 |
| Motell Bellbird |
Uus päev, uus nädal, uus saar.
Ärkasime 8:45, kasisime end ära, tegime väikese hommikusöögi ning juba pool
tundi hiljem olime minekuvalmis. Ilm oli öösel pööranud taas uue lehekülje ning
väljas päike paistis ning oli mõnusalt soe. Kuna Picton polnud samuti üle öö
suuremaks saanud, siis poole kümneks oli meil praami check-in tehtud ja
ootasime laevale pääsu, mis pidi kirjade järgi algama veerand pärast kümmet.
Olles korra juba sellise laevaga
sõitnud, tegime vaikselt valmis sõjaplaani, kuidas oma sõit maksimaalselt
mugavaks teha. Siia tulles olime istunud
 |
| Pictoni sadam |
restoranipinkidel, kuid tegelikult on
praamil olemas ka mugavad istumisalad. Ainus miinus nendel on see, et need on
suhteliselt väikesed ja väga palju inimesi sinna ei mahu. Kuna meie tänane
praam „Kaiarahi“ oli väga sarnane selle laevaga, mis meid siia tõi, siis me
juba teadsime, et kust neid istumisalasid otsida. Leppisime naisega kokku, et
tema tormab seitsmendale korrusele ja mina kaheksandale. Kaheksandal asusid
kõige paremad istumiskohad – laeva esiosas, kauni vaatega merele. Kui seal
 |
| Punane Corolla paremas reas |
juhtumisi juba kõik kohad täis on, siis loodetavasti seitsmendal korrusel veel
on ruumi, sest sealsed toolid olid küll sama mugavad, kuid sellist vaadet
polnud.
Mõeldud tehtud – tundus, et
autodega reisijad said esimesena pardale ning pärast pisikest lippamist leidsin
ennast (veel) pooltühjast kaheksanda korruse istumissaalist. Saime endale
kolmese rea, mugavate
 |
| Konkurendid |
toolide (sh alla lastavate seljatugedega) ja suure
jalavahega ning kui tõstsid pilgu üles, said nautida vaadet laeva sõidusuunas.
Väga mugav, väga luks! Juba mõni minut hiljem olid kõik kohad selles saalis ka
rahvaga täidetud, seega jõudsime õigel ajal.
Laev pidi väljuma 10:45 ja
täpselt minuti pealt ka otsad anti. Sõit
 |
| Marlborough väinad |
Marlborough väinades oli kaunis,
meenutas veidi Stockholmi skääre. Kuna meri oli rahulik ja tuult oli
tavapärasest vähem, siis seekord lubati inimesi ka välitekile. Kasutasime
kordamööda selle võimaluse ka ära (et mitte välja võideldud kohtadest ilma
jääda) ning nautisime täiega neid viimaseid vaateid Lõunasaarele.
Te Waipounamu ehk Rohelise kivi
veed ehk Lõunasaar oli olnud meie
 |
| Austrikasvatus |
vastu väga lahke. Hoolimata sellest, et
viimaste kuude ilm oli siin olnud suve kohta ikka ebatavaliselt halb (niiske,
külm ja tuuline), siis põhimõtteliselt täpselt meie saabumise hetkel see kaamos
lõppes ning kui ma nüüd järgi mõtlen, siis vihma vist saime lähedalt vaadata
ainult eilsel sõidul Pictonisse? Hetkel küll rohkem pähe ei
 |
| Mõnus laevasõit |
turgata. Ühesõnaga
kõik see hullumeelselt kaunite loodusvaadete kaskaad oli enamasti päikesepaiste
taustal ning osaliselt ilmselt sellest tulenevalt julgen käia välja väite, et
see on üks kõige ilusamaid maanurkasid, kuhu minul on olnud võimalus sattuda.
Vähe inimasustust, lopsakas loodus, kõrged mäed, muinasjutulist värvi veekogud
ja väga eritüübilised paigad.
Kui nüüd peaks kirja panema, et
mis kõige rohkem meeldis, siis ma
 |
| Jätkuvalt maaliline... |
keelduks sellisest kohustusest viisakalt,
kuid kategooriliselt. Iga päev pakkus meile midagi sellist, mis võiks olla
põhjus Lõunasaarele tulekuks. Ei saa öelda, et Milford Sound oleks parem kui
Otago poolsaar või et Banksi poolsaarel ei ole midagi Franz Josefi liustikule
vastu panna. See kunagi puusalt
 |
| Väina suudmes olid künkad madalamad |
visandatud arvestus, et oleme Lõunasaarel 13
päeva, oli tegelikult väga õnnestunud prognoos. Saime kõik asjad tehtud-nähtud,
mida soovisime ning kripeldama ei jäänud mitte midagi. Ning kui te nüüd seda
reisijuttu olete lugenud, siis ehk kumab läbi ka see, et me selle 13 päeva jooksul
ülemäära ei kiirustanud. Liikusime mõnusas tempos, vahel matkasime, vahel
sõitsime lihtsalt autoga, vahel pildistasime linde. Seega kokkuvõttes oli meil
väga hea tunne siit lahkuda – kaasas oli tohutult
 |
| Auk on sees |
palju positiivseid elamusi
ning kogemusi ning teades, et mis on meil veel Põhjasaarel ees ootamas, olime
mõtetega juba tulevikus.
Tund aega sai siksakitada
Lõunasaare põhjaosa maakillukeste vahel ja pärast seda olimegi avamerel. Kuna
Lõunasaare kaugeimast maanukist
 |
| Põhjasaar on horisondil näha |
Põhjasaare lähima servani on vaid 25
kilomeetrit, siis loomulikult oli sihtkoht kohe ka paistmas. Wellingtoni linn
asub lihtsalt ära peidetuna nuka taga, seega on reisi pikkuseks siiski 3 tundi.
Aga need ligikaudu 3 tundi läksid kiirelt – kirjutasin reisipäevikut, nosisime
kaasaostetud kraami ning vahtisime niisama välja.
Kohale jõudes ja autotekile
minnes lasime ennast karjal kanda ning
 |
| Head aega Te Waipounamu! |
niimoodi jõudsimegi üht korpulentset
daami jälitades tupikusse. Läksime trepist alla, trepp lõppes ära, kuid trepi
lõpus olnud uks oli lukus. Selgus, et olime laskunud paar korrust liiga palju.
Selle väikese viperuse tasandas ära asjaolu, et meie auto oli kohe teise
parkimiskorruse rambi ees,
 |
| Viimane pilguheit Lõunasaarele |
mistõttu olime üks esimestest sõidukitest, kes siit korruselt
maale veeres.
GPS-i sisse olime pannud märksõna
„Weta Cave“. Meil oli sellesse „koopasse“ tuur broneeritud poole kuueks, aga
jõudsime sinna Cave’i juurde juba kell pool 4. Lihtsalt kogu see laevalt
mahasõit, esmaspäeva pärastlõunane Wellingtoni liiklus ning kohale jõudmise
keerukus olid palju väiksemad/kiiremad kui me kartsime. Sellest polnud
 |
| Põhjasaar |
siiski
midagi, sest ilm oli endiselt ilus ning kuigi isegi Wellingtoni silt viitab
selle linna tuulisusele, oli täna tavatult vaikne. Miramari linnaosa
Wellingtoni idaküljes on muide ka koht, kus asub linna lennuväli ning Weta
poole sõites maandus madalalt ja täpselt üle meie auto üks parajalt pirakas
reisilennuk. Üsna filmilik tunne oli.
Kuna meil tekkis nüüd järsku paar
tundi vaba aega, otsustasime selle ära
 |
| Sõsarpraam ja Wellington |
kasutada söögikoha leidmiseks.
Mõeldud-mõeldud. Enamus GPS-st (ja ka silmadega) leitavad söögikohad olid veel
või siis juba suletud. Kõige paljulubavam puhvet oli küll avatud, kuid prae
mõõtu toite hakati seal pakkuma alles kella viiest. No ega’s midagi, andsime
autole punnsuutäie 95-t ja endale võtsime kakaod ning mõned võileivad ja sõitsime sinna Weta Cave juurde ära.
Nüüd võib-olla oleks paslik lahti
seletada, et mis pagana koopast me siin
 |
| Tuuline linn |
nüüd jahume. Tegelikult pole tegemist
üldse koopaga, sellist nime kannab üks lihtsalt ilmetu kompleks eelmainitud
Miramari linnaosas. Kui sissekäigu juures poleks kaht suurt mägitrolli kuju,
võiks sellest kohast mööda sõites arvata, et ju siin majas mingi ladu või
väiketootmine asub. See viimane
 |
| Miramari linnaosa Wellingtonis |
oleks tegelikult ka tõsi – siin tõesti toimub
väike tootmine, kuid selle tootmise kõlapind on globaalne. Weta Cave ehk Weta Workshop on
filmirekvisiitide ja eriefektide tootja ning neid ei toodeta mitte filmidele
nagu „Külamees Ants läheb poodi piima järgi ja siis ruttu koju tagasi“, vaid
maailma suurimatele hittfilmidele.
Alguse sai see töökoda aastal
1987 RT Effects nime all ning juba päris esimestel aastatel algas ka koostöö režissöör
Peter Jacksoniga, kellest täna on saanud filmimaailma üks suurkujusid. Siis aga
oli ta alles alustav Uus-Meremaa lavastajahakatis, kes tegi oma esimesi samme
liikuvate piltidega. Juba päris alguses tulid ka esimesed auhinnad ning RT
Effectsi töid hakati maailmas märkama ja hindama. Aastal 1994 otsustas Jackson
RT Effectsi
 |
| Töökojaesine |
omanike ja produtsent Jamie Selkirkiga seljad kokku panna ning Weta
Workshop oligi sündinud. Kohe tulid ka suuremad tööd – samal aastal alustati
koostööd uue USA telesarjaga „Herakles“, mida toodeti kokku 6 hooaega ning
mille erinevate koletiste ja pahalaste loomine (nii nukud kui maskid) anti Wetale. Sama tellimus tuli ka seriaalilt „Sõjaprintsess Xena“ (mille peategelase
kehastaja Lucy Lawless on ka Uus-Meremaalt pärit).
Ning siis jõudis kätte aasta
1997, mil algas Peter Jacksoni megaprojekti ettevalmistus. „Sõrmuste Isanda“
triloogia andis Wetale tööd 7 aastat ning nende disainida oli tegelaskujude
välimus ning kui see töö tehtud, siis valmistati siinsamas Wellingtonis ka kõik
filmis nähtavad relvad, tegelaste turvised ja muu rõivastus, kõikvõimalikud
elajad (nii miniatuurid kui elusuuruses kujud) ning samuti hoolitses see
näputöökoda kõikvõimalike efektsete grimmide eest (orkid, mäekollid, päkapikud,
haldjad ja kes kõik veel). Tohutult suur töö, millega aga saadi täiuslikult
hakkama. Ning see ei ole ainult minu isiklik arvamus - selle triloogia
erinevate filmide eest tuli veoauto kastitäis auhindu üle maailma. Muuhulgas
peotäis Oscareid. Triloogia esimene filmi eest sai Weta 2 Oscarit – parimad
eriefektid ja parim make-up ning viimase filmi eest samuti 2
 |
| Saruman Valge |
Oscarit – parim
make-up ja parimad kostüümid. Ning sellega olid nad hoobilt maailma tipus ning
suuri filme sadas sisse aknast ja uksest. Filmid ise said muidugi Oscaritega
üle valatud – „Sõrmuste Isanda“ kolm filmi võitsid kokku 17 Oscarit erinevates
kategooriates.
Aga veel mõned näited, kus Weta
on kaasa löönud: „Peeter Paan“ (grimmiefektid), „Viimane Samurai“ (relvad),
„Master & Commander“ (miniatuurid), „Van Helsing“ (miniatuurid), „Hellboy“
(relvad), „King Kong“ (disain, grimmiefektid, elukad, miniatuurid ja relvad),
„Narnia“ (disain, turvised ja relvad), „Zorro legend“ (miniatuurid), väga äge
ulmekas „District 9“ (disain, relvad, rekvisiidid, elukad, sõidukid ja
grimmiefektid), „Avatar“ (disain, relvad, kostüümid, rekvisiidid), „Terasmees“
(planeet Krüptoni relvad), „Elüüsium“ (disain, relvad, rekvisiidid, kostüümid
ja prosteetika), „Imeline Ämblikmees 2“ (disain, prosteetika, kostüümid ja
rekvisiidid), „Warcraft“ (kostüümid ja relvad) ja nii edasi. Neid suuri filme
on kümneid ja kümneid, kus Weta rohkemal või vähemal määral kaasa on löönud. Siit
nimekirjast on muidugi puudu veel üks oluline triloogia – Kääbiku oma. Kuna
Kääbik oli ka Peter Jacksoni lavastada, siis loomulikult oli Weta kaasatud
täies mahus.
Meie tulime niisiis siia selleks,
et teha väike ringkäik selles töökojas, kus kõik need relvad, maskid,
kostüümid, miniatuurid ja
 |
| Relvalett |
mis kõik veel sünnivad. Töökojas endas oli
pildistamine rangelt keelatud, sest kõik see, mille kallal töötatakse, kuulub ju
tegelikult filmistuudiotele ning arvestades ka töökoja taset, võib seal suure
tõenäosusega näha ka disainelemente, mida filmiloojad ei soovi enne filmi
väljalaskmist avalikkuse ette tuua. Küll aga võis fotosid teha Weta Workshopi
suveniiripoes, kust sai endale soetada tehtud tööde koopiaid. Kui tahtsid Kääbiku
filmist tuntud haldja Taurieli vibu ja nooli – palun, 500$ eest on
 |
| 1100$ Smaugiilu |
need sinu.
Ah, et Kuningas Llane mõõk „Warcraftist“ on see, mida hing kõige rohkem ihkab –
ikka saab, „vaid“ 429$. Lisaks elusuuruses asjadele oli päris palju võimalik
osta ka tegelaskujude miniatuure ning nende hinna ja suuruse suhe oli minu
arust täiesti paigast ära. Kui 300$ kahe päkapikk Dwalini kirve eest (no ikka
korralikud mütakad) tundub võib-olla isegi mõistlik, siis väikese lohe Smaugi
kuju eest 1100$ välja käia tunduks ikka päris veider. Aga võib-olla on nii
suuri fänne olemas. Smaugil.
4100$ saad endale koju soetada ja
näiteks välisukse ette panna Smeagoli/Gollumi kuju (koos kalaga), kes siis kõik
su külalised
 |
| Maaai preeššös... |
oma armsa pilguga üle vaatab. Miks mitte. Kellele külalised ei
meeldi, sellele sobiks ukse taha näiteks 2-meetri pikkune ja vägagi usutav uruk-haide
juhi Lurtzi kuju „Sõrmuste Isandast“. Usun, et isegi Jehoova tunnistajad
otsustavad selle peale, et tulevad mõnel teisel päeval tagasi, kui selline „konkureeriva
ettevõtte“ esindaja ukse kõrval seisab.
Eriti vahva oli see, et poes
näidati ka filmide päris rekvisiite – näiteks olid klaasi taga vaatamiseks nii Bilbo
Bagginsi suured ja karvased jalad kui ka tema väike mõõk „Astel“. Aga ka „District
9“ relvad ning King Kongi mask ja Avatari filmi mõningad vidinad olid seal
väljapanekus olemas. Kui me seal ringi vaatasime, küsiti meie käest, et kas me tund
 |
| Pediküüri unistus |
aega varasemale tuurile ei tahaks minna? Plussiks oleks siis see, et saaks kohe
minna, miinuseks aga see, et kui tuur lõpeb, pannakse pood kohe varsti kinni,
seega väga palju enam shopata ei jõuaks. Vaadates siinseid hindasid ning nullile
lähenevat huvi filmi tegelaskujude miniatuuride soetamise vastu, otsustasime
pakkumisest kinni haarata. See töökoda oli ju ikkagi põhjus, miks siia sai
tuldud.
Mõne minuti pärast tuligi üks
lokkis juuste ja muheda jutuga Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit noormees, kes
viis meie väikese tuurigrupi (nii 10-15 inimest) väikese punase ukse juurde,
mida valvas suur mäekolli pannoo. Panime oma tehnilised, salvestavad vahendid
ilusti ära ja lülitasime orgaanilised sisse ning astusime võlumaailma.
Juba esimeses ruumis tervitasid
meid kolm suurt kostüümi „Sõrmuste Isanda“ saagast – 2 tükki
 |
| Uks võlumaailma |
olid
haldjasõdalaste omad, 1 orki oma. Näppida neid ei tohtinud, sest tegu oli
originaalidega, kuid lähedalt vaadata võis küll ja no väga detailne ning äge!
Järgmises toas hakati juba infot pritsima selle kohta, et mismoodi jõutakse
ideest esemeni. Poiss ise töötab siin rekvisiitide värvimisosakonnas (kui ta
just tuure ei tee) ning ühe „District 9“ relva näitel käisime protsessi
algusest lõpuni läbi. Enamus relvi ja ka muid esemeid tehakse plastikust ning
see on
 |
| Kong. King Kong. |
põhimõtteliselt värvimisosakonna ülesanne, et need filmis paistaksid
välja kui roostetanud teras või puhas kuld. No kui ennast ei kiida, siis keda
sa veel kiidad. ☺
See, et plastist mõõk näeks välja
nagu paarkümmend kilo kaaluv Valüüria või pagan-teab-mis-terasest päevi näinud
taparelv, tegelikult maksab väga palju. See oli ka põhjus, miks väga palju käsi
külge panna ei saanud. „District 9“ särtsupüssi sain siiski käes hoida,
üllatavalt raske oli.
Giid tõi näite, et pealaest
jalatallani ulatuva peapahalase (nt orki) kostüümi loomine maksis „Sõrmuste
Isanda“ triloogias ligikaudu
 |
| Elusuuruses Lurtz |
80 000$. Arvestades filmi ulmelist edu, on
sellise kostüümi väärtus täna juba üle miljoni (mnjah, sellele mõeldes see
1100$ maksev Smaugi kujuke polegi nii kallis). Ja see ei ole niisama praalimine
- Legolase vibu müüdi näiteks oksjonil peaaegu 400 000 USD eest.
Ühes klaaskapis olid vaatamiseks
välja pandud erinevad pealuud ja kuivetunud surnukehad. Meie giid tegi (vist)
nalja ja ütles, et need on endised töötajad, kes Facebooki mõne rekvisiidi
pildi üles laadisid. Väga tõetruud olid tõesti, mängime siis seda mängu ja
ütleme, et see giidi tehtud nali ikkagi oli nali.
Aga oli ka helgemaid ruume – ühes
oli suur jänesekuju, kelle kõhu katsumine pidi õnne tooma.
 |
| Kääbikufänni mängunurk |
Katsusime, tõi.
Sealsamas oli ka suur päkapiku kuju Kääbiku filmist – tema katsumine oleks
jällegi õnnetust toonud, seega ei näppinud.
Vinge oli ka „Halo“ filmist pärit
auto – selline võimas lahingumaastur, suur tulistamistoru katusel. Sellega on
võimalik päriselt ringi sõita, aga päris autost eristab teda see, et
valmistatud on ta klaasfiibrist ja plastist. Või siis tegelikult – päris autost
ei erista teda midagi.
Siis näidati igat masti
motoriseeritud lõustasid (vajutad nuppu ja King Kong kortsutab kulmu) ning suurt
ja haiglaselt detailset lossi maketti. Muudkui vaatasid ringi ja ahhetasid, see
filmimaailm on ikka tõesti imeline.
Ühe akna taga paistis suurem
tsehh ja parasjagu käis seal lume tootmine. Täpsemalt öeldes saeti CNC pingil penoplastist
välja
 |
| Veel üks nunnu filmitegelane |
Matt Damoni tagumikku. Projekti, mille tarbeks, ei nõustunud ta avaldama,
aga selline kehaosade mulaažide tegemine pidi olema üsna tavaline praktika.
Kuna näitlejad on väga hõivatud ning iga püksiproovi pärast ei hakka Los
Angelest Uus- Meremaale lendama, siis võetaksegi mõõdud, tehakse makett ja selle
järgi valmistatakse riietusese või muu rekvisiiti. Näitleja asi on siis
vahepeal mitte ülemäära palju alla või juurde võtta.
Viimasel ajal on ka päris palju
hakatud kasutama 3D printimist, mingisugune robotkostüüm oli just ühes
printeris voolimisel. Kui rääkida kostüümidest, siis mõnikord kasutatakse ka
metalli, et see näitlejal seljas olles usutavalt mõjuks. Sest kui sa ikka
lahingus oma võimsa plastist mõõgaga muudkui vehid ja orkidel päid maha kaksad,
siis sinu turvis ei
 |
| Warcrafti mant |
saa keha ümber laperdada kui lepaleht. Rõngasrüü peab näima
ikka nagu rõngasrüü. Kuigi ka seal toimuvad pidevad arengud ja leitakse uusi
materjale ja lahendusi. Kui Viggo Mortensenil oli Aragornina 25 kg kaaluv
kostüüm, siis Legolase kostüüm tehti üleni plastikust ja kaalus mitu korda
vähem.
Näidati ka Kääbiku filmist
tuttavat Bilbo Mithrili särki, see pidi olema samast materjalist, millest
tehakse lihuniku kindaid. Ehk siis reaalselt kaitsev rekvisiit. Ühes toas olid aga
erinevad silikoonist kehaosad (käed, jalad, kõrvad, ninad). Ninasid tuleb kõige
rohkem teha, sest need jupid pole korduvkasutatavad.
Viimases ruumis tegi üks
värvilise peaga naisterahvas draakoniga kruuse (st maalis kruusidele
draakonikujusid) ning teise naisterahva tööks oli ühe suure pea
juuksefitseerimine. Karv karva haaval
 |
| District 9 kraam |
täidetakse see pea juustega ning
lõpp-produkt läheb kunagi siia maja ette vaatamiseks. Hinnanguliselt on
projekti pikkus 5-7 nädalat, arvestusega, et ta töötab 5 päeva nädalas ja iga
päev 9 tundi. Mõtle vaid – tuled hommikul tööle ja hakkad karvu pähe toppima ja
õhtul lõpetad samamoodi. Samas on see parem variandist, kui tuled hommikul tööle
ja hakkad endal karvu peast ära kiskuma.
Tööle saab sinna siis, kui
vägavägaväga tahad või siis, kui palju õpid ja selle tulemusena ka midagi hästi
oskad. Materjaliteadus, 3D printimine ja sarnased teadmised on see baas, mille
pealt tasub sinna kandideerima hakata, kui kellelgi huvi on.
Tuuri lõppedes rääkis kutt ka oma
kokkupuudetest filminäitlejatega ning ta kinnitas seda, mida kõik juba niigi
teavad – Viggo Mortensen on kõva mees. Küll oli ta oma murdunud hamba
superliimiga
 |
| Vaade Mt Victorialt Wellingtoni sadamale |
tagasi liiminud, küll väikese haava ise kokku õmmelnud. Vast kõige
kuulsam on see stseen „Sõrmuste
Isandast“, kus ta reaalselt murrab jalaga kiivrit lüües oma varba ära, aga
jääb rolli sisse ning laseb kuuldavale täiesti usutava valukarjatuse. ☺ Selle infokillu lõppeks mainib
aga giid, et muidugi Keanu Reeves on veel kõvem vend, toomata ühtki näidet või
argumenti sellele väitele.
Aga siis meie tuur ka lõppes ja
ühe elusuuruses Avatari-neiu kõrvalt me
 |
| Pealinna lõunaserv |
ka uksest välja astusime. Vägev oli!
Väga-väga vägev! Olles ise mitme mainitud filmi austaja või suur austaja, oli
see nagu retk kommipoodi. Natuke kergitati saladuskatet sellelt, kuidas kõik see
maagia sünnib ning nähes kuipalju energiat ja aega mingite rekvisiitide
tootmisele pannakse, ei imesta, miks need filmid niipalju maksavad. Igatahes, kes kunagi satub
 |
| Seal, teisel pool lahte asus meie öömaja |
Wellingtoni, käige kindlasti sellel väikesel töökojaretkel ära.
Isegi, kui ükski nendest mainitud fantaasiafilmidest korda ei lähe, siis
filmimaailama telgitaguste nägemine on huvitav ka ilma selleta. Väikese
kiikamise sinna töökotta saab teha ka selle klipi abil.
Et mitte päris tühjade kätega
siit lahkuda, siis ostsime poest „Kääbiku“
 |
| Wellington |
filmi esimese osa ametliku raamatu,
mis sisult oli väga huvitav, aga vormi osas oli tugevaid järeleandmisi tehtud.
Selles mõttes, et pärast paari vaatamist lagunes ta meil käte vahel ära.
Nii, pärismaailma tagasi. Kuna
õhtu oli suurte sammudega saabumas, siis väga suurt linnaekskursiooni enam teha
ei jõudnud, kuid ühe kiire ülevaatliku ju võiks. Ning pole paremat kohta ülevaate saamiseks kui kõrgem koht ja kõige kõrgem hea vaatega koht
Wellingtonis on Mount
 |
| ASURE 83 By The Sea Motor Lodge |
Victoria. Väike link pärismaailma ja filmimaailma vahel
on ka sellel mäel, sest Victoria jalamil filmiti ka üks „Sõrmuste Isanda“ stseen.
Meie seda konkreetset paika otsima ei läinud, sest GPS-l oli raskusi isegi
selle mäe enda üles leidmisega. Täpsemalt öeldes küll mäetipu läheduses oleva
parkla üles leidmisega (mägi ise paistis põhimõtteliselt igal pool linnas sulle
kenasti kätte ära).
Lõpuks leidsime siiski õige paiga
üles ning kuna ilm oli ilus ja ka tuul
 |
| Viisakas tuba |
endiselt puudus (see on tõesti
Wellingtoni puhul ime), siis saime nautida väga kauneid vaateid nii kesklinnale
kui ümberkaudsetele äärelinnadele. Victoria mägi asub sõna otseses mõttes keset
linna, mistõttu kogu pealinn on tõesti kui peo peal. Teisel pool lahte paistis
kätte ka Lower Hutti linnake, kuhu oli meil võetud öömaja. Pärast siinsete
vaadete äranautimist me sinna ka suundusime.
Pika nimega ASURE 83 By The Sea Motor Lodge asus
peaaegu mere
 |
| Seapraad ja... |
ääres ja nägi väga viisakas välja. Meie tuba asus teisel korrusel
ning ka see oli väga korralik ja keskmisest moodsam, kuid me hetkel päris
siseruumidesse ära ei sulgunud, sest me polnud ammu korralikku sooja toitu
saanud ning Lower Hutis oli päris palju paiku selle vea parandamiseks. Valisime
välja sellise uhke nimega
 |
| Majaburger |
koha nagu „The Butcher and the Brewer“ ning see oli
hea otsus. Mina võtsin majaburgeri ja naine sealiha tükid kartulipüreega.
Nojah, kui koha nimi viitab
lihunikule, siis võib ehk aru saada, et tüki all mõeldakse umbes poolt siga.
Terve siga ju ei ole, järelikult on tükk. Aga no kui see taldrik tuli, kus
kartuliputru rõhus kaks suurt sealihasteiki, siis see oli naisele siiski teatav
üllatus. Kuna burger oli tavamõõtmetes,
 |
| Öö saabumas Wellingtoni |
siis teenindaja loomulikult hakkas seda
lihahunnikut minu ette suruma, aga äkäää, see on naise amps. ☺ Kui see portsjon oleks olnud
poole väiksem, oleks saanud pärast sööki kiita, et päris suur praad oli. Aga ei
olnud poole väiksem, seega natuke tuli lõpus ikka kööki tagasi saata. Kahepeale
saime siiski enamusest läbi näritud.
Kõht nii täis, et ooteaeg
söögitorust makku jõudmiseks oli toidul nii kahe tunni ringis, otsustasime
joonelt tuppa ära minna, aga kuna väljas pakuti parasjagu huvilistele
vaatamiseks kaunist päikeseloojangut, siis tegime väikese peatuse rannas.
Taevas värvus kuldsetesse toonidesse, üle lahe Wellingtonis süttisid vaikselt
tuled ja laine vaikselt loksus. Tõeline idüll.
Päeva lõpetasime toas
reisipäevikut kirjutades ja ka järgmiste päevade plaane üle käies. Ees oli ootamas tõeline hittpaikade tulevärk ja nii mitu päeva järjest.
 |
| Wellingtoni lahe suue ehavalguses |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar