12.02 - Waitomo, Marokopa kosk, Three Sisters, New Plymouth

Äratus oli vara, varem kui senini siin riigis olime ärganud – lausa pool kaheksa. Sellise ilmkuulmatu reipuse taga oli aga kahjuks puhtalt kohustus olla hiljemalt kell 9.00 Waitomo külakeskuses (15 km kaugusel). Selles mõttes, et oleks võinud muidugi ka minemata jätta või hiljem minna, aga siis oleksime olnud ilma ühest planeeritud tuurist ja 150$-st (ca 102€). Ning seda ei tahtnud üldse mitte.

Hommikusöögiks said ära tarvitatud eile poest ostetud croissantid ning mina lasin käiku ka eile palju furoori tekitanud kurikuulsa piimapakikese. Oligi täiesti tavaline piim. Kuna ma selle saamise otstarvet endiselt ei teadnud, siis loodetavasti ei eksinud ma piima ära joomisega siinsete majutustraditsioonide vastu. Võib-olla oli see piima jagamine kujund, et olge te teretulnud minu motelli ning tundke ennast nagu kodus, sest pannes piimapaki külmkappi oledki toa justkui oma kodutanumaks muutnud (sest kodukülmkapis reeglina piima ikka leidub). Eelnenust tulenenult oleks loogiline vasturituaal selline, et viid täis piimapaki perenaisele tagasi, justkui viidates, et me nüüd läheme ja anname selle ajutise kodu tema valdusesse tagasi täpselt samal kujul, mille ta saime. Aga mina jõin nüüd paki tühjaks…

Õnneks me tol päeval võimalike ööbimistavade rämeda rikkumise eest peksu või ärasöömist (maooride iidne rahvatraditsioon) tunda ei saanud, sest motelli check-out on palju lihtsam ja labasem kui hotellis. Registratuuri majakese kõrval oli väike postkast, mille peal oli silt „Keys“ ning seal asunud pilusse me ka oma toa võtme poetasime.

8.40 olime juba Waitomos, mis tähendas peaaegu ideaalilähedast ajastust, sest tuur algas kell üheksa, aga registreerimine tuurile 15 minutit varem. Waitomo külake, täpsemalt tema ümber asuvad koopad, on maailmakuulsad nendes elavate tillukeste tegelaste poolest. Ma ametlikku eestikeelset nime ei tea, kuid otsetõlge inglise keelest oleks „helendavad ussikesed“, mistõttu võiks neid tinglikult nimetada ka jaaniussideks. Ladina keeles on liiginimeks Arachnocampa luminosa ja maoorid kutsuvad neid titiwaideks, mis tähendab „vee peale kujutatud“. Kõik need eelnevad on sellised kaunid ja ilukirjandusse kanduvad nimed, mis kõik viitavad sellele, et need putukad helendavad pimedas. Kui nüüd läheneda teaduslikumalt, siis on tegemist sääse vastsetega, aga see muidugi ei kõla turismi seisukohalt eriti kutsuvalt – tulge Waitomo niisketesse maa-alustesse koobastesse sääsevastseid vaatama! Hoopis paremini müüb jutt lummavatest jaaniussidest.

Neid jaaniusse on tegelikult võimalik kohata üle kogu Uus-Meremaa – nii maa-alustes koobastes kui ka maa peal metsades. Waitomo on aga kindlasti selle loodusliku fenomeni vaatamise tulipunkt. Seda põhjusel, et siinsetes koobastes on neid ussikesi tõesti palju ning peale selle on koobaste, ussikeste ja läbi koopa voolava jõe koosmõju äärmiselt efektne. Vähemalt nii kirjutatakse ja nii ka BBC sarja „Planet Earth“ ühest osast paistis. Sellel kõigel toredal on ka üks suur miinus – Waitomost on saanud Uus-Meremaa üks populaarsemaid turismisihtkohti ning koobastest üks paras turistimenetluskombinaat. Tuurid lähevad peale iga 30 minuti tagant ning maksimaalselt 50 inimest korraga. Turismibussitäie rahvaga suure lärmi keskel neid jaaniusse vahtida ei olnud päris see, mida me oma vaimusilmas ette kujutasime. Tahtsime kogeda rohkem midagi sellist, mida David Attenborough eelmainitud loodusdokis. Seega uurisin veel variante.

Ning õnneks oli veel variante! Tuli välja, et härra loodusdokkide kuningas Sir Attenborough ei käinudki filmimas selles suures turismikatlas, vaid ühes väiksemas koopas, mis asus sealsamas lähedal (ning ta käis seal lausa 2 korda!). Sellesse koopasse korraldas tuure selline firma nagu Spellbound ning see, mida antud firma pakkus, tundus lausa olevat liiga ilus, et olla tõsi. Esiteks – nende tuure koobastes on igas tunnis täpselt üks ning grupi suurus on maksimaalselt 12 inimest. Teiseks on see tuur ainus tuur Waitomos, kus võib koobastes sees ka pilti teha. Peale selle pakuti lisaväärtusena veel ühe teise koopa külastamist, väikest jalgsimatka ning linnupetet kahe koopa külastamise vahepeal. Tuuri pikkus oli üle kolme tunni ning tõsi, see maksis rohkem kui Waitomo kuulsaima koopa külastus. Kombinaadi pilet oli 51$ (ca 35€) ning Spellboundi pilet 75$ (51€). Kui hinnavahe oli pooleteisekordne, siis pakutava teenuse vahe erines minu hinnangul ikka kordades ja seda juba selgelt Spellboundi kasuks. Kuna ka tripadvisori järgi oli Spellbound piirkonna number üks matkakorraldaja, siis julgesin paar päeva tagasi nende tuuri ära broneerida ja raha üle kanda. Kõnekas fakt on muidugi ka see, et tripadvisoris on Spellboundi rohkem kui 1100-st hindajast peaaegu 90% andnud hindeks viiest viis ning vaid üks õnnetu hing on pannud hindeks üks ning seda seetõttu, et kontoris leti taga seisnud teenindaja tundus tusane.

Kui meie aga tol hommikul sinna kontorisse jõudsime, võttis meid küll vastu väga lahke naeratusega teenindaja ning kiirelt leiti ka meie broneering üles. Kusjuures Spellboundi hinnapoliitika on äärmiselt läbipaistev – neil on isegi kodulehel kirjas, et netist mingeid eripakkumisi, allahindlusi, sooduskoode või perepileteid otsida pole mõtet. Neid lihtsalt pole. Pilet on 75$ kõigile – hällist hauani. Võta või jäta.

Meie giidiks sai üks naljahambast maoori härra, kelle puhul tuli pidevalt jälgida, et kas see, mis ta räägib, on nüüd sulatõsi ning teaduslikud faktid või siis vedas ta meil vaikselt mütsi põlvedeni. No näiteks rääkis ta sõidul koopasse päris pikalt Uus-Meremaa elust-olust ja ka majandusest ning siis järsku täiesti tõsise näoga ütles sinna otsa, et 70.-l ja 80.-l sai riigi lambakasvatus tõsise hoobi seetõttu, et hakkas levima väga raske haigus nimega veganlus. Et kui seni sobis selline pehme veganluse variant, kus lammas sõi sinu eest rohu ära ja sina sõid lamba ära, siis mõnikümmend aastat tagasi võtsid paljud lamba valemist välja. Ok, see sisu mõttes on muidugi tõsi.

Härra ise oli muideks kohalik Waitomo mees, kes oli väga pikalt olnud tuuribusside juht ja kärutanud aastaid mööda Uus-Meremaad ringi. Ühel hetkel olevat see kopa ette visanud ning nii tuli ta kodukanti tagasi ja hakkas külalistele hoopis oma küla vaatamisväärsusi näitama. Meil igatahes oli väga hea meel, et ta sellise otsuse kunagi tegi, sest giidi töö sobis talle suurepäraselt. Vastupidiselt mõnele turistisaatjale, ei deklameerinud ta püüdlikult pähe õpitud fakte, vaid rääkis ja arendas teemasid loomulikul moel ning vürtsitades siis kõike seda väga muhedate naljadega.

Aga ega ta kogu aeg ka mingit jama suust välja ei ajanud, nii sinna kui tagasi sõites, kui ka koobastes käies, sai tegelikult päris palju targemaks. Näiteks ei hoidnud ta end üldse tagasi siis, kui sõitsime selle peamise Waitomo koopa juurest mööda. Ei mingit poliitilist korrektsust a la „konkurents on hea ja paneb meid kõiki rohkem pingutama“. Ta ütles ikka konkreetselt, et tegemist on rahaahnete tegelastega, kelle tegevus ja hoolimatus on seda koobast juba tänaseks selgelt kahjustanud. Need suured rahvamassid, kes sealt läbi kappavad, toodavad väga suures koguses C02 (kuna enamasti siiski külalised koopas ka hingavad), mis omab väga selget mõju koopa lubjakivile. Selle juhiti mõned aastad tagasi ka tähelepanu, mistõttu muudeti pika puiklemise peale „oluliselt“ külastustihedust – kui enne tohtisid koobast külastada kuni 25-inimeselised grupid iga 15 minuti tagant, siis nüüd on tuuride tihedus viidud 30 minuti peale. Aga tuurigruppide suurust kasvatati 50 peale. Nonii, vihikud ja kalkulaatorid välja, siit tuleb tekstülesanne – kui palju inimesi nüüd tunnis vähem koobastes käia tohib?

Peagi aga keerasime suuremalt asfaltteelt ära ning hakkasime ukerdama piki käänulist ja konarlikku kruusakat, reeglina mõne sügava oru veerel. Siinkandis sellist põlismetsa väga palju alles polnud, mistõttu vaated olid avarad – karjamaad ja heinamaad nii kaugele kuni silm ulatus. Vaid mõnes kohas lõikasid sisse männisalud, mis on Uus-Meremaa mõistes võõrliigi kasvandused, kuid mida aktiivselt müügi eesmärgil siiski kasvatatakse. Kohalik kliima on mändide kasvamiseks ideaalilähedane ning seetõttu saavutavad puud täisküpsuse juba 30 aastaga (see on umbes 2 korda kiirem aeg kui nt Euroopas). Enamus puidust müüakse ära hiinlastele ja see äri õitseb.

Karjamaad ja heinamaad olid algselt mõeldud peamiselt lammastele, kuid nagu varasemalt mainitud, on lambaliha hind kukkunud ning lambavilla nõudlus vähenenud, mistõttu üha rohkem ja rohkem on lammaste asemel näha lehmakarjasid. Samas meie külaskäigu ajal oli ka piimandus raskustes (sama seis oli ka Euroopas), mille tulemusena on farmerid hakanud oma maatükke metsakasvatajatele välja rentima.

Kupliline maastik

Enne lambakasvatuse laine tulekut, oli enamus piirkonnast põlismetsa all, kuid kunagine äärmiselt tulus äri mää-määdega viis selleni, et praktiliselt kogu mets kadus ja kuplilisest maastikust sai suur rohumaa. Sellise rüüstamise eest hakkas aga loodus ka üsna peagi kätte maksma. Puude kadumine tõi erosiooni ning kuna Põhjasaare pinnas on kohati seest ikka päris õõnes, hakkas maatükkidele järjepanu tekkima neeluauke. Mõnikord tekkisid nad aegamööda (märkasid, et mingis kohas hakkab auku vajuma) ning mõnikord üleöö (nt maalihete tulemusena). Süsteem on selles, et vesi uuristab aegade jooksul lubjakivi sisse mõrad või uhub nad üldse ära ja siis ülejäänud kivimid lihtsalt vajuvad iseenda raskuse all sisse. Tihtipeale täituvad need augud mudaga, kuid mitte alati – võib esineda ka suuri haigutavaid avasid keset karjamaasid.

Peamiselt kujutasid need augud ohtu loomadele, kes siis sinna sisse jalutavad. Isegi kui lojustel hing sisse jääb, neid kätte sealt enam ei saa, mistõttu tuleb ots peale teha. Neeluauke on üritatud ka erinevail moel täita (nt vanu traktoreid sinna sisse uputades, mullaga täites), kuid enamasti sellest kasu pole. Kõige reaalsem kasu tekib juhul, kui avastad aeglaselt formeeruva augu ja istutad selle ümber puud. See vähendab erosiooni ning lootus on, et see mulk avaneb aeglasemini. Ning isegi kui see ei aita, siis saab ohtlik paik vähemalt kenasti ära tähistatud. Mikrobussi aknast paistis tõesti iga natukese aja tagant silma mõni väike puudetutt keset lagedat heinamaad, nüüd siis teame, et mis see oli.

Tarkust sai juurde ka tavaliste kivipaljandite kohta. Nimelt võis taimestikuga katmata kivimikihtide järgi otsustada selle üle, et kui aktiivne siinne maakoor olnud on. Tavaolukorras on aegade jooksul üksteise peale ladestunud kivimikihid horisontaalsed. Sealkandis neid paljandeid uurides (loe: mikrobussi aknast vaadates), oli väga keeruline leida ühtegi sellist, mis oleks kasvõi enam-vähem loodis – pigem olid need kihid ikka päris paraja nurga all. Ehk siis aegade jooksul on maa siinkandis olnud vägagi aktiivne ning tegelikult on ka praegu, sest 5 miljonit aastat tagasi alanud protsess on jätkumas – maapind kerkib jätkuvalt.

Kuru, mille põhja tuli matkata

Olles nüüd selle teadmise võrra rikkamad, oskasime ka ülejäänud reisi jooksul nendele märkidele enda tähelepanu juhtida. Mingites kohtades olid need maakoore kurrutused ja murdumised lausa nii suured, et tundusid peaaegu et absurdsetena (nt Kaikouras).

Hanereas mäest alla

Meie bussisõit lõppes ühe kupli tipul, keset eramaad asuval karjamaal. Sealt viis kitsuke rada mööda mäekülge alla ning nii sai oma jalad ka soojaks käia. Rajake oli tegelikult üsna lühike, kuid keskkonna muutus päris suur – mõneminutilise kõndimise tagajärjel olime lageda rohumaa keskelt jõudnud ürgsena paistva metsa rüppe, kärestikulise jõe kaldale.

Ürgsena paistva metsa rüpes, kärestikulise jõe kaldal

Seal tekkis giidil kohe ka võimalus meile midagi näidata, sest kalda ääres kivide vahel vingerdasid miskised siugjad elajad. Tuli välja, et need olid needsamad inimsõbralikud angerjad, keda eile Otorohangas nägime (mitte konkreetselt need samad isendid, aga samast liigist)! Seekord siis täiesti vabas looduses. Kui see eilne kogemus oli lihtsalt sürreaalne, siis täna hakkas tunduma, et neil kaladel on midagi viga ja nad ei ole kalaks olemise kontseptsioonist lihtsalt aru saanud. Või siis ei ole neile seda piisava põhjalikkusega tutvustatud („Ääää, ma vist ei saanud seda memo…“). No miks ometi peaks see täissöönud vihmauss ronima kalda ääres kivide vahel, poolenisti veest väljas, kui kõrval voolab kena ja selgeveeline jõgi? Kui oleks tahtnud, oleks saanud kalale pai teha. Metsikule kalale pai!!! Mis maailm see on? Sellised asjad võtavad ju kalapüügiisu täitsa ära. Põhimõtteliselt oleks siinne kalalkäik lihtsalt lühike ja vähetähtis vaheetapp jõe äärde mineku ja hilisema rookimise vahel.

Angerjapoju

Kuigi see pildil olev mütakas paistab olevat justkui hea toidu peal olev täiskasvanu, siis seda polnud ta teps mitte. Sügavamas vees nägime temast 3-4 korda suuremat isendit, kuid ka see pidavat mürsik olema. Need kalad elavad väga vanaks ja kasvavad pirakaks, kui keegi just neid kaldalt ära ei viitsi noppida. Vanim teadaolev Uus-Meremaa magevee angerjas elas 106 aastaseks ning kaalus lõpuks 24 kg. Huvitav, kuidas nad vanuse teada said? Saagisid rümba seibideks ja lugesid aastarõngad üle?

Detaile ümbritsevast loodusest

Ka nende elutsükkel on äärmiselt huvitav. Nad kasvavad ja saavad täiskasvanuks Uus-Meremaa jõgedes (ehk siis magevees), kuid paarituma lähevad ühe korra oma elus ja hoopis ookeanisse – täpsemalt tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvasse Tonga saarestikku. Nojah, soe ja troopiline ookean on võib-olla tõesti mõnusam koht hullamiseks. Igatahes saab angerjate mari Tonga kandis viljastatud (kuidas ja kus – seda veel ei teata) ning hoovuste abil ulbib see kuni 15 kuuga Uus-Meremaa rannikule tagasi. Siinsetes rannikuvetes moondub mari läbipaistvateks pisiangerjateks (nn

Sõnajalapuu

klaasangerjad) ja pärast aastapikkust vitsutamist ja rasvakogumist jõgede deltades, saavad neist lõpuks angerja moodi kalad, pärast mida jäetakse soolane vesi selja taha ja kolitakse jõgedesse ära, kus siis kõik hakkab otsast peale. Huvitav – kes oli esimene angerjas, kes sellise skeemi välja mõtles ja mis teda selleni viis („Poisid, kuulge, aga mis te arvate sellisest plaanist…“)? Igatahes järeltulevad põlved tuima järjekindlusega järgivad seda plaani.

Aga aitab angerjatest, ega me kalale ei tulnud siia! Sellele viitas ka see, et sealsamas kärestiku lähedal jagati kõigile välja lampidega kiivrid. Algul panime küll lambid põlema, sest koopas sees tehisvalgus puudus täielikult ning päikesevalgus kadus mõne sammu kaugusel koopasuudmest. Samas peagi paluti meil seisma jääda ja lambid kustu panna ning sealt maalt hakkas üks hämmastavalt vägev retk omanäolisse muinasjutumaailma. Niipea kui lambid kustusid ja silmad pimedaga harjusid, selgus, et siin pimeduses on siiski veel valgusallikaid.

Arachnocampa luminosa tatiniidid

„Näe, siin on üks! Aa, näe, seal on ka veel ja seal…“ Kaugelt vaadates jäi selline mulje, et koopa lakke oli paigutatud tillukeste, siniste LED-lampide vaip. Osad lambid olid heledamad, teised särasid veidi vähem, kuid põhimõtteliselt oli kogu lagi nendega siiski kaetud. Võrdlus led-lampidega on ka selles mõttes korrektne, et see valgus põhimõtteliselt ei erita mingit soojust. Lähedalt vaadates (olime kohas, kus sai nina põhimõtteliselt vastu „lampi“ panna) selgus aga tõde ja juba eelmainitud Arachnocampa luminosa seenesääskede vaglad oma rippuva „tatiniidiga“ keerasid korraks romantikavinti natuke maha.

Lõksud on ootel

Põhimõte on siis selline, et vagel (või siis kui ikkagi turismibrošüüride terminit kasutada – lummav jaaniuss) istub laes, tagapalged helendavad ja tema siidikookoni ümber ripuvad keskmiselt 5-30 cm pikkused kleepuvad niidikesed, mida ta tekitab suuga ja mille üle on tal kontroll. Ussikese valguse tekitab biokeemiline reaktsioon, mida kutsutakse bioluminestsentsiks. Ning seda helendamist tekitab ta tõepoolest tagutükiga, kusjuures lampide kütuseks on energiarikas proteiin, mida sealsamas tsoonis toodetakse. Põhimõtteliselt on inimesel võimalik ka oma istumisorganiga midagi samalaadset korralda (kõvasti hapukapsast + õigel ajal tiku tõmbamine) ning usutavasti oleks ka see üsna populaarne asi, mida vaatamas käidaks ja telekas näidataks, kuid siinnähtu oli kindlasti palju esteetilisem vaatepilt. Sest niipea kui natuke kaugemalt vaatasid, kadus mõte mingitest vakladest kohe peast ja taas oli tegu jaaniusside muinasjutumaailmaga.

Kunsti kah

Kusjuures ussid suudavad oma tuled ka vajadusel välja lülitada. Näiteks kui nad tunnetavad ohtu või siis kui mingil põhjusel neile valgus peale paistma hakkab. Samas ootamatu kõva heli paneb nad hoopis kõvemini helendama. Seda seetõttu, et kogu see tulede ja tatiniitide süsteem on mõeldud selleks, et meelitada koopasse sattunud kärbseid ja muid väikeseid putukaid enda poole lendama ja siis sinna niiti kinni jääma. Siis kui säärane asi juhtub, vintsib seesama lummav jaaniussike oma rippu lastud kleepuva siidiniidi uuesti enda juurde tagasi, lutsib saagi (elu)mahladest priiks ning heidab „tühja“ kärbse koopa põrandale. Muna, vastse või vaglana veedabki see seenesääsk enamuse oma elust (kuni aasta). Kui ta ühel hommikul avastab, et raisk, tiivad on kasvanud, tasub tal mures olla, sest siis läheb kell käima ja kusagil 2-4 päeva pärast ongi vsjoo. Tiivad pea all, lusikas nurgas. Kusjuures selle paari päeva jooksul tuleb tal kenasti ka soo jätkamine ära teha – paariline leida ja siis vastavad protseduurid ära menetleda. Et fookus ära ei kaoks, on evolutsioon (või siis keegi kõikvõimas habemik) kõiksugused häirivad faktorid sääse jaoks kenasti välistanud. Nii puudub

Paadiga koopas (Spellboundi reklaamfoto)

neil võimekus toituda, see asi tuli varem ära teha. Ega sa sööma ei tulnud siia! Kes tahab selle jaaniussikese tegemisi video pealt vaadata, võib vajutada siia, kust avaneb link lühikesele BBC videole, kus Sir David Attenborough käis täpselt samas koopas nende helendajate tegevusi vaatamas.

Jaaniusse leidub koobastes peamiselt seetõttu, et siinne niiskus on suurepärane erinevate lendputukate kasvulava ning eriti hästi on veel siis, kui koobast juhtub läbima mõni jõenire. Ning meie külastatud koobas oli täpselt selline. Peagi jõudsime vee äärde, kus kamandati kogu seltskond ühte väikesesse kummipaati.

Seda, mis edasi juhtus, seda on isegi raske sõnadesse panna. Pealambid kästi kustu panna ja mobiilid ning muud valgust eritavad seadmed sulgeda (sellest arusaamisega läks paaril inimesel natuke aega, aga lõpuks nad ikkagi mõistsid). Paat lükati kaldast lahti ning see hakkas vaikselt triivima mööda vett allavoolu. Tuleb ära mainida, et see koobas, milles jõgi voolas, polnud väga avar – vast 3-4 meetrit lai ja umbes sama kõrge. Aga see teatav kompaktsus võimendas nähtavat efekti veelgi. Kui silmad olid pealampide ja nutiseadmete valguse kenasti unustanud ning hakkasid üha rohkem ja rohkem ümbrust seletama, siis see, mida nägime, oli kirjeldamatult kaunis. Ja nõiduslik, maagiline, imeline, õevane (jah, tõesti oli ka õevane), muinasjutuline + veel hulk sarnases stiilis omadussõnu.

Kogu see koopalagi oli jaaniussikesi täis – praktiliselt veepiirist veepiirini. Ning kuna muus mõttes oli kottpime, siis kõik need tulukesed ka peegeldusid sileda jõevee peal. Sõidu alguses virutas meie giid veel mõlaga paar pauku vastu kummipaadi serva, mis pani ussikesed veel eriti tugevalt hõõguma. Kuna

"Tähistaevas"

midagi muud peale nende tulekeste ei näinud, siis oli selline tunne nagu hõljuks kusagil laias universumis, tähed ümberringi säramas. Kuigi ma teadsin, et selline etendus oli ootamas, sest telekast olin ju näinud, siis see tegelikkus lõi ikka täiega pahviks. Lihtsalt vahtisime kõik suud ammuli. See oli kindlalt üks vingemaid asju, mida ma oma elus näinud olin ning kogemust võimendas päris kindlasti ka see, et siin paadikeses ja koopas oli kokku vaid tosin inimest, kes vaikides seda ilu nautida said. Aga mis ma siin ikka kirjeldan – lisan siia veel ühe lingi videole. Kuigi jah – video on kõigest video ning sealt puudub ka see jõe pealt peegelduvate ussikeste dimensioon. Samas mingi tunnetuse ehk annab, et mida me tol hetkel kogeda võisime.

Paat tegi seal mõnekümnemeetrisel „laevatataval“ lõigul paar ringi ning me ei suutnud neid seenesääse vaklu koos oma tatiste

Veel kunsti paadisõidust

siidiniitidega ära vaadata. Oleks tahtnud seal vähemalt tunnikese mediteerida. Proovisin fotokaga ka kõigest sellest pilti teha, kuid nii pilkases pimeduses oli võimalik teha vaid pika säriajaga kunsti. Kui aga kaldale tagasi läksime, siis jäin grupist meelega maha ning sättisin statiivi üles ja tegin paar staatilist ülesvõtet kah. Samas vajalikud säriajad kaldusid sinna 5+ minuti juurde, mistõttu tuligi lõpuks ajaline piir ette. Ei tahtnud väga kauaks ka teistest irduda, aga kiiremini väga head pilti kahjuks ei saanud. Seetõttu kasutan siin teksti juures ka Spellboundi tehtud pilte, mida nad lahkelt oma klientidele jagasid.

Lõpuks kui minagi koopast oma fotokrempliga välja jõudsin, leidsin kaasteelised rõõmsalt lähedal asuva varjualuse all küpsiseid mugimas ning teed ja kohvi peale rüüpamas. Giid viskas seal taas nalja ja rääkis lugusid Uus-Meremaa ajaloost ning puudutas pikemalt ka võõrliikide püüdmist. Kui täna on teemaks nirkide ja kärpide massiline hävitamine, siis kuuekümnendatel kuni kaheksakümnendatel olid pearahad väljas hirvede eest. Täpsemalt sabarahad. Kui viisid keskkonnaametisse hirve saba, said selle eest päris korraliku kopika. Kuna küttimise esialgne fookus oli

Enda katsetus pika säriajaga

Lõunasaare edelosas olev metsik ja raskesti ligipääsetav Fiordland, siis esiti jahimehed koksasidki hirve maha, säuh noaga saba tagant ära ja edasi. Lihakeha lähima autoteeni tarimine oli enamasti võimatu. Ühel hetkel aga hakkas jahimeestel raisku minevast lihast kahju ja kuna sissetulek oli imeliselt suur, siis hakkasid Fiordlandi taevasse tekkima jahimeeste isiklikud helikopterid. Kõmmutad 4-5 hirve korraga maha, lõikad sabajupid ära, soolikad välja ja jalgupidi kimpu helikopteri külge ning minek. Keskmiselt saadi ühe hirve eest 150$ ja ühe helikopteri heaks kuiseks saagiks loeti 1000 hirve, seega tasus lennata küll. Kui mingil hetkel Saksamaa Uus-Meremaa hirveliha headuse avastas, läks kõik veelgi rohkem ülesmäge, kuigi peagi tekkis üsna tõsine mure – hirved hakkasid otsa saama. Kunagisest kohalikku loodust hävitanud pahalasest (kellel looduslik vaenlane puudus) oldi kaheksakümnendate keskpaigaks praktiliselt jagu saadud, kuid sakslased ootasid ikka, käsi rahapatakaga pikal, hirveliha. Nii pandi algus hirvekasvandustele, mida me järgmise paari nädala jooksul mitmel pool ka nägime.

Kohvipaus

Peagi sai aga puhkepaus läbi ja nii läksime edasi järgmisesse koopasse. Sissepääs Te Ana o te Atua koopasse (eesti keeles siis Hingede koobas) oli puude vahel ning kui poleks teadnud seda sealt otsida, oleks täiesti rahulikult koopasuust mööda jalutanud. Samas avastati see koobas juba ammu ning seda on aktiivselt kasutanud nii maoorid kui ka valged, sest see asus kunagise olulise põhja-lõunasuunalise tee lähedal. Õnneks ei tähendanud see aktiivne kasutus seda, et koobas oleks rüüstatud ja kõik stalaktiidid ära murtud – külalised olid olnud viisakad ja austasid seda

Maastik oli kaljune

paika. Tõsi, ligikaudu 150 aastat tagasi käisid siin korduvalt Briti teadlased, kes vedasid koopast välja hulga moa ja takahe (suur ja värviline Uus-Meremaa metsakana ehk sultantait) luid. Luude sinna sattumisel on kaks võrdväärset versiooni – kas linnud läksidki ise koopasse surema või siis olid koopa laes väikesed avad, millest need lennuvõimetud linnud sisse pudenesid ja oma otsa leidsid. Esimene tundub sellise kauni ja romantilise versioonina, teist usuks mina mõnevõrra rohkem.

Vaade koopa sissepääsule väljast ja...

Aga Hingede koopa külastus oli nüüd selline tavapärasem mäe sisemuse kaemise kogemus – sinna oli ehitatud korralik, valgustatud teerada, kus võis sõita kasvõi ratastooliga ning pimeduses ussikeste asemel vaatasime hoopis stalaktiite ja stalagmiite ning uurisime, et milliseid kivimeid koopa seintelt ja laest leida võib. Kuigi ka siin võis pimedates nurkades jaaniusse helendamas näha.

...vaade samale kohale seest poolt.

See koobas kuulub muide aastast 2000 ühele kaevandusfirmale, kes oli valmis üsna palju investeerima, et koobas alles jääks ja et seda oleks võimalik turistidele näidata. Lisaks korralikele teeradadele ja valgustusele, istutas see ettevõte mäe peale, milles koobas asub, metsa ning piiras selle metsa ka aiaga, et lähikonnas ringi lonkivad karjaloomad puuvõrseid nahka ei paneks. Metsa eesmärk on vähendada vihmade poolt tekitatavat erosiooni. Uus-Meremaal sajab aastas keskmiselt ligikaudu 4 korda

Te Ana o te Atua ehk Hingede koobas

rohkem vihma kui Eestis ning mõlema saare lääneranniku puhul on need näitajad veelgi kõrgemad. Mida kõrgemaks ja tihedamaks mets muutub, seda vähem muda ja uhtliiva läbi kivimite koopasse jõuab. Eesmärk on jõuda selleni, et koopa kaltsiidijärvekesed taastaksid ühel hetkel oma loomuliku lumivalge värvi.

Linnuluud

Uuesti päevavalguse kätte tagasi jõudes, sain käe valgeks ka metsikus looduses linnupildistamisega (Aucklandi kajakad väga selle määratluse alla ei kuulu). Maoori lehviksaba on oma arvukuse, julguse ja huvitava käitumisega ilmselt üks Uus-Meremaa nähtavamaid endeemseid liike. Nii näiteks on ta jõudnud eepilistesse BBC loodusdokkidesse ning samuti on lehviksaba näiteks minu Uus-Meremaa lindude välimääraja kaanepildil. See lind on küll julge, kuid selle eest täiesti püsimatu – isegi kui ta maandub su lähedal asuva puu peaaegu

Maoori lehviksaba

ideaalsele oksale, püsib ta seal vaid murdosa sekundist, mistõttu oli tema kaadrisse ajamine pagana raske. Seetõttu juhtus nii, et kui mina lõpuks mikrobussi jõudsin, olid kõik juba oma istekoha ära valinud ja ootasid tagasi sõitu. Väga kaua nad õnneks ootama ei pidanud. Vist. Igatahes sain need pildid kätte, mida soovisin.

Tagasisõit läks samamoodi mööda pisikesi karjamaade vahelisi teid, kuid pisut teist marsruuti pidi. Igatahes peale kella üht päeval olime taas Waitomo küla keskuses tagasi ning meil jäi vaid üle oma giidi selle suurepärase retke eest tänada. Ma küll ei ole käinud selles kõige kuulsamas Waitomo koopas, kust lastakse läbi 100 inimest tunnis, kuid ma sellegipoolest julgeksin väita seda, et Spellboundiga saab kordades parema elamuse. Ma lihtsalt ei kujuta seda varianti ette, et kuidas oleks võimalik tekitada samasugune harras hetk jaaniusside koopas 50-inimeselise grupiga nagu meil oli vähem kui 15 inimesega. Haudvaikus (kui jõevulin välja arvata) ning ümberringi helendavate tähtede meri. Isegi meil läks seal veidi aega selle peale, et kõik oma nutiseadmed kinni paneks. See 24 lisadollarit on päris kindlasti seda väärt ning tegelikult pakutakse selle raha eest ju peale jaaniusside palju muudki. Meil oli alles kolmas täispikk päev Uus-Meremaal, kuid Spellboundi tuur läks kindlasti reisi nende (paljude-paljude) tipphetkede hulka, mille peale sai öelda, et tasus tulla siia maailmanurka.

Nüüd kui meie päeva põhiprogramm oli läbitud, tuli otsustada, et kuidas edasi. Öömaja meil broneeritud veel polnud ja hetkel ei hakanud seda ka tegema, sest me polnud kindlad, et kuhu kanti välja jõuame. Vaadates reisikava, siis otsustasime, et käime ära Marokopa kose juures, kust eile mööda sõitsime ning siis juba teeme järgmised plaanid.

Metsamustrid

Huvitav, et meil selline mõte üldse pähe kargas, arvestades, et me alles eile olime seda teed ju sõitnud? 30 km ja 30 minutit ühes suunas ja sama teed pidi tagasi. Vasakule-paremale, üles-alla. Tivolis mulle tegelikult käia meeldib, aga 1-2 korda aastas, mitte iga päev. Oli kuidas oli, aga igatahes me oma autonina taaskord sinna käänakute džunglisse keerasime ning „Uus-Meremaa kauneima kose“ ka üles leidsime. Autost välja astudes oli küll selline tunne, et jube vahva oleks sõita 5 sekundit niimoodi, et ei peaks rooli mingisse äärmusesse keerama. Väljavaade sama teed pidi tagasisõidust ei tundunud enam üldse mitte apetiitne, kuigi seda sirkliga joonistatud, asfalteeritud kitserada ümbritsesid hunnitult kaunid vaated.

Jalutuskäik teeäärsest parklast koseni oli samavõrd lühike kui ta oli järsk. 300 meetrine rada läbi tawa-puude, nikau-palmide (ainuke endeemne palm Uus-Meremaal) ja sõnajalapuude metsa oli lisaks kõigele ka üsna niiske, sest eilne kõrvetav päikesepaiste oli täna asendunud veidi udutava vihmaga. Otseselt küll ei sadanud, kuid õues ringi hulkudes, olid üleriided peagi ühtlaselt niisked.

Marokopa kosk

Kosk ise oli tõesti uhke ja võimas. Kõrgust mitte nüüd üleliia palju - 35 meetrit (e tsipa kõrgem kui Valaste juga Eestis) - kuid need meetrid olid kenasti põimitud lopsaka põlismetsa sisse. Hoolimata suve ja kuivema hooaja lõpust, oli vett koses piisavalt. Kuigi jah, nagu eelnevalt mainitud, siis Uus-Meremaal on „kuiv hooaeg“ pigem tinglik väljend, sest vihma sajab saarte läänerannikutel ikka väga palju aastaajast sõltumata. Kose külastamise juures oli oli suur pluss ka see, et nägime seal veel vaid kaht teist rändurit, kes samas juhtusid olema meie hommikusest tuurigrupist. Kui meie vaateplatvormile jõudsime, olid nad just lahkumas, nii et kosk oli meie päralt. Põhimõtteliselt oleks saanud minna ka päris alla kose juurde, kuid juba siin platvormil oli kosest õhku paiskunud veeauru kontsentratsioon üsna kõrge ning kuna platvormilt alla viis mudane ja ilma igasuguste piireteta, järsk teerada, siis otsustasime loobuda. Mingeid asju ongi kaunim just kaugelt vaadata. ☺

Teel tagasi Waitomosse juhtus täiesti unikaalne sündmus – see tivoli kandis lõpuks vilja ja need viljad said jäetud viisakalt ühele veidi laiemale teepervele. Unikaalne oli ta selles mõttes, et naisel polnud raseduse jooksul siiani (ega ka pärast seda päeva) kordagi halb olnud, kuid Waitomo-Marokopa teelõigu kolmandal korral läbimine, viis lõpuks siiski sinnani, et nahka pandud aprikoosid otsustasid tuldud teed pidi tagasi pöörduda, selmet liikuda oma arengul järgmisesse etappi. Õnneks see oli ühekordne olukord ja pärast väikest taastumist, sõitsime veel rahulikumas tempos kenasti Waitomosse tagasi ja sealt kohe palju sirgemat teed pidi edasi Te Kuitisse, mis oli tsipa suurem asula.

Nüüd oli siis taas otsustamise koht, et kuidas edasi. Suund oli meil teada – lõunasse, kuid kui kaugele me täna jõuaks? Soov oli homme teha väike matk Põhjasaare edelanurka domineeriva Taranaki vulkaani juures, kuid neid kohti, kust sinna ligi pääseb oli mitmeid. Et otsustamine kergem oleks ning samuti selleks, et naine saaks taastada kaotatud lõunasööki, võtsime Te Kuitist ühest pagariärist reisu peale kaasa mingeid soustitäidisega pirukaid. Üks kandis nime veiseliha pirukas ja teist kutsuti kana-seene kakukeseks. Süüa sai ka meie automobiil, talle küll pirukaid ei andnud.

Vaadates kella ja ka kaarti, jõudsime üsna kiirelt arusaamisele, et meie tänaseks peatuspaigaks võiks olla New Plymouth. Tegemist on Uus-Meremaa suuruselt kümnenda linnaga (umbes sama suur kui Narva) ning ainuke linna nime kandev

Mitu lammast on pildil (kliki foto suuremaks)? :)

moodustis, mis meie marsruudile jääks ja kuhu me täna jõuaksime. Sobilikult asus ta ka Taranaki vulkaani jalamil, mistõttu saaksime sealt homme ka mugavalt liikvele minna. Teel Te Kuitist New Plymouthisse meie reisikavas ühtegi vaatamisväärsust kirja polnud pandud, seega võtsime vabalt ja nautisime ümbrust. Nüüd saime seda reaalselt jälle teha, sest tee mõiste selles piirkonnas õnneks muutus. Kui Waitomo seletavas sõnastikus on maantee taga kirjeldus, et see on kurvide kogum, siis selles regioonis on seal veel sulgudesse lisatud fraas: „mis võib sisaldada sirgeid lõike“.

Tiheda ürgmetsaga kaetud mäed ja...

Metsavabad kuplid vaheldusid tiheda ürgmetsaga kaetud mägedega ning rannikul võis isegi olla paiku, mille kohta mõni võib öelda, et tegemist on tasase maaga. Kõik see vahelduv loodus ja kaunid vaated tähendasid seda, et me üpris sageli pidasime kinni ja vaatasime ja pildistasime ja vaatasime uuesti. Kuigi Te Kuitist New Plymouthisse on vaid 160 kilomeetrit, siis me sõitsime seda distantsi tunde. Oleks saanud ka kiiremini, kuid milleks?

...metsavabad kuplid

Ühel hetkel kui tee limpsas taaskord Tasmani merd ja tuli sõita üle laia jõge ületava silla, jäid mulle mere ääres silma võimsad kaljumoodustised ning hetk hiljem nägin vaatamisväärsuse silti, millele oli peale kirjutatud „The Three Sisters --->“. Kiire Too Jota Gorilla pidurite test ja pööre paremale. Kuna see hetkeline silmanurgast nähtud vaatepilt tundus nii äge, siis tundus hea mõttena teha veidi pikem seljasirutus ning lähemalt tutvuda, et kui väärsete vaatamistega siis tegu on. Mõned minutid hiljem leidis ka naine, et see mõte võib isegi mitte kõige halvem olla. ☺ Tuleb ära mainida, et vihm endiselt vaikselt udutas ning ülemäära palav ka polnud (kraade vast nii tosina jagu).

Rannakaljud olid koopaid täis

Selgus ka see, et autoga päris „treppi“ sõita ei saanud, sest kolm õde asuvad tavaolukorras päris mere sees ning parklast vaadatuna ühe kaljunuki taga. Õnneks oli just käimas mõõnaaeg, mistõttu oli vesi niipalju taandunud, et korralikke matkasaapaid (või kummikuid) evides, võis neid minna vaatama. Mõõnaajad olid sildi peale ka kenasti üles tähendatud ja hoiatus juures, et minek sinna on omal vastutusel. Kuna tee õdedeni viis tõesti mööda liiva, mis paar tundi tagasi oli olnud merepõhi, siis oli minek parajalt sopane. Igal sammul võis näha veel niresid, mis vaikselt mööda kallakut kõrval jooksva jõe poole roomasid. Osadest niredest astusid lihtsalt üle, osade puhul tuli otsida kitsamaid kohti või kasutada ajutist (nt ajupuidust) tehtud purret.

Päris üksi me seal polnud, kuid kaasmatkajad sai siiski üles lugeda kahe käe sõrmedel. Niipea kui me kaljunuki tagant ja jõe kaldalt sinna mererannale astusime, oli selge et see pisike jalutuskäik oli seda väikest vihma ja jahedust väärt. Meie ees kõrgusid võimsad 25 meetri kõrgused kaljutükid, millest üks oli veel jalgupidi vee sees, kuid ülejäänud kahe ümbert oli vesi kadunud. Ümberkaudne mäslev vesi ja tinahall ilm lõid kuidagi eriti müstilise ja ägeda valgusega keskkonnaga.

"Kolm" õde

Kuna me tõesti lugesime seal kokku kolm eraldiseisvat kaljunukki ja koha nimi oli Kolm Õde, siis tegime koheselt üsna intellektuaalse eelduse, et need’s need ongi. Hiljem selle paiga kohta lugedes aga selgus, et see järeldus oli olnud vale. See kõige suurem ja jämmedam, kahejalgne „õde“ tegelikult polnud üldse õde, vaevu-vaevu ehk kaugelt hõimlane. Tongaporutu rannik on nimelt äärmiselt muutliku kujuga, kuna siinsetest liivakivikaljudest pole tegelikult Tasmani merele vastast. Kui tavaliselt liigub rannik mere töötluse tulemusena sentimeeter, paar aastas, siis siin saame rääkida meetritest või veel suurematest muutustest.

Nii selguski, et 100 aastat tagasi oli õdesid tegelikult neli, kuid nõrgim neist langes juba kümneid aastaid tagasi. 2003 otsustati, et see paik võiks olla ka turistidele põnev vahtida, mistõttu mõeldi välja see ilukirjanduslik nimi nendele geoloogilistele moodustistele ja pandi üles silt. Peagi pärast seda otsustas loodus aga teha veidi

Kunst tumedal rannaliival

huumorit ning kaksas kepsudelt maha veel ühe „õe“ ning nii jäid neid kaks. Usun, et päris suur võis olla nende turistide hämming, kes rõõmsal sammul sama tee maha tatsasid, mis meiegi, randa jõudsid ja siis nägid siin kaht turritavat kaljujurakat. Aga….eeee… õdesid pidi ju kolm olema? Kujutan ette kuidas rannal küsiva pilguga ringi käidi ja mõeldi, et kas see väike kivitükk mitte see kolmas pole. Või hoopis see?

Meiega oli aga siis hoopis narr lugu – elasime mõnda aega õndsas teadmises, et olimegi kolm õde ära näinud. Oioi, milline fopaa! Päris piinlik kohe sellist asja siia kirja panna, pärast kõik naeravad. See kolmas, A-tähe kujuline kalju, oli siis üsna värske moodustis. Veel 2 aastat tagasi oli ta olnud üks osa rannikukaljudest, kuid 2015 septembris

Kaks allesjäänud õde

toimus vajumine ning veel aastake ja see sisse vajunud osa oli mere poolt minema kantud ning täiest eraldi seisev kalju oligi tekkinud. See avaus kalju allosas, tõsi, oli juba varasemalt olemas.

Ausalt öeldes ei tulnud seal olles isegi selle peale, et tegemist on viimase aasta rajatisega. Tegime veel selle libaõe suuruse osas kohatuid kaalunalju, kuna eemal seisvad, ülejäänud kaks õde, olid selgelt peenemad. Tegelikult oli paarsada meetrit nendest õdedest edasi veel üks kuulus kaljumoodustis – Elephant Rock – kuid kuna me ta olemasolust ei

Tongaporutu rannik

teadnud (sest sildil polnud kirjas, et „The Three Sisters AND Elephant Rock“), siis ei osanud teda ka otsida. Elevandi puhul saime end hiljem vaid lohutada sellega, et kuna 2016 sügisel oli ta erosiooni (ning võimalik, et ka Kaikoura maavärina) abil oma londist niikuinii ilma jäänud, siis kes sellist vigast vanti ikka vahtida tahaks.

Seega ebakindlate Tongaporutu kaljuformatsioonide puhul on üks asi kindel – need muutuvad ka tulevikus. Ilmselt lähevad peagi kaduviku teed ka need kaks viimast originaalõde ning sama kindlalt võib väita, et Tasmani meri järgmised preilnad (kuigi miks nad üldse kõik naissoost

Veel üks vaade kaljuformatsioonidele

peaks olema??) rannikust välja voolib. Nii tasub kohalikel seal käia praktiliselt igal aastal, sest alati on võimalik näha midagi uut. Miskit on kadunud, miskit on juurde tulnud. Seda on üks New Plymouthist pärit fotograaf Pat Greenfield ka teinud ning alates aastast 2001 ranniku muutusi ka järjekindlalt üles pildistanud.

Erivärvilised kivimid, mis tõusu ajal on kõik vee all

Kaljusid oli põnev vahtida ka lähedalt, sest tõusu ajal on nende jalamid 3-4 meetri sügavusel vee all, mistõttu sinna külge haagivad igasugused molluskid ja muud mereelajad. Ning ka kaljusid moodustavad kivimid olid väga erinevat värvi ning kihid väga erinevate nurkade all (me ju nüüd teadsime, et miks see nii on!). Ühesõnaga veetsime seal vast terve tunnikese ja tagasi auto poole astudes tõdesime mõlemad veel ühe korra, et see tõesti on väga ilus koht ja et see oli hea mõte, et ennast soojast autost välja ajasime.

Kellaseierid näitasid aga juba selliseid numbreid, et oli mõistlik New Plymouthisse ära sõita ja endale öömaja otsida. Viimased

Kivile kinnitunud karbid vee naasmist ootamas

70 kilomeetrit lendasid tunniga ning mida kilomeeter linna poole jõudsime, seda rohkem ilm ära keeras. Plymouthisse jõudes sadas juba täiesti ladinal, mistõttu Taranaki vulkaanist, mis peaks siinkandis kätte paistma suvalisest punktist, polnud haisugi. Pidasin korraks auto kinni, et booking.com-st meile tänane öömaja leida ning etskae – valikut oli kõvasti. Natuke näppimist ja nuputamist ning peagi leidsingi väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega motelli. Pärast broneeringu tegemist sisestasin aadressi ka meie auto GPS-i ning põhimõtteliselt asus see motell järgmise kurvi taga. ☺ No kui nii siis nii.

Kui ma 16 Northgate Motor Lodge’i parklasse keerasin, otsustas vihmajumal niisama sirtsutamise ära lõpetada ja lihtsalt kallas vett ämbritega pilvepiirilt alla. Mul oli autost registratuuri varjualuseni vaja teha vast neli-viis sammu (loe: hüpet), kuid selle distantsi jooksul uhuti mind nii põhjalikult läbi, et ma võin kihla vedada, et mingi hulk vett jõudis ka nahalähedaste siseelunditeni. Riietest polnud mõtet rääkidagi, oleks neile veel vett peale valanud, oleks nad hoopis kuivemaks läinud, sest märjemaks lihtsalt polnud võimalik minna.

Vastuvõtuneiu otsustas kõigele vaatamata minusuguse (vettind) käsnakalle ära teenindada ja mulle siiski võtme, wifi-parooli ja piimapaki (no muidugi, kuis siis ilma selleta saab) väljastada. Seekord suutis mu aju mitte lühisesse joosta ning julgesin ka ääri-veeri oma küsimused ära küsida.

„Ahah, aitäh. Aga kui tohib küsida, siis… võtmega ma keeran ukse lahti ja wifi parooli kasutan tasuta internetti minemiseks, aga see… noh… piimapakk. Mis sellega peaks tegema?“

Veidi nõutu nägu teenindaja poolt, aga ta kogus ennast kiirelt.

„Piim käib kohvi peale. Võib ka tarbida niisama, näiteks küpsiste kõrvale.“

Juba poole vastuse pealt sain ma aru, et olin küsimuse püstitusega endale kenasti süvaidioodi sildi otsaette kleepinud. Tuleb mingi veider vettinud mäger ida-Euroopast ja küsib, et milleks piima kasutatakse. No tõepoolest. Teenindaja kindlasti mõtles, et see on jälle üks nendest päevadest ja üks nendest klientidest…

Aga, et kuidagigi oma eneseväärikust taastada, otsustasin teemat veel arendada.

„Einoh, ma saan aru jah, et piima saab juua või nii… aga miks seda piimapakki koos toavõtmega jagatakse?“

„Aga millal seda jagama siis peaks?“

Aaaaaapppi, ma ei suuuudaa!!! (seda ma kisendasin peas, väliselt jäin äärmuslikult rahulikuks).

„No ma mõtlen seda, et miks üldse peaks piimapaki koos võtmega kliendile andma?“

„Ahsoo, no see on Uus-Meremaal traditsioon, et motellikülastaja saab hommikukohvi jaoks paki piima. Toas olevad kohv ja küpsised on hinna sees, aga piimapakki me toa külmikusse jätta ei saa, sest klient peab tulles saama värske piima. Teil vist alles esimesed reisipäevad käsil?“

„Jah, alles kolmas päev.“

Einoh, kui ta nii ütles, siis see oli kõik jube loogiline. Sest tõepoolest olid motellitoas väikesed kohvipakid, küpsised, veekeetja ja muud vigurid olemas, seega üks pakk piima sobitus sinna puslesse nüüd täitsa kenasti.

See teenindaja oli tegelikult äärmiselt lahke ja vastutulelik ning soovitas jooksvalt ka seda, et mida New Plymouthis veel teha võiks, kuhu sööma minna, kus poes käia ning mida kõike veel. Saime linnakaardi kah, kuhu kõik need asjad ka peale märgiti. Kuigi ta muidugi mainis ka seda, et ilmateade lähipäevadeks ei ole just kõige lootustandvam, mistõttu pikki välimatkasid ei maksa plaanida. Lohutuseks ütles veel lisaks, et tegelikult see on New Plymouthis tavaline – aasta keskmisena tuleb kuus selliseid päevi, kus sajab, selgelt rohkem, kui neid päevi, kus ei saja. Mõtlesin, kaalusin, tegin väikese sisekaemuse ja lõpuks jõudsin järeldusele – jah, mind absoluutselt ei lohutanud see fakt. Seega meie homne plaan minna Taranaki vulkaani ümber matkama sai üsna tõsise hoobi, sest lausvihmaga ei olnud küll mingit tahtmist kusagil mäenõlval turnida ja nullvaadet „nautida“.

Aga selle osas saime veel homme hommikul otsustada, esmalt tassisime oma kraami tuppa ära. Vihm oli vahepeal õnneks veidi vaibunud, kuigi kuna saime auto parkida taas oma toa ukse ette, siis see ladistamine enam väga ei häirinud kah. Mina olin niikuinii juba maksimaalselt veeldatud. Tuba oli aga väga korralik – üsna värskelt renoveeritud ning sisaldas kõike, mis meil vaja ning rohkemgi veel. Korralik LCD-telekas, tugitoolid, köögiosa ja paljugi muud ning seda kõike 125$ (85€) eest. Tänavamüra oli ajuti kuulda, sest linna peamagistraal jooksis motelli eest läbi, kuid häirivaks see ei saanud, sest vihmaladin summutas kenasti enamuse autohäältest ära. ☺

Kuna meil süüa polnud, aga kõht oli tühi, siis kasutasime saadud soovitused ära ning otsisime lähima supermarketi üles. Selleks lähimaks osutus „Countdowni“ nime kandev kett, mis peaks olema ka Uus-Meremaa suurim omasuguste seas. Lisaks tavapärasele toidukraamile soetasin sealt ka mõned kohalikud õlled. Ütleme nii, et kohalik õllevalik on suhteliselt kasin, aga selle eest on hinnad kallid. Hästi palju oli saada Euroopa ja Austraalia õllesid ning kohalike suurtootjate kraam oli reeglina minimaalselt 6-pakkides, kuid enamasti müüdi ikkagi kastikaupa. Aga ega ma seda suvalist masstoodangu laagerõlut väga igatsenudki – need ühtmoodi maitsetud igal pool maailmas. Võtsin sealt (ka tulevasi õhtuid silmas pidades) mõned putlid käsitöö või käsitöölähedast õlut. Hinna mõttes isegi väga suurt vahet polnud masstoodangu ja väikeste tootjate vahel. Pooleliitrise pudeli hind jäi vahemikku 5-8$ (s.o 3-5€) ehk siis veelkord – kallis.

Õhtueinet plaanisime minna sööma kuhugile välja, kuid poes käimine väsitas niivõrd palju ära, et läksime lihtsama vastupanu teed ning hüppasime McDonaldsist läbi ja sealt soetatud hõrgutised konsumeerisime juba oma toas. Kõrvale vaatasime muusikakanalit ning lisaks sai veel reisipäevikusse kirjutatud kõike seda, mida siit just lugeda saite. Proovisin ära ka ühe kaasa ostetud õlle – Brewer’s Cut: Stolen Base (American Double IPA) – ning see oli lausa väga hea! Korraks viskas natuke ärevaks, et mis raskemetalle sinna sisse pandud on – see oli siis kui pilk juhuslikult üle telekaekraani käis ja sealt paistis parasjagu vastu Tallinna Linnahall. Või vähemalt tundus nii. Süvenedes videosse, siis tee või tina (no natuke tegingi) – oligi Linnahall! Ja mitte lihtsalt sarnane hoone, vaid päris Tallinna Linnahall! Lõpliku veendumuse selles osas andis üks graffiti hoone seinalt, mis teatas lühidalt: „Säästu XL ->“. No ja peagi näidati veel Rummu karjääri kah. Tegemist oli siis Norra artisti Alan Walkeri videoga loole „Faded“, mis on Eestis üles võetud. Kuna me polnud seda videot varem näinud, siis ütleme nii, et üsna ootamatu oli New Plymouthi motellitoas pikutades järsku telekast kodumaa vaateid näha. ☺