid puujurakaid, mille läbimõõt maapinna lähedal oli 2 meetrit ja enam. Tundsime ennast tõeliste kääbikutena! ☺ Aga puud polnud oma kasvus isegi poole peal, hinnanguliselt läheb veel ligikaudu 300 aastat aega, enne kui pikkus täis kasvatakse. Oodatav turjakõrgus nendel puuhiiglastel on 120 meetrit (ehk siis praktiliselt üks-ühele Oleviste kirikuga) ja tüve läbimõõt kuni 9 meetrit (Oleviste on jämedam). Kuna me polnud varem sekvoiasid ihusilmaga näinud, siis loomulikult olime taas vaimustuses.

Selles sekvoiasalus tuli meiega tutvust tegema üks maoori lehviksaba. See on lind, igaks juhuks mainin. Kui senini on linnud hoidnud mõõdukat distantsi, siis see tüüp oli ikka eriti edev ja sõprust otsiv. Keksis meie juures maas ning vahepeal tõmbas ka saba lehvikusse. Üritas muljet avaldada ja see suuresti ka õnnestus. Kui kükitasime, siis tuli nii 5 cm kaugusele meie käest, endal silmis pilk, et: „Nii, nüüd teen ära, hüppan neile käe peale!“ Päris nii sõgedaks asi õnneks ei läinud, kuid temast pildi tegemine osutus üsna keeruliseks. Tahtsin fotoka panna nii maa lähedale kui võimalik, et saada head võttenurka, kuid lind tuli kohe vaatama, et mis toimub. Ja tegi seda nii lähedalt, et kaamera ei suutnud fokusseerida.

Kui tavaliselt on selliste pisikeste suleliste pildistamiseks vaja teleobjektiivi, siis siin oli tegemist, et tavalise objektiiviga hüpleja kaadrisse püüda ja temast piisavalt kaugele saada, et kaamera suudaks ära teravustada. Lõpuks ma loobusin maa tasapinnalt foto tegemisest, sest elajas ei lasknud mul seal toimetada ja võtsin lehviksaba üles kükitades. Peagi nägin

Pilt ka

silma- nurgast, et ka jõe peal toimub mingi tegevus, seega jätsime edviku sinnapaika ning läksime uurima, et ega jõel pildisoovijaid polnud. Tuli välja, et oli küll ning taas sain ära fikseeritud uue liigi – Austraalia laugu.

Siis aga jõudsimegi allika juurde – seda oli võimalik uudistada nii seljaku peal asuvalt platvormilt kui ka otse allika kõrval asuvalt terrassilt. Antud peaallika ametlik nimi on Te Puna a Hangarua ning oma 15-meetrise

Austraalia lauk

sügavusega on ta Põhjasaare sügavaim mageveeallikas. Allikavesi on konstantselt 10 kraadi Celsiust, vahet pole, et kas väljas on tulikuum päev (nagu täna) või palju talvisemad olud. Mis on selle allika juures hämmastav - vesi tuleb siia Mamaku platoolt ja see võtab aega 70 aastat! Ehk siis see vesi, mis meie silme all siit välja voolab, alustas oma teekonda vahetult peale Teist Maailmasõda. Eeldusel muidugi, et need kellegi poolt tehtud arvestused ja uuringud paika peavad. ☺ Vett tuleb muide allikast väga suurtes kogustes – keskmiselt 4 miljonit liitrit (ehk 2

Kristallselge vesi

suurt basseinitäit) tunnis.

Üks on aga päris selge - kui kusagil on vesi kristallselge, siis on see siin. Allikast välja pressiv vesi ja jõgi olid niivõrd läbipaistvad, et osadel fotodel saab vee olemasolust aru ainult seetõttu, et veepinnal on mõned peegeldused ning pikema säriaja puhul tulevad välja ka veevoolu virvendused. Kui sellele lisada eelpool mainitud sekvoiad ning ka lopsakad sõnajalgpuud ehk tüvijalad, siis olime justkui mingis muinasjutumetsas. Näed küll, et on sellised ja sellised asjad, kuid kogu

No on ju! Maaliline.

see kompott tervikuna on taaskord nii omamoodi ja äge, et polegi otseselt sõnu kirjeldamiseks.

Kontakt reaalmaailmaga siiski ära ei kadunud, sest allika juures toimetasid 2 kohalikku akvalangivarustusega. Oli aru saada, et üks nendest valmistub allikasse sukelduma, kuid olid nad teadlased, sukeldumishuvilised või kalamehed? Selles jões pidi ju leiduma forelli, kes suvel-sügisel pageb Rotorua järvest allika jahedasse vette.

Keskkonnaaktivist sukeldumas allikasse

Pärast seda, kui üks nendest vette plartsatas ja hakkas allikasse sisse ujuma (selle läbimõõt on nii paar meetrit), selgus, et tegemist on keskkonnaaktivistidega. Osadel inimestel on mingil põhjusel haiglane komme oma taskus vedelevat metallist peenraha erinevatesse veekogudesse loopida. Kui tehislike veekogude (nt purskkaevude) puhul on selline vaimupimedus veel aktsepteeritav, siis looduslike puhul on tegemist üsna konkreetselt keskkonna saastamisega. Nikli, pronksi, vase või mis iganes metalli viskamine ülipuhta veega allikasse on aga minu hinnangul lausa kuritegu. Novot, aga need 2 härrasmeest sellist loodusevastast ülekohut ei sallinud ja otsustasid ise käed külge panna. Võimalik, et nende eesmärk ei olnud eriti altruistlik, kuid tahes tahtmata puhastasid nad oma teguviisiga allikat üleliigsest saastast (teenides endale samal ajal ka taskuraha). Kõiki münte nad kindlasti kätte ei saa, sest allikas läheb sügavamal liiga kitsaks, kuid oli selge, et nad ei teinud seda esimest korda, mis viitab, et sukeldumine tasub ära. Kudos, mehed!

Tagasi parkla poole jalutasime Te Kaikaitahuna jõe teiselt kaldalt ning viimane Hamurana kaardile märgitud vaatamisväärsus oli Tantsivate Liivade allikas. Nimi oli kindlasti efektsem kui allikas ise. Tegemist oli lihtsalt madala, liivase jõepõhjaga, kus allikavesi pressis läbi liiva ülespoole, tekitades pideva mulina jõepõhjas. Tore vaatepilt ikkagi.

Tantsivate Liivade allikas

Kokku veetsime sellel 1,5 kilomeetri pikkusel rajal ligikaudu poolteist tundi ja meie suureks üllatuseks oli rahvast laupäeva kohta ikka väga vähe. Enamasti saime jalutada rahus ja vaikuses, teisi inimesi nägemata. Nii Lonely Planet kui ka internet hoiatavad, et ilusa ilmaga nädalavahetustel (millest üks just käimas oli) on siin rahvast ja möllu palju. Aga ega me kurtnud. Lisahüvena oli taevas külastuse hetkel ka õrna

Veele viitavad vaid valguse peegeldused

pilvevinega kaetud, mis pehmendas ära väga jõulise päikesevalguse ja võimaldas Hamuranas teha ilma suuremate varjudeta fotosid. 2017 sügisel muudeti Hamurana Springs külastamine küll tasuliseks, kuid see paik võiks sellegipoolest olla Põhjasaare ringreisi üks kohustuslikest peatustest.

Hamurana Springs

Parklasse tagasi jõudes me veel kohe edasi ei sõitnud, sest rikkalik linnumaailm vajas veelkord tähelepanu. Uusi liike otseselt juurde ei saanud, kuid nii mõnestki sain väga head ülesvõtted. Nüüd, kui lust ja lillepidu läbi, tuli hakata tegelema maisemate asjadega – kummalise autost kostva kolina/plõginaga.

Panin mootori tööle ja uurisin erilise hoolega autoalust. No mitte midagi! Mootor töötab auto seistes täiesti tavaliselt, ei mingit erilist häält ning auto all ei kõlkunud endiselt mitte kui midagi. Proovisime siis vaikselt sõitma hakata, lootes, et äkki on Corolla väikese puhkuse ajal iseeneslikult korda läinud. Siiski mitte, eelpool kogetud heliefektid olid

Veelkord - tõmmu-sultantait

peagi tagasi meid õrritamas ning mõni hetk hiljem lisandus ansamblisse veel ka kigin. Tundus nagu piduritega justkui oleks midagi viga, kuigi need iseenesest toimisid veel väga hästi.

Selge, eks siis tuleb masin ära parandada ja tegin seda vastavalt oma täielikult puuduvatele mehaanikuoskustele.  No kuidas ikka autot parandada, kui midagi kahtlaselt koliseb - gaas põhja! Kiirendasin, pidurdasin järsult, kiirendasin taas ning panin pidurid blokki. Siis võtsin hoo üles ja kusagil kiiruselt 70 km/h tunnis kadusid kilinad-kolinad-kiginad ja enam tagasi ei tulnudki (ka madalamatel kiirustel). Ehk siis kokkuvõttes ei teagi, milles kühvel oli. Suur rõõmupuhang tekkis sellest, et minu geniaalne autoparandus oli toiminud, kuid kuklas natuke tiksus ka see küsimus, et ega me selle parandustööga midagi olulist auto küljest ära ei kaotanud, mis pärast meile kätte maksab. Rattad ja mootor tundusid igatahes alles olevat, pidurid toimisid ning rooli keeramise ja auto suuna vahel oli samuti endiselt seos olemas. Ei, auto on nüüd järelikult ikkagi täiesti korras!

Täiesti veatu auto suund oli Tauranga linna poole, sest meie soov oli täna külastada Coromandeli poolsaart ning sinna sai just mööda Põhjasaare põhjakallast sõites. Tauranga üllatas meid oma suurusega, tegemist on tõsiselt suure linnaga. Kuna meil reisikavas otseselt midagi Tauranga kohta mainitud polnud, siis ootasime tavapärast väikelinna, kuid sattusime hoopis Bay of Plenty regiooni suurimasse asulasse, kus elab veidi alla 150 000 inimese. Hiljem selgus, et tegemist on riigi suuruselt viienda linnaga, ületades rahvaarvult selgelt näiteks Dunedini, New Plymouthi ja Rotorua. Nojah, Uus-Meremaa ikka suudab pidevalt üllatada. ☺

Et mitte head linna raisku lasta, otsustasime kasutada Taurangat ära tarviliku kraami soetamiseks. Esmased tarvidused olid kõhu omad ning kuna naisel oli tekkinud sushiisu, siis ühe kauni nimega Jaapani kiirtoidukohast (Suki Sushi) me ühe seti riisipalle ka kaasa ostsime. Mulle piisas tollel hetkel jogurtist ja banaanist.

Teine tarvidus oli seotud sellega, et see riik on nii neetult ilus ja fotogeeniline. Eile õhtul fotokraamile revisjoni tehes selgus, et neli 32GB suurust mälukaarti olid pilte pungil täis, viies fotokas sees ja poole peal ning pilk kavasse näitas, et 2 suurt linnuala olid veel ees ootamas. Et mitte sattuda olukorda, kus dodod, mammutid ja kes kõik veel sul kaamera eest tantsu löövad, aga sul ei võimalik seda kõike kuhugi salvestada, otsustasin ühe mälukaardi juurde osta. „Warehouse Stationery“ nimelises poest lõpuks leidsin mingisuguse. Soov oli küll osta kiire salvestuskiirusega kaart, kuid selliseid siin poes polnud ning täpselt õige kaardi otsimise peale aega kindlasti kulutada ei tahtnud. See viletsam kaart tähendab küll seda, et väga pikalt järjest ma täristada ei saanud (st selliseid 6-7 kaadrit sekundis valanguid pikalt teha ei saanud), aga no vähemalt on varukaart olemas.

Taurangast viis sõit Waihi suunas, mis oli siis linnake, kus tuli ära valida, et kas teed Coromandeli poolsaarele tiiru päripäeva või vastupäeva, sest tee läks seal kaheks. Sõidul sinna saime jälle nautida kauneid Uus-Meremaa kohanimesid. Näiteks külakesed nimega Te Puna ja Katikati ning rannikul asuv saar nimega Matakana. Ettevaatavalt kaarti uurides jäid silma ka paigad nagu Waikino (endise pärnakana tuli hoobilt Mai kino suur saal silme ette), Komata, Kopu, Pipiroa ja Paeroa – justkui Eestis sõidaksid ringi. ☺

Waihisse jõudes ja püüdes siis eelmainitud otsust teha, jõudsime hoopiski kolmanda lahenduseni – ei lähegi Coromandeli 

Hallhaigur Thamesi lahe ääres - taustal Coromandeli poolsaar

poolsaarele. Peamiselt seetõttu, et kellaaeg oli sealmaal, et sellise neljatunnise ringi tegemine oleks tähendanud seda, et me viimase otsa sõidust oleks pidanud sõitma pimedas, kus me niikuinii midagi ei näe. Ning arvestades seda, et ilmselt me oleks ikka mõnes kohas kinni ka pidanud, oleks see pimedus tulnud peale võib-olla juba poole maa peal. Ning sõitu sõidu pärast ei tahtnud ka teha.

Coromandeli poolsaar on kindlasti üks vinge koht, kuid need vaatamisväärsused, mis ma oma reisikavasse olin pannud, olid mingis variatsioonis meil tegelikult juba reisi jooksul nähtud. Näiteks Cathedral Cove’i kaarjale kivimoodustisele rannal sarnaneb meie poolt külastatud Three Sisters Taranaki lähistel. Hot Water Beach, kus liiva sisse augu kaevamisel hakkab sinna soe vesi sisse nirisema, on üks-ühele Kawhia Beachi kloon (kui nii robustselt väljenduda). Kullakaevandust nägime Lõunasaarel Kawarau kanjonis ning ka teised kavasse jõudnud paigad olid sellised, mille puhul ei tekkinud tunnet, et seda peame KINDLASTI külastama. Ehk siis suhteliselt kerge südamega loobusime ja võtsime ette

Kohalik staar: käändnokk-tüll

järgmise paiga, mida kindlasti tahtsime (loe: mina tahtsin) külastada.

Selleks paigaks oli Pūkorokoro Miranda Shorebird Centre, Thamesi lahe ääres, Coromandeli poolsaare vastaskaldal. Miranda on linnuhuviliste jaoks legendaarne paik, sest siin peatub rände ajal (jaanuar-märts) kümneid tuhandeid rannalinde ning lisaks on see peamine elupaik endeemsele käändnokk-tüllile. Lisaks külastus- ja teaduskeskusele, on seal rannale üles seatud ka linnuvarje, mida kõik huvilised võivalt vabalt kasutada. Sellist võimalust ei tahtnud kohe kindlasti mööda lasta. Eriti arvestades asjaolu, et selliseid tüüpilisi rannalinde – tüllid, tildrid, vigled

Tundrarüüt

– polnud reisi ajal väga objektiivi ette sattunud. Samas on eelmainitud kahlajad, mulle kui hobipiltnikule, kuidagi eriliselt südamelähedased.

Paeroast võtsime paest roa asemel hoopis McDonaldsit, et kiirelt edasi liikuda ja ligikaudu pool tundi hiljem olimegi juba Mirandas kohal. Linnuvarje leidsime üles ning meie üllatuseks oli see täiesti tühi, mistõttu seadsin aparatuuri kiirelt valmis, kuid siis ilmnes üks oluline miinus. Ei, linnud olid täiesti olemas, kuid nad olid ikka üpris kaugel. Hetkel oli mõõnaaeg ning meri oli kaugele-kaugele ära taandunud ja kahlajad koos

"Hetkel oli mõõnaaeg..."

sellega, sest nende lemmik toimetamisala on veepiiril. Õnneks olid mõned üksikud isendid veidi isepäisemad ja hoolimata vee taandumisest, jäid kalda lähistele mudasse sonkima. Nii sain ikkagi loodetud käändnokk-tülli pildile, lisaks veel ka vöötsaba vigle, valgepõsk-haigru, tundrarüüda, tarapunga kajaka ning kaelus-karkjala. Roostikust leidsime üles veel ka lõunakajaka, Austraalia piilpardid, Austraalia suitsupääsukesed ning vööruiga. See viimane oli eriti tore tabamus, sest tegemist on üpris haruldase liigiga, keda väga tihti ei kohata. Pilt tuli küll vilets, sest ta tegutses väga varjulises kaldaäärses kohas, kuid vähemalt sai ta olemasolu ära

Vööruik

dokumenteeritud.

Kui nüüd sai üles loetud, kes pildile jäid, siis üks kalliskivi, keda väga oleks tahtnud foto kujul jäädvustada, kahjuks pääses pakku. Lõuna-safiirlindu (meie jäälinnu hõimlane) olime näinud erinevates paikades üle kogu Uus-Meremaa, kuid igal korral suutis ta enne lahkuda, kui mina oma teleobjektiivi temani sain suunatud. Siin oli samamoodi – safiirlind istus peaaegu ideaalsel oksal ja õhtuvalguses, kuid niipea, kui mina teda nägin ja mõtlesin, et „Oh!“, tegi tema viuhh ning läinud ta oligi.

Austraalia piilpardid

Aga jah, tõusu ajal oleks siin kindlasti rohkem tegemist ja saaks paremaid kaadreid, kuid tõus oli täna südaööst poole üheni päeval, mistõttu kuidagi ei klappinud. Variant oleks siiakanti ööseks jääda ja hommikul vara tulla pildistama, kuid kuna mõistlikust kaugusest ühtegi öömaja ei leidnud, jäi ka see plaan katki. Küll aga tekkis sellega seoses küsimus, et kus me siis üldse ööbime? Ühtegi broneeringut meil tehtud polnud, sest me polnud väga kindlad, kuidas see päev kujuneb. Aga kuna kell oli juba 6 läbi, oli viimane aeg majutusega

Vöötsaba-vigle

tegeleda. Vaatasime kaarti, reisikava ja siis veelkord kaarti ning tegime otsuse, et läheme Aucklandi ära. Ülehomme oli reisi viimane päev ning homseks oli plaan teha väljasõit teisele poole linna, mistõttu oli mõistlik ennast kuhugi sinna kanti ära platseerida.

Booking.com reisirakendus andis üllatavalt vähe valikuid tänaseks ning hinnad olid kõrged. Suur linn küll, aga tundub, et majutuskohti ülemäära suure varuga seal siiski pole. Kesklinna võis kohe ära unustada, sest sealsed hinnad olid sama kõrged kui Auckland City pilvelõhkujad ning ega me tegelikult kesklinna trüginudki, sest homne päev oli plaanis veeta linnast väljas. Lõpuks leidsime lennujaama lähistelt Grande Auckland

Lõunakajakas

Airport hotelli, mis küsis küll väga palju raha (430$ kahe öö eest ehk ca 140€/öö), kuid siiski kõvasti vähem kui teised alternatiivid. Aga eks sellised mõnekordsed kõrgemad kulud on omal käel tehtava ja jooksvalt plaanitava reisi paratamatu osa. Mõnikord leiad väga soodsa öömaja, teinekord pead maksma mõnevõrra rohkem kui tahaksid.

Valgepõsk-haigur

Teel sinna saime ka veidi vihma, mis selle reisi jooksul oli osutunud ootamatult harvaks olukorraks. „Viimase 50 aasta sitem suvi“ oli meie tuleku ajaks lõplikult läbi saanud ning enamuse oma ringreisist saime nautida kaunist ilma.

Siia oleks võib-olla paslik kirja panna veel mõned tähelepanekud liiklusest. Uus-Meremaa standard kiiruspiirang on 100 km/h, mida väljaspool asulaid väga palju ei suvatseta piirata. Eeldatakse,  et juht on täiskasvanud inimene ja suudab oma kiirust ise reguleerida, kui teeolud ei võimalda „sotiga“ sõita. Küll on järskudes kurvides üleval info soovitatava kiiruse kohta, kuid sellest olen juba kirjutanud. Hästi palju on teede ääres näha liiklusteemalisi silte –

Käändnokk-tüll mudamaailmas

„Kasuta turvavööd“, „Hoia pikivahet“, „Puhka vahepeal“, „Lülita telefon sõidu ajaks välja“, „Märka mootorratturit“ ja nii edasi. Kuna õnnetusi ei trehvanud ning liiklus üleüldiselt on ikka väga rahulik, siis tundub, et sildid toimivad. Politseid on ka teede peal näha, mitte palju, aga neid siiski on. Mõõdetakse kiirust ja jälgitakse üldist olukorda.

Kiivide jaoks on auto ilmselgelt tarbeese, luksusautosid (nagu Porsche, BMW ja Mercedese maasturid) praktiliselt ei kohta. Viimased 38 aastat on automark number 1 olnud Toyota ning palju kohtab ka Holdenit (Austraalia autofirma) ning Mitsubishit (eriti popp on Outlander). Üsna tihti näeb ka pikap-kastikaid, sest see on väljaspool linnu elavate inimeste jaoks lihtsalt äärmiselt praktiline valik. Aga niipalju siis kõrvalpõikena liiklusest, Uus-Meremaa on autoga reisijale kindlasti üks väga mõnus paik, ükskõik kui pikk su sõidukogemus on.

Noor kaelus-karkjalg

Grande Auckland Airporti suhteliselt madalama (mitte madala!) hinna põhjuseks oli asjaolu, et see oli osaliselt remondis. Kuna antud info oli ka broneerimisel kenasti välja toodud, siis see ei tabanud meid ootamatult. Kuid lisaks hotellile olid tegelikult remondis ka lähedal asunud kiirtee, kõik ümberkaudsed teed, sillad ja ringristmikud ning see tegi hotellile lähenemise üsna keeruliseks. Kaks korda õnnestus õigest kohast mööda sõita, sest hotelli juurde viivad peamised sissesõiduteed (kuhu juhatas

Austraalia suitsupääsukesed

meid GPS) olid kõik suletud ja ligi pääses vaid ühest kõrvalparklasse viivalt rajalt.

Tegemist oli Grande nime väärt hotelliga, sest see kompleks oli tõesti suur. Hetkel oli kasutuses 92 tuba 200-st ning retseptsionist andis meile kohusetundlikult teada, et järgmine kord, kui me siia ööbima tuleme, on tegemist juba Naumi nime kandma hotelliga. No hea teada. ☺ Need 92 tuba (ja meie oma nende hulgas), mis remondis ei olnud, asusid üsna väsinud tiivas ehk siis oli eeldada, et peagi läheb ka see osa remonti. Tuba 106 oli aga puhas ja korrektne, kuigi retseptsioonist sinna jõudmine tähendas sellist keskpikka matka läbi kompleksi, maja teise otsa. Loomulikult olid toas kaks täislaiuses voodit ning akna taga oli ka väike terrass, mis avanes aeda, kus oli ka bassein. Ehk siis tore koht, kuid meile hakkasid reisi ajal motellid väga meeldima, mistõttu oleks eelistanud just m-tähega otelli. Auto kaks sammu uksest, toas köök ja külmik ning hinnad enamasti vägagi mõistlikud.

Et olime jõudnud tõesti oma reisi eel-eelviimasesse õhtusse, otsustasime selle veeta lähimas hüpermarketis, et kojuviidavat kraami varuda. Lisaks tuli veel hoolitseda õhtu- ja hommikusöögi eest, sest Grande hommiksöögi pakkumist pidasime liiga kalliks ja seda ei võtnud. Kokkuvõttes käisime lausa kahes poes – New Worldis ja Countdownis, kuid õhtusööki ikkagi ei saanud, sest kõik sooja söögi letid olid sellisel kellaajal juba täiesti tühjad. Kuna midagi sooja ikkagi soovisime, siis pöördusime taas Domino’s Pizza keti poole ja võtsime sealt kahe peale ühe suure pitsa. Ööbida 200$ toas ja õhtuks süüa 12$ pitsat – miks mitte. Kõik on balansis. ☺

Toas vaatasime veel Van Helsingi filmi ning mina püüdsin ka reisipäevikuga joone peale saada. Lõpuks see õnnestus, kuid kuupäev oli selleks hetkeks juba vahetunud.