05.03 - Muriwai suulad, Waitakere Ranges RP

Kuna kätte oli jõudnud pühapäev, oli viisakas mitte liiga vara ärgata. Uni läks ära 9 paiku, kuid lebotasime veel mõnda aega

Muriwai suulade koloonia

niisama. Võrreldes eelnenud päevadega, oli tänane programm üsna hõre – soovisime külastada Aucklandi külje all asuvat Waitakere Ranges rahvusparki ning see põhimõtteliselt oligi kõik. Seal pargis oli küll mitu tähelepanuväärset paika, mida läbi käia, aga tervet päeva kindlasti nende peale ei kulu, mistõttu ajasurvet polnud. See mõnekümne kilomeetri pikkune autosõit eeldas küll läbi Aucklandi (kuid mitte kesklinna) sõitmist, aga kuna oli pühapäev, siis usutavasti ka ummikud pole teemaks. 

Kõht täis ja vaim valmis, asutasimegi minekule. Meie esimene peatuspaik oli tehniliselt küll Waitakerest natuke põhja pool, kuid sisuliselt ikkagi sellesama roheala jätk. Muriwai küla rannal asuvad kõrged kaljud, mis on koduks tuhandetele Austraalia suuladele. Suulad on äärmiselt fotogeenilised linnud ning selle koloonia külastamist soovitatakse isegi neile, kellel puudub igasugune ornitoloogiline huvi. Tegemist pidi olema väga muljetavaldava vaatepildiga ning… kas ma mainisin, et suulad on fotogeenilised?

Surfarite rand

Esimese hooga põrutasime parklast mööda ja leidsime niimoodi ennast peagi ühel kitsal sõiduteel, kust avanes hingemattev vaade kuplilisele, rohelisele rannikule ning samuti suulade kolooniale. Tundus, et ka surfaritele oli see üks meelispaikasid, sest seal all tumeda liivaga rannal oli näha selle liigi kolooniat. Seega polnud üldse paha teeotsaga eksimine,

Liuglemas kaljude lähedal

kuid selleks, et (suulade) kolooniat lähemalt näha, tuli uuesti alla Muriwai külasse tagasi minna ning teha väike jalutuskäik.

Kui me matkarajal lõpuks jõudsime paika, kust koloonia esimest korda lähedalt kätte paistis, oli selge, miks seda kohta soovitatakse ka nendele, keda linnud üldse ei huvita. Selline mitmetuhande linnuga koloonia paaril järsul rannakaljul on tõeliselt võimas vaatepilt. Ühest küljest rabatakse sind puhtalt selle suure suleliste massiga, kuid teisest küljest

Austraalia suula

on kogu ümbrus üsna dramaatilise väljanägemisega - järsud kiviseinad, jõulised lained ning tugev tuul. Koloonias pesitseb ligikaudu 1200 paari ning siin viibitakse augustist märtsi lõpuni (saime veel sabast kinni, kui nii võib öelda). Kui silm detaile lõpuks seletama hakkas, siis oli näha jah, et uus generatsioon linde on kohe-kohe lennuvõimeliseks muutumas ning päris mitmes kohas oli näha hallsulgseid noorlindude kampasid kalju serva peal kõõlumas ning kaalumas, et kas minna või mitte minna.

"Minna või mitte minna?"

Pärast seda, kui otsus minna lõplikult tehtud saab ja tiivad kannavad, lennatakse kohe laia maailma ära. Sõna otseses mõttes. Noored suulad lendavad joonelt üle Tasmani mere Austraaliasse ning jäävad sinna mõneks aastaks, seniks kuni nad ise pesitsushuvilisteks saavad. Ning need, kellele nende aastate jooksul hing sisse jääb, lendavad tagasi just nendele samadele kaljunukkidele siin Uus-Meremaa Põhjasaarel, et siis sobiv pesakoht ja partner leida ning et enam siit mitte kunagi lahkuda. Kohalikud teevad nalja, et Uus-Meremaal elavate inimeste elukaar on

Planeerib

identne suuladega, sest paljud noored lähevad samuti pärast kooli lõppu Austraaliasse õnne otsima ning mõned pöörduvad ka tagasi pesa punuma.

Aga paralleele inimeste maailmaga sai veel tuua - nimelt on parimad pesaasukohad väga hinnas, mistõttu mingites paikades on kahe pesa vahel vaid mõni üksik sentimeeter vaba ruumi. Mis ühest pesapaigast teeb parema võrreldes teisega, otseselt seal küll aru ei saanud, kuid see võis olla näiteks kombinatsioon lennukoridoridest ja kaugusest inimeste jalutusradadest. Logistiliselt oli see lindude õhkutõusmine ja

Koloonia kohal

maandumine üks paras tohuvabohu, kuid kuidagi toimus kõik täiesti sujuvalt. Suurim probleem on maandumine, sest õhkutõusul piisab neil 2-meetriste tiivasiruulatusega lindudel vaid ennast kaljunukilt alla heita ning õhuvoolud teevad ülejäänu. Kuna kaalu on suuladel vaid paar kilo, siis oma ülisuurte tiibadega on nad erinevate õhuvoolude ärakasutamisel absoluutsed meistrid.

Maandumine on aga hoopis teine tera. Maandumise perspektiivist on

Tiivad laiali, saba all, "telik" väljas

suulad parajad tiibadega mürsud, sest merelt tulles on hoog suur ning kõik see kiirus tuleb suhteliselt lühikese maaga nulli saada. Ja täpselt õigel hetkel. Muriwais ringi jalutades sai seda maandumisetendust üsna lähedalt nautida ning see oli osati kohutavalt naljakas ja samas ka päris hirmus. Tullakse hooga merelt, lennatakse üle koloonia ja tehakse oma pesa asukoht kindlaks, siis 180 kraadi pööre, tiivad laiali, saba laiali ja alla, jalad ette ning lestad laiali, nokast hädapasun tööle ja mütaki maha. Kusjuures see audio pool oli täpselt sama oluline kui kõik muu, sest põhimõtteliselt anti teada: „Siit ma nüüd tulen, kui ette jääte, on oma viga. Ma loodan, et kõik õnnestub! Side lõpp.“ Ning õnnestus see igal korral, kuigi kohati tundus, et napikaid oli palju. Oleks naaberpesade elanikud tähelepanematusest sel hetkel pead tõstnud, kui maandujal „telik“ väljas oli, oleks saanud teha võika episoodi National Geographicu potentsiaalsesse sarja „Suulaõnnetuste uurimine“.

Lisaks suuladele oli seal ringi tatsamas ka hulgaliselt kiivisid, antud kontekstis pean siis silmas Uus-Meremaa elanikke. Oli ju

Mäsleva mere kohal

kaunis pühapäev ning 1,5 miljoni elanikuga Auckland vaid tunnise autosõidu kaugusel. Trügimiseks siiski ei läinud, kuid kaasteelisi oli seal jalutamas rohkem, kui me nägema harjunud olime.  See aga ei seganud kuidagi meie ekspeditsiooni ja minu pildistamist. Arvestades seda, kui palju erinevas kasvufaasis linde siin oli (graatsilised täiskasvanud, hallid noorukid, valgete udusulgedega tited, munad pesal), kuipalju tegevusi siin toimus (kiired sööstud koloonia kõrval, maandumine, titt-lindude

Toidukuller jõudis, head isu!

toitmine, kaklused, niisama mängimine) ning kui mitu erinevat tausta siin oli (meri, taevas, liivakivikalju, rohelised kuplid), täitus fotoka mälukaart rutusti sadade fotodega. Valgus oli õigelt poolt, taevas oli õrn pilvekirme, mis hävitas varjud ning pildistada sai nii lähedalt kui kaugelt, ülalt kui alt (olime siiski kaljuserval ning linnud vuhisesid ka allpool) – ühesõnaga ideaalsed tingimused. Päris tuhandet fotot täis ei tulnud, kuid palju ka puud ei jäänud. Ligikaudu 100 pilti jäi pärast sõelale ning läksid kategooriasse „õnnestunud“, millest väikest valikut näete ka siin teksti juures.

Udusulis titt-lind

Suulafotod olid muuseas viimased linnupildid, mis reisil tegin ning kokku jäi seega meie ringreisi jooksul kaadrisse 55 erinevat liiki tiivulisi.

Siinkandis pidi lisaks suuladele olema ka hülgeid, tiirukoloonia ning pingviide koloonia, kuid neid me üles leida ei suutnud. Aga eks me neid tegelasi olime juba reisi jooksul kohanud ka. Mida me veel ei olnud näinud, olid aga iidsed kauripuud – hiiglaslikud lehtpuud, mis kasvavad ainult Uus-Meremaa Põhjasaare põhjaosas. Õnneks me just selles paigas ka viibisime ning lähim kauripuid sisaldav mets asus Waitakere Ranges rahvuspargi Arataki külastuskeskuse lähedal. Tõeliselt võimsad

Etüüd sulega

kaurimetsad asuvad, kui Põhjasaare põhjatipu poole sõita, kuid kuna meie reisi oli alles loetud arv tunde, mitte päevi, siis kahjuks sinna me ei jõua minna. Võib-olla mõni teine kord?

Enne, kui Aratakis rajale läksime, võtsime külastuskeskuse kõrvalt jäätisekioskist veidi leevendust kuumale päevale. Sealne „Taani jäätiseputka“ on mingil põhjusel lausa kuulsaks saanud, sest sellest

Näe, lendab

räägitakse nii internetis kui piirkonna kaartidel. Ei tea, millest see tuleb, kuid jäätist oskavad nad küll teha. ☺ Maasika- ja šokolaadipall serveeriti vahukoore ning iirise- ja šokokastmega täitsa ehtsas kodutehtud vahvlis. Reisipäeviku andmetel oli tegemist äärmiselt hea vahepalaga. Pärast olid muidugi käed igast magusat kraami koos, kuid kuna kohe läks niikuinii suuremaks puhastamiseks, siis polnud hullu. Nimelt tuli enne kaurimetsa viivale matkarajale minekut ka oma

Suula portree

jalanõud hoolikalt puhastada ja spetsvahendiga desifintseerida, sest kauripuid on viimastel aastate räsinud üks raske tõbi, mistõttu on kasutusele võetud ranged ettevaatusabinõud. Nii on näiteks koertega viibimine kaurimetsades rangelt keelatud. Haigus pidavat blokeerima puude juurdepääsu toitainetele ja niimoodi nad lihtsalt kärbuvad ära.

Järgmine põlvkond

Aga mis need kauripuud siis on? Uusmeremaa kauripuid (Agathis australis), nagu mainitud sai, leidub vaid väga piiratud territooriumil. Tegemist on Uus-Meremaa suurima (küll mitte kõrgeima) puuliigiga, mis võib kasvada kuni 50 meetri kõrguseks. Oma puudujääke kõrguses (mitte, et 50 meetrit mingi põõsas oleks) teevad nad tasa jämedusega. Aga mis teeb nad ainulaadseks, on see, et kaurimetsad on maailma ühed iidseimad metsad. Kauride eelkäijad ilmusid siia ilma Juura ajastul (ca 150 miljonit aastat tagasi) ning praegused kaurid on kõik need evolutsioonilised muutused üle elanud ja on suutnud kaasaegsete puuliikidega (mis kasvavad kiiremini ja mille paljunemine on lihtsam) toime tulla. See kaurimets, mida meie külastasime, sisaldas enamasti tüvisõnajalgasid ja muid lehtpuid, kuid kõiki metsi, kus kasvab vähemalt üks kauripuu, nimetataks kaurimetsadeks. Õnneks oli selles metsas kaurisid (kaure?) ikka rohkem kui üks.

Noored kaurid kasvavad sirgjooneliselt taeva suunas ning algselt on kogu tüvi kaetud ka okstega. Kui teatud kõrgus on saavutatud, hakkab puu alumisi oksi maha loopima, et takistada väänkasvude kasvamist. Lõpuks jääbki alles ainult jäme tüvi ning võimas, lai okstekroon, mis domineerib tervet metsa. Suurima teadaoleva kauripuu läbimõõt ulatus 8,5 meetrini, kuid see puu hävines üle-eelmisel sajandil tulekahjus.

Kasvab see hiiglane aga jube aeglaselt, keskmiselt 2 millimeetrit aastas. Seetõttu pole imestada, et enamus kauripuudest elab rohkem kui 600 aastaseks ning harulduseks pole ka rohkem kui 1000 aastased puud. Samas rohkem kui 2000 aasta vanuse puu olemasolu üle vaieldakse, ühed ütlevad, et selliseid on olnud, kuid teised ütlevad, et tõestada on seda jube raske. Samas on soodest leitud väga vanu puutüvesid ja nii on kronoloogia joonistatud 4500 aasta taha, mis on lõunapoolkera konkurentsitu rekord.

Uusmeremaa kauripuu

Arataki jalutusradadel kõndides näed üht kauripuud siin, teist seal, kuid kirsiks tordil oli kauripuude katedraal, kus kasvas kokku nii umbes 10-15 hiiglast. Selle võimsa vaatepildi fotole saamine mul ilmselgelt ebaõnnestus, sest nagu piltidelt näete, näib fotol olevat suvaline lepik. Küll vanade leppadega aga siiski. Probleemi süvendab veelgi asjaolu, et see rohi, mis nende ümber kasvab, pole mitte tavaline orashein (kuigi see täpselt selline välja näeb), vaid nii 1,5 meetri kõrgune kohalik hein. Igatahes kinnitan üle, et vaatepilt oli majesteetlik ning tasus jalutamist selles põrgukuumuses.

Nüüd, kui puud nähtud ja kaks lühikest matkarada Aratakis läbi kõmbitud, oli selle päeva ametlik programm otsas. Kuna päike oli veel kõrgel, siis tuli endale tegevust leida. Siinkohal ulatas koheselt abikäe iseenda ihu, kes üsna veenvalt vihjas, et üks jäätis (olgu ta või Taanist) ei lähe kirja lõunasöögina. Eelnevalt siia sõites jäi meile silma üks Mehhiko restoran ja sinna siis kere raskendama suundusimegi. Võtsime mõned tacod, kõrvale ananassilimpsi ja oligi jälle ports energiat juures, mida kulutada. Pärast seda tegime veel ühe katse toidupoest kirsse ja maasikaid leida (sest need tõesti jätsid kustumatu maitseelamuse), kuid tundub, et nende aeg oli selleks hooajaks läbi, sest poest võis leida vaid väga kalleid maasikaid ning kirsse üldse mitte. Selle eest oli käes avokaadode ja teiste aedviljade aeg, nagu sügisele kohane.

Päeva viimane hotellitoaväline tegevus oli meil mingil veidral põhjusel „Sylvia Park“-nimelise kaubamonstrumi külastamine. Poode oli seal lademetes, kuid meil otseselt midagi puudu ei olnud. Sõime seal vaid churrosid ning ostsime õhtuks kaasa sushit ja Subwayst ka ühe võileiva. Kogu lugu. Kas selle pärast pidi just suurde ostumülkasse ronima, ei ole kindel, aga kuna meil paremat plaani ka polnud, siis nii läks. Pärast seda vedasime end hotelli juurde ära.

Arvestades seda, et homme pidime oma ustava Toyota Apexile tagastama, oli viimane aeg kõik oma nodi autost kokku korjata ning istme alla, küljetaskutesse ning kindalaekasse tee leidnud esemed üles otsida. Enamus oma kaasa veetud ja kohapeal soetatud maisest varandusest olime juba kohvritesse ära surunud, ehk siis vaja oli teha viimane järelnope, et homme hommikul ei peaks rapsima hakkama. Toas vaatasime veel korra üle, et mis me oma viimasel reisipäeval Aucklandis ette võtta võiks ning põhimõtteliselt oligi kõik. Sõime, jõime, passisime telekat ning nii see õhtu ööks muutus.

Tänane tiir

Põhjasaare ringreis tervikuna