Kolm-neli-viis ja… Ei, see pole ergutav
sissejuhatus reisikirjale, vaid reaalne kellaaeg (3:45), mil meie esimene
puhkusepäev ametlikult pihta hakkas. Ning ma ei mõtle siis mõnusat unist
pärastlõunast aega, vaid ikka neid tunde päevas, millega vaid varajased
ööklubist lahkujad ning bensujaama hot-dogi meistrid lähemalt tuttavad on.
Selline äratus andis meile pool tundi aega enda kasimiseks ja riiete selga
ajamiseks, kõik mõtestatud tegevust vajavad asjad olime eilseks õhtuks ära
teinud. Või siis tegemata jätnud, eks reisu peal selgub.
Veerand viieks olime õhtul takso ette ära tellinud ja mõni minut enne seda aknast välja kiigates, nägime juba plafooniga masinat värava ees seismas. Praegu nagu kõik sujub, võisime rõõmsalt tõdeda. Ei ole see Uus-Meremaa reis nii keeruline ja pingutust nõudev midagi. Õigel ajal üles ärkamine ja lennujaama sõitmiseks takso saamine on kõige kriitilisema tähtsusega tegevused, ülejäänu tuleb juba iseenesest.
Kui koduukse selja taga kinni keerasime, siis käis küll peast korraks läbi, et kui me kolmekesi uuesti siin järgmisel korral seisame, siis oleme kõvasti kogemuste võrra rikkamad (rahaliselt ilmselt mitte nii väga ☺) ja loodetavasti saame öelda, et vot, kus oli vägev rännak. Ja see kolmas reisikaaslane on ilmselt ennast rohkem ka emme kõhtu vormima hakanud. Aga selle tõdemuseni oli jäänud kuu aega aega…
Lennujaamas oli Lufthansa leti taga looklemas päris pikk saba ning kui meie ennast sinna lõppu seadsime, juhtus midagi sellist, mida ükski pikas sabas seisja kogeda ei tahaks. Nimelt ei tulnud pärast meid enam tükk aega järjekorda kedagi. Põhimõtteliselt olime letini jõudes endiselt „saba“ viimased. Aga hoolimata sellisest rängast läbielamisest, suutsime ennast kenasti talitseda, mistõttu saime kätte nii pardakaardid kui läbisime suurte viperusteta turvakontrolli. Naine ainult võeti vahele ning tehti väike narko kiirtest kätele. Huvitav kas arvati, et see veidi pungil kõht tähendab seda, et narkomuul läks natsa ahneks ja üritab eriti suurt kogust üle vedada? Või siis äratas kahtlust asjaolu, et naine süstis lennujaama tualetis endale vere vedeldajat (arsti tungiv soovitus rasedale lennusõitjale)? Seda viimast muidugi ei oleks teoorias tohtinud turvatöötajad teada. Igatahes ei suutnud turvamehed narkootikumide ja muu salakauba olemasolu ammendavalt ära tõestada, mistõttu tuli meid ikkagi ootesaali edasi lubada.
Et mitte hiljaks, ilma või maha jääda, olime jätnud lennujaama tulemisele päris korraliku varu. Kuni turvakontrolli läbimiseni tundub see alati hea mõttena, hiljem ootesaalis passides kaob idee võlu üsna kiirelt. Eriti viie paiku hommikul. Investeerisime seal pardale minekut oodates ühte kanawrappi ja kohvisse ja pärast seda viskasime end nurgas lebavatele oakottidele pikali. Selle peale läks olemine muidugi alarmeerivalt mõnusaks ning oli tükk tegemist, et silmi lahti ja aju ärkvel seisundis hoida. Narr oleks ärgata paar tundi pärast lennuki väljalendu. Õnneks väga kaua siiski seda unes ja ilmsi maailmade vahelist võitlust pidada ei saanud, sest kamandati lennukisse ära. Start oli genau 6.05 nagu pileti peal kirjas ning ega saksa lennufirmalt muud oodata saanudki. Ornung peab olema!
Minu jaoks oli see esimene lend Saksamaa rahvuskompaniiga ning esmamulje oli väga korrektne (see peaks olema sakslase jaoks üle võlli kiitus). Nahkistmed olid piisavalt mugavad, jalavahe oli piisav, lennusaatjad korrektsed ja väljapeetud. Kõik oli nii nagu peab, ei kübetki rohkem, ei kübetki vähem.
Pärast õhkutõusu elasin läbi mõned ärevad hetked. Naine läks end peagi lennuki tagaosas olevasse tualetti värskendama, kuid tagasi ei tulnud. Möödus 10 minutit, 15 minutit, 20 minutit… Passisin pidevalt selja taha, aga no ei midagi. Nägin, et juba serveeriti saiakesi ja jooki, aga naisest ei kippu ega kõppu. Mõtlesin juba, et palun lennusaatjal asja uurida kui märkasin, et kõige viimases reas keegi meeleheitlikult vehib kätega. No tuli välja, et ta oli lihtsalt toidukäru taha „kinni jäänud“, mistõttu otsustas tagarea tühjal istmel ära oodata kuniks vanker meie istekohtadeni jõuab. Tema oli näinud küll, et ma kogu aeg pelleriust passin, aga tema lehvitamist mina ei näinud.
Ülejäänud lend möödus sündmustevaeselt ning enne kui ma suutsin oma kere veenda, et nüüd on see hetk, kus võiks magada, puudutasid lennuki rattad Frankfurdi lennuvälja asfalti.
Kuna kahe lennu vahe oli ligikaudu neli tundi, siis esialgne plaan nägi ette selle, et otsime lennujaamast lähima Priority Pass lounge’i ning veedame oma ooteaja seal. Mul olid kenasti isegi lounge’ide nimed ja asukohad välja otsitud, kuid mõtteks see plaan lõpuks jäigi. Ükski lennujaama infotöötaja ei suutnud ammendava kindlusega öelda, et kus eelpool mainitud seltsingu liikmetele mõeldud privaatsed ootesalongid asuvad. Esimene ütles jaa-jaa gut-gut, minge sinna, siis links ja siis rechts ning poole kilomeetri pärast olete kohal. Kui me teel olles mõne aja pärast otsustasime järgmise infotöötaja käest kindluse mõttes üle küsida, et kas oleme ikka õigel teel, siis saime vastuseks, et jaa-jaa, gut-gut, minge nüüd täpselt vastupidises suunas (ehk siis sinna tagasi kust just tulime). Mingi lounge’i me küll üles leidsime, kuid see polnud Priority Passi liikmetele, mistõttu sinna me sisse ei saanud. Selle peale lõime käega – vaatasime interneedusest ka korra veel üle ning selle järgi olid meile sobivad ootesalongid kas teises terminaalis või siis selle terminaali teises servas (Frankfurdi terminaalid on VÄGA suured) ja teisel pool turvaväravaid. Ah minge karupeenrasse oma lounge’idega, polegi vaja!
Ostsime hoopis ühest kioskist endale erinevaid sooje saiatooteid ning juua ja leidsime lähedalt ühe tühja, avaliku ooteala pikkade pingiridadega, kuhu siis ennast kenasti sisse seadsime. Pugisime nisujahuküpsetisi ning tundsime end vägagi mugavalt. Mina lugesin traditsioonilist reisiraamatut - pöidlaküüdi reisijuhi sarja (olin jõudnud juba neljanda raamatuni – „Nägemiseni, ja aitäh kala eest“) – ning naine viskas korraks isegi pinkidele pikali.
Ühel hetkel aga hakkas (iseenda peas) enda omaks kuulutatud saal inimestega täituma ning kui rahvas juba meie pingiritta julges istuma hakata, siis kannatus katkes ning lahkusime kiirelt, aga viisakalt. Tegelikult oligi aeg juba varsti sealmaal, et Singapore Airlinesi värav üles otsida ja valmistuda lennukile minekuks.
Oleks me reisinud esimeses klassis, oleks muidugi kirjeldused veidi teistsugused. Sealne elu on naaatuke teine maailm. Ja teise maailma all mõtlen teist universumit, dimensiooni, tasandit. Põhimõtteliselt on sul seal kupeed, täispika voodiga, aga ma ei taha sellest rohkem kirjutada. Lihtsalt infoks – edasi-tagasi pilet esimese klassi sviidis Frankfurdist Aucklandisse ja tagasi maksis Singapore Airlinesi kodulehel umbes täpselt 10 000€. Seega kui keegi tahab sellest võimalusest kinni haarata, siis palun, kuid ärge pärast minuga pilte ja infot jagage, et kui halb see kõik oli. Aga tagasi pärismaailma.
Kohtasid me ise valida ei saanud, sest ostsime piletid vahendaja (Estraveli) kaudu ning kokku oli lendudega seotud kolm erinevat (küll samasse lennundusallianssi) kuuluvat firmat: Lufthansa, Singapore Airlines ja Air New Zealand. Sobivat jätkulendude kombot ühegi lennufirma kodulehelt otse mina välja ei võlunud (tegelikult ei leidunud nendel isegi ühtegi võimalust, mis ühendaks Tallinna Uus-Meremaaga), mistõttu tuligi kasutada reisibüroo veebipoodi. See aga tähendas automaatselt seda, et lennufirmade jaoks olid sa mittekeegi ning rõõmsalt teatati, et kohti saab valida 36h enne lennu algust. Logisin sisse kõigi kolme lennufirma kodulehele, kasutades kõigi kolme puhul ka nende firmade lojaalsusklubide rekvisiite (olin end igale poole enne ära reganud), kuid igal pool oli tulemus sama – kuna sa meilt pileteid ei ostnud, siis avaldame sulle ainult selle fakti, et need piletid on olemas, kuid see on ka kõik.
 |
| Airbus A380, Singapore Airlines |
Meie kohad olid Singapore Airlinesi lendudel kõik täpselt samas kohas – 53. rida, keskmise neljase pingirea esimene ja teine koht. Ehk siis naine istus vahekäigu pool ning mina keskel, mis tähendas omakorda seda, et mulle oli oodata pinginaabrit. Mina lootsin, et tuleb maailma kõige väiksem täiskasvanu (oleks siis isegi autogrammi küsinud) või siis ei tule kedagi.
Enamus pinke oli varsti inimestega täidetud, kuid minu kõrval oligi tool tühi. Kas tõesti ei tulegi kedagi? Aga siis silmanurgast nägin ma TEDA. Või tegelikult üritasin TEDA kõigest väest mitte märgata, lootes, et siis pole TEDA olemas. Ah, et miks ma kirjutan suurte tähtedega? Aga sellepärast, et TA lihtsalt oli niisikese kubatuuriga elukas, et TEDA pole võimalik väikeste tähtedega kirjutada.
Mõttetegevusega ma siiski härrat olematuks (ega väiksemaks) teha ei suutnud ning kui ta istmerea 53 juures seisatas ja rõõmsalt hüüatas, et „Oh, that’s me…“, kõlas see minu jaoks kui „Šahh, matt, tvaj…“. Piidlesin silmanurgast peatset naabrimeest ja seejärel kõrvalolevat tooli ja siis veel kodanikku ning nutt tuli peale, kuid nutma enam ei mahtunud. Kuidas saaks õuna läbi nõelasilma või mismoodi mahutada tiibklaver Toyota Corolla pagasnikusse? Ikka toore jõuga! Ja no täpselt nii ka läks – mister universum (siin siis suurusühikuna) asetas end laias plaanis (päris õige sõnakasutus) istmega kohakuti ja siis lihtsalt lasi gravitatsioonil ülejäänu teha.
Ma olen ka muidu suur meesterahvas, aga esimese asjana litsus ta laiaks minu sellelaadse senise arvamuse. Selline tunne oli, nagu istuks üks külg vastu kuumavat kivimüüri, valgusvoog paremalt käelt lakkas samuti. Istmeid lahutavale käepidemele oma küünarnuki toetamine, oli selline soov, mille peale džinn vabatahtlikult pudelisse tagasi läheks või siis paluks rangelt reaalsuse piiresse jääda. Et küsi maailmarahu või midagi. Korraks tuli pähe mõte, et võiks ju veel hullem olla (öeldakse ju, et alati võib hullem olla), aga argumente selle uitidee taha aju siiski tekitada ei suutnud. Selle asemel hakkas peas vasardama „12 ja pool tundi, 12 ja pool tundi…“ See nimelt oli periood, millest enamuse ma olin antud situatsiooni ja lokatsiooni aheldatud (pissipausid välja arvatud).
Peatselt selgus, et härra oli pärit Ameerikast (no kust siis veel!!) ning täpsemalt New Yorgist. Ma ei osanud selle teadmisega mitte midagi peale hakata, sest tegelesin parasjagu ellujäämisega ja selles tegevuses too infokild kuidagi abiks ei olnud. Oleks ma paar istet eemal istunud, oleksin ma kurtnud oma privaatruumi tungimise pärast. Aga ma ei istunud paar istet eemal. Silma järgi nii kahesajakilone lennupartner ilmselt hakkas ise ka vaatama, et see pisike putukas siin külje all on kuidagi liiga lähedal ja hakkas silmadega otsima mõnda vabamat kohta vahekäigu juures. Sellise kubatuuriga üle 12 tunni rea keskel istuda – ega ei olnud eriti meeldiv tulevikuvisioon ka tema jaoks. Õnneks ta leidis ühe koha paar rida tagapool ning veel suuremaks õnneks ei tulnud seda kohta ka keegi teine nõutama. Ehk siis kokkuvõttes – minu kõrval jäi iste tühjaks. Põrgust taevasse väga lühikese ajaga.
Aga taevas olemine oli tõesti taevalik. Nüüd kui jälle mõlema ninasõõrmega hingata kannatas, läks eluolu väga mugavaks ära. Pooluitavate pilkude abil jagasime kõrvalistme inimgolemi teise naabriga ära ning see vaikiv, kuid raudkindel kokkulepe pidas kuni lennu lõpuni. Tema toetas oma toolile mõningaid omi asju ning mina sain pingi ette välja sirutada oma koivad. Kuna istmed olid tegelikult väga mugavad ja istmevahe isegi niisama istuja suhtes üsna lahke, siis ausalt öeldes isegi ei osanud midagi rohkemat tahta. Ses mõttes oskasin, aga ma endiselt ei soovi puudutada seda esimese klassi sviitide teemat.
Kui lennuk oli mugav ja korralik, siis Singapore Airlinesi teenindus oli tõeline maailmaklass. Isegi kui teenindajate naeratused olid võltsid (mida ma ei usu), siis oli see teeseldud siirus väga-väga-väga usutav. Väike näide – kuna rasedad peavad reisi ajal väga palju jooma, siis juba enne õhkutõusu palusime stjuardessilt vett. „Olukorrast“ teadlikuks saades oli ta peagi tagasi pooleteise liitrise veepudeliga, mis oli kenasti asetatud ka lennufirma paberkotti (kuigi ta tõi selle mõne sammu kaugusel asunud lennusaatjate vaheruumist). Terve selle pika lennureisi ajal käidi pidevalt süüa või juua pakkumas ning niipea kui sul mingi soov tekkis ja küsiv pilk salongi uitama läks, oli laitmatult riides ja lahkelt naeratav lennusaatja sul peagi kõrval.
Meediasüsteem oli eeskujulik ja valikus suur hulk värskeid filme, mis meil olid nägemata. Ehk siis kui viitsimist jaguks, oleks kogu see pikk lend võimalik millegagi võimalik ära sisustada. Kuigi oli selge, et ennast 12 tundi järjest me väikese ekraani passimisega kindlasti piinama ei hakka. Plaan oli kõht täis süüa ja püüda magada ning niipea kui lennuk oma lennukõrguse saavutas ilmus meie pingirea kõrvale ka söögikäru. Naine võttis kala riisiga, mille kõrval oli uhatud mingi kõrvitsavärk ja kogu krempel oli uputatud kookose-karri kastmesse. Minu osaks sai loomaliha punase veini kastmes kartuli, porgandi ja broccoliga ning mõlema eine juurde käis veel soe kukkel, või, gouda juust, parma singi salat, puuvilja salat ja kohv. Loomulikult oli ka alkohol tasuta, mistõttu klappis minu toitude juurde kenasti ka prantsuse punane vein. Kõlab nagu restorani menüü, kas pole? Ning nagu eeskujulikule lennufirmale kohane, olid ka söögiriistad metallist. Jah – tänapäeva keeldude ja keeldude maailmas jagati mitmesajale lennureisijale kätte metallist noad. Samas lennujaamas jogurtitopsi ja Värska vee pudeli käsipagasist leidmise korral hakatakse kohe otsima lähimaid lende Guantanamo vangilaagri suunas.
Ei pea vist mainima, et toidul oli maitse ning see oli väga hea. Seega kvaliteeti oli märgata tõesti igas detailis ning pole imestada, et lennufirma oli äsja kuulutatud (taaskord) maailma parimaks.
Kui kõht täis, sukeldusime filmimaailma – naine proovis prantsuse toodangut, minu jaoks sobis tol hetkel paremini Hollywood (nt Jack Reacheri teine osa). Natuke vaatasin filmi, natuke magasin, natuke jälle filmi ja siis jälle uni. Kuna lendasime vastupäeva, siis peagi ületasime ka päevajoone, mistõttu tõmban siin ka 8. veebruari jutule joone alla. Lõppu veel õe tehtud kuvatõmmis flightradari veebilehelt, kust meie lennutrajektoori veidi ka näha saab (aitüma talle selle eest!).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar