01.03 - Taupo, Huka kosk, Aratiatia kosk, Rotorua

Hommik algas veidi enne üheksat, sest Courtney motelli tagumine check-out aeg oli juba kell 10, tavapärase 11-12 asemel. No pole hullu, ega me kaua ei plaaninudki põõnutada, sest tänase päeva plaani olime mahutanud päris mitu vaatamisväärsust. Õnneks oli aga kava selline, et ööbimispaik  asus Taupost vaid 80 kilomeetri kaugusel, seega sõidu mõttes selline suts-ja-valmis–päev. Ööbimispaik oli muidugi selline tinglik mõiste, sest ühtegi broneeringut me veel teinud polnud – lihtsalt oli olemas teadmine, et Rotorua linnakeses me tahaks täna õhtul teki alla pugeda.

Pärast kerget hommikusööki taani saiakeste, kakao ja piimaga, sõitsime Taupo keskusesse, et teha väikest suveniiride shoppingut. Suvenirkasid seal isegi oli, kuid nende kaubavalik oli äärmiselt igav, võiks isegi öelda, et need olid ühed parajad meeneprügilad. Kui endale koju võid osta mistahes kola (mida me ei teinud), siis perele ja sõpradele kingitusi ostes püüame vältida selliseid asju, mille kohta tekib saajal küsimus, et mida kuradit ma nüüd SELLE asjaga peale hakkan? Rõhk sõnal

Otumuheke Spa Park

püüame, sest alati ei pruugi see õnnestuda. Igatahes on kindla peale minek reaalse praktilisega kasutusega asjad – söödavad, joodavad, sisse- ning peale määritavad või siis konkreetne ese, mida võib igapäevaelus vaja minna. Seega Uus-Meremaa siltidega pediküürikomplekti uruhiirtele me ilmselt ei ostaks, aga hiirelõks tuleks võib-olla juba kõne alla. Seekord läks loosi ainult üks üpris laheda välimusega põll (ostes oli saaja ka valmis mõeldud), ülejäänud kaup jäi meist lettidele edasi vedelema.

Tänane esimene sihtpunkt asus kohe Taupo linna külje all, võimalik et

Waikato jõgi

isegi linna territooriumil. Otumuheke Spa Park kõlab uhkemalt kui see tegelikult oli. Pargi all mõeldaksegi reaalselt tavalist parki – puud kasvavad, jalutusrajad, mõned pingid siin-seal. Ning see spa-osa kujutab endast suure Waikato jõe ning Otumuheke ojakese ristumiskohta. Et miks see koht peaks üldse kellelegi huvi pakkuma? Trikk on selles, et kui Waikato jõgi on jääkülma veega, siis Otumuheke ojas voolab peaaegu keev vesi. Nende kahe ristumiskohas

Kuum vesi voolab

tekib seega ala, kus vesi on mõnusalt soe. Ise saad ringi sumades timmida, et kui kuuma sa kannatad või külma talud.

Supluskoht on tasuta ning põhimõtteliselt ongi see üks täiesti suvaline paik ühe sillakese all, kus siis soovijad saavad sulistada. Arvestades seda, et oli tööpäeva hommik, ülemäära palju rahvast seal ei olnud. Maksimaalselt kümme inimest. Seega ruumi oli, kuigi ega sinna nüüd suuri rahvamasse ära ei mahutagi. Mina otsustasin selle Spa Pargi teenused ära proovida, naine valvas riideid ja tegi pilti.

Väga mõnus oli! Ainus häiriv faktor minu jaoks oli see, et Kaikoura matka päikesepõletus andis endiselt tunda, mistõttu pigem

Allikas. Kuum.

tundsin ennast hästi „basseini“ jahedamas otsas ning sinna allika lähistele väga ei kippunud. Kuigi tundus, et hoolimata auravast veest sellel kuumal päeval, olid ka otse allika juures olevad väikesed basseinikesed sellised, kus sees istudes nahk luudelt ei eraldunud. Vähemalt mitte koheselt. Teiste poolt tehtud inimkatsed seda igatahes näitasid. Selles kohas, kus Otumuheke jõeveega kokku puutub, pidi veetemperatuur olema keskmiselt 40-41 kraadi Celsiust.

Kui sulistamised sulistatud, liikusime edasi Huka Fallsi kose juurde, mis

Veel üks pilt

asus sellest kohast ligikaudu 1 kilomeeter allavoolu. Sinna oleks saanud ka mööda jalgrada, aga selleks, et pärast mitte sama teed pidi tagasi auto juurde kapata, sõidutasime oma massina ikkagi Huka kosele lähemale. Parkla asus kohe kose kõrval ning nii kui autost välja astusime, tervitas meid üks suur veemüha. 

Ning oli see vast vaatepilt! Kui tavaliselt mõistetakse kose all seda, et jõesängis toimub mingisugune vertikaalne muutus (st vesi kukub kusagilt serva pealt alla), siis Huka kosk või juga on suuresti jõesängi horisontaalse muutuse tagajärg. Rääkides inimkeeli tähendab see seda, et Waikato jõe ligikaudu 100 meetrit lai säng muutub täpselt Huka kose juures vaid 15 meetri laiuseks ning see tõstab veevoolu kiirust ka siis kusagil 6 korda ja rahulik jõgi muutub hoobilt mäslevaks vahukeeriseks (kusjuures Huka tähendabki maoori 

Huka kosk

keeles vahtu). Selline tugevast vulkaanilisest kivimist koosnev ligikaudu 200 meetrit pikk ja 10 meetrit sügav kitsend tekkis eilse päeva jutus mainitud Oruanui vulkaanipurske tulemusena ning eks ta ajapikku kindlasti muutub ka laiemaks, kuid lähiajal pole õnneks karta, et see atraktsioon ära kaoks. Muidugi juhul, kui mõni uus purakas sealkandis käib, võib kõik hoobilt taas muutuda. Tõe huvides tuleb muidugi ära mainida, et sellel lõigul jõesäng ka mõnevõrra langeb (ca 15 meetri võr- 

ra), kuid selle ülikiire voolu efekt tekib ikkagi vee surumisest selles kivist „voolikusse“. Minu enda üles võetud videotega on Youtube kahjuks hooletult ümber käinud, mistõttu valge veevaht on kohati halliks muudetud. Ilmselt saadi seeläbi video suurust väiksemaks, kuid kahjuks läks see kõik kvaliteedi arvelt.

200 000 liitrit sekundis on see veehulk, mis sealt kosest keskmiselt läbi voolab. Seistes silla peal, selle mäsleva vee kohal, sa mitte ainult ei kuulnud, vaid füüsiliselt tundsid vee

Kose suue

tormamist. Selline tunne oli, nagu oleks kusagil mingi tamm avatud, aga ei, siin on kogu aeg nii ning pärast tugevaid vihmasid pidi vaatepilt isegi veel võimsam olema. Erinevaid paikasid, kust koske piielda saab, on seal mitmeid. Üks vaateplatvorm on näiteks paigas, kus see kitsas pragu taas laiaks jõesängiks muutub ja kust vesi siis hooga välja purskub. Saab ronida veidi kõrgemale ja vaadata kosele ülalt alla (mida me ka tegime), saab vaadata allavoolu asuva silla pealt (mida me ei teinud) ning kõige ekstreemsem on võtta kiirpaadisõit ning minna sellele „purskkaevule“ nii lähedale kui vähegi kannatab.

See viimane tundus päris lahe, sest esiteks oli tegemist vägagi võimsa

Kiirpaadiseiklejaid

kiirpaadiga, millega oleks niisamagi äge sõita, kuid selline „käed külge“ (loe: „kõik saab märjaks“) kogemus on kindlasti meeldejääv. Meie siiski jäime kalda pealt vaatajateks, sest ma üksi ei tahtnud minna ning naist paati poleks lubatud, sest rasedatele pole see sõit soovitatav. Tänu sellele muidugi säästsime kõva kopika, sest täiskasvanu pilet selle pooletunnise lustimise eest maksis 129$ (ca 86€). 170 eurot kui maast leitud. Peaks veel mingite kallite atraktsioonide hinnad välja uurima ja siis nendel osalemisest loobuma – küll siis alles säästaks. ☺

Ütleme nii, et isegi sinna ülemisele platvormile ronimine oli paras pingutus meie jaoks. Järjekordne kuum päev praktiliselt pilvevaba taevaga oli käsil ning riiete alt väljaulatuvad kehaosad esitasid jälle vahetevahel küsimusi, et kas me seda Kaikoura matka ikka mäletame? No mäletasime, mäletasime.

Järgmiste paikadena olid meil kavas ära toodud Wairakei terrassid ja termaalspa, kuid selle „atraktsiooni“ jätsime vahele, sest spakogemuse sain juba kätte. Vahele jäi ka termaalala nimega „Kuukraatrid“, sest plaan oli homme külastada selle suuremat ja

Mainakuldnokk

efektsemat venda (või õde) Waiotapus. Nende asemel läksime hoopis üht väikest kõrvalteed pidi vaatama, et misasi see siinkandis eriti kõvasti tossab. Tuli välja, et elektrijaam tossas. Täpsemalt siis Wairakei geotermaalelektrijaam. Toss on muidugi vale sõna, sest tegemist oli veeauruga. Elektrijaama tegutsemispõhimõte on iseenesest lihtne. Kuna siinkandis maakoore all kõik keeb ja mulksub, siis energia ainult ootab kokku korjamist. Ehk siis maa sisse on puuritud 50 kaevu, keskmise sügavusega 600 meetrit (sügavaim 1,5 kilomeetrit) ning läbi nende

Wairakei geotermaalelektrijaam

kaevude tuuakse pinnale ülikuuma vett, mis on siis seal sügavustes väga kuumade või lausa sulakivimite poolt ära keedetud. Maapinnale jõudes vesi aurustub ning aurust toodetaksegi elektrit. Vesi jõuab maa-alusesse reservuaari nii Waikato jõest kui ka vihmaveena.

Kuigi see tundub nii öko lahendusena kui veel saab, siis tegelikult on ka sellisel tootmisel oma keskkonnamõju. Kaevude puurimise tõttu on maa-alune auru tootmine kasvanud ja see avaldab mõju ka ümbruskonnas asuvale loodusele (kasvõi mainitud Kuukraatrite termaalalale). Lisaks on toimunud maalihkeid ja vajumist, kuid suures plaanis on tegu siiski üsna loodussõbraliku tootmisega. Tootmisvõimsus on viimase 60 aastaga küll vähenenud, kuid elektrit on võimalik Wairakeis veel toota kaua. Elektrikutele täpsemat infot ka - võimsust on

Lava Glassi töökoda

jaamal 181 MW (võrdluseks – Auvere elektrijaama võimsus on 300 MW).

Kuumade teemadega ka jätkasime, sest järgmine peatus oli sellises kohas nagu Lava Glass. Tegemist oli täiesti inimtekkelise paigaga, sest Lava Glass on klaasipuhujate töökoda ja kunstigalerii. Esialgu olime natuke kahtlevad, et kas ikka astume läbi, sest me teadsime, et see kraam, mis siin müüakse, päris kindlasti odav pole, aga nagu ma ka maininud olen, siis pigem üks, eriline ja rohkem maksev suveniir kui 10 mõttetut ja odavat vidinat.

Kaup, mis seal müüdi, oli tõepoolest väga eriline ja omapärane ning hea meelega oleks siit soetnud päris mitu asja, kuid jah – hinnatase oli (Uus-Meremaa) käsitöökunstile vastav. Alla 100$ ei maksnud siin väga midagi – võib-olla mingisuguse väikese klaaskuulikese oleks saanud. Vahemikus 500-1000$ olid vaasid, kausid, kunstitaiesed, mis

Toode on ahjus!

meile kõige rohkem meeldisid ning kõige kallim hind, mida nägime, oli ühe vaasi küljes ja seal ilutses number 12 000$ (ehk siis ligikaudu 8000 eurot).

Uurisime ja puurisime ning lõpuks siis sealt hinnaskaala alumisest äärest ikkagi ühe vaasi täisime soetada. Tegemist oli niinimetatud mullivaasiga, kus vaasi välimise kihi klaas oli õhumulle täis ning sisemine kiht värviline. Võtsime sinist värvi vaasi, kusjuures seda klaasi mitte ei värvita, vaid puhumisel kasutataksegi erinevat värvi algmaterjali. Kõik

Härra Over tegutseb

vaasid olid valmistatud siinsamas klaasistuudios käsitööna ning pakki pandi juurde ka klaasikunstnik Lyndon Overi poolt allkirjastatud sertifikaat autentsuse kohta.

Kui me müüjale näitasime, et näe, seda tahame, siis ta tegi kohe meiega juttu ning päris, et kust kandi mehi oleme. Eesti peale läks tal silmis koheselt tuluke põlema ja ütles, et hiljuti nägi üht filmi, mis oli osaliselt Eestis filmitud. Päriselt või? Ise kiiresti mõttes läbi lastes, et mis film see 

"...keerutas mingit teist värvi sulaklaasi peale..."

küll olla võiks. Kevade või Viimne Reliikvia nüüd vaevalt. Talle filmi nimi ei tulnud meelde aga niipalju siiski mäletas, seal mängis see „Heliseva Muusika“ naisterahvas. Ahah, et siis Eestis filmitud linateos, milles oli osaline Julie Andrews? Ahjaa - ding-ding-ding-ding ja õige vastus on: „Tädi ajas midagi segamini! Osa 2.“

Hoolimata sellest kinematograafilisest arusaamatusest pakkus ta meile välja, et kui soovime, võime ka klaasipuhumistöökojas tööprotsessi

Ja uuesti ahju

vaadata. Ning juhtumisi oli ka see auhinnatud klaasikunstnik, härra Lyndon Over, seal parasjagu tööd tegemas. Võimalik, et ta on kogu aeg seal, sest Lava Glass on tema ettevõte, kuid igatahes avanes meil võimalus jälgida, kuidas need kunstiteosed valmivad.

Ja ongi toorik valmis!

Saime maha istutud õigel ajal, sest hr Over oli just oma puhumispulga otsa ühe toorklaasist junni pannud (vabandust, aga ei tea klaasipuhumistermineid) ning kukkus puhuma. Kuigi me istusime ruumi ühes servas ja ahjud olid teises servas, siis kuumus oli ikka üsna tuntav. Mis siis veel neil seal (2 klaasipuhujat töötas) otse ahju suu ees oli, 1200 kraadi Celsiust kohe käeulatuses. Natuke puhus, siis keerutas mingit teist värvi sulaklaasi peale, siis ahju, siis rullis seda hõõguvat klaaskamakat mingi puru sees, siis jälle ahju, siis jälle puhus ja nii edasi. Täiesti lummav oli vaadata ning tulemus oli äge. Aga kuidas sellest punasest junnist lõpuks selline kaunis roheline vaas sai, mina lõpuni aru ei saanudki. Aega läks kusagil veerand tundi ning poes maksis selline vaas ligikaudu 2000$.

Sama koht enne ja...

Muidugi polnud teos veel valmis, sest viimistleda tuli veel ka ja siis peab vaas jahtuma. Mõned suuremad vaasid pidid jahtuma isegi kuni 2 kuud ja sellise väikelapse suuruse vaasi (nii pikkuse kui kaalu mõttes) valmistamine pidi aega võtma 2 tundi ilma pausideta tööd. Hind sellistel vaasidel on muidugi ka taoline, mille eest saaks ühe väikelapse üles kasvatada ja ära koolitada.

Aga elamus ja ese käes, läksime edasi. 10 minuti pärast (ehk siis kell 2 päeval) pidi lähedal asuva Aratiatia kose juures algama „show“ ning kuna see paik asus vaid 3 kilomeetri kaugusel, siis jõudsime kenasti õigeks

...ja pärast Aratiatia tammi avamist

ajaks. Kui Huka kose juures oli tunne, et justkui oleks kusagil mingi tamm avatud, siis Aratiatia juures reaalselt avataksegi tamm mitu korda päevas. Tammist mõnisada meetrit allavoolu asub Aratiatia hüdroelektrijaam ning see on ka põhjus, miks sellist showd siin näha saab. Jaam ise saab paisutatud jõest vett torude kaudu, kuid selleks, et kunagine looduslik vaatamisväärsus päris kuival ei istuks, avatakse 3-4 korda päevas ka tammi luugid.

See vaatepilt on kindlasti külastamist väärt. Enne lüüside avamist saad sa vahtida praktiliselt kuiva, kitsast kivist kanjonit, kuid juba hetk hiljem voolab seal kiireloomuline, mäslev jõgi. Ja ka see kanjon on üks paikadest, mida isand Jackson kasutas „Kääbiku“  filmimisel. Kes seda reisikirja on hoolsalt lugenud, siis see ehk mäletab, et selle päeva juures kirjutasin ma Peloruse sillast ja paigast, kus filmiti „Smaugi laastatud maas“ oleva tünnisõidu stseeni lõpuosa. Algusosa, ehk siis seal, kus toimub action kiirevoolulisel jõel, võeti üles just Aratiatias. Mis muidugi ei tähenda seda, nagu oleks näitlejad 

tünnidesse visatud, tammilüüsid valla lastud, kaamera käima pandud ja vaadatud, et mis saab. Selline tegusemisviis oleks näitlejate „tervena elatud aastaid“ järsult vähendanud. Üles võeti kogu see möll siiski stuudios, rohelisel taustal, kuid see roheline taust asendati hiljem just Aratiatia kanjoniga. Kes endiselt ei karda peas olevat muinasjutumaailma ära lõhkuda, võib vaadata seda videot tünnisõidu filmimisest.

Lüüside avamist vaatasime maanteesilla pealt, kuna sealt oli vaatepilt kõige efektsem, kuid kui vesi juba hooga voolas, jalutasime natuke ka piki kanjoni kallast edasi, et näha rohkem seda siksakitavat jõge. Rahvast ikka liikus ning ühel vaateplatvormil polnud isegi väga ruumi, kuid õnneks mida meeter edasi, seda vähem kaasajalutajaid oli. Tagumisel, kõige

Jõgi tammist allavoolu

kõrgemal vaateplatvormil, polnud aga peale meie enam mitte kedagi. Vaatasime vaated ära ning tagasiteel autosse püüdsime teha ka linnupilte ning ühe marjavarga osas see ka õnnestus.

Aratiatia juures meie tänase päeva tegevuskava ka ammendus. Ning ammendus kohe täielikult, sest nagu ma alguses ütlesin, polnud meil isegi öömaja broneeritud. Samas oli meil üsna selge teadmine, mis järgmisel paaril päeval juhtuma hakkab ning kõige suurem vastamata küsimus oli selles, et kas me Hobbitoni läheme möödasõites või siis baseerudes Rotoruas (st käime päeval ära ja õhtul Rotoruasse tagasi). Pärast lühikest arutelu jäi peale viimane variant ning seetõttu broneerisin öömaja kolmeks järjestikuseks ööks. See käis selles mõttes väga lihtsalt, et vabu motellikohti oli lademes ning hinnatase äärmiselt mõistlik. Lihtsalt mõtle välja, et milline nendest oleks parem kui teine (või eelkõige, et milline nendest ei oleks täielik urgas).

Valitud motelliks osutus Cleveland Thermal Motel ning tee Aratiatiast sinna tuletas konstantselt meelde, et igal pool on kõik asjad termaalsed. Veed, metsad, mäed – kogu aeg kusagil midagi tossas. Sõitsime mööda ka homse päeva sihtkohast – Wai-O-

Kitsas jõesäng

Tapu termaalalast – ning juba sõidutee pealt nähtav auruhulk andis märku, et midagi väga vinget on ees ootamas. Ega sel hetkel väga ei mõtle, et mis aur või toss, lihtsalt selline väga eriline vaatepilt. Aga tegelikult kulgesime ju pidevalt maapinnal, mille alune põhimõtteliselt kees. Ideaalne paik ühe korraliku B-klassi katastrooffilmi stsenaariumiks.

New Zealand Bellbird

Igaks juhuks mainin ära, et sellisel juhul tahaksin mina olla Dwayne „The Rock“ Johnsoni tegelaskuju pereliige, sest siis on kindel, et võid kasvõi paberist paadiga laavajõel sõita – mitte midagi sinuga ei juhtu.

Cleveland Thermal Motel oli parajalt pirakas asutus ning arvestades seda, et meile anti valida, millisest tiivas ööbida soovime (valisime vaikse taganurga), siis oli selge, et ka siin turistide üleküllust pole. Tuba… või mis me keerutame – korter, oli väga viks ja viisakas. Köök oli eraldiseisev ruum, lisaks oli siis magamistuba, duširuum ja elutuba koos diivaniga. Maja ees oli ka väike veranda koos

Cleveland Thermal Motel

laua ja toolidega ning motelliala evis ka suurt basseini (loomulikult sooja veega) ning termaalvannide ala. Ehk siis ruumi ja luksust rohkem kui rubla eest. Miinusena võib mõnele mõjuda see, et motell asus kesklinnast veidi eemal, kuid kuna omasime autot, siis polnud meil asjade asukoha osas mingeid eelistusi. Naljaka kokkusattumusena mõjus see, et kui teleka sisse lülitasime, käis „Cleveland show“ multikas. Või kas see ikka oli kokkusattumus?

Arvestades, et meil oli üsna pikk päev juba selja taga, siis otsustasime, et täna läheme sööme kindlalt korraliku lõuna. Valituks osutus argentiinapärane restoran „Che Chorizo“. Ning kuna Argentiina tähendab

Korrektne praad

kulinaariamaailmas üheselt liha, siis seda ka võtsime. Parilladas ehk lihavalik kahele, kõrvale salat tomatite, oliivide, maisi ja rohelisega ning loomulikult kuulsad kastmed. Magustoiduks võttis üks flan de leche (karamellipudingulaadne) ja teine mingi Peruu desserdi bezeega. Kõik oli väga maitsev ning täiesti ebaargentiinalikult oli lihakogus mõistlik, mistõttu magustoidu lõpuks oli kõht täpselt täis. Argentiinas juhtuks see siis kui veerand lihast on ära söödud. Kuna päris pikalt olime ainsad külalised, siis saime ka üsna palju tähelepanu. Rääkisime kõik need Eesti asukohajutud ära ning samuti andsime ülevaate selja taha jäänud reisist ja seetõttu polnud ka ime, et lahkudes saatsid nii personal kui peakokk väga sõbralikult oma „Estonian friendsid“ ära.

Paremate plaanide puudumisel otsustasime ka Rotorua suveniiripoodidest ülevaate saada. Ning siin oli tulemus edukam –

Motellitoa köök ja dušširuum

saime päris hulga põnevat kraami nii endale kui kingituseks. Mõned iseloomuga T-särgid, kohalikud mudamaskid, lisaks kohustuslik külmkapimagnet, veel üks põll ning mingist tehislikust vaigust tehtud patu ehk maooride sõjanui. Need viimased on originaalis küll peamiselt kivist (sh nefriidist) ja vaalaluust, kuid kuna meie sellega sõtta ei plaaninud minna, siis sobis moodsast materjalist nui samahästi. Vaigu pluss on see, et ta on kerge, kuid vägagi vastupidav.

Sellega päeva aktiivne osa ka lõppes. Motellis otsustasime ära kasutada pakutavatest vett sisaldavatest meelelahutusobjektidest suure ning tõepoolest sooja veega ujumisbasseini. Kuna olime seal taas ainukesed, siis ligunesime päris pikalt. Termaalvannidel, kus keskmine temperatuur

No ruumi oli

oli 37 ja 40 kraadi vahel, oli kaks häda. Esiteks oli meil endiselt päikesepõletusest tundlik nahk ning teiseks ütles motelli peremees, et rasedatele ta neid vanne ei soovita. Ning ka mitterasedatel ei soovitanud ta kunagi minna sinna üksinda ja mitte olla üle poole tunni. Ütleme nii, et sellised hoiatused + mädamuna järgi lehkav vesi võimaldasid sellest teenusest üsna kerge südamega loobuda.

Õhtul uurisin pikemalt Rotorua erinevate kultuurikülade etenduste programme. Siinne kant on tuntud selle poolest, et õhtuti on võimalik osa saada maooride rahvakultuurietendustest. Kuna meil sellist kogemust pole veel olnud ning soov oli ka natuke rohkem maooride kohta teada saada, siis mõtlesime, et käime ühel showl ära. Ega ta ülemäära autentne pole ja puhtalt turistide jaoks tehtud, aga samas kus sa muidu ikka sellist asja nägema peaks? Kui Eestisse tulev turist Vabaõhumuuseumis just rahvatantsukava ei vaata, siis ilmselt tal Kaera-Jaan ka nägemata jääks. Keskmise eestlase igapäevarütmi see tants ülemäära tihti ju ei kuulu.

Valikus oli 4-5 erinevat kultuuriküla ning lõpuks jäin valima Tamaki ja Mitai vahele. Otsuse langetasin lugedes Tripadvisori kommentaare ning kuna Mitai oli selgelt kõige kõrgemalt hinnatud kultuurišõu pakkuja, siis nende etendus ka valitud sai. Ei saa öelda, et see oleks olnud väga odav, kuid samas pole ta ka ülemäära kallis, sest piletite broneerimisel lubati 232$ eest (kahe pileti hind) 3+ tunnist etendust koos õhtusöögi ning transpordiga (ehk siis tullakse motelli järele ja viiakse pärast ka tagasi). Saime ära kulutada Huka kiirpaadisõidust „säästetud“ raha ning jäi üle ka veel. ☺ Seega pigem ikkagi soodne meelelahutus - 30 minutit dušši vs 3tunnine kultuuraetendus koos söögiga.

Läheb kuidas läheb, aga üks oli selge – homme tuleb tihe ja pikk päev, seega väga pikaks me seda õhtut ka enam ei venitanud.

Sagimised Taupo lähistel

Päeva üldplaan