15.02 - Abel Tasmani RP, Pancake Rocks, Greymouth

Öö selles peaaegu kõigi mugavusteta kartser-osmikus sai edukalt mööda saadetud ning kui hommikul kella 9 paiku silmaluugid avasime, tervitas meid ukse taga (sest aken ja uks olid selles majas samad asjad) taas kena päikeseline ilm. Ja veel positiivsem oli see, et naise eilne kehv enesetunne oli kadunud ning vaim seega valmis uuteks seiklusteks. Esimene seiklus oli mul kämpingu ühisköögist kohvitassi näppamine (ikka ajutiseks kasutamiseks, mitte päriseks). Sealseid kappe läbi tuulates leidisingi ühe mannergu ning eriliseks tegi selle leiu asjaolu, et tegemist oli viimase vaba tassiga selles asutuses. Veidi nukra näoga jäi minu köögist lahkumist vaatama noormees, kes sama protsessi läbis, kuid paraku valis valed kapid, mida läbi vaadata.

„Kas seal kapis oli veel mõni tass?“ jõudis ta vaid küsida.

„Ei, rohkem polnud, see oli viimane.“

Kohvitass avastas peagi enesest kolm-ühes lahustuva kohvi ning manustasin seda jooki eilsest üle jäänud banaanikoogi kõrvale. Peale selle käisime veel hoolsalt kõik külmkapis olnud söögitagavarad üle ning siis saimegi juba asjad kokku panna ja… nõusid pesema minna. Jah, selline võimalus oli meil ka veel hinna sees.

Valgepõsk-haigur

Kui kõik kohustuslikud protseduurid läbitud, võtsime taaskord ette Motueka ranniku (just linnupildistamise mõttes) ning taaskord oli mõõn. Seda nähtust esineb siin lausa mitu korda päevas (loomulikult käib sama väide ka tõusu kohta). Iseenesest mõõn sobis hästi, sest nii tekkis rannikule suuri mudaseid alasid, millest lindudel hea krabisid ja muid molluskeid kokku rehitseda. Need paigad, kus eile fotokaga ringi hullasin, hommikuse päikese asukoha tõttu enam kasutatavad polnud, kuid nagu ma eilses jutus ka juba mainisin, vaatasin aegsasti valmis paigad, kus just ennelõunastel tundidel võiks linnufotograafil näkata.

Üheks selliseks paigaks oli Motueka peamine abajas, kus tõusuajal ilmselt käib rahvas ka ujumas. Huvitav oligi see, et kogu see Motueka ümbrus oli üks abajate rägastik, kus lahtesid eraldavad avamerest kitsad liivasääred, mistõttu vesi rannikult mõõnade ajal väga kiirelt vehkat teeb. Selles rannas, kuhu me jõudsime, vedeles ka üks vana ja läbiroostetanud laevavrakk (kohalik vaatamisväärsus!) ning mis veel olulisem - selle ümber ja lähedal käis üsna vilgas linnuelu.

Kaelus-karkjalg

Ainus mure oli see, et see vrakk asus toekast maapinnast nii 100 meetri kauguses. Vee äravool abajast oli küll visuaalsel vaatlusel alles jätnud sileda ja kõva pinnase, kuid seda pinnast mulle eraldatud käimiskodemetega testides selgus, et kandvuse osas on merepõhjal veel kõvasti arenguruumi. Aga ma olin kaval – kerisin lühikeste pükste sääred üles ja jätsin jalatsid naise hoolde ning proovisin niiviisi.

Nii paarkümmend meetrit sain minna, kui hakkasin vaikselt mõistma oma tegevuse mõttetust. Esiteks läksin ma lindude suunas piki lagedat välja, kus polnud millegi taha varjuda. Minu „ohvrid“ nägid meid ilmselt juba siis, kui me kämpas autosse istusime. Arvatavasti olid nad endiselt paigal puhtalt seetõttu, et teada saada, et kas tüüp nagu päriselt ka üritab praegu luurata või. Päikeselise ilmaga, mööda randa, kusjuures iga samm tegi ka sellist heli nagu oleks peldiku vaakumpumba varretipuni kisselli sisse surunud ja siis selle hästi aeglaselt välja tõmmanud. Esialgu väike visin ja plödin ning siis lõppu kõva lurtsatus (hetkel kui alakämmal ennast lõplikult maa küljest lahti rebis).

"Mind luurad või?"

Mida samm edasi, seda keerulisemaks ja jõudu vajavamaks muutus oma jala muda seest välja nõutamine. Päris poolde säärde veel ei vajunud, kuid see muda oli pehme ja tihke üheaegselt, mistõttu juba paarkümmend senti vajumist tegi liikumise väga raskeks. Kuna vaikselt vasardas peas mõte ka vesiliivast, mille üks kindlalt teada asukoht asus sisuliselt otse üle lahe Põhjasaarel (küll paarisaja kilomeetri kaugusel), siis otsustasin, et jätan oma avantüüri pooleli. Pealegi oli kogu oma fototehnikaga nägu ees mutta kukkumise versus linnu pildile saamise tõenäosuste suhe nii umbes sada ühele, seega parem varblane kusagil katusel kui kaamera leos.

Saak

Otsustamise tegi palju lihtsamaks ka asjaolu, et lõpuks need taga aetavad tildrid otsustasid, et aitab küll ja panid leegid peale. Nii jäi sinna kanti passima vaid üksik ükskõikne kajakas, kelle põhimõtte pärast üles pildistasin. Seega kokkuvõttes jäidki ainsaks saagiks see kajakatükk ning tumeda mudaga hoolikalt ära kititud jalad. Ahjaa – golfiballi leidsin kah, üle tee oli nimelt golfiväljak ja tundub, et mõnel mehel oli jõudu sama palju üle kui täpsust puudu. Aga raskel ajal abiks ikka.

Õnneks toetasid Motueka rannast positiivse mulje saamist veel üks karkjalg ja mõned haigrud, kes põhimõtteliselt passisid sealsamas ranna alguses, kust minu mudane teekond algas. Laisa inimesena oleks need ka autost saanud üles pildistada, aga no katsetama peab erinevaid variante.

Edasi viis meid sõit piki rannikuäärseid kurvilisi teid Abel Tasmani rahvuspargi suunas. Ega siit poolt lähenedes autoga päris rahvuspargi territooriumile sõita saanudki, selleks oleks pidanud tegema 2 tunnise ringi ümber pargi ja põhja poolt sisenema. Üleüldse on see rahvuspark enamasti vaid matkatav, mitte sõidetav. Samas mõtlesime, et sõidame nii kaua kui teed jätkub ja naudime neid vaateid, mida see kulgemine meile pakub. Pettuma ei pidanud, kohe üldse ei pidanud. Lõunasaare sopiline ja mägine põhjarannik on ikka täiesti ebanormaalselt maaliline. Tekkis isegi kartus, et kui kogu aeg selliste peisaažidega hellitatakse, siis varsti äkki muutume immuunseks. Sest kui sa iga päev kolmel söögikorral supilusikaga hanemaksapasteeti näost sisse ajad, muutub see peagi palju vähem eksklusiivsemaks ja maitsvamaks kui ta tegelikult on.

Kaiteriteri rand

Seda hirmu aitas muidugi leevendada asjaolu, et vaated olid küll maalilised, kuid siiski erinevad. Täna sõitsime rannikul peamiselt merepinnaga samal tasapinnal ning veepiiri palistasid kaunid liivarannad. Niikaua palistasid, kuni enam ei täinud ühest mööda sõita – no kuidas sa saad kui päike lõõmab, autoakna taga on ujutav merega liivarand, mis juhuslikult on asetatud kirjeldamatult kaunisse paika – täpsemalt siis Kaiteriteri nime kandvasse linnakesse. Kriiks pidurid põhja, auto parklasse, ujukad jalga ning aasta esimene suplus võis alata. Naine siiski otsustas mitte selle entusiasmiga kaasa minna, sest kuigi väljas oli väga soe ilm, oli vesi siiski üsna karge. Julgeks pakkuda, et ehk 18-19 kraadi oli. Aga parem ikka kui 15-16 kraadi.

Rannas küll inimesi oli, kuid ujujaid mitte eriti. Mõned üksikud ainult. Samas need mõned üksikud valideerisid minu jaoks selle ära, et see on rand, kus tohib ujuda. Miks neid samas nii vähe oli, seda ma aga ei oska arvata. Asi veetemperatuuris olla ei

Üksik päevitaja - Tarapunga-kajakas

saanud, sest ega see siinkandi randades väga tihti üle kahekümne kraadi ei ulatu. Samas oli tegemist tööpäevaga, mistõttu suure tõenäosusega olid teised rannatajad pigem turistid, mitte kohalikud ning näiteks keskmise austraallase (keda on siis turistide hulgas palju) jaoks on selline vesi üsna vähe erinev sellest, mida saad nautida siis kui Eestis näiteks novembris merre ujuma lähed. Külm on külm, vahet pole, et kas on natuke külm või väga külm.

Et sooja sisse saada otsustasin suplemise asemel ujuda ning sobivaks sihtmärgiks oli vast 50 meetri kaugusel olev saar, millel paistis olevat ka tilluke rannariba. Mõeldud, ujutud. Tagasi algpunkti jõudes ning end kuivatades vaatasin ka suuremat pilti ning selgus, et see saar oli hoopis selline poolsaare moodi rohkem ning kui veel täpsem olla, siis olin ujunud hoopis üle väikese kanali, mis eraldas kaht Kaiteriteri osa. I-le pani täpi aga väike silt, mida alles nüüd märkasin ja mis hoiatas liiga uljaid suplejaid – seal pidavat nimelt olema kohati väga tugevad hoovused, mis rahvast avamerele viivad. Kuna

Maoori-mustmerisk ja maoori-mustmerisk

mind ei viinud keegi mitte kuhugi, siis ma ei julge selle sildi õigsuse osas midagi kosta, kuid mõnikord on hea selliseid silte pärast sündmuse toimumist lugeda. Muidu äkki ei oleks hullu peaga julenud ujuma minnagi.

Karastus tehtud, võtsime käsile kitsukese tee, mis viis läbi mäekeste Marahausse, mis ühtlasi oli ka paik, kus sõidutee otsa sai ja kust hakkas pihta juba metsik Abel Tasmani rahvuspark. Reisipäevik kirjutab, et tee oli maaliline, aga ei teagi, et kas peaks selliseid iseenesest mõistetavaid asju mainima. Siis võiks ju mainida ka seda, et autoakna taga pakuti hingamiseks õhku, meres olev vesi oli märg ning soolane ja käes oli aasta 2017. Usun, et kui neid fakte igas lõigus mainiksin, kasutaks iga mittedementne inimene võimalust ja õigust selle reisikirja lugemine katkestada ja mitte kunagi enam siia lehele naasta. Ülejäänud aga loeksid põnevil silmil – misasja, vesi on seal märg?? Täitsa pael…

Split Apple Rocki rand

Kui ühel hetkel näitas viit Split Apple Rock suunas, siis tuli naisele kiirelt meelde üks hiljutine kohtumine kolleegiga, kes oli ka mõned aastad tagasi Uus-Meremaal käinud. Tema poolt näidatud paaril pildil oli üks naljaka kujuga kivi, mis vastas just sildilt loetud ingliskeelsele kirjeldusele. Kuna see tundus piltidel ägeda kohana, otsustasime, et vaatame, et kas ikka on seesama koht ning kui on siis kaeme ka üle. Kui ei ole, no siis vaatame ikkagi, et mis pagana kivi see siis on, mida niiviisi reklaamima peab.

Kuna see kant oli üsnagi mägine, siis teed olid kitsad ja ka üleüldiselt oli inimestele üpris vähe ruumi eraldatud. See tuli selgelt välja ka selle reklaamitud vaatamisväärsuse parklas, mis mahutas vaid mõned üksikud autod ning juhtumisi olid need üksikud autod juba seal ka parkimas. Sissesõidu tee äärde masinat jätta ei saanud, sest see tee oligi umbes-täpselt sama lai kui Corolla. Ühel pool kõrgusid kalju, teisel pool aga puuladvad (ses mõttes, seal oli järsak). Kuna

Poolik muna või poolik õun?

me juba nii kaugele tulime, siis nõme oleks olnud niisama ka ära sõita, mistõttu ma mingi nipiga auto siiski kuidagi sinna ära paigutasin. Otseselt ette kellelegi ei jäänud, aga päris nii vist polnud ka parkla kasutamine mõeldud. Pöidlad pihku, et keegi suurest vihast masinat järsakust alla ei lükka.

Kivi või mitte kivi, aga see rand ise juba oli seda matkarada mööda alla (ja pärast ka üles) ronimist väärt. Pilt ütleb vast rohkem kui hulk sõnu. Peale meie oli siin veel üks kalamees ja paar inimest, kes meie saabudes lahkusid (eeldatavalt mitte meie tõttu). Täitsa uskumatu värk – ilus ja soe ilm, ujutavalt soe vesi, ideaalne liivarand ning praktiliselt mitte

Kaunis, tühi rand

kedagi siin suvemõnusid nautimas. Kui nii siis nii, ega me ei kurda. Kuigi hiljem internetist uurides selgus, et tegu oli üsna populaarse vaatamisväärsusega (tihti aga lähenetakse hoopis nt paadi või kajakiga hoopis mere poolt)

Ahjaa, ikkagi oli seesama kivi, mida olime piltidelt näinud. Pooliku Õuna Kivi (maoori keeles Tokangawhā) oli graniidist rahn, mis vedeles Tasmani lahes ning, üllatus-üllatus, oli keskelt pooleks. Minu silmadele tundus ta kui poolik muna, aga no las jääb. Tegemist oli täiesti naturaalse fenomeniga – keegi ei olnud seda kivi seal lõhkamas käinud. Aegu tagasi oli ilmselt vesi sattunud kivi väikestesse pragudesse ning vee jäätumisel

Näkkas!

käis väike prõks (või siis suur jõmmkärakas) ja tulemus oligi käes. Millal see juhtus – seda otseselt ei teata, kuid kivi vanuseks hinnatakse üle 100 miljoni aasta. Seal tekkis mõte, et Eestis võiks ka mõne suhteliselt mõttetu rahnu (mis, ma rõhutan, EI OLE Eesti märk vaid hoopis tööriistakast või mis-iganes-muu-vidin-aga-mitte-eesti-märk) lasta kiviraiduril pooleks lüüa ja küll siis hakkaks rahvas voorima, ahhetama ja käsi kokku lööma. Mingi

Täitsa pooleks

legend ka veel juurde (soovitavalt Kalevipojast) ja siis saab juba raha küsida. Kasvõi parkimise eest.

Olime väga rõõmsad, et oma ringsõidule selle väikese saki sisse tegime, aga kui tõusulained hakkasid üha aplamalt varbaid nilpsama ja taganeda oli vaid metsa, tegimegi lõpuks sääred. Andis ikka üles vantsida piki seda metsast mäekülge! Õnneks andis loodus põhjuse pausi tegemiseks ning selle põhjuse nimeks oli Tui. Ei, mitte tuvi, vaid tui, kuigi lind oli ta tõesti. Tui on Uus-Meremaa endeemne liik ja üks kuulsamaid – seda seetõttu, et usinamad looduses matkajad kohtavad teda üsna tihti ja tema laul on ilmeksimatult eriline. See teadmine tuli meile hiljem, sest

Idülliline Tasmani laht

tol hetkel oli ta „üks lind, keda ma veel pildistanud polnud“. Vahva valge kurgualune tutt ja metalsed viisijupid aga jäid kohe meelde. Laulunäidiseid (mitte küll minu poolt seal salvestatud) võite kuulata siit, minu loodusfotoblogi postituse juurest.

Peagi jõudsimegi Marahausse, mis asub väikeses orus, mägise Abel Tasmani rahvuspargi ja Motueka ümbruse mägede vahel. Tänu heale asukohale ja viljakale pinnasele, on maoorid siinkandis elanud juba väga ammu. Linnakese nimigi tähendab „täpselt õige hulk tuult aias“. Ma küll

Tui ehk tui-meelind

ei tea, kuidas seal praegu aedadega on, sest täiesti ilmselgelt on saanud linnakesest kuurort, kus pakutakse inimestele „akude laadimist“: alates skuutrite laenutamisest kuni sukeldumiseni ning rahvuspargis matkamisest kuni veetakso teenusteni. Number üks biznieks tundus olevat kajakilaenutus, mida pakuti praktiliselt iga nurga peal. Põhimõtteliselt sarnanes linnake Kaiteriterile, kuid meile meeldis Kaiteriteri oluliselt rohkem – oli kuidagi mõnusam ja ägedam. Seetõttu ka väga siin aega ei veetnud. Sõitsime linnakese läbi ning kuna autotee peagi lõppes, siis keerasime otsa ringi ja sõitsime tuldud teed pidi tagasi.

Õnneks päris üks-ühele oma sõitu kordama ei pidanud, sest Motueka poole suundus ka üks teine tee, mis lookles piki orgu, mitte ei läinud üle mägede. Motuekast tuli siiski läbi sõita, sest siinse kandi maastik ei ole selline, et kui ühest teeotsast mööda

Lambased maastikud

sõidad, siis keera järgmisest sisse ja jõuad ikkagi õigesse kohta välja. Sõiduteed mägedes reeglina ei korda ennast – iga konkreetne sõidutee viib mingisse konkreetsesse kohta ja siis saab seal otsa. Äärmisel juhul läheb sealt mingi väike kitserada naaberkülla, mille puhul on autoga turistil selline 50/50 võimalus oma maine ots leida.

Meie aga soovisime siit Lõunasaare loodenukast jõuda läänerannikule ning selleks on sõiduautodele ehitatud täpselt üksainumas tee. Kuigi see kõlab nüüd tohutu magistraalina (kuna kogu liiklus on surutud ühele teele), siis tegelikult see teps mitte nii polnud. Kui Eestist paralleeli otsida, siis see oli nagu Audru-Tõstamaa või Pärnu-Paide või Kuusalu-Võsu tee. Mitte väga lai, aga selle eest kurviline ning liiklustihedust nimetaks mina madalaks. Mäed olid muidugi kõrgemad kui Audru ja Tõstamaa vahel.

Voogavad kuplid

Autosid seal liikus, kuid kui oli mõni kaunis paik vaja üles pildistada, siis said masina rahulikult kinni pidada, fotod ära teha ja edasi sõita ilma, et keegi oleks sust mööda sõitnud. Pildistamisväärseid vaateid taaskord jagus, sest selline kupliline maastik lihtsalt on väga fotogeenne. Eriti kui sinna on ka näpuotsaga lambaid piserdatud. Natuke siiski olime juba immuunsemaks muutunud, sest enam iga kurvi taga kinni ei pidanud, kuid sõitmist häirisid need vaated küll päris palju. Ning mida kilomeeter edasi, seda rohkem ronisid mingites avaramates paikades horisondile juba päris korralikud mäed – sellised, mille tippudele enam taimestik kanda kinnitada polnud suutnud. See tähendas seda, et Lõuna-Alpide mäestik tuli üha lähemale ja lähemale.

Enne aga kui päris selliste mägede jalamile jõudsime, tuli läbida orgusid, mis olid täielikult alistatud põllumajandusele. Inimasustus oli väga hõre – umbes nii, et väike külake iga 10 kilomeetri tagant – kuid lambaasustust võis pidada päris kõrgeks. Peale standardsete lambamaardlate, olid siin Abel Tasmani ja Kahurangi rahvusparkide külje all ka suured õuna-, kiivi-, kirsi- ja aprikoosiaiad, kuid ka humalakasvandused. Kuna Uus-Meremaa on

Humalad

siiani humalahaiguste vaba piirkond maailmas, siis siin kasvatatakse ja katsetatakse väga erinevaid sorte. Tapaweras, külake, mis ka meie teele jäi, on väidetavalt ka maailma suurim orgaaniliste humalate kasvatus. Lisaks sellele, et väidetavalt on Uus-Meremaa humalad väga kõrge kvaliteediga, on siinsetel kasvatajatel ka väike klimatoloogiline eelis suurimate tootjate (Saksamaa, USA, Hiina) ees – nimelt valmib siin saak ajal, mil põhjapoolkeral on varajane kevad ja värskeid humalaid pole kusagilt võtta. Uus-Meremaa humalaid sisaldavatel õlledel, sealhulgas sordil nimega Motueka (Motueka orgu pidi me tol päeval veeresime), on ka täna juba lausa oma õlletüüp olemas – Pacific Pale Ale.

Võõral maal ringi sõites teeb alati meele rõõmsaks mõni kohanimi, mis kaudselt või otseselt seostub kodumaaga. Seetõttu polnud ka erandiks koht nimega Kohatu, millel oli seoseid lausa mitu. Esiteks muidugi otsene sõnaline tähendus, kuid teiseks ka asjaolu, et täpselt

Kohatu Flat Rock Cafe

sama nimega paik asub ka Tallinn-Pärnu trassil, mida aastate jooksul on sadu kordi läbitud. Selle kokkusattumise tähistamiseks otsustasime seal ka kinni pidada ja keha kinnitada ning selle tarbeks sobis hästi „Kohatu Lameda Kivi Kohvik“ (haa-haa). Veidi sisulisemaks peatumise põhjuseks oli asjaolu, et eelmise küla, Tapawera (mida saab ka peaaegu eestikeelseks lugeda), söögikoht ei suutnud meile midagi isuäratavat välja pakkuda.

Kohviku kunstinurk

Ega tegelikult siin Kohatus (maoori keeles tähendab see muide kivi) ka olukord väga palju parem olnud. Läbi suure häda suutsime menüüst midagi ära tellida, aga vaikselt hakkas meie hinge pugema arusaam, et toidukultuuriga on siinmail läinud ikka kehvasti. Ning mina süüdistan üheselt britte. Nemad oma maailma mõttetuima rahvustoiduga – friikartulid kalaga (ehk fish’n’chips) – on suutnud ära mürgitada väga palju oma endisi asumaid. Koos friikate ja kalaga on anglosaksi olematu toidukultuur levitanud ka lihatoote tarbimist saia vahel, mis on siis kulmineerunud totaalse burgerihullusega väga paljudes maades. Üks nendes maadest, tuleb välja, on ka Uus-Meremaa. Võiks ju arvata, et igas seal maal toitu pakkuva asutuse menüüs on miljon ja üks rooga lambalihast, kuid tutkit brat („ei, see pole teps mitte nii, veljeke“ vene k.)!

Meie soov oli saada liha ja salatit (ning kui tõesti muidu ei saanud, siis kartul ka juures). Aga mis road vedelesid menüüs? Burger, burger juustuga, burger topeltjuustuga, Blat burger, praeliha võileib (sest see on ju täiesti teine toit kui burger!), praeliha võileib juustuga, kala ja friikad. Punkt. Kõigi roogade juurde kuulusid ka friikad. Kurjem inimene (või siis ilge peenutseja) võiks öelda, et päris ühekülgne värk, kuid meil oli kõht tühi, seega valida tuli.

Minu valikuks sai BLAT-burger ja seda lihtsalt seetõttu, et see oli mingi burger, mida ma varem polnud proovinud. BLAT, tuli välja, tähendas Peekonit, Lehtsalatit, Avokaado ja Tomatit (ehk siis maakeeli PLAT). Kokkuvõttes siis tavaline burger, millele olid avokaadotükid vahele pistetud. Nii võiks ju väga pika menüü teha – TÕHK-burger (Tomat-Õun-Hiirtejuust-Kurk), MUHK-burger (Majonees-Ungari ketšup-Hapukurk-Kurk), VAEVA-burger (Vana juust-Atsetoon-Eilne kotlet-Viimane salatileht köögis-A kust ma tean misasi see on, paistis toitaine moodi) ja nii edasi.

Naisel läks veel paremini. Vaatas, et menüüs oli kirjas steak sandwich with salad ehk siis justkui lihalõigu-võileib salatiga. Selle salatiga tõmmati talle ikka kohe kandadeni nokamüts pähe. Sest misasi oli salat? Salat oli ÜKS salatileht, asetatuna praeliha võileiva alastust viigilehena katma. Üks salatileht võileiva peal! Juriidiliselt oli kõik korrektne, sest salat tõepoolest oli,

Teel läänerannikule

aga essu mekk oli asjal man’ ikkagi. Mõlema roa juurde käis ka selline lapse pesuvannitäis friikartuleid, mis olid kuidagi… imelikud. Ok, tegelikult olid need küll kartulisektorid, kuid me ei suutnud ära mõistatada, et mis nendega tehtud oli. Välimuselt justkui olid õli see praetud, kuid see maitse väga ei ühildunud fritüürimise, praadimise või muudmoodi meile tuntud kuumtöötlemise tulemusel genereeritud maitse moodi. Äkki oli kasutatud vana mootoriõli, no et öko või nii (selle asemel, et labaselt õli ära utiliseerida, saab ju seda taaskasutada restoranis!) Veidi kahtlasel pilgul me neid kartuleid ka natuke nakitsesime, kuid enamus jäi siiski järgi.

Edasi viis meid tee Bulleri kanjoni suunas ning peagi piki kanjonit, samanimelise jõe kaldal. Jätkuvalt oli ümbrus roheline, mägine ja silmale ilus vaadata. Maalilisuse osas vajutati gaas põhja siis, kui jõudsime kanjoni kitsamatesse ja järseimate kaljuseintega osasse. Kohati tähendas see seda, et

"...ning seegi oli osaliselt kalju sisse uuristatud..."

sõiduteest jäi järgi vaid üks sõidurada ning seegi oli osaliselt kalju sisse uuristatud (teisel pool teed jooksis aga kiirevooluline Bulleri jõgi). Õnneks oli massilise liiklussurmade vältimiseks üles seatud ka foorid, mistõttu päris hullu ei pidanud seal kuristikus panema.

Mäed muutusid vaikselt kõrgemaks

Selline teedeehituse rahade kokkuhoidmine on Uus-Meremaal tegelikult üsna levinud. Väiksematel maanteedel (mis moodustavad kiivide teedest rõhuva enamuse) liiga tihti näiteks kahe sõidureaga silda ei kohta. Kui tee-ehitusele on jõgi ette jõudnud, siis on tehtud parasjagu lai sild, et üks masin üle pääseks ja kogu lugu. Sildade juures puuduvad enamasti ka valgusfoorid – märgi järgi vaatad, et kellel eesõigus on. Ja siis vaatad, et kas nii sina kui sinu „vastane“ on märkidest samamoodi aru saanud. Pean tunnistama, et korra suutsin hajameelsuse tõttu isegi liikluskorralduse reegleid rikkuda ja sõitsin sillale, kuigi pidin teed andma. Süüdistan selles konkreetselt liiga ilusaid vaateid. Õnneks oli teine liikleja tähelepanelikum ning tabas ära, et see kamikaze ei kavatsegi seisma jääda. Lehvitasin vabanduseks, tema lehvitas vastu (käsi rusikas).

Aga üherealisi sildasid võis täiesti kenasti taluda, kui liiklustihedus on selline nagu Uus-Meremaal on. Enamasti saad peatumata läbi sõita, sest vastutulijaid pole. Veel üks tore leiutis, mis mägistel teedel eriti palju abiks on, on kurvisuundade liiklusmärgid, millele on peale märgitud soovitav kurvide läbimiskiirus. Ning kui sinna oli kirjutatud 25 või 15, siis tasus sellest

Bulleri jõgi

ka juhinduda, sest võis päris kindel olla, et 70-ga seda nurka seal edukalt ära ei võta. Kuni 10 km/h üle soovitatava oli veel enam-vähem mugav, kuid suuremad kiirused tekitasid juba liiga palju G-sid või siis

Üherealine sild

hoopistükkis said oma sõidukiga tutvuda selle kauni loodusega lähemalt kui oleksid soovinud.

Nende liiklusmärkidega seoses tekkis mul aga ketserlik mõte, et kuidas britid (või ameeriklased) nendest aru saavad. Uus-Meremaa teatavasti kasutab meetermõõdustikku, mis ilmselt ei ole info, mille peale intuitiivselt tuleks. Sest tegemist on ju Suurbritannia endise asumaaga, milles on endiselt vasakpoolne liiklus. Seega kui selline keskmine briti või USA turist eeldab (mis on teatavasti kõikide toreduste ema), et ju need miilid seal peal on, siis võivad esimesed väikese numbriga kurvid pakkuda päris teravaid elamusi. Kuna me suitsevaid autovrakke (ega tegelikult ka kergemaid õnnetusi) oma reisi jooksul ei näinud, siis ilmselt on turistid hea reaktsiooniga autojuhid.

Maantee number 6

Nii kolm tunnikest pärast Kohatut lõunasööki vingerdas tee päris rannikule ning siis saime endale täiesti uued vaated, mille peale vaimustunult ahhetada. Maantee number 6 lookles mõnda aega täitsa piki rannikut – ühel pool võimsad Tasmani mere lained vastu kaljusid pekslemas ning teisel pool ühe kõrgenevad mäed, millede otsas hakkas näha saama ka juba lumiseid mütse. Ning

Mäslev Tasmani meri

need lained olid tõesti võimsad – otse avamerelt tulevad mitme meetri kõrgused veeseinad, mis kaljuga kohtudes tegid sellise mütaka, nagu oleks kahurist pauku lastud. Antud teejuppi, mis siin piki Lõunasaare läänerannikut lookleb, peetakse üheks kauneimaks rannikuteeks maailmas. Või vähemalt niiviisi uusmeremaalased ise arvavad. Meie kindlasti annaks sellele väitele omapoolse kinnituse (ja vajadusel ka allkirjad), sest sellist mõtet ei

Lained OLID võimsad!

tekkinud kordagi, et „oh, siin võiks see asi ka olla, siis oleks eriti vinge“. Kõik oli olemas ja rohkemgi veel.

Sellel mereäärsel teel saime lustida ligikaudu 50 kilomeetrit, enne kui jõudsime järgmise vaatamisväärsuse juurde. Koha nimeks oli Punakaiki ning vaatamisväärsust kutsutakse Pancake Rocksiks ehk siis maakeeli

Teeäärsed rohetavad kaljud

Pannkoogikaljudeks. Kuigi võib tunduda, et Punakaiki tuleneb sõnast Pancake (või siis vastupidi), siis tegelikult nii see pole. Punakaiki on maoorikeelne nimi, mis otsetõlkes tähendab allikate rohkust või siis toidu rohkust. Pancake Rocks tuleneb aga otseselt rannas olevate kaljude kujust – need on justkui suured üksteise otsa tõstetud pannkookide kuhilad. Ja just neid kummalisi kaljumoodustisi käibki rahvas hulgakesi passimas. Me polnud erandiks.

Pannkoogikaljud

Kuna päeva lõpp oli tasahilju kätte jõudmas, siis olid need pannkoogikaljud ka kenasti üle valatud sooja õhtuvalguse siirupiga. Samuti tähendas see seda, et rahvast oli seal pigem vähe, sest kõik tuuribussid olid ammu lahkunud ning ka tavaturist hakkab kell 6 õhtul pigem mõtlema öömaja ning õhtusöögi peale (mida me veel polnud teinud). Seega üsna ideaalilähedased tingimused elamuse maksimeerimiseks.

Kiviplaatide tornid

Ning ära sa ütle, randa jõudes avastasime, et kaljud olidki nagu pannkoogihunnikud! Justkui sellised mõne sentimeetri paksused kiviplaadid üksteise peale tornidesse laotud. Tekkelugu olevat neil selline, et ligikaudu 30 miljonit aastat tagasi hakkasid siinkandis merepõhja sadestuma lubjarikkad mereelukate tükid, mis siis aja jooksul kaeti nõrgemate kihtidega – pehme muda ja saviga. Kuna see merepõhi asus ligikaudu 2 kilomeetri sügavusel, siis tohutu rõhk surus kivimid õhukesteks plaatideks. Aegade jooksul on

Naturaalne kivisild ja Tõusubassein

maavärinad aga tõstnud selle merepõhja kõrgemale praegusest merepinnast ning meri, tuul ja vihm on pehmed osad kivimist vaikselt välja viilinud. Selle tulemusena ongi alles jäänud „pannkoogid“.

Lisaks nendele, kummalise struktuuriga kaljudele, on seal teiseks tõmbenumbriks pannkoogitornide vahel olevad „korstnad“, millest õige tuule suuna ning lainete suuruse korral purskuvad taeva poole suured veejoad. Nimelt on kaljude alune õõnes ja kui merelt tulev suur laine

Ilusaid vaateid jagus

hooga õige nurga alt sinna sisse sööstab, siis ühel hetkel pole veel kuhugi mujale minna, kui kitsukestesse, torujatesse „korstendesse“ ning siis käibki kõva mütakas ja kaljudest purskuvad kõrgustesse võimsad veejoad. Tuleb tunnistada, et need „korstnad“ ja veejoad varastasid suuresti kaljude pealt tähelepanu ära, sest kuigi tol õhtul ei näinud päris maksimaalselt showd, lendasid veejoad ikka nii 10 m kõrgusele ja väikesed veepiisad olid pidevalt ringi lendlemas (mis

Ujuma see rand väga ei kutsunud

fotograafil pani muidugi kohe punased lambid peas põlema – soolane merevesi ja elektroonika ei ole just parimad sõbrad). Aga näiteid nendest veejugadest võib vaadata näiteks siit ja siit. Ütleme nii, et selline vaatepilt oli üsna kütkestav, seda võiski vaatama jääda. Jurrraki ja siis sahhhh veejuga kusagilt kaljude vahelt üles kerkimas. 10 sekundit möödub ja siis uuesti jurrraki ja sahhhh…

Aga vaatamist väärt paiku oli seal veel. Väga suurt muljet avaldas ka Surge Pool ehk Tõusubassein. Tegemist oli siis suure kaljusisese „basseiniga“, mis oli merega ühendatud kaljualuse avause kaudu. Ehk siis kui külastaja perspektiivist vaadata, oli ühes kohas looduslik lubjakivisild, mis ühendas kaht mereäärset kaljut. Ka sinna basseini sööstsid hooga sisse merelt tulevad lained ja pekslesid vastu selle tagumist seina. Üritasin seda ka filmida, tulemust vaadake siit kõrvalt ise.

Neid „laine-põmm-vastu-kaljut“-kohti tuli sellel suhteliselt lühikesel jalutusrajal veel paar tükki. Vast kõige muljetavaldam paik tol õhtul oli kaljude ees, millede vaatluskoha juurde paigutatud silt nõudis seda, et vaataja näeks neis kaljudes meeste peade ja nägude kujutisi. No kui käsk oli, siis tuli näha, mis meil üle jäi. Aga just nende nägude juures oli vist merelainete nurk kõige õigem, sest need kahuripaugud, mida seal sai kuulata, olid selgelt kõige tugevamad. Sõna otseses mõttes oli pauk selline nagu miski plahvatas. Ja siis jällegi vesi purskus kõrgele-kõrgele-kõrgele. Minu järjekordne väike videoüritus ehk keerab sõnaluudele veidi liha peale.

Näete - meeste pead ja näod. Kas ikka näete?

Mainit’ kaljude juurest keeras teerada juba parkla poole tagasi ning kui autosse istusime, avastasime, et tunnike oli jälle kellal edasi läinud. Aga see paik on kindlasti külastamist väärt, loodusjõudude võimsus lööb ikka ja alati pahviks, eriti kui seda võimsust presenteeritakse nõnna kaunisti.

Kell oli saanud juba seitse õhtul, seega nüüd oli tõesti täiesti viimane aeg endale öömaja otsida. Võiks isegi öelda, et see aeg oli veits mööda lastud. Selline muretus (isegi arvestades viimaste päevade pigem negatiivseid kogemusi öömajadega) tulenes suuresti sellest, et Punakaikist ligikaudu 40 km kaugusel asus Greymouthi linn, mis on lõunasaare lääneranniku suurim linn (ca 10 000 elanikku). Arvasin, et kui mujalt ei leia midagi, siis seal ikka mingi variant on. Ning tuli välja, et oligi, kuid need valikud olid üsna ku…kesised (lugedes teiste teeliste kommentaare hotellide kohta, väga suurt entusiasmi mitte ükski neist ei tekitanud). Aga! Paarikümne kilomeetri kaugusel Greymouthist asuvas Kumara külakeses oli saadaval üks motellituba, mille pildid paistsid väga kenad ning need vähesed kommentaarid (neli!), mis

Kaljune Lõunasaare läänerannik

tripadvisoris olid, olid positiivsed. Nüüd ma kuulen taustal kogenud inimeste homeerilist naeru – jah, otsusta kindlasti internetti üles pandud ilusate piltide alusel, need ei valeta ju kunagi. Aga vot otsustasingi – broneerisin toa ära.

Edasi oli aga sõit-sõit Greymouthi, mis on Uus-Meremaal kuulus kahe asja poolest – nefriidinikerdused ja õlu. Neid nikerdusi on siinkandis tehtud juba ammu ennem seda kui eurooplased Greymouthi linna rajasid, sest siit lähedalt mägedest võib seda kivi leida. Õlu tuli muidugi hiljem, kuid vastupidiselt nefriidist kujukestele, ma siin toodetud Monteithi marki märjukest ka endale reisi jooksul mõned korrad soetasin. Linn ise oli tegelikult täiesti mitte midagi ütlev ning millestki ilma ei jää, kui sealt peatumata läbi sõita. Meie seda siiski ei teinud, sest näljased olime nii meie kui ka mede Toyota.

Kusjuures see Corolla oli palju näljasem elukas, kui ma eeldasin. Väike, 1,6-liitrise mootoriga auto, aga bensiini paagitäisi neelas nagu kosmosesüstiku kanderakett. Tankla veel tahavaatepeeglis paistab, kuid juba ta vilgutab kütusepaagi märki, et võiks nüüd värsket peale anda juba. Ega üle 300-400 kilomeetri väga välja ei pigistanud, hoolimata sellest, et paak oli täiesti normaalse suurusega. Eks muidugi mägedes sõit nõuab oma ja vanem auto kah, kuid sellegipoolest eeldasin, et see pooltühi väike pereauto saab 100 kilomeetriga hakkama vähem kui 10 liitriga. Enamasti see nii ei läinud. Selles suhtes oli kokkuvõttes hea variant, et me seda 3-liitrise mootoriga Camryt ei saanud, tollel oleks pidanud vist eraldi kütusepütti järel vedama, et teele ei jääks. Kütus aga maksis sellel päeval Greymouthi tanklas „Z“ 2,089 NZD/ liiter (ca 1,4€/liiter).

Iseenda söögi osas ütles naine, et tema täna enam burgerit (ükskõik, mis nime ta ka ei kannaks) ei taha. Põhimõtteliselt olin temaga nõus, mistõttu hakkasime interneedusest vaatama, et mis variandid siin Greymouthis veel on. Mõte liikus rahvusköökide suunas, sest ei tahaks uskuda, et näiteks sushi siin mail tähendaks midagi muud kui ülejäänud universumis. No et tellid erinevaid makisid, aga lõpuks saad ikkagi frititud kala saia vahel. Friikad kenasti kõrval.

Sushit too päev ei soovinud, kuid tatt tõttas mõlemal suunurga suunas siis, kui nägime nägime sõna „pizza“. Jah, ka see on saiatoode, kuid ikkagi teistmoodi. Pitsakohtade osas oli linnas lausa valik – Bonzai Cafe ja Domino’s Pizza. Valik vähenes aga poole võrra kui Bonzai üles otsisime, sest tegemist oli siiski pigem kohvikuga. Domino’s it is! Naine võttis mingi kana-krevetipitsa ja mina küpsetise nimega „Godfather“ (korralik Itaalia stiilis pitsa). Pärast oma öömajas saia kerre keerates selgus, et olin teinud õige valiku – tõesti oli hea pitsa. Naise oma oli tsipa liiga magus, aga muidu tip-top.

Kuna pitsarestorani kõrval asus juhuslikult täisfunktsionaalne alkoholipood, siis ei saanud ma seda kuidagi külastamata jätta. Senised käigud supermarketite õllelettide äärde olid olnud pigem väheproduktiivsed, sest valik on kitsas ja õlled pigem kallid. Lootsin alkopoest rohkemat, kuid see lootus ei täitunud. Põhimõtteliselt sama valik, mis igal pool mujalgi. Kõik kohalikud õlled, mida pudelikaupa müüakse, on sellised spetsjommõlled – IPA, Triple IPA, Pacific IPA ja nii edasi. Sellist tavalist lager-tüüpi õlut pole, või kui on, siis müüakse seda minimaalselt 6-pakkidena. Hinnatase on 6-16(!!!)$ poole liitri eest (3,5-10€). Jah, loomulikult saab osta ka Carlsbergi, Heinekeni, Stellat ja Austraalia õllesid, kuid ma ikka tahaks kohalikku proovida. Kuna ma päris tühjali käsili ei tahtnud ära minna, siis võtsin kuuese paki 0,33l Greymouthi õlletehase toodangut. Lootes, et suudan õlled järgnevate päevade jooksul ära tarbida, enne kui need autos hapuks lähevad.

Loojangukumas mäed Kumara külje all

Söök ja jook olemas, sõitsime oma motelli ära. Nagu öeldud, asus Kumara külake linnast paarikümne kilomeetri kaugusel. Route 73 Motelsi juurde jõudsime päris päikeseloojangul ehk kella 9 paiku õhtul. Motelliks oli tegelikult kahe toaga maja kohaliku kaupluse tagaaias ning see maja paistis olevat ka üpris uus. Tuba oli SUUR! See sisaldas magamiskohti lausa kuuele inimesele ja hoolimata sellest oli toa keskel suur tantsuplats. Ka toa sisustus oli üsna värske – kõik oli puhas, tehnika oli tutikas ning vannituba lausa modernne. Kõige selle luksuse eest küsiti 120NZD ehk ligikaudu 80€, mis minu arust oli väga mõistlik. Olime teinud hea valiku, ikka päris suur samm edasi eilsest uks-aknaga kuudist.

Pitsa (ja minu puhul ka õlle) kõrvale vaatasime Maori-TV-d. Nende saateid on ka siis hea jälgida kui mitte midagi aru ei saa, sest keel on kaunikõlaline ja huvitav. Ning ühel hetkel see jutt niikuinii lakkab ja hakatakse laulma (see põhimõtteliselt on standard, et igas saates jõutakse

6 magamiskohta ja...

momendini, kus keegi hakkab laulma). Täitsa mõnus oli pehmes voodis ja soojas ning avaras toas külitada ja telekat vaadata. Väsimus hakkas vaikselt võimust võtma, sest pikk ning elamusterohke päev oli ju meil selja taga. Mõtlesin, et broneerin veel homseks öömaja ära, siis ei pea homme „objektil“ olles sellega pead vaevama. Pealegi jõudsime nüüd turismialaselt väga aktiivsesse regiooni, kus samal ajal suuremad asulad puudusid, mistõttu ei tahtnud jälle kusagil latris lõpetada.

...muud hüved

Löön booking.com-i lahti ja vot sulle säh, null pakkumist homseks! Oot-oot, mis mõttes nagu?!? Ma näen, et selles piirkonnas, kuhu me homme õhtul eeldatavalt välja jõuame, on ööbimiskohti päris suur hulk, kuid kõigi juures märge, et „valitud kuupäevadel on hotell/motell välja müüdud“. Einoh, kui booking.com ei suuda rahuldavat tulemust pakkuda, siis on ju ka teisi saite, kus voodikohtadega kaubeldakse. Hakkasin järjest minema – Expedia: 0, Agoda: 0, Airbnb: 0, Trivago: 0, Nzmotels: 0… Mida kestlikku istmikku? No see ei saa olla võimalik! Laiendasin diapasooni – võtsin sõidusuunas järgnevad 200 kilomeetrit ning tulemus oli põhimõtteliselt sama. Oli selline võimalus, et üks meist magab ühe hosteli kaheteistkümneses toas ning teine teise hosteli kuueses toas, aga see võimalus läks samamoodi kategooriasse „mitte midagi ei olnud“.

Milles oli probleem? Probleem oli selles, et meie homne plaan sisaldas kahe liustiku külastamist ja need asusid meie praegusest asukohast ca 170 km kaugusel. Teel sinna suuremaid asulaid praktiliselt polnud ja liustike regioonist edasi sõites said asulad põhimõtteliselt üldse mõneks sajaks kilomeetriks otsa. Olime jõudmas Lõuna-Alpide mäestiku kõrgeimate mägede jalamile ning kogu see piirkond oli sisuliselt üks suur looduspark. Ja selle regiooni öömajad asusid praktiliselt kõik kahe liustiku lähedastes külades ja need kõik olid broneeritud! Viimseni!

Kas tõesti pidime suunduma hoopis Lõunasaare idarannikule, Christchurchi lähedale? Kumara asus selle tee ääres, mis lõikas läbi saare (selliseid suuremaid teid läänerannikult idarannikule on täpselt neli), mistõttu see variant oli olemas, kuid me ei tahtnud toda väga kasutada, sest liustikud olid meil reisikavas märgitud paikadena, mida ilmtingimata tahtsime näha. Pealegi ütles perenaine, et Christchurchi ümbruses möllavad praegu suured tulekahjud, mistõttu ta väga ei soovita sinnakanti sõita. Uudised kinnitasid tema väiteid. Ohh… Ongi kuidagi liiga libedalt läinud meil see reis.

Kuna broneerimislehtede järjekordne läbikammimine mitte mingeid tulemusi ei andnud, siis hakkasin guugeldama, leidmaks öömajasid, mis ei ole sõlminud lepinguid suurte vahendajatega. Mõned isegi leidsin ja nendele ka õhtul kirjutasin. Sellega sisuliselt olin teinud kõik, mis suutsin. Ettevaatavalt võin öelda, et minu e-kirjadele tuli täpselt üks vastus, aga seda alles homme pärastlõunal, mil olime oma plaanide osas otsused juba ära teinud. Neil oli pakkuda üks kahene tuba 95$ eest. Nad asusid 35 kilomeetrit Foxi liustikust lõunas (ehk siis suhteliselt ideaalses asukohas) ja tänu sellele, et nad mulle vastasid, toon tänutäheks siia ära ka lingi nende majutuse kodulehele – Pine Grove Motel.

Nüüd kui homse osas oli olukord nukker, otsustasin vaadata, et mis olukord on Fiordlandis, täpsemalt Te Anau linnakeses (või Queenstownis). Hetke plaan oli sinna jõuda ülehomme ja veeta piirkonnas 2 ööd. Masendusindeks hüppas selle peale täiesti punasesse, sest ka seal oli sama seis. No ei leidnud suurematest broneerimissaitidelt mitte haistatki. Siin tuli arvestada muidugi sellega, et tegemist oli nädalavahetusega ja üsna suvise nädalavahetusega. Samas kui Te Anau osas ma saan aru (sest tegemist ei ole väga suure linnaga), siis Queenstown oli ikka juba suurem koht ning linn mis elas ja hingas turismile. Ja ka seal või selle ümbruses ei olnud kohti saada!! Kurradi perse, ma ütlen (pardoon)! Surfasin, mis ma surfasin, otsisin, mis ma otsisin, kuid kokkuvõttes oli seis selline, et järgmiste päevade tegevuste ja marsruudi osas oli üks suur küsimärk. Ehku peale kuhugi ära sõita (ja loota teab-mis-imele ööbimise osas) ei tundunud ka hea mõttena. Autos magamine veel puudus… Kuna väsimus ronis näkku ja hakkas silmalauge räige vägivallaga kokku suruma, siis tegin lõpuks panuse vanadele eestlastele. Nad ju muud ei rääkinudki, kui et „hommik on õhtust targem“. Parem oleks, kui nad ei eksiks, ma tean, kus nad elavad!

Hommikune ring Marahausse ja tagasi

Kogu päevateekond