11.02 - Auckland, Otorohanga kiivid, Kawhia beach

Tänaseks oli meil pandud juba mõnevõrra varasem äratus ja seekord allusime sellele vastuvaidlematult. Põhjus tegelikult väga lihtne – täna kell 10 pidime kätte saama oma rendiauto ja sinna ei tahtnud hilineda, sest järgmised 23 päeva ju sõltusid sellest.

Täna hommikune vaade aknast oli veel suvisem kui eile

Esmalt aga hommikusöök, mille otsustasime võtta hotelli sööklast, sest polnud väga viitsimist „küla“ peale tuiama minna. Meil küll lobi majutuse hinna sees polnud, kuid õnneks oli võimalik hambaalust ka jooksvalt osta. Menüüd üht ja teistpidi takseerides tundus kõige ahvatlevamana nime „Munad ja röstsai“ taha peituv roog, mille eest küsiti 10,50$ (ca  6,5€). Jah, ei olnud kõige odavam, kuid see valik oligi seal üsna niru. Kontinentaalne hommikusöök oli 7$ kallim, kuid selles näiteks ei sisaldunud mitte midagi sooja (ok, röstsai siiski oli).

Tehing tehtud, tõttas naine kohe saiu röstima ja hankis koos mahla ning kohviga ka mõned väikesed karbikesed moosi saiade juurde. Kui aga munaroog lauale toodi, sai selgeks, et tegelikult ei oleks me pidanud ennast vist nii vabalt rösteri ees tundma, sest meile eraldatud röstsai lebas hoopiski häirimatult taldrikul munapudru all. Kusjuures see oli selles mõttes omapärane kombo, et röstsaial oli koorik ära lõigatud ja oli muul moel täiesti töötlemata (sh röstimata). Ehk siis maitsetu munapuder oli valatud veel maitsetuma saiakannika peale… Kui ainult see ära süüa, siis kõht peaks kurja vaeva nägema, et aru saada, et kas nüüd anti midagi ülevalt peale või ta kujutas seda lihtsalt ette. Õnneks me olime aga siis isetegevuse raames ikkagi veel manti lauale kuhjanud. ☺ Keegi meie pihta õnneks käratama ei tulnud, et pange, raisk, röstsaiad ja moosid kohe tagasi! Teenindajad isegi ei pööritanud puhistades silmi või vaadanud vildakalt, ilmselt lihtsalt nad ei teadnud, et millise roa me endale tellisime. Koos nende omastatud lisasaiadega, võis hommikusöögi pidada siiski kordaläinuks ning nii saime oma päevaga kenasti edasi minna.

Kõht täiem, pakkisime oma asjad kokku ning tellisime Uberi. Rendifirma kesklinna kontor väga kaugel polnud (vast kilomeetrit paar), kuid jala ka ei viitsinud minna, kohvreid taga lohistades. Uberiks tuli seekord väike Toyotapups, mida nähes tundus mulle, et minu kohver oli mõõtudelt autokesest veidi suurem. Selle peale muidugi kargas hinge mure, et kas kohvrite jaoks peaks teise auto veel tellima? Roolis olnud härra Kumar nägi nägudelt meie kimbatuse kohe ära, mistõttu peale hellõud tuli kohe lohutav hüüe, et no worries – ka kohvrid mahuvad ilusti ära. Ning tõepoolest - maantemuhu suuruse auto pagasiruumi läks (ilmselgelt) musta maagia abiga üks täismõõdus kohver nagu supsti sisse ja mis veel huvitavam – ka luuk läks kinni. Mingi kuradi Narniamobiil või?? Teine kohver läks esiistmele ning meie ise taha. Ma lootsin ühtlasi, et see kõik polnud üks väga efektne silmamoondus ja meie pagas tõesti reisib meiega.

Sõit oli lühike, kuid härra Kumar oli selleks suurepäraselt ette valmistunud ning suutis mõne minutiga ära jutustada oma eluloo. Tegemist oli algupäraselt Malaisiast pärit härraga, kes elas esiti 7 aastat Kanadas, siis mõned aastad Suurbritannias ning nüüd siis Uus-Meremaal. Ametilt on õpetaja, kusjuures väga laia profiiliga – õpetas nii inglise keelt, ajalugu, matemaatikat ja veel kolme ainet. Poeg on piloot, tütar Inglismaal ka miskine asjapulk. Ja olimegi kohal. Lahkusime autost nende teadmiste võrra rikkamana, kuid samas 5$ vaesemana.

Kui APEX Rental Carsi kontorisse sisse astusime, tuli tõdeda, et Eesti rahvalauludest tulenevad traditsioonid on jõudnud ka Uus-Meremaale. Sest kuidas muidu seletada seda, et väiksesse kontorisse oli terve vald kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud, külalisi igat seltsi – USA pensionär kaasagagi palutud! Teenindajaid samas oli ainult neli. Ning et klientidel asi liiga lihtne poleks (või siis selleks, et soodustada rahvusvahelist suhtlust), puudus ka järjekorra automaat. Ehk siis sisse astudes tuleb esiti mängida sellist inimmemoriini mängu – jätta meelde ligikaudu 15-20 inimese näod, kes olid enne sind (sest sa ju ei tea, kes on viimane) ning samuti jooksvalt talletada info uute tulijate kohta. Loomulikult käis osa rahvast pidevalt uksest sisse-välja niisama aega parajaks tegemas – kes suitsetamas, kes niisama värsket õhku hingamas. Algus oli seega paljulubav!

Aga miks ma üldse sellise tundmatu nimega firma valisin? Päris mitu põhjust.

Esiteks võib nimi küll tundmatu olla, kuid see ettevõte kuulub maailma ühte suurimasse rendifirmade korporatsiooni – Avis Budget Gruppi. Seega tegemist on usaldusväärse kohaga. Mis muidugi ei tähenda seda, et ma oma Avise Privilege kaardi või korporatiivsete sooduskoodidega seal midagi teha saaks. Tuletan meelde – neil polnud isegi numbriautomaati!

Teine oluline põhjus oli loomulikult rendihind. Vaatasin läbi kõik suurfirmad (Europcar, Hertz, Avis, Budget jne) ning samuti uurisin pakkumisi kohalikest firmadest (Apex, Jucy, Omega, Ace jne). Maailmakuulsate firmade hinnapakkumised ületasid soovitud perioodiks kõik kaht tuhandet eurot, mis on… suur summa. Kohalike (loen Apexit ka kohalikuks, kuigi Avis Budget ta 5 aastat tagasi ära ostis) firmade pakkumised jäid vahemikku 900-1500€, ehk siis mõnevõrra odavamad kui pehmelt väljenduda. Võti oli ilmselt selles, et kohalikud kompaniid julgesid pakkuda ka kasutatud sõidukeid, suurte äripraktika on aga selline, et auto võiks olla maksimaalselt kuni paar aastat vana. Kaaludes kõiki plusse ja miinuseid ning hinda, jõudsingi Apexini, kes pakkus 23 päevaks 7 aastat vana Toyota Camryt (3 liitrise mootoriga!) hinnaga 2088$ (ca 1400€). Oluline on siin märkida, et see hind sisaldas ka auto ning kahe reisija praamipiletit Põhjasaarelt Lõunasaarele ja tagasi, mille väärtus eraldiseisvana oleks ca 500$ (ca 350€). Seega rendihind vs rendihind oli Apex oma suurest vennast Avisest üle kahe korra odavam. Jah, auto oli küll vanem, kuid keda see peaks huvitama?

Kolmandaks olid mul Uus-Meremaa rendiauto jaoks mõned konkreetsed eeltingimused – ma pean sellega saama Põhjasaarelt Lõunasaarele ja tagasi, mõlemad kohvrid peavad mahtuma ära pagasnikusse, omavastutus peab olema 0$ (ca 0€) ning läbitavate kilomeetrite osas ei tohi olla piiranguid. Kõik. Ülejäänud asjad võivad olla, kuid ei pea olema. Esimene eeltingimus tähendas mugavust, teine kuni neljas aga meelerahu.

Esimene tingimus välistas tegelikult hoobilt kõik suured ja kuulsad firmad – nemad ei luba oma rendiautosid praamiga üle vedada. Pead Põhjasaare sadamas masina ära andma, Lõunasaarel saad uue. See tundus ikka kohutavalt ebamugavana, sest ma söön oma nooruspõlve sipukad ära, kui mõlemas suunas ei peaks auto kättesaamist veidikenegi ootama. Tahaks ikka praamile sõita ja pärast praamilt maha sõita ning kõik. Kohvrite laeva tassimisest ma ei hakka rääkimagi.

Null-omavastutus pidi tagama selle, et ma parempoolse liiklusega maal ei peaks pinge tõttu konstantselt roolis oksendama (vaid saaksin seda teha ainult selleks ette nähtud kohtades tanklates) ning võimaliku eksimuse korral ei oleks reis ja/või finantsiline heaolu rikutud. Mõlema kohvri pagasnikusse ära mahutamine on aga elementaarne turvahügieen. Sõita näiteks üks kohver tagaistmel on sama hea kui kleepida päikese kaitseks auto akendele rahatähti. Üks hetk sa jääd nendest ilma niikuinii, küsimus on vaid kui kiirelt. Variant on muidugi ka selline, et üks istub kogu aeg autos ja valvab seda õnnetut kohvrikest, kuid reis jääks niiviisi veidi venima. No näiteks: mina valvan kohvreid, naine teeb ühe kolmetunnise matkaraja läbi ning tema tagasi tulles vahetaksime rollid.

Ahjaa – vähetähtis polnud ka asjaolu, et ma sain internetis rendihinda ka testida ning pakkumise kokkuvõttes olid kenasti välja toodud ka kõik võimalikud lisakulud ja –tingimused (maks, kasko maksumus, omavastutuse suurus, lubatud kilomeetrite arv jne). See pole tegelikult üldse iseenesest mõistetav ning paar suurfirmat üritavad üsna hoolega mingeid lisatingimusi ära peita. Pakkumises tingimusi sees ei ole, aga autot kätte saades sulle öeldakse, et SEE kindlustus on kohe kindlasti vaja juurde osta, muidu autot kätte ei saa. Olles elus rentinud päris hulga autosid erinevais maailma otstes, oskan „peenele kirjale“ või siis mitte kirjas olevatele asjadele tähelepanu pöörata. Ühesõnaga - Apex tuli, nägi ja võitis.

Kuni siis auto kättesaamise hetkeni. Mäletate – me olime järjekorras, mis ei paiknenud järjekorrana vaid suvaliselt üle ruumi laiali (igaüks istus kuhu sai) ning mille otsa ja äärt pidid ise jälgima.  Apexi töötajad olid ka suurepärased ja väljaõppinud – nad olid peensusteni viimistlenud oma oskuse varjata entusiasmi oma kundede teenindamisel. Oot-oot, neid oli ju neli?!? Mnjah, selle eelloo heietuse ajal kadusid pooled nendest kuhugi garaaži ära ning nii teenindas 20 inimest 2 teenindajat. Mõõtsin ära – ühe kliendi peale läheb 15-20 minutit. Minu ees oli ligikaudu 10-12 klienti (enamus olid kahekesi, seega rahvast oli rohkem kui reaalseid kliente), seega kahe teenindajaga jõuaks järg minuni ca 2-3 tunni pärast, neljaga heal juhul tunni pärast. Jopejakarupoegpuhh! Üsna kiiresti tekkis mul tunne, et me ei saa kunagi siit minema.

Ühel hetkel hakkasin mõistma, et miks niipalju aega läheb – neil polnud broneeritud autosid piisavalt ette valmistatud. Garaaž oli küll suur ja autosid seal kümneid, kuid mingite tegevustega oldi jäädud jänni. Samas kogenud rendifirmana nad võiksid aimata, et laupäeva hommikul võib olla keskmiselt rohkem kliente nende teenindussaalis inimmemoriini mängimas. Kuigi ma ei tea, võib-olla on neil kogu aeg niipalju rahvast. Loomulikult oli minu ooteaja jooksul ka paar sellist klienti, kes väga hästi ei saanud aru, et kus nad on ja mis neil vaja on. Kui ühele (vist prantsuse keelt) rääkivale vanapapile teenindaja neljandat korda hakkas seletama, et misasi on kasko, miks seda vaja on ja millised on omavastutusmäärad, siis ma tundsin, kuidas vererõhu seierid minu tervisenäitajate tablool hakkas järjekindlalt punase poole liikuma. Kolm esimest korda vanapapi lihtsalt ütles, et tema ei soovi seda teenust, vaid ainult autot rentida. KUIGI teenindaja oli öelnud, et mingi kindlustus tuleb valida, sest muidu autot kätte ei anta.

Taevaste jõudude utsitusel või siis mingil muul põhjusel, hakkas järjekord aga ühel hetkel kiiremini liikuma. Vahepeal oli üks teenindaja töökohale naasnud ning ühe kliendi peale kulus vähem aega. Ning kui ma ütlen järjekord, siis ma mõtlengi juba järjekorda, sest iseeneslikult hakkasid inimesed ühel hetkel üksteise taha sappa võtma (kuna rahvast tuli kogu aeg juurde ja ilmselt ei suutnud osad enam järge pidada). Mina veel suutsin, kuigi üks pilusilmne noorsand sai minust siiski vist ette. Minu mäletamist mööda tema ei olnud enne meid siin, aga pusklema ei hakanud, sest põhimõtteliselt saime samal ajal teenindaja jutule. Aega oli kulunud ligikaudu tund.

Minu broneering leiti kenasti üles, mille peale siis hakati kirja panema mind ning naist identifitseerivaid parameetreid, et teha ära broneering Cooki väina praamidele. Ainuke miinus selle praami broneeringu juures oli asjaolu, et põhimõtteliselt pidin täna nii mineku kui tuleku kuupäeva ära fikseerima, seega teatud kitsendused reisile seati. Teenindaja küll lubas, et kui nüüd tõesti oleks vaja kuupäevi muuta, siis põhimõtteliselt väikese tasu eest saaks seda teha, kuigi garanteerida midagi ei saa. Tegu on populaarse liiniga ja praamid on üsna tihti täiesti täis. Ettevaatavalt võin öelda, et välja käidud kuupäevad sobisid kokkuvõttes ideaalselt – saime Lõunasaarel kenasti tiiru tehtud ja kõik huvipakkuvad kohad ära nähtud ilma kiirustamata (ning teisalt ei pidanud ka lihtsalt niisama aega surnuks lööma).

Huvitavaks läks aga siis kui ta oma arvutis minu broneeritud autot otsima hakkas. Ilmselgelt ta sealt midagi rahutuks tegevat leidis, mille peale mõtles natuke, sobivat põhjendust otsides ja siis nii pool ebalevalt tuli selline teave: „See sinu Camry… see on… erm… katki.“ Ma sain aru ja tema sai ka aru, et ma sain aru, et tegelikult polnud see auto katki midagi, vaid oli hoopis kellelegi juba ära antud. Et seda veendumust lõplikult tsementeerida, ilmus justkui juhuse tahtel hetk hiljem minu teenindaja juurde tema kolleeg. Nimelt oli minu teenindaja käes hetkel Aucklandi APEXis saadaolevate autode nimekiri (paberkandjal) ning kolleeg, üsna õnnetu näoga, palus tal vaadata, et kas seal nimekirjas on veel midagigigigi ligilähedast sellele broneeringuklassile, mida tema kliendid ootasid. Ühesõnaga oli totaalne sõidukite defitsiit. Kuigi ma ei saa aru, et kuidas selline asi saab juhtuda – see on ju elementaarne planeerimine. Rendifirmadel on see veel eriti lihtne – kliendid ütlevad ju mitu nädalat (või kuud) ette, et tulen sel ja sel kellaajal ning tahan sellist ja sellist autot. Mis saab minna valesti?

Õnneks tehti mulle siiski koheselt alternatiivne pakkumine – kas Toyota Corolla sobib Camry asemel ja veidi väiksema raha eest? Mina kohe vastu, et kas 2 suur kohvrit mahuvad sinna pagasnikusse. „Ilmselt mahuvad, aga läheme proovime.“ Läksimegi ja mahtusid. Auto oli küll igast otsast kriimuline ja samuti vast 6-7 aastat vana, kuid mis sest. Minu eelpool ära toodud tingimustele masin vastas, seega lõime käed. Ülejäänud vormistamine läks juba kiirelt ning mõni minut hiljem istusin juba rooli. Siis tulin autost välja, läksin teisele poole autot, avasin ukse ja istusin uuesti rooli. Jajah, just, paremal pool on siin need asjad. „Vale ust“ avasin järgmistel päevadel ikka korduvalt ning ka naine tikkus vahest rooli, kuigi rahvusvahelist juhiluba tal polnud tehtud.

Nonii. Enne vaata paremale ja siis vasakule. Vasakpoolseim rida on aeglaseim rida. Suunatule kang on paremal pool rooli. Kojamehi lülitasin reastumisel ja keeramisel sisse terve reisi jooksul [reisi lõpu poole küll harvem] ning pärast reisi ka veel paar nädalat, sest inimene harjub asjadega üllatavalt kiirelt.

Kuna mul oli paari aasta tagune LAV-s ringi sõitmise kogemus all ning Toyota Gorilla oli automaatkäigukastiga, ei olnud asi enam üldse nii hirmus. Jah, sõitsin äärmiselt ettevaatlikult ja mingites kohtades mõtlesin kauem kui sujuva liikluse tarvis vaja oli, kuid iseenesest polnud hullu midagi. Pealegi võtsime kohe suuna linnast välja ning mööda mitmerealist kiirteed sõita polnud mingi probleem. Lihtsalt tuli jälgida, et rea keskel püsiks. Aga põnevaid momente tegelikult oli ka sellel suurel maanteel. Ühel hetkel ütles naine ärevalt: „Issake, vaata, ta loeb kiirteel roolis raamatut!“ Tõepoolest, paremalt poolt vuras meist vast 120-130 km/h tunnis mööda auto, mille vasakpoolsel esiistmel olev härrasmees oli väga sügavalt süübinud mingisse teosesse. Teed ei vaadanud ta üldse! Maniakk, enesetapja! Läks paar sekundit aega, enne kui meil ajud otsad ära sõlmisid – rool ka teistel autodel ju teisel pool. ☺

Suund oli meil lõunasse ning sihtkohaks sai GPS-s märgitud Otorohanga nimeline linnake, mis asub Aucklandist ligikaudu 200 km kaugusel. Kuniks jagus kiirteed, lendasid kilomeetrid kiirelt, kuid see lõbu lõppes vahetult enne Uus-Meremaa suuruselt neljandat linna – Hamiltoni. Või noh, mis lõbu see kiirteel sõitmine ikka nii väga oli. Tegelikult oli kõrvalteele keeramine kokkuvõttes täitsa tore – üle 100 km oli nüüd olnud aega kõrvalistuja koha pealt autot roolida, seega teatav juhtimise baastase oli saavutatud. Ühel hetkel läks meelemõistus lausa nii ära, et julgesin teha parempöörde kõrvalteele, sest tahtsime minna poodi. Parempööre tähendas siis keeramist üle vastassuuna vööndi (autod, sunnikud, tulid vasakult!) ning reastumist taas vasakpoolsesse ritta. Selle reastumise osas annaksin endale hinde 3-. Põhimõtteliselt ma sinna õigesse ritta ka reastusin, ainult, et mitte momentaalselt kohe pärast pööret 😏 Õnneks oli liiklus hõre ja sain veal kratist kinni ligikaudu sekundiga.

Poes oli kõige põnevam puuviljalett, ülejäänu osas oli kauplus selline Eesti maapoe tase (eks me kusagil Põhjasaare lääneranniku külakeses olimegi). Loomulikult müüdi seal kiivisid ning lausa kahte sorti: tavalisi ja kollaseid. Lisaks olid suvelõpule kohaselt saadaval ja rändasid meie korvi ka kohalikud punased ploomid, virsikud ning aprikoosid. Peale selle veel samuti muud toidukraami, millega ennast õhtul ja hommikul saaksime kostitada. Oli oodata, et motellides, kus lootsime peamiselt peatuda, on tubades alati olemas ka väike köök, mistõttu söögi tegemiseks oli vaja vaid toorainevarusid.

Ettevaatavalt võin ära öelda, et need olid ka ainsad kiivid, mille me terve reisi jooksul endale ostsime. Jah, Uus-Meremaa on kiivide maa (väga mitmes mõttes), kuid lihtsalt ei tekkinud suurt isu nende pihta. Pealegi ei maitsenud nad oluliselt teisiti meie poest saadavatest, valmis kiividest. Teine lugu oli aga aprikoosidega, millest sai reisi jooksul absoluutne hitt ja ma ei kujuta ette, et mitu(kümmend?) kilo me neid kokkuvõttes nahka pistsime. Autosõidu ajal sai aprikoose pidevalt põske pistetud – need olid lihtsalt nii head. Nende suur pluss oli muuhulgas ka see, et viljad ei tilkunud mahlast nagu näiteks virsikud. Nii sai täis ainult kõhu, mitte ka rinnaesise.

Järgmine peatus oligi juba Otorohangas ja seal asunud kiivide (seekord siis mõeldakse siin lindusid) maja juures. Otorohanga Kiwi House on eraalgatuslik ja annetustel ning piletitulul põhinev kompleks, mis oli esimene paik maailmas, mis sai loa hoida vangistuses ja näidata rahvale neid Uus-Meremaa unikaalseid lindusid. Asutus loodi juba aastal 1969 ning kiivide presenteerimine tähendas ka vajadust innovatsiooni järele, sest kiivid on öise eluviisiga ning tol ajal oli maailmas vaid üks nn ööelukate maja  ning see asus San Diego loomaias USA-s. Tänasel päeval on Uus-Meremaal päris mitmeid kohti, kus on võimalik kiivisid passimas käia, kuid kuna Otorohanga jäi meile tee peale ja passis kenasti päevaplaani, siis otsustasime ära käia just selles algupärases loomaaias.

Kiivimaja parklas autost välja astudes oli tunne nagu oleks troopikasse sattunud. Kuigi auto temperatuurinäidik oli viimased tunnid kangekaelselt püsinud 22 kraadi peal, oli tunne selline nagu väljas oleks vähemalt 32 kraadi. Päike oli erakordselt intensiivne. Võimalik, et põhjuseks oli Antarktika osooniauk, mis omab mõju ka Uus-Meremaale, kuid võimalik ka, et tulles pimedast ja lühikeste päevadega Põhja-Euroopast, olime kui koopasügavikust ootamatult valguse kätte sattunud albiinosalamandrid, kellele selline keskkonnavahetus teps mitte sobilik pole. Mulle küll päike meeldis, kuid seal kiivimaja (mis tegelikult ei olnud ainult maja, vaid suurem tarastatud territoorium) radadel ringi tatsates, tabasin end peagi varjulisemaid kohti otsimas.

Sõnajalgpuud

Ühe pileti eest sooviti 24$ ning selle raha eest sai siis ise tolles miniloomaaias ringi käia. Lisaks kiividele näidati seal veel mitmeid haruldasi linde ja loomi, kelle looduses kohtamiseks pead küll väga õnneliku käega (st silmaga) olema. Pimikuid ehk siis kiivimajasid oli kokku kaks, kuid erinevaid terraariume ja puuridega alasid oli seal ikka kõvasti rohkem. Ning kogu see kompleks asus taasmetsastatud alal, mis oli veel eriti vinge. Seal oli meie esimene kokkupuude täiesti omanäolise Uus-Meremaa metsaga, kus äratuntavaimad olid kindlasti võimsad sõnajalgpuud, mida on just siin riigis eriti palju. On ju ka silver ferni ehk hõbedase sõnajala (ametliku nimega kolmevärvilise tüvijala) oks üks riigi sümbolitest ning üleeilse päeva jutus mainitud maoori kuulus sümbol koru (Uus-Meremaa lennufirma sabal olnud märk on üks selle variatsioonidest) on tegelikult noor tüvijala võrse.

Alustasime oma tuuri ühest kiivimajast ning lauspäikese käest peaaegu pimedasse ruumi minek tähendas muidugi seda, et sisse astudes me lihtsalt tardusime paigale. Ei olnud ju absoluutselt näha, et kessa oled või kussa astud. Jalge ees võis ju vabalt olla korralike hoiatusmärkidega tähistatud, kuid piireteta, kustunud vulkaani laavašaht. See poleks ju Uus-Meremaal mingi haruldus. Ok, võib-olla šahti polnud, aga äkki oli sissejuhatuseks külalistele üles rivistatud öise eluviisiga kaktuste kollektsioon? Või siis hiigelsuur, vinnastatud kärbilõks, näitamaks, millega kiivi suurimaid vainlasi püütakse ja mida kärp tunneb, kui lõksu jääb? Ei tea ju, ei näe ju! Võib-olla on. Tark ei torma.

Läks ikka päris mitu minutit, enne kui hakkasime aru saama, et me päris kottpimedas ruumis siiski pole. Klaasi taga oli nii umbes sajaruudune põõsaste ja taimedega ala, kus ühes nurgas oligi üks pika nokaga, karvane pamp. Tegemist oli täpikkiiviga, kes on oma poolemeetrise pikkusega kiivide hulgas suurim. Igatahes tundus, et see pamp hetkel magas, kuigi jalad tal natuke vahetevahel liikusid – arvatavasti jooksis unes.

Kiivisid on tänapäeval alles jäänud vaid 5 liiki – pruunkiivi, täpikkiivi, triipkiivi, väikekiivi ja okarito kiivi. Esimene neist on Põhjasaare liik, kõik ülejäänud elutsevad lõunasaarel. Kõik peale väikekiivi (iroonia, kas pole) aga on kahjuks sattunud ohustatud liikide nimekirja. Keskmiselt saab kiivitibudest täiskasvanuks vaid 5% ning arvestades seda, et kiiviperel sünnib enamasti vaid 1 tibu aastas, on väljavaade nigel. Peamiseks vaenlaseks sel liigil on sisse toodud murdjad loomad – kassid, nirgid, tuhkrud, koerad, kuid vaenlane number on kindlalt kärp, kelle saagiks langeb peaaegu pool hukka saavatest kiivitibudest. Linde jääb veel ka auto alla ning hukkub näiteks opossumitele paigaldatud lõksudes.

Selleks, et kärbid ja muud väikekiskjad (kes samal ajal on ka Uus-Meremaa suurimad maismaakiskjad) kiivisid täielikult maamunalt ei pühiks, on hakatud neid õnneks süstemaatiliselt hävitama. Ning see on toonud ka edu. Selle tulemusel on tekkinud kokku 5 kiividele suhteliselt turvalist kärbivaba kaitseala ning lisaks sellele on populatsioonid taastumas veel kuuel looduskaitsealal. Lisaks selle käib juba aastaid ka programm „Pesamuna“, kus metsikute kiivide pesadest korjatakse munad ning tibud kokku, haudutakse välja, kasvatatakse suureks ning siis lastakse uuesti loodusesse lahti. Kui nad kaaluvad kusagil 1,2 kilo, on nad juba piisavalt suured, et suudaksid end ise kaitsta. Selles programmis osalevad munad/tibud elavad 65% tõenäosusega täiskasvanu eani välja (võrdluseks siis 5% looduse keskmisena).

Tänasel päeval elab Uus-Meremaa looduses ligikaudu 70 000 kiivilindu. Nagu mainitud, on tegemist lindudega, kes on öise eluviisiga ja seetõttu on ka nende nägemine üsna vilets. Silmade asemel kasutab ta nokka ning teeb seda kahel viisil – ühest küljest on tal noka otsas sõõrmed, millega ta tunneb väga hästi lõhnu, teisalt on tal noka tipus ka tundlikud sensorid, millega tunnetab oma saagi liikumist maa all. Tema peamiseks toiduks on nimelt vihmaussid, putukad ja ämblikud ning neid otsib ta iga natukese aja tagant nokka maa sisse lükates. Iga väiksemgi liigutus mulla all, tema lähistel, ei jää kiivile „märkamatuks“. Lisaks on kiivil ka vurrud, nagu kassil, mis on samuti ülitundlikud ja mida ta kasutab siis pimedas liikumiseks. Kiivide tugevusena võib välja tuua nende vanuse – arvatakse, et ta elab 25-50 aastaseks, kuid täpset keskmist vanust pole keegi veel välja uurida suutnud.

Tuatara

Pimeduseriigist valgusmaailma tagasi jõudes avastasime end tiigi eest, mille olid vallutanud väga tuttavad linnud – sinikael-pardid. Selliseid Euroopast inimeste poolt sisse toodud linnuliike on Uus-Meremaal tegelikult väga palju. Musträstastest ja metsvintidest kuni partideni välja. Õnneks ei piirdunud ülejäänud väljapanek ainult sinikaeladega, puurides ja terraariumites oli palju põnevamaid tegelasi. Näiteks tuatara – sisalikuliik, kes on ainus allesjäänud esindaja 200 miljonit tagasi õilmitsenud sugukonnast. Ta oli tegelikult kadunud ka Uus-Meremaa peasaartelt juba enne inimeste siia jõudmist, kuid õnneks suutsid nad vastu pidada tillukestel rannikulähedastel meresaartel. Tänu inimese sekkumisele, on õnnestunud tuatara ka peasaartele tagasi tuua. Tuatarad elavad kuni 100 aastaseks ja võivad kaaluda kuni 1 kilo. Põneva faktina võib välja tuua selle, et vastsündinud tuataradel on reaalselt olemas kolmas silm – lääts, silmamuna, ühendus ajuga ehk siis täismäng, kuid tavalist nägemisfunktsiooni sellel silmal pole. Samas ega ka tavalist mütoloogilist (hea fraas: tavaline mütoloogiline) kolmandat silma naabrite tegemiste passimiseks kasutata.

Väike-maooripapagoi e kakariki

Lisaks sisalikule jäid meelde veel ka erksavärvilised kakariki  nime kandvad papagoid (kaka tähendab maoori keeles papagoid ja riki väikest, seega ei midagi roppu). Tegelikult on kakarikisid kolme sorti – kaht võis seal vaadelda: suur-maooripapagoid ja väike-maooripapagoid.

Täiesti omamoodi asi oli kohalike angerjate toitmine. Eestis on kombeks, et kalad elavad vees ning inimestele ennast vabatahtlikult kätte ei anna, kuid näe välismaal alati päris nii pole. Uus-Meremaa magevee angerjad, kes kasvavad kuni pooleteise meetri pikkuseks, tunnevad ennast üsna hästi ka siis, kui on jõekaldal kivide vahel toitu otsides poolenisti veest väljas. Ning tihtipeale inimestest välja ei tehta, kuigi angerjaid püütakse üsna arvestatavas koguses ka toiduks. Üleüldse ei tehtud inimestest välja (või siis tegelikult tehti väga välja) seal Otorohanga kompleksi tiigikeses – soovijad said nimelt kaladele veiseliha ribasid ette anda ja angerjad sõid lausa peost. Sõna otseses mõttes. Võtsid aga lihatüki näpu vahele, viibutasid veidi vee lähedal ja ampsti tuligi

Tiigike kiivikeskuse keskel

üks meesterahva äärmise jala suurune volask ning kahmas ahnelt pakutava lõugade vahele. Ma juba vaikselt kujutasin ette sellist omamoodi BBC loodusdokki, kus lehmake läheb rõõmsalt ojale jooma ning täiesti ootamatult tuleb veest angerjas ning hammustab tal pea otsast või siis läheneb kala hoopis ringiga punikule selja tagant, mööda maad, ning veab lojuse kuhugi vee alla urgu, et pärast mõne lemmikseriaali ajal miskit näksida oleks. No kurat ei olnud reaalne vaatepilt, aga oma silmaga nägi – söödeti kalu peost! Millegipärast võttis peas ka tuure üles selline viisijupp: „See oli ennemuistsel a'al, kui angerjas elas kuival maal…“

Matsakas Uusmeremaa tuvi

Välise jalutuskäigu lõpetas aviaarium, mis oli sisuliselt võrguga kaetud metsaosa, kus siis eksponaadid lahtiselt ringi lendasid/jalutasid. Üks kakariki tuli väga lähedale uudistajaid uudistama ning paari meetri pealt sai vahtida veel näiteks lahmakat Uus-Meremaa tuvi, wekat ning tuatarat.

Kea ehk keapapagoi

Ajastasime oma jalutuskäigu selliselt, et 15:30 toimuva kiivi söötmise ajaks seal esimeses pimikus tagasi oleksime ning see plaan ka õnnestus. Tuleb öelda, et hoolimata irreaalsest kogemusest angerjatega ning teistest vahvatest vaatepiltidest, oli kiivi toitmine ringkäigu tipphetk. Ausalt öeldes ei osanud midagi oodata – enne toitmist tuias kiivi oma aedikus rahulikult ringi ja asjatas niisama. Aga hetkel kui talitaja kiivi kodutanuma tagaukse kallal logistama hakkas, tuli linnule tõeline särts sisse. Tahtsid või ei tahtnud, kuid seda metamorfoosi nähes tuli kiirelt naer peale. Aeglasest ja uimasest täpikkiivist sai hetkega justkui noor koerakutsikas – esmalt pani ta padavai talitaja juurde, keksides ümber tema jalgade ja ronides jalge vahelt nii, et toidukraami tooja ei saanud õieti käiagi. Kui talitaja seisma jäi, andis kiivi aga hagu juurde ning hakkas mööda jalga üles hüppama ning oma pikka nokka tädikese taskutesse ja kummikutesse toppima. Kogu selle tramburai juures ei pannud kiivi esialgu üldse tähelegi, et talle midagi söögiks maha puistati. Väikest klippi sellesama kiivi esituses näeb siit. Kui talitaja lahkus, moondus see pikanokaline karvapall aga hoopiski traavliks, kes piki oma aediku perimeetrit jooksujalu ringe tegi. Väga äge!

Nüüd kui me olime mitmel järjestikusel korral näinud, kuidas fauna toitub, tekkis mõte, et tahaks ka. Otorohanga linnakese keskuses oli toidukohti mitmeid, kuid mingil põhjusel valisime välja sellise koha nagu Village Green Bakery & Cafe, alapealkirjaga Chicken’n’Chips. Kui esimene nimi viitab mingile hurmavale ja õdusale pagariärile, siis tegelikkus kattus ikkagi selle alapealkirjaga. Selline vana kooli söökla tüüpi õgila, kus kõik toidud olid ühel hetkel oma valmimise käigus veetnud aega kuumas õlis. Kuna me juba olime auto ära parkinud ning kõht üpriski tühi, siis võtsimegi seda, mille järgi nimi pandud oli – kumbki 3 fritüüritud kanajalga ning sületäis friikartuleid. Niipea kui portsud lauale asetati, oli selge, et täiesti oleks piisanud ühest portsust. Õnneks serveeriti toit karpides, seega saime ülejäägid kenasti kaasa võtta. Naine võttis maiustamiseks ka veel ühe piimakokteili ning see sai palju kiiremini otsa. Oli nüüd väga hele kere või midagi muud, aga söögil polnud kokkuvõttes väga vigagi.

Meie motellituba

Enne kui oma päevakavaga edasi läksime, otsustasime, et otsime üles tänase öömaja ning viime kohvrid tuppa ära. Eelmisel õhtul olin booking.com abil ära broneerinud toa Otorohanga ja Waitomo Motels nimelises asutuses, mis soovis öö eest 129$ (ca 87€). Nagu nimigi viitab, on tegemist motelliga, ning asus see Otorohanga linnakese servas. Vastuvõtumaja oli tee ääres ning motellitoad kõik riburada pidi selle taga. Check-in läks kiirelt, täitsime paprid ära, pangakaardiga tehti tšikkk-tširikk ning selle kõige peale ulatati uksevõti, wifi-parool ja pakk piima. No ega’s midagi, autosse nin… Oot-oot, mis asjad võti, parool ja pakk piima? PAKK PIIMA? Suunasin oma pilgu taas iseenda käte poole, et veenduda aju protsessitud info õigsuses ning tõepoolest – käes ilutsesid suure võtmehoidjaga uksevõti, lipik numbri ja tähekombinatsiooniga ning pisike tetrapakk lehmanektariga. Oleks siis veel, et oleks väike seletus juurde tulnud. A la: „No ja lõpuks väike pakk piima ka, sest…“ Aga ei öeldud, anti lihtsalt muuseas. Kohutavalt oleks tahtnud teada, et mis selle kolme punkti asemele sobiks, kuid juba istus hämmeldunud mina autos ja seletas juhtunut naisele.

Toa lähedal oli ka bassein

See tundus ikka nii neetult naljakas tol hetkel. Antakse võti ja wifi-parool ning täiesti suvaline ese, mis justkui iseenesest mõistetavalt käiks asja juurde. Olen oma elu jooksul ööbinud ligikaudu 100 hotellis, aga vaat piimapakki pole veel antud. Tol hetkel tundus see sama loogilisena, kui oleks öeldud, et siin on teie uksevõti, wifi-parool ja poole sajandi vanune puust äke. Või vähekasutatud kummiku sisetald. Või kutse homsele nina-kaela-kanna-arstide aastakongressile. Mis toimub Manilaiul.

"Auto sai parkida kohe ukse ette"

Kui me nüüd sellest piimandusest üle saime, selgus, et meie tuba oli suur ja asus kohe välibasseini vastas, motelli kõige tagumises majas. Ehk siis tänavamüraga ilmselt probleeme ei tule ☺ Tegelikult see polnudki otseselt tuba, vaid ühetoaline korter, kus oli 2 suurt voodit, köögiosa (pottide-pannide ja muu vajalikuga) ning pesuruum samuti. Tõsi, interjöör oli üsna vanamoeline, kuid kui sõna „vanamoeline“ asemele kasutada sõna „retro“, siis läks tunne kohe palju paremaks. Oluline oli muidugi see, et kõik oli kenasti puhas ning voodi mugav ning tore oli ka võimalus auto parkida kohe ukse ette. Sõna otseses mõttes ukse ette – kui tahta, võis auto parkida kohe nii ette, et ei pääse toauksest sisse ega välja.

Tee Kawhiasse

Mitte et Uus-Meremaal turvalisuse probleemist üldse mingit haisugi oleks. Või noh… hetk pärast kohvrite tuppa vedamist, hakkasid linnas hüüdma võimsad sireenid. No nagu nõukaajal olid õhuhäire sireenid. Naabermajades või tänaval paanikas jooksvaid inimesi ei näinud, seega ei pistnud ka meie üheski suunas punuma. Ei viitsinud vastuvõtulauda küsima ka minna, et mis see nüüd on. Mine sa tea, äkki ongi midagi hullu. Isegi kui oli hullu, siis välja see igatahes ei paistnud ei tol päeval ega ka järgmisel mitte. Maa ei värisenud, vulkaan ei pursanud, vaenuvägede pommitajaid taevas ei tuvastanud.

Kupliline maastik

Kuna päev oli veel noor ja õhtud siin pikad, otsustasime teha veel ühe väljasõidu – rannikule, Kawhia linnakesse. Linnulennult oli sinna alla 40 kilomeetri, kuid kuna viimaste kontrollandmete põhjal me lindude sugukonda ei kuulunud, tuli kasutada teed, mille järgi oli kilomeetrid peaaegu 60. Ei, see tee ei läinud suure ringiga (no kui, siis ainult natuke), vaid oli hoopis hästi käänuline. 

Idüll kahe lambaga ja...

Põhjuseks kupliline maastik, mille vahel teelint järjekindlalt laveeris. See aga muidugi tähendas seda, et vaated olid väga kaunid. Üha jälle ja jälle pidasin auto kinni, et fotokaga paar klõpsu teha. Künkad, orud, looklev tee, karjamaad, metsad, jõekesed ning suhteliselt vähe asustust. Kuigi ma meelega väga kiiresti siin ei sõitnud, sest tahtsin ka autojuhi positsioonilt seda kaunidust sisse ahmida, oli kohale jõudes ikkagi selline tunne nagu oleks Tivolis käinud.

...samal ajal piltniku selja taga

Ühes kohas, kus auto seisma jätsin ja paari üksikut lammast kaunis keskkonnas pildistasin, kuulsin ühtäkki selja taga suurt müdinat. Autost välja astudes nägin küll, et sealpool teed asunud künkal seisis paar lehma, kuid hääl oli selline nagu oleks terve barbarite hord su poole tormamas. Vaatepilt, mida ümber pöörates nägin oli samavõrd hirmus kui ta oli naljakas. Tundub, et meie saabumine ja auto seisma jätmine kopli väravas oli päeva (võib-olla ka terve kuu) kõige 

Metsikud kaeralilled teepervel

põnevam sündmus, mistõttu lehmaemandad otsustasid tulla lähemalt kaema. Aga kuna nad oli lahked lehmad, kutsusid kõik oma suguõed ka kaasa, kes asusid algselt teisel pool künka harja. Ehk siis tee poole voolas suure hooga lehmakari, mis tuli kusagilt teiselt poolt mäeseljakut.  Õnneks päri amokki ei joostud ja paari väikese traadikesega suletud värava ees jäädi seisma, kuid mida lähemale nad jõudsid, seda suurem oli mu soov olla kusagil mujal. Kuigi tegu oli kõigest lehmadega.

Kaunid maastikud

Veidi enne Kawhiat jõudis tee rannikule ning kuna rannik on seal piirkonnas äärmiselt sopiline (abajad, poolsaarekesed, lahesopid jne), oli sõit veel erakordselt põnev. Käes oli küll mõõnaaeg, nii et vett lahes praktiliselt ei olnud (sest sisuliselt oli tegemist suure laguuniga, mida merega ühendas kitsas väin), kuid see oli ka meie siiasõidu eesmärgi mõistes väga positiivne olukord. Nimel asub Kawhias Kuuma Vee rand, mille võlusid saab nautida ainult mõõna ajal. Aga sellest kohe täpsemalt.

Siin on tõusu ajal korralik merelaht

Sinna randa saamiseks tuli esmalt ronida üle kõrgete liivadüünide ning puhtalt selle vaate pärast, mis avanes düünide tipust, tasuks siia tulla. Nii kaugele kui silm ulatus, embas Tasmani mere karme laineid metsik ja puutumatu liivarand. Ja see puutumatu polnud lihtsalt sõnakõlks – kui minna põhja poole, siis lähim suurem asustus, mis asub päris rannikul, oleks ligikaudu 70 kilomeetri kaugusel, Aucklandi külje all. Lähim asustatud punkt lõunasuunal oleks veidi lähemal, vaid 30 kilomeetri kaugusel. Põhjus, miks selline imeline rannik on inimasustusest ja kuurortlinnakestest vaba, on ilm. Täpsemalt tuul. Tasmani meri ja Uus-Meremaa läänerannik on kurikuulus tormide ja võimsate tuulte poolest. Kuigi täna oli soe suveõhtu, siis düünil ja rannal seistes tuli ikka dressipluus selga vedada. Kujutan ette, et mis tunne oleks siis, kui siin peaks möllama võimas sügistorm.

Vaade Kawhia düünide tipust

Sellegipoolest tulime me randa. Kuuma Vee randa. Ei, merevesi polnud siin teps mitte keev, pigem vastupidi. Heal juhul venitas 18 kraadi välja, kuid pigem oli isegi tsipa jahedam. Ning samuti polnud kohalikud mingid lihasuretajad, kes seda temperatuuri kuumaks pidasid. Kuum vesi avaldus hoopis siis kui mõõna ajal labida musta, vulkaanilisse rannaliiva lõid. Selle loodusliku fenomeni alged on sügaval maa all.

Kuna kogu Uus-Meremaa asub geoloogiliselt aktiivses piirkonnas, kus sa pole kunagi liiga kaugel mõnes vulkaanist, pole ime, et suhteliselt maapinna lähedal läheb eluolu üsna kuumaks. Kujutan ette, et siinsetel maamuttidel on kasuka asemel termojoped seljas. Kawhia rannikul (ja veel paaris kohas Uus-Meremaal) on asjaolud sellised, kus sügaval maa all on suured veereservuaarid, mis on vulkaanilise tegevuse tulemusel ülikuumaks köetud (vee temperatuur on kuni 400 kraadi C (jah, see 

Kawhia Kuuma Vee rand

on rõhu all võimalik)) ning see rõhk on tekitanud maa pindmise koore sisse mõrad, mille kaudu siis vesi lõpuks rannaliivani jõuab ja sealt välja immitseb. Õnneks teekonnal vesi oluliselt jahtub ning pinnale jõudes on kraade alles vaid 45-60. Mis on selline mõnus mullivannitemperatuur.

Nagu mainisin, tuleb sooja veeni jõudmiseks siiski lüüa labidas maasse ja tekitada liiva sisse väike süvend, mis siis väävlilõhnalist vett täis voolab. Kuna meil kodus reisiasju pakkides läks labidas kogemata meelest kaasa võtta (no kuidas me saime nii ohmud olla??), siis pidime läbi ajama käepäraste vahenditega. Ja need vahendid haakisid end meie käe pärade külge motellitoa köögis – sahtleid ja kappe läbi tuuseldades jõudsime arusaamiseni, et kõige ligilähedasem vahend, millega võiks rannas teoreetiliselt augu liiva sisse saada, oli kartulite purustamiseks mõeldud metallist tamp. Pudrunui uhkelt käes randa jalutades 

Kaevamine käis

nägime, et kõik teised (üksikud inimesed seal olid), olid ikkagi tulnud päris labidatega ja tegelesid tõsise kaevamisega. Pudrutamp kadus selle peale kiirelt kotti ära. Ei, mitte sellepärast, et häbi oleks, vaid seetõttu, et see niiske liiv oli niivõrd tihke, et me oleks tolle köögiriistaga siin hommikuni kaevanud, enne kui oleks jala sooja vette saanud panna.

Kawhia düünid

Õnneks oli võimalik kasutada käometoodikat. Kuna kell oli peaaegu pool seitse, siis osa rannarahvast oli juba oma kodinad kokku pannud ning ära koju läinud (mõõn algas ca 3 tundi tagasi). Unustades sealjuures randa oma kaevatud augud. Et mitte ligimeste tööd raisku lasta, hõivasingi ühe augu endale, naine jäi teadlikult vaatleja staatusesse, sest nagu mainisin väljas ülemäära soe ei olnud ja ta oli ka veidi umbusklik selle vee tervislikkuse osas (nt mõne kuu pärast saabuvale uuele ilmakodanikule).

Metsik rand

Mina aga nautisin seda võimalust täiel rinnal! Esmalt tegin väikese karastuse merevees ja siis ummisjalu (vesi oli ikka üsna karge ja kõva tuul ka eluolu just soojemaks ei teinud) mauhti sooja vanni. Selline kombo töötas väga hästi. Seal lesides oli mahti ka kõike seda ümbritsevat ilu endasse imeda (lisaks läbi naha imenduvatele (kasulikele?) ainetele). Veelkord - Kawhia rand oma kõrgete düünidega on ikka väga vinge paik. Ühtpidi töötab see metsikus, kuid teisalt tundub kõik nii kaunis ja turvaline. Veidi teistsugust värvi merevesi, taamal mäed, nii kaugele kui silm ulatub liivarand – pildikesed justkui mõnest reisibrošüürist, mis kutsub inimesi metsikusse loodusesse matkama. Need vähesed inimesed, kes rannas olid, tegelesid ka väga erinevate asjadega. Kes oli tulnud väikese mikrokaga siia kämpima (koerad ja õnged kaasas), kes mängis palli, kes oli ratastega kärule purje peale pannud ja sõitis sellega ringi ning kes kaevas enda soojavee vanni sügavamaks. Tavaline õhtune rannaidüll kui see proteese logistav tuulepoiss kõrvale jätta.

Purjega käru

Kui oli aeg tagasi sõita, siis mõtlesime, et miks minna otse kui ringiga saab. Kell oli seitse läbi ja valget aega seega veel nii poolteist tundi alles. Kaarti vaadates tundus tee veidi pikem, kuid ei midagi hullu. Mõtlesime niipidi, et kuna selle alternatiivse tagasitee äärde jääb väidetavalt Uus-Meremaa kauneim kosk Marokopa, siis vaatame selle ka täna üle. Algas kõik ilusasti – esimesed 20-30 kilomeetrit oli lihtsalt naeruväärselt kaunis tee. Maanteelint keerutas mäekülgedel ja piki rannikut ning abajaid. Ikka vasakule ja paremale ning üles ja alla. Ühelpool kõrgustesse kaduv rohelus ning teisel pool mäslev meri ja loojangu suunas vaikselt vajuv päike. Siis sai rannik otsa ning tee keeras sisemaale. Aga vasakule-paremale, üles-alla jäi. Rool oli peos juba tuline ning pidurid ilmselt hõõgusid. Pakun, et pikim sirge 60 km teelõigul Kawhiast Marokopani oli ligikaudu 6 meetrit pikk.

Selleks hetkeks kui me kose juurde jõudsime, olime ligikaudu tund aega selles tivolis keerelnud ning tahe kusagil midagi veel vaadata oli järsult kahanenud. Peale selle hakkas ka hämarduma ning arvestades asjaolu, et ca 40 km oli veel sõita (see ring kokku tuli 50 km pikem kui otsesõit), otsustasime tänasele päevale joone alla tõmmata ja joonelt motelli ära minna. Aga see otsus ei muutnud midagi tee reljeefis ega tõstnud ka sirgusastet. Nii läbisime järgnevad 30 kilomeetrit tunniga ning jõudsime Waitomo külakesse kottpimedas. Pimeduse saabumine oli ka peamine põhjus, miks selle „kiiruskatse“ aeg nii niru tuli.  Üks asi on see, et sa kenasti näed, et tuleb järjekordne pime 100-180 kraadine kurv. Aga kui see informatsioon ka veel sult suuresti ära võetakse, siis muutub piduripedaal palju-palju armsamaks kui gaas ja sellel on edasi liikumise kiirusele teatav mõju.

Viimased 15 km olid sellevastu lust ja lillepidu. Kuigi tee oli kitsas ja väljas polnud ka teps mitte valgemaks läinud, siis vähemalt oli maantee sirge. Nii olimegi 15 minuti pärast juba oma motellitoas päeval soetatud puuvilju ning õlli (mitte segamini ajada õllega) uputatud kana degusteerimas. Püüdsin veel ennast ka sundida päevikut kirjutama, kuid kui ühe silma lahti hoidmiseks kulus kogu hingamisest üle jääv kehasse talletunud energia ja kui kõik, mis mul reisipäeviku avamise ja pastaka kätte võtmisel mitme minuti jooksul pähe tuli, oli see, et ennäe, vihik on ruuduline, oli see üsna selge vihje, et vist on aeg magama minna.  

Päeva teekond tervikuna ja...

...õhtune ring