23.02 - Banksi poolsaar, Christchurch

Kuna olime eile üleval olnud kauem kui tavaliselt, siis polnud imestada, et hommikune äratus oli pandud kella kümneks. Ning täpselt kell 10 me kella peale ka ärkasime, täitsa mõnus! Hommikusöögi järel tankisime auto pilgeni täis ning võtsime oma

Earnslaw motell

Banksi poolsaare ringreisile New Worldist (näete – kliendikaart töötab!) veidi söögivarusid kaasa. Mitte, et seal asustus täielikult puuduks, kuid vabalt võib juhtuda, et oled kusagil üksildases kohas ja siis kõht kamandab, et olgu nüüd midagi söödavat kohe olla. Selliseks puhuks on hea, kui saab tagaistmel olevast kotist näiteks muna-singi pirukaid, singi-juustu saia, vaarikaid või Colat haarata.

Nagu juba mainisin, siis Christchurchi külje all olev Banksi poolsaar on tänase päeva sihtkoht. Teel sinna, linnas veel foori taga seistes, jäi silma 

Autode ja koerte pesula

(ning kuna fotoaparaat oli käeulatuses, siis ka pildile) üks vahva reklaam. Kui Eestis on autode käsipesula lihtsalt autode käsipesula, siis Uus-Meremaal on oma kliendibaasi selgelt laiendatud, sest enamus selvepesulate siltidel on kirjas, et tegemist on autode JA koerte pesulaga. Ma küll ei kujuta seda hästi ette, kuid ehk on kutsade jaoks ikka mingi eraldi programm. No muidugi võib olla ka nii, et kõigepealt lased oma Šuriku leotusvahendiga üle, mis võtab paakunud pori (ja ka näiteks karvkatte) lahti, siis šampoon survepesuga (mis ilmselt eemaldab ka viimased karvad), siis loputus ja kõige lõpuks kuum vaha peale oma kiilakale penile, pehmendatud veega üle ning ongi valmis. Läigib nii mis hirmus, kuid ma kujutan ette, et tal võib olla veidi pettunud pilk silmis. Kui just Uus-Meremaa koertel pole tekkinud mingit evolutsioonilist kohandumist sellisele teenusele.

Üks on aga selge – Uus-Meremaal käiakse oma lemmikloomadega kohati veidi rustikaalsemalt ringi kui Euroopas. Kui meil võib siin leida koerte pediküüre, massaaže, saba-kõrvade-ripsmete pikenduste pakkujaid ning kurat teab mida veel, siis seal on asendatud see kõik ühe korraliku survepesuga selvepesulas.

Lisaks kaunitele vaadetele, mida üks väike, aga liigendatud ja suurte kõrguste vahedega poolsaareke pakub, läksime Banksile ka linnupildivõimalusi otsima. Nii kaart kui ka erinevad infokandjad väitsid, et väga hea koht selleks võiks olla Lake Ellesmere’i äärne. Nagu tänase postituse aluselt kaardil näha võite, on Ellesmere’i järv (maoori keeles Te Waihora) üks paraja suurusega veekogu, mida eraldab ookeanist vaid üks kitsas maariba. Ehk siis tegelikult on see järv hoopis laguun ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis selle maaribal on auk sees ja laguun ning ookean on omavahel ühendatud. Hea linnuala on see paik aga seetõttu, et Te Waihora on hästi madal ning järvekaldad seetõttu sobilikud kõikvõimalikele mere- ja rannalindudele nii pesitsemiseks kui ka söögi hankimiseks. Isegi selle maakitsuse nimi, mis eraldab laguuni ookeanist on Birdling’s Flat ehk Linnupojukese Tasandik. Kuigi tuleb tunnistada, et nime sai ta hoopis selle järgi, et selle maa omastas kunagi William Birdling (tuttavatele eestlastele tuntud kui Linnupojukese Villu). ☺

Teeotsa sinna maakitsusele leidsime üles ning isegi sõitsime mööda seda mõned kilomeetrid, kuid selle maaga saime aru, et suure tõenäosusega me laguuni äärde siiski ei pääse. Kõik need tasandikud, mis sõiduteed ümbritsesid, olid karjamaad ja sellest tulenevalt olid neil ka tarad kenasti ümber. Ning kuna kruusakas läks täpselt selle maakitsuse keskelt, siis igal ajahetkel olime järvest vähemalt 1 kilomeetri kaugusel. Teadmata kohalikke kombeid, ei tahtnud hakata üle eramaade ka matkama.

Australaasia tuttpütt

Sellisteks avantüürideks tuleb ikkagi eelnevalt minimaalselt teada saada, et kas eramaale sissetungimise puhul tehakse Uus-Meremaal 2 hoiatuslasku õhku või jalgadesse.

Niisiis keerasime otsa ringi ja siirdusime Banksi poolsaarele viivale teele tagasi. See oli igati õige otsus, sest kohe tee ääres oli järgmine järv, mille puhul oli asi palju lihtsam – tee keeras kenasti järve äärde ja seal olid vee peal ka mõned linnud juba kenasti ootamas.

Forsythi järv (maoori keeles Te Roto o Wairewa) on selline väljavenitatud

Maoori vardid

nelinurk, mida piiravad kolmest küljest mäed ning ühes küljes peaks olema siis väljapääs ookeanile. Just nimelt peaks olema, kuid reeglina ei ole, sest ookean on kuhjanud sinna ette kõrge kiviklibu valli. Seda suuet on korduvalt üritatud ka avada, kuid loodus on selle peale öelnud: „Äkää, ega ikka ei ava küll!“ ning uuesti äravoolu kinni

Tumedamat verd sinikael

pannud. Selline pirtsutamine on aga järvevee kvaliteedile väga halvasti mõjunud ning vähese vihmaga aastatel võib Te Roto o Wairewa vesi olla suisa mürgine (tänu vohavatele vetikatele). Ja lausa nii mürgine, et vett joovad loomad ja linnud hukka saavad, nagu juhtus aastal 2016.

Hoolimata sellest kõigest, oli ümbrus siiski väga kaunis ning tundub, et hetkel mürgisusega probleeme polnud, sest pildile sai püütud nii maoori vart, tuttpütt ja sinikael-part. Või siis need linnud olid eelmisest aastast

Forsythi järv

õppinud ja lihtsalt käisid kusagil mujal joomas.

Kuna sõidu algusest oli juba peaaegu tund aega kulunud, siis oli viimane aeg oma söögivarude kallale asuda. Auto sai parkida põhimõtteliselt päris järve kaldale ning seda varianti ka kasutasin, sest auto on päris hea mobiilne linnuvarje pildistamiseks. Lased akna alla, paned objektiivi pehmenduse uksele, toru aknast välja ja siis muudkui passid ja pildistad. Linnud kardavad seisvat autot kordades vähem kui kaldal istuvat-lamavat-kükitavat piltnikku. Välja arvatud muidugi juhul, kui oled ennast täiest ära maskeerinud, aga endiselt – meil on käsil puhkusereis, kus

Uusmeremaa tuvi

linnupildistamine on kõrvaltegevus. Seega tuleb töötada variantidega, mis saada on. Ehk siis: kaunis ümbrus, ühel pool elus loodus sulistamas ja kaadrisse ronimas ning teisel pool värsked vaarikad ja pirukad. Mis sa hing veel ihkad?☺

Mõned kilomeetrid edasi, Little Riveri küla juures,  otsustasime „suurelt teelt“ maha keerata ning ronida kõrgustesse. Suur tee on muidugi väga ladus liialdus, sest tee oli kohati täpselt nii lai, et kui 2 tuuribussi kohakuti juhtusid, pidid nad ikka väga hoolikalt sõitma, et üksteisest mööda mahuksid (ning oli ka kohti, kus üks pidi teise läbi laskma). Samas oli see siiski peamagistraal Christchurchi ja Banksi poolsaare suurima asula Akaroa vahel, mistõttu oli tee tõepoolest piirkonna suurim.

Uhuhuhuuuuuuu! Vauviuviuvau! Kitsas käänuline kruusatee, mis krutib järsult üles kõrgustesse (ja siis tuleb sealt taas alla) ja on maha joonistatud järskude seljandike servadele – see on atraktsioon, mida meile terve ülejäänud päeva jooksul liikumisel pakuti. See sai kiirelt selgeks, et kiirustada ei maksa kohe üldse mitte. Sest teed OLID järsud ning kurvid languse/tõusu lõpus

Banksi teed

kandsid auga kurvi nime välja. Kui languse peal natuke kiiremini kurvi sisse lähed, läheb auto lahtisel kruusal kohe lustima ja see ei ole asi, mida järsul mägiteel Toyota Corollaga tunda tahad. Mõnes kurvis – kus ka kurv ise oli päris järsu nurga all – oli selline tunne, et isegi kui päris seisma jääda, on kiirus ikka liiga suur.

Ühesõnaga – olime teel, mis pakkus nii sõiduelamusi kui ka hunnitud

Vaade Birdlings Flati ja Lake Ellesmere suunas

vaateid ning kõige selle krooniks oli veel asjaolu, et siin teisi liiklejaid praktiliselt polnudki. Nii võis pildistamiseks auto lihtsalt seisma jätta, ei pidanud kuskile äärde tõmbama. Kuigi olgem ausad – ega polnud kuhugi tõmmata ka. Esiteks oli tee nii kitsas, et sa põhimõtteliselt sõitsidki kogu aeg mõlemas ääres ja teeperv kui selline tavaolukorras puudus. Oli lihtsalt kas kuristik või siis mägi.

Olles nii 30-40 minutit juba siin teedel vaikselt ukerdanud, leidsime jälle ühe väärilise pildikoha (no see oli põhimõtteliselt nagu iga suvaline teine koht sellel teel), mistõttu olin just ühe oru serva peal

Vääriline pildikoht

kõõlumas, kui, oh-imede-ime, tuli vastassuunast üks auto ja see jäi meie juures päris seisma. Välja hüppasid kaks ärevat hiinlast, kes küsisid kõige loogilisema küsimuse, mis sellises kaunis ja eraldatud paigas ikka üksteiselt trehvamisel küsitakse: „Kas see tee viib Christchurchi lennujaama?“. Hmm… Heitsin pika pilgu kaunile ümbrusele, kus ei olnud peale meie mitte ühtki hingelist nii kaugele kui silm ulatus ja küsisin

Tee lennujaama?

rahulikul toonil, et kas nad kordaksid küsimust. Sest asiaatide aktsent on vahest selline, et ei saa hästi aru. No näitena võin tuua olukorra, kus sulle tundub, et 2 hiinlast küsivad keset eimidagit Christchurchi lennujaama kohta.

„Et kas see teeb viib Christchurchi lennujaama? Meil on veidi kiire!“. Hmm….

Kui teaduslikult läheneda, siis see tee on tõepoolest ühenduses teedega, mis ühel hetkel viib lennujaama. See on samaväärne väitega, et Euroopas viivad kõik teed Rooma. Aga no kurat küll – vaata ringi, mis sa arvad, et kas sa pigem oled õigel teel või mitte? Mis kõhutunne ütleb?

Vaade poolsaare keskosa suunas

Igatahes vastasin ausalt, et siit ühel hetkel tõepoolest Christchurchi jõuab, kuid mitte mingil juhul kiiresti ja lennujaama peale tasub mõtlema hakata alles siis, kui see kurvide kadalipp ja Banksi poolsaar on kaugel selja taga. Et aga mitte igavesti arvama jääda, küsisin ruttu otsa ka küsimuse, et miks te küsite. Selgus, et see „suur tee“, millelt me maha keerasime, oli suletud, kuna üks turistibuss oli seal teelt välja järsakusse sõitnud. Keegi

Sadulamägi

hukka ei saanud, kuid 8 inimest viidi haiglasse ning maantee oli teadmata ajaks suletud. Aga hiinlastel oli vaja jõuda pärastlõunasele lennule. Mingil põhjusel olid nad alternatiiviks valinud just selle tee, kus meie olime, kuigi see on vist ilmselt kõige suurem ring, mida neil õnnestub Christchurchi jõudmiseks teha. Ütlesin, et tee „suure teeni“ on äärmiselt aeglane ning sõitku nad ikka ettevaatlikult ja vähem kui tunniga nad küll linna ei jõua. See neile rõõmu ei teinud, aga põrutasid siiski edasi. Njah, ega sellist asja ei oska ju ette planeerida, et päeval, mil pead lennukile minema, pannakse peamine ühendustee sinu asukoha ja lennujaama vahel lihtsalt kinni. Loodetavasti jõudsin nad turvaliselt pärale ja ka õigeaegselt oma lennule.

Kirjutan nüüd siia piltidele taustaks ka veidi sellest, et kuidas sellise vahva kujuga poolsaareke üldse tekkis (vaata taas kaarti

Ookean paistab

tänase postituse all, kui esimese korraga meelde ei jäänud) ning mis siin Banksi poolsaarel veel põnevat on.

Ilmselt ei tule see suure üllatusena, et Banksi poolsaar on oma maist teekonda alustanud vulkaanina, täpsemalt öeldes isegi kahe vulkaanina. Umbes 10 miljonit aastat tagasi need kaksikud merepõhjast pinnale kerkisid ja tegutsesid esmalt iseseisvate meresaartena. Siis aga lappasid Lõunasaare keskosa mägedest alguse saavad jõekesed rannikule järjest ja järjest juurde igasugu sodi ning ühel hetkel olidki vulkaanid „mandri“

Lehmad kõrgust ei kartnud

osa. Lihtsalt täpsustavaks infoks – kui ühe vulkaani kraater on selgelt identifitseeritav poolsaare keskosas, siis teine asub Banksi loodenurgas, moodustades Christchurchi/Lyttletoni mägise sadamaosa. Ülejäänud linna ümbrus – nii 50 kilomeetri raadiuses – on madal ja sile nagu kiilaka neandertaallase laup.

Kunagi oli kogu poolsaar pea 100%-liselt kaetud ürgse põlismetsaga, kuid siis tulid inimesed ja mõtlesid – hehee, teeme teisiti. Täna on metsa all

Põldmerisk

2%, samas vaikselt plaanitakse ka siin taasmetsastamist. Küll on aga poolsaare ümbruses mitmeid merekaitsealasid, mille abil kaitstakse erinevaid mereelukaid, kuid kõige kuulsam neist on maailma väikseim delfiin – Hectori delfiin.

Esimesed inimesed siin olid Rakaihautu hõimu maoorid, esimese valge inimesena jõudis Banksi poolsaare juurde James Cook oma meeskonnaga. 19. sajandi alguses üritasid ka prantslased siinkandis

Harakkormoran

kanda kinnitada, sest leidsid, et poolsaare keskosas asuv Akaroa laht oleks sobiv koht, kuhu vaalapüügikeskus teha. Mingite hämarate tehingute kaudu õnnestus neil see piirkond maooridelt ka endale osta, kuid sel ajal, kui prantslased oma emamaal uusasunikke otsimas käisid, said britid asjast haisu ninna ning vahetult enne õnneotsijate laeva saabumist tõmmati Akaroasse Ühendkuningriigi lipp üles ning prantslased jäid pika ninaga. Samas jäid nad sinna elama (kui juba see

Tarapunga kajakas

tee oli ära tuldud) ning tänagi on Akaroas õrn prantsuse mõju nii kogukonnas kui arhitektuuris olemas, kuid elati ja töötati siiski juba inglise trooni heaks.

Tänasel päeval on Akaroa üsna aktiivne turistilinnake, sest see on näiteks piirkonda külastavate kruiisilaevade peatuskoht ja kuna Christchurchi maavärinates said linna teenindavad sadamad kõvasti kahjustada, külastab Akaroad kordades rohkem kruiisilaevu kui Christchurchi. Aastal 2020 peaksid aga sadamatööd lõppema, mistõttu võib eeldada, et koormus Akaroale langeb veidike. Akaroa sobib kruiisilaevadele hästi seetõttu, et laht on sügav (keskmiselt on veesügavus 30+ meetrit) ning ümbritsev vaade hingematvalt kaunis. Ka piltidelt tuleb ju kenasti välja see, et suur kruiisilaev mõjub seal keskkonnas pisikese paadikesena.

Meie esimene tegevus Akaroas oli kriketimatši jälgimine. Nimelt käis linna keskpargis parasjagu eelmainitud mäng ning kuna selle kõrval olid vabad parkimiskohad ning meil kaasas teatud hulk söögimaterjali, mis ootas konsumeerimist, siis ühendasime meeldiva meeldivaga.

Kriket on Uus-Meremaal haigus. Ragbi on küll rahvussport number üks, aga lihtsalt üldhariva infona mainin ära, et kõik

Kriketimäng

uusmeremaalased ei ole 2-meetrised kreeka jumalate lihaskasvuga vägilased, kelle toidusedeli põhiline komponent on graniit ja kes põhimõtteliselt ei saa haiget, kui näiteks marus pull neile täie hooga otsa jookseb. See viimane on vast kõige täpsem vastus küsimusele, et mis on ragbi – seisad suveriietes keset heinamaad, ovaalne pall käes ja siis ootad, kui 150 kilone elajas sulle tuimalt otsa jookseb.

Aga jah, ka sellised meesterahvad tahavad vabas õhus palli mängida, kelle nooruses kokku ahnitsetud rinnalihased toetuvad tänu gravitatsioonile nüüd puusadele. Ning kuna nad tahavad mängida seda mängu mitu korda aastas (elus?), siis ei ole ragbi kõige kohasem meelelahutus. Kahekümnendates võid endale seda lubada, et jooksed täie hooga kellegi suunas ja siis teed temaga sisuliselt laupkokkupõrke. Võib-olla saad korra haiget ja homme ehk on mõni koht kehal hellem, kuid 30+ ja kõrgemategi vanuste puhul võib väga halbu asju juhtuda juba kellegi suunas jooksmisel. Seega ragbit vaadatakse ja elatakse ennastunustavalt ning andunult kaasa (sest see

Mängu aktiivseim osa

mäng on ikkagi testosteroon lahjendamata kujul), aga kriketit mängitakse ise. Kriket on väga sarnane pesapallile - enamus aega sa lihtsad molutad ja ootad, et midagi juhtub ning pärast mängu on õlu ja tšill. Aga kuna saad ikkagi spetsriietuse (loe: samasuguse särgi nagu su sõpradel) selga ajada ning seista väljakul struktureeritult ja vahel ka roikaga vehkida, siis see kõlab nagu sport. Igati sobilik tegevus härrasmeestele.

Vaadata oli tegelikult päris huvitav, sest Eestis toimuvad kriketimatšid olid meist kuidagi mööda läinud. Põhimõtteliselt on väljaku keskel kitsas riba, mille kummaski otsas on pisikesed puidust väravakesed. Üks meeskond püüab palliga sellele väravale pihta saada, teine aga kurikaga viset tõrjuda. Enamus meeskonnast on aga laiali üle platsi selleks, et juhul, kui kurikamees pallile pihta saab, tuleb see pall võimalikult kiiresti kinni püüda (soovituslikult enne, kui pall maad puudutab) ja sinna keskossa tagasi toimetada.

Kuna nende meeskondade keskmine vanus oli seal 50 aasta kandis, siis tehti kõiki liigutusi kaalutletult ja mitterapsivalt, mistõttu said ka asjatundmatud, nagu me olime, rahulikult end mänguga kurssi viia. Kõige aktiivsem tegevus oligi väljaku

Akaroa täies hiilguses

keskosas, perimeetril seisid mehed lihtsalt käed puusas ja vaatasid, et kas lendab nende poole midagi või mitte. Ning kui nad tahtsid oma valmisolekut veel eriti selgelt demonstreerida (sest peale meie vaatasid veel mõned inimesed seda mängu), siis kummardasid nad natuke ette poole, asetasid käed põlvede kohale kintsudele ning tekitasid silmadesse äreva pilgu. See muidugi ei tähendanud seda, et kui pall tõepoolest nende poole lendas, oleksid nad väga kiirelt reageerinud ja palli järgi ummisjalu tormanud. Mingit õhust püüdmist seal ei toimunud ning ega selle pisikese pudina kättesaamisega oli üldse keeruline. Tihtipeale veeres pall päris väljaku serva ja jõudis seisma jääda, enne kui mõni kablutav papi temani jõudis. Endal selline „no-kurat-küll-kuidas-see-pall-JÄLLE-must-

Hmm...

mööda-lipsas“-nägu peas. Aga mehed ise nautisid mängu täiega ja niipea kui see otsa sai, siirduti sõbralikult lähedal asuvasse majakesse, ilmselt „tulemusi analüüsima“ õlle ja muu paremaga.

Ega meil siin Akaroas mingit tegevust plaanitud olnudki, terve tänase päeva kava sisaldas põhimõtteliselt ühte asja – tutvuda Banksi poolsaarega. Linnas kaarti uurides panime tähele, et siit mitte väga kaugel asub Akaroa lahe suue ning seal juures majakas, mille juurde viib Lighthouse road. Kuna meil Otago poolsaarel jäi majakas nägemata ja selle kitsa lahe suue tundus vahva paigana, mille võiks üle vaadata, võtsimegi suuna lõuna poole. Nagu siin juba traditsiooniks on saanud, ei olnud Banksi poolsaarel väga pikalt

Järsud teed

võimalik sõita ei sirgjooneliselt ega ka samal tasapinnal. Tee ronis linnapiiri taga künkast üles väga äkilist mäeseljakut kasutades ning kingituseks selle närvikõdi eest olid muidugi mäeseljakult avanevad vaated. Kogu Akaroa laht ja poolsaare keskosa oli justkui peo peal ning seda vaadet võiski vaatama jääda.

Ma ei tea, mis värk meil nende majakatega on, kuid kusagil poole tee peal jõudsime me sildini, mida näete siin kõrval. Kuna meie päevinäinud Corollal polnud nelirattavedu kuskilt võtta ning olime pigem rõõmsad puhtalt selle fakti üle, et tal oli neli ratast, siis otsustasime, et ei hakka testima, et kas see silt on nalja pärast siia pandud või on

"...vaadet võiski vaatama jääda."

tõsi taga. Kuna asfalt oli muutunud kruusaks ja tee üsna kitsaks, siis võib vabalt olla, et järgmise kurvi või künka taga oli teeolu, mis meie Toyota endale nõutaks. Ning ega me seda majakat nii väga näha tahtnudki, mis seal ikka nii erilist – maja all, tuli katusel. ☺

Mäest allasõit oli tegelikult palju hirmsam kui ülesronimine, aga alla me sealt tulime. Tegime linnakese keskel veel väikese peatuse, kuna järgmist nii suurt asustatud punkti enne Christchurchi tagasi jõudmist ette näha

Akaroa ja Banksi keskosa

polnud. Soetasin Akaroast oma kodusesse kollektsiooni Uus-Meremaa lipu ning vaatasime üle ka linna ainsa mälestusmärgi – sõjamemoriaali. Esialgu ehitati see Teise Buuri sõja ning I maailmasõja tarbeks, kuid sinna oli targu ruumi jäetud ning nüüd leiab seal ka mälestustahvli II Maailmasõjas langenutele. Minule jäid pigem rohkem silma need palmipuud, mis mälestusmärki ümbritsesid – need tekitasid korraks tunde nagu oleksid mingis teises riigis. Sellise kujuga palmid ei ole väga tavapärane vaatepilt Uus-Meremaal.

Akaroas pidime ka otsustama, et mis siis nüüd edasi saab ja kuna meil Banksi lõunapoolset rannikut ei õnnestunud külastada,

Sõjamonument

otsustasime oma õnne proovida põhjapoolsete lahtede ja rannikukülakestega. Vaatasime kaarti ja valisime ühe välja – Okains Bay tundus olevat äge paik ning kuna reisikava järgi (mis omakorda baseerub internetiinfol) on Okains Bay üks riigi paremaid ja turvalisemaid ujumisrandu, ei olnud pikka arutlemist vaja. Sõit läks taas üle mägede ja läbi orgude ning kui see merelaht esimest korda vaatevälja ilmus, pidime jälle rõõmuga tõdema, et assamait-kui-ilus. Õnneks sinna kohale jõudmiseks autole mingeid erinõudeid ei esitatud ja ma juba mõttes

Okains Bay paistab

kujutasin ette, kuidas ma tänase päeva kuumust selles türkiissinises vees jahutan.

Okains Bay on külake – üks suits siin, teine seal, väga palju rahvast ringi ei liikunud. Ranna lähedal olev parkla oli täiesti tühi ning samas seisukorras oli ka „Uus-Meremaa üks parimaid ja turvalisemaid randasid“. Ujumisriided ja rätik näpus, seisime seal tühjal liivarannal ja mõtlesime, et kui sellisel päikeselisel ja kuumal päeval pole sellel reklaamitud rannal mitte kedagi, siis kas oleks mõistlik minul – kes ma

Koobas

olen siinkandis täiesti esimest korda – siia hooga suplema minna. Äkki on sellel mingi põhjus, et keegi rannamõnusid ei naudi? Vesi tundus küll veits jahe, kuid siiski ujutav. Kas siin lähedal toimus mingi merekatastroof kemikaale täis laevaga, millest ma kuulnud pole? Või siis asustati hiljuti Okainsi lahte inimsööjahaide koloonia? Või mis toimub? Kõik tundus rannas olevat ideaalne, välja arvatud täielik inimeste puudus. Kuna kahtluseuss jäi hinge, siis ei hakanud ka mina testima, et miks keegi ei kasuta rannailma sihtotstarbeliselt. Pealegi on vesi märg ning pärast oled üleni soolaga koos ning… mis see ujumine üldse annab.

Selle asemel jalutasime rannal niisama ringi ja enda suureks rõõmuks leidsime mõned paua-merekarbid. Paua on maoorikeelne nimi ühtedele söödavatele meretigudele ning selle Uus-Meremaa endeemse liigi koda on seest metalsetes sini-kolla-rohelistes toonides ja tänu oma atraktiivsele välimusele (et mitte öelda sisemusele) on paua karpidest saanud riigi turismimeenete tööstuse kandev osa. Ei ole olemas suveniire, mille kaunistamiseks poleks kasvõi mõnes variatsioonis kasutatud paua karpe. Alates ehetest kuni külmkapimagnetiteni, väikestest kujukestest lauanõudeni. Kuna selle välimus on silmatorkav ja sellega kaunistatud suveniirid

Kalifornia tuttvutt

reeglina eristuvad muust masstoodangust, siis tuleb tunnistada, et soetasime isegi kingitusteks erinevat paua-manti. Samas oli aga ikkagi väga tore leida ka rannalt neid karpe, nii öelda saada kraamile küüned taha otse „tehases“.

Okainsi lahe kaljude sees oli veel ka üks koobas, mille olemasolu fikseerisime eemalt ära, aga sisse minema ei hakanud ning siis oligi põhimõtteliselt kõik. Hakkasime juba ära sõitma, kui märkasin tee ääres rohu sees mingit liikumist. Oh, mis linnud NEED veel on?? Kuna nad erinesid kõigest sellest, mida me varem kohanud olime, lootsin, et tegemist on haruldaste kohalike liikidega, kuid kodus ütles tark raamat kahjuks seda, et tegemist on siiski sisse toodud linnuga. Kalifornia tuttvutt toodi sisse eesmärgil, et inimestel oleks vabal ajal kedagi küttida. Linnul läheb, hoolimata nende eesmärgipärasest kasutamisest ka tänapäeval, päris hästi ning teda võib kohata mõlemal saarel. Sellest hoolimata oli see meie ainus kohtumine tuttvutiga (eestikeelne nimi on lihtsalt super! ☺) ning suur tänu lindudele võimaluse eest nad üles pildistada.

Okainsist mööda rannikut edasi liikumiseks tuli mööda järsku nõlva üles ronida ning sealt harjalt avanevate vaadete sisseahmimiseks tuli auto taas paar korda kinni pidada. Maastiku kuju ja värvide kombinatsioon oli lihtsalt vaimustav - Opara jõekese mõõnaaegne säng, lahe türkiissinine vesi, väike metsatükk külakese serval ja Banksile iseloomulikud merre ulatuvad neemekombitsad. Võiks ju öelda, et mis kasu sa saad, kui sellist vaatepilti näed? Selliseid maastikuvaateid võib guuglist väga lihtsalt leida, ei pea kodunt väljagi minema. Aga just sellised hetked ja vaated ongi tegelikult see põhjus, miks inimestes (vähemalt minus) tekib reisikihk. Näha midagi sellist, kus saabki öelda, et silm puhkab. Ning ta tõesti päriselt ka puhkab.

Tee Okainsist Little Akaloasse oli „huvitav“ – kitsas ja järsk kruusakas kõrgetel mäeseljakutel. Hoolikas tuli sõitmisel olla kogu

Little Akaloa niitmata teeääred :)

aeg, kuid eriti terane pidi olema laskumistel, sest hinnang „järsk“ ei olnud lihtsalt sõnakõlks, vaid kallakud olid tegelikult ka sellise piiripealse kaldega. Kui lased auto vabakäigul veereda ja kiirus läheb natukenegi suuremaks (ja suurem on siin kontekstis ca 30 km/h), siis pidurdamine pedaali põhja litsudes oleks kõige valem tegu üldse. Kohe tee kõrvalt hakkab järsak ning lahtisel kruusal rattaid blokki pannes oled peagi selle järsakuga lähemalt tutvumas. Midagi ohtlikku meil ei juhtunud, aga paaril korral sai sekundiks tunde kätte, et mismoodi auto käitub, kui rattad ei liigu, aga auto liigub. Rooli keerata sel hetkel pole põhjust, sest

Little Akaloa laht

see ei muuda auto liikumise suunda. Ehk siis minu tähelepanu oli siiski Corolla teel hoidmisel, kuid naine kõrvalistmelt andis vahetevahel teada, et õues on endiselt ilus.☺ 

Little Akaloas vaatasime veel korra kaarti ning otsustasime, et väldime seda „peamaanteed“ poolsaare keskosas ka Christchurchi tagasi sõitmisel ja liigume hoopis piki rannikut. Kogu teed mööda merekallast seal sõita pole võimalik, sest nende lahtede äärsete „kombitsate“ tippudesse lähevad tihti ainult üheotsateed, kuid mõnes kohas sai siiski ka piki veeäärt kulgeda. Little Akaloast tuligi esmalt sõita Banksi poolsaare

Viimane pilguheit Akaroa lahele

keskosasse, kus asuvad ka selle maanurga kõrgeimad tipud ja kust avanesid võimsad vaated peaaegu 360 kraadi ulatuses (sealhulgas Akaroale ja Akaroa lahele), kuid edasi liikusime juba poolsaare põhjaosa teedel ja madalamatel kõrgustel. Lõppev päev ja mahedam valgus muidugi võimendasid kõike seda silmailu, mis meile seal kilomeeter kilomeetri järel vaatamiseks ette kanti. Õnneks oli ka tee muutunud asfaltkatte all olevaks, mistõttu õnnestus ka minul rohkem sellest vaatemängust osa saada.

Pigeon Bayst Port Levysse, sealt edasi Diamond Harborisse ja Governor

Pilved Banksi poolsaart vallutamas

Baysse. Vaikselt, aga kindlalt olime jõudnud taas Christchurchi külje alla ning kuna vahepeal oli läinud ka pimedaks, siis nüüd otsisime juba kõige otsemat teed oma motelli. Kaart näitas, et Governor Bayst läheb otsetee üle mägede, kuid märk tee alguses näitas, et „ehee, ega ikka ei saa küll“. Põhjuseks olid maastikutulekahjud, mille eest meid ligikaudu nädal aega tagasi Lõunasaare teisel rannikult hoiatati ja mille olemasolu oli meil vahepeal täiesti meelest läinud. Tuleb välja, et nende tagajärgi alles likvideeriti ja see otsetee linna läbis põhimõtteliselt põlengute epitsentrit. Õnneks kogu teed ümber poolsaare tagasi sõitma ei pidanud, piisas vaid 10 kilomeetri pikkusest sõidust edasi Lyttletoni linna, kust läks siis kahekilomeetrine tunnel otse Christchurchi.

Tunne oli selline, et kuhugi välja sööma minna me ei viitsi, mistõttu haarasime teele jäänud supermarketist kaasa värsket salatikraami, frankfurtereid, aprikoose (endiselt absoluutselt minevaim toit) ja magustoitu ka. Pärast sellist päeva, kus katkematult passisid ühes ja teises suunas ning ahmisid sisse parandamatult kauneid maastikuvaateid, oli õhtul päris hea motellis niisama istuda ja jälgida telekas näidatavat. Kuigi – kõik see, mis sealt tuli (ükskõik kui huvitav või äge see ka polnud), jäi looduse poolt pakutule ikka lootusetult alla.