Sissejuhatav jutuke

Birma ehk Myanmar – see oli meie reisivalik aastaks 2016. Veidi eksootiline Kagu-Aasia riik, mis vaikselt (või noh, päris tormakalt) avaneb turistidele pärast kümnete aastate pikkust suletust. Terane lugeja samas on kaudsetele vihjetele tuginedes aga ehk märganud, et see reisikiri pole teps mitte Birmast ning ka mitte aastast 2016. Ning asi pole ka selles, et käisime Birmas ära, aga mõtlesime, et kirjutame reisikirja hoopis Uus-Meremaast.

Elu teatavasti on muutlik ning mõned muutused on väiksemad ja mõned suuremad. Meie elu tabas 2016 sügisel aga mitmesetmemagnituudiline, positiivne maavärin – 2017 aasta suvel oli oodata meie pere reisiseltskonna täienemist ühe liikme võrra. Et siis kahest oli saamas kolm. Lapseootus tekitas aga kohe hulgaliselt küsimusi – kas üldse on võimalik lähiajal reisida? Kas Birma on ok koht uue info valguses? Mis riskid seostuvad lennureisiga laiemalt? Ja nii edasi. Kuna olukord oli täiesti uus, siis läks veidi aega, et asjast sotti saada ning mõtted selgelt ritta seada. Üks asi oli selge – kõhus kasvava perelisa heaolu ja tervis olid prioriteet number üks – kui meile öeldakse pädevate inimeste poolt, et ei tasu kuhugi minna, siis nii ka on ja reisiteema oleks mõneks ajaks maas.

Pelgulinna toredad arstid aga teatasid, et rasedus pole teps mitte haigus ning lapseootel ema ei peagi toas teki all lamama järgmised 9 kuud. Tõsi, lennureisiga kõrgeneb mõnevõrra trombioht ning päris esimesel trimestril ei peaks väga kaugele sajusaartele lendama, kuid alates teisest trimestrist on normaalselt kulgeva raseduse korral enamus asju lubatud. Kuni siis jõuab kätte hetk, kus naine lihtsalt füüsiliselt ei jõua enam oma kandamit väga kiirelt näiteks kuhugi mäe tippu vedada ning tundide pikkune lennureis oleks ka keskaja standardite järgi tõupuhas piinamine.

Selge, järelikult võib ikka minna ning ajaliselt oleks siis sobilik 2017 aasta talv/varakevad. Kiire pilk ilmakaardile näitas, et Birma oli endiselt pildil, sest seal on novembrist veebruarini selline mahedam ja kuivem periood. Aga üks neljatäheline sõna kahjuks välistas hoobilt antud põneva idamaa – zika. Zika viirus on teatavasti selline pahalane, mis on ohtlik just nendele kõige tillematele – kõhus arenevatele beebidele. Põhimõtteliselt on võimalik seda nakatumise riski ka ohupiirkondades vähendada – kasutades ohtralt sääsetõrjet, liikuda kõrgemates piirkondades ja nii edasi, kuid siin me tõmbasime selge joone vahele. Zika ohupiirkond on meie jaoks reisi sihtkohana välistatud. See välistas aga hoobilt terve Ladina-Ameerika, enamuse Aafrikast ja kogu Kagu-Aasia. Ehk siis tegelikult valik tehti palju lihtsamaks.

Nii me siis puurisime mõnda aega maakaarti, kuid jõudsime Uus-Meremaa juurde päris ruttu. Veebruar/märts tähendas seal maailmanurgas suve lõppu ja sügise algust, mis on ideaalilähedane riigi külastamise aeg (kohalike puhkused läbi, lapsed koolis, aga ilm veel ilus). See riik oli meil ammu mõttes mõlkunud, aga mõnevõrra oli meid senini pelutanud hinnang selle reisiga seotud võimalikele kuludele. Esiteks oli sõit sinna kallis (sest Eestist veel kaugemale on üsna keeruline lennata) ning teiseks on ka Uus-Meremaa eluolu ja hinnad võrreldavad Lääne-Euroopaga kui mitte kallimad. Vähemalt kogu aeg oli meile nii tundunud. Tehes nüüd kiiret uurimistööd lennuhindade, öömajade hindade, autorendihindade ja muude kuluallikate osas, leidsime, et sihtkoht on küll „tsipa“ kallim kui Birma, kuid hinnanguline kalkulatsioon ütles, et saame seda endale lubada küll. Kalkulatsiooni kusjuures tegime eeldusel, et arvestades õnnistet olukorda, me ikkagi ööbime motellides/hotellides ning käime ka korralikult väljas sooja sööki söömas.

Üks oluline faktor lõpliku otsuse tegemisel oli ka see, et kui me nüüd ei lähe, siis järgmine võimalus võib tulla alles päris mitmete aastate pärast. Sest tita vajab kasvatamist, neid võib tulla veel ning väga väikese lapsega 24h+ pikkuseid lennureise teha pole eriti mõistlik. Plusspoolele läks kindlasti ka see, et Uus-Meremaa meditsiinisüsteem on väga kõrgel tasemel ning juhul, kui meil peaks abi vaja minema (õnneks ei läinud), võiksime olla kindlad pakutavas kvaliteedis.

Ega siis midagi – otsus tehtud, tuli hakata planeerima. Kõigepealt tuulasin läbi piletimüügi saidid, et leida sooduspileteid. Hea õnne korral võis sattuda päris headele pakkumistele – Stockholmist ja Helsingist edasi-tagasi 500-600€, algusega Tallinnast väga alla 800€ pole pileteid näinud. Ning etskae – just tulidki välja reisipakkumised, kus Tallinnast Aucklandi oli võimalik sobival perioodil saada 780€ eest. Joovastus lahtus siis, kui hakkasin täpsemalt sisse vaatama, et milline on marsruut, kui pikad on ümberistumised ning mis kellaaegadel on väljumised/saabumised. Komistuskiviks said ümberistumiste pikkused – 7-10 tunnised vahepeatused on sellised, puhtalt mille peale mõeldes tuleb mul okse kurku. Olgu need lennujaamad nii vinged, kui tahavad, ning pakkugu sealsed lounged ükskõik kui head toitu ja lamamistoole – pikkade lennureiside puhul ei taha kohe üldse mitte raisata ümberistumiste peale rohkem aega, kui ühest lennukist teise marssimisele kulub. Või noh – 3-4 tundi on ka veel ok, pikemad ootamised on minu jaoks nüristavad.

Vaatasin ka trip.ee-s näha olevate lennupakkumiste ajalugu ning jõudsingi arusaamiseni, et praktiliselt kõik soodushinnad Uus-Meremaale on sisaldanud pikki ümberistumisi. Jällegi arvestades ka meie seekordset erakorralist olukorda, otsustasime maksta mugavuse eest lisa. Panime siis kriteeriumiteks nii võimalikult lühikesed ümberistumised, normaalsed lennuajad, alguse Tallinnast kui ka vedava lennufirma kvaliteedi. Hind oli ka oluline, kuid sel korral siis mitte kõige olulisem.  Nii jäi sõelale Lufthansa-Singapore Airlinesi pakkumine hinnaga 1158€ per inimene. Sealt oleks veel mõnikümmend eurot maha saanud, kui oleksin selle ostu teinud mulle tundmata lennupiletite vahendaja käest, kuid läksin kindla peale välja (kuna summa ju suur) ning ostsin piletid Estraveli e-poest. Jah, see on kõige kallim lennupilet, mille ma eales ostnud olen, kuid ega pole ka kunagi nii kaugele lennanud. Ning Singapore Airlines (kes teenindas enamuse lennatavatest lennukilomeetritest) on lennufirma, mille kohta võib öelda, et enam paremaks minna ei saa. Tegemist on stabiilselt maailma parimate lennufirmade hulgas figureeriva ettevõttega ning mitmel aastal on ta olnud ka number 1. Enne, kui vajutasin arvuti ekraanil siravale nupule „Osta“, leppisime naisega ka kokku, et juhul, kui enne reisi annab arst mingil põhjusel soovituse (sest lõplik sõna on ikkagi arstil), et lapse tervise nimel võiks pigem mitte minna, siis ilma rohkem teemat arutamata nii ka teeme ja kirjutame selle piletite ostuks kulunud summa lihtsalt maha. Õnneks ei pidanud siiski seda teed minema.

Marsruudiks tuli siis Tallinn-Frankfurt-Singapur-Auckland ja sama teed pidi tagasi. Tallinnast Frankfurti ja tagasi tõi meid Lufthansa, Singapurist Aucklandi vedas Air New Zealand ning ülejäänud otsad olid siis Singapore Airlinesi kanda. Üks vahepeatus (tagasi tulles Frankfurdis) oli kokkuvõttes ikkagi pikk, 7 tunni pikkune, kuid seda lühemaks ei saanud ühegi valemiga. Lennutihedus Tallinnaga on täpselt nii tihe, kui ta on. Ülejäänud 3 vahepeatust jäid kõik vahemikku 2-4 tundi, mis oli talutav või isegi väga hea (2 tundi hiiglaslikul Singapuri Changi lennuväljal läheb kui nuusates).

Väga suureks plussiks selle pakkumise juures oli ka kohale jõudmise kellaaeg – 20 minutit enne südaööd. See tähendab seda, et sa jõuad (rampväsinuna) kohale vastu ööd ning kui kõik plaanipäraselt läheb, saad kohe õigesse rütmi. Lähed varaöösel magama ja ärkad hommikul/ennelõunal. Kõige hullem oleks varahommikul saabumine, sest siis on ju kaks varianti – sa kas lähed magama ja ärkad õhtul ning siis pead uuesti magama minema, et päeva ja öö õigesti jooksma saaks või siis topid paar toosi tikke silmalaugude vahele ja tiksud poolsegasena õhtuni. Igaks juhuks toon näitena välja ka lennuajad – Tallinnast Frankfurti 2,5 tundi, Frankfurdist Singapuri 12,5 tundi ning Singapurist Aucklandi natuke alla 10 tunni. See teeb ühes suunas 25 tundi lennukis + siis 2 vahepeatust juurde. See ei ole meeli ergastav kogemus, uskuge mind. Kui keegi ohkab, et nii äge on lennukiga sõita, siis 25 tundi ei ole ikka küll. Võrdlusena sobiks ehk midagi sellist – on suur vahe, kas sul on võimalus süüa ära 4-5 kamašokolaadi tükki (mis on allakirjutanu üks lemmikuid) või siis pead ära sööma 4-5 tahvlit kamašokolaadi. Lühike lennuots on muidugi tore ja vahva, kuid ülipikad lennud on kõike muud kui glamuur taevastes kõrgustes. Vähemalt turistiklassis.

Miks me sinna läksime või siis täpsemalt – miks on see riik meie unistustes olnud? Paneks siia esialgu 3 märksõna – loodus, maoorid, kääbikud. See ei ole ammendav valik, kuid need kolm sammast olid meie reisikava aluseks. Kõige jämedam ja toekam sammas on muidugi loodus – selles riigis on Looja ikka fantaasial kohati täiesti lendama minna lasknud. Fraasi nagu „vaated olid uskumatult võimsad“ kohtate selles reisikirjas praktiliselt iga päeva juures. Sest vaated olid tihti täiesti ebamaised. Saare eraldatus muust maailmast, unikaalne ökosüsteem ning geotermilised protsessid on teinud Uus-Meremaast täiesti omanäolise paiga. Maoorikultuur ja Kääbiku ning Sõrmuste Isanda võttepaigad olid ka tähtsad ajendid, kuid loodus on see, mis rabas korduvalt.

Reisi pikkuse osas kehtis vana-tuntud aksioom: „kui juba nii kaugele minna, siis nii kauaks, kui vähegi kannatab“. Kannatas täpselt kuuks ajaks, pikema perioodi peale oleks tööandja hakanud juba nihelema. Või siis saadakse kuu ajaga aru, et midagi hullu ei juhtugi, kui seda venda pole – miks me teda siis üldse siin hoiame?

Strateegilistest otsustest veel niipalju, et kohe oli selge, et ainus võimalus riigiga mõistlikus tempos tutvuda, oli teha seda autoga ringi sõites ning auto rentisime me firmast nimega Apex Rental. Autorentimisest kirjutan pikemalt siin. Reisiplaani sai tehtud Lonely Planeti, trip.ee ja mõnede eestikeelsete Uus-Meremaa reisikirjade alusel. Pannes kõik huvipakkuvad asjad ritta, oli neid vast paarikuise reisi jagu, mistõttu märkisime eraldi ära paigad, mida me kindlasti tahame näha ja ülejäänutest võtame siis vastavalt võimalustele. Laias laastus jäi nädalake puudu, et teha ammendav tiir, seekord jäi siis põhjasaare põhja- ning idaosa üle vaatamata.

Kes on ka Uus-Meremaa suunas mõelnud ning mingil põhjusel kahtleb, et kas minna või mitte minna, siis hamba verele ajamiseks soovitan vaadata loodussarja nimega Coast New Zealand. Selle sarja osas aga pean ära märkima 2 väga tõsist hoiatust – esiteks võib selle vaatamine tekitada vastupandamatu soovi Uus-Meremaale sõitmiseks ning teiseks on saatejuhi inglise keel väga räige šoti aktsendiga (mis võib teatud hetkedel tekitada täieliku ahastuse, sest mitte muhviga ei saa aru). Kui selle sarja kõrvalmõjud kõlavad liiga ohtlikult, siis võib alati vaadata lihtsalt sealse kuulsaima režissööri/näitleja Taika Waititi filme. Nendega on võimatu alt minna. No ja Kääbikut ning Sõrmuste Isandat tasub ka vaadata, lõiguti on tegemist ka tavalise loodusdokiga Uus-Meremaalt. Karusema hingega inimestel aga palun lahkelt üle kuulata maooriroki pärli Alien Weaponry looming, mõnusalt tahe kraam.

Aga aitab küll sissejuhatusest – reisi marsruudi leiate siis, kui pressite üleval nupuribal sõnadele „Läbitud teekond“, „Galerii“ alt avaneb ebaterve hulk reisipilte ning vajutades siin all fraasile „Järgmine päev“, jõuategi hoobilt minevikku, täpsemalt 8. veebruarisse aastal 2017.