27.02 - Picton, Wellington, Lower Hutt

Motell Bellbird
Uus päev, uus nädal, uus saar. Ärkasime 8:45, kasisime end ära, tegime väikese hommikusöögi ning juba pool tundi hiljem olime minekuvalmis. Ilm oli öösel pööranud taas uue lehekülje ning väljas päike paistis ning oli mõnusalt soe. Kuna Picton polnud samuti üle öö suuremaks saanud, siis poole kümneks oli meil praami check-in tehtud ja ootasime laevale pääsu, mis pidi kirjade järgi algama veerand pärast kümmet.

Olles korra juba sellise laevaga sõitnud, tegime vaikselt valmis sõjaplaani, kuidas oma sõit maksimaalselt mugavaks teha. Siia tulles olime istunud 
Pictoni sadam
restoranipinkidel, kuid tegelikult on praamil olemas ka mugavad istumisalad. Ainus miinus nendel on see, et need on suhteliselt väikesed ja väga palju inimesi sinna ei mahu. Kuna meie tänane praam „Kaiarahi“ oli väga sarnane selle laevaga, mis meid siia tõi, siis me juba teadsime, et kust neid istumisalasid otsida. Leppisime naisega kokku, et tema tormab seitsmendale korrusele ja mina kaheksandale. Kaheksandal asusid kõige paremad istumiskohad – laeva esiosas, kauni vaatega merele. Kui seal
Punane Corolla paremas reas
juhtumisi juba kõik kohad täis on, siis loodetavasti seitsmendal korrusel veel on ruumi, sest sealsed toolid olid küll sama mugavad, kuid sellist vaadet polnud.

Mõeldud tehtud – tundus, et autodega reisijad said esimesena pardale ning pärast pisikest lippamist leidsin ennast (veel) pooltühjast kaheksanda korruse istumissaalist. Saime endale kolmese rea, mugavate
Konkurendid
toolide (sh alla lastavate seljatugedega) ja suure jalavahega ning kui tõstsid pilgu üles, said nautida vaadet laeva sõidusuunas. Väga mugav, väga luks! Juba mõni minut hiljem olid kõik kohad selles saalis ka rahvaga täidetud, seega jõudsime õigel ajal.

Laev pidi väljuma 10:45 ja täpselt minuti pealt ka otsad anti. Sõit
Marlborough väinad
Marlborough väinades oli kaunis, meenutas veidi Stockholmi skääre. Kuna meri oli rahulik ja tuult oli tavapärasest vähem, siis seekord lubati inimesi ka välitekile. Kasutasime kordamööda selle võimaluse ka ära (et mitte välja võideldud kohtadest ilma jääda) ning nautisime täiega neid viimaseid vaateid Lõunasaarele.

Te Waipounamu ehk Rohelise kivi veed ehk Lõunasaar oli olnud meie
Austrikasvatus
vastu väga lahke. Hoolimata sellest, et viimaste kuude ilm oli siin olnud suve kohta ikka ebatavaliselt halb (niiske, külm ja tuuline), siis põhimõtteliselt täpselt meie saabumise hetkel see kaamos lõppes ning kui ma nüüd järgi mõtlen, siis vihma vist saime lähedalt vaadata ainult eilsel sõidul Pictonisse? Hetkel küll rohkem pähe ei
Mõnus laevasõit
turgata. Ühesõnaga kõik see hullumeelselt kaunite loodusvaadete kaskaad oli enamasti päikesepaiste taustal ning osaliselt ilmselt sellest tulenevalt julgen käia välja väite, et see on üks kõige ilusamaid maanurkasid, kuhu minul on olnud võimalus sattuda. Vähe inimasustust, lopsakas loodus, kõrged mäed, muinasjutulist värvi veekogud ja väga eritüübilised paigad.

Kui nüüd peaks kirja panema, et mis kõige rohkem meeldis, siis ma
Jätkuvalt maaliline...
keelduks sellisest kohustusest viisakalt, kuid kategooriliselt. Iga päev pakkus meile midagi sellist, mis võiks olla põhjus Lõunasaarele tulekuks. Ei saa öelda, et Milford Sound oleks parem kui Otago poolsaar või et Banksi poolsaarel ei ole midagi Franz Josefi liustikule vastu panna. See kunagi puusalt
Väina suudmes olid künkad madalamad
visandatud arvestus, et oleme Lõunasaarel 13 päeva, oli tegelikult väga õnnestunud prognoos. Saime kõik asjad tehtud-nähtud, mida soovisime ning kripeldama ei jäänud mitte midagi. Ning kui te nüüd seda reisijuttu olete lugenud, siis ehk kumab läbi ka see, et me selle 13 päeva jooksul ülemäära ei kiirustanud. Liikusime mõnusas tempos, vahel matkasime, vahel sõitsime lihtsalt autoga, vahel pildistasime linde. Seega kokkuvõttes oli meil väga hea tunne siit lahkuda – kaasas oli tohutult
Auk on sees
palju positiivseid elamusi ning kogemusi ning teades, et mis on meil veel Põhjasaarel ees ootamas, olime mõtetega juba tulevikus.

Tund aega sai siksakitada Lõunasaare põhjaosa maakillukeste vahel ja pärast seda olimegi avamerel. Kuna Lõunasaare kaugeimast maanukist
Põhjasaar on horisondil näha
Põhjasaare lähima servani on vaid 25 kilomeetrit, siis loomulikult oli sihtkoht kohe ka paistmas. Wellingtoni linn asub lihtsalt ära peidetuna nuka taga, seega on reisi pikkuseks siiski 3 tundi. Aga need ligikaudu 3 tundi läksid kiirelt – kirjutasin reisipäevikut, nosisime kaasaostetud kraami ning vahtisime niisama välja.

Kohale jõudes ja autotekile minnes lasime ennast karjal kanda ning
Head aega Te Waipounamu!
niimoodi jõudsimegi üht korpulentset daami jälitades tupikusse. Läksime trepist alla, trepp lõppes ära, kuid trepi lõpus olnud uks oli lukus. Selgus, et olime laskunud paar korrust liiga palju. Selle väikese viperuse tasandas ära asjaolu, et meie auto oli kohe teise parkimiskorruse rambi ees,
Viimane pilguheit Lõunasaarele
mistõttu olime üks esimestest sõidukitest, kes siit korruselt maale veeres.

GPS-i sisse olime pannud märksõna „Weta Cave“. Meil oli sellesse „koopasse“ tuur broneeritud poole kuueks, aga jõudsime sinna Cave’i juurde juba kell pool 4. Lihtsalt kogu see laevalt mahasõit, esmaspäeva pärastlõunane Wellingtoni liiklus ning kohale jõudmise keerukus olid palju väiksemad/kiiremad kui me kartsime. Sellest polnud
Põhjasaar
siiski midagi, sest ilm oli endiselt ilus ning kuigi isegi Wellingtoni silt viitab selle linna tuulisusele, oli täna tavatult vaikne. Miramari linnaosa Wellingtoni idaküljes on muide ka koht, kus asub linna lennuväli ning Weta poole sõites maandus madalalt ja täpselt üle meie auto üks parajalt pirakas reisilennuk. Üsna filmilik tunne oli.

Kuna meil tekkis nüüd järsku paar tundi vaba aega, otsustasime selle ära
Sõsarpraam ja Wellington
kasutada söögikoha leidmiseks. Mõeldud-mõeldud. Enamus GPS-st (ja ka silmadega) leitavad söögikohad olid veel või siis juba suletud. Kõige paljulubavam puhvet oli küll avatud, kuid prae mõõtu toite hakati seal pakkuma alles kella viiest. No ega’s midagi, andsime autole punnsuutäie 95-t ja endale võtsime kakaod ning mõned võileivad  ja sõitsime sinna Weta Cave juurde ära.

Nüüd võib-olla oleks paslik lahti seletada, et mis pagana koopast me siin
Tuuline linn
nüüd jahume. Tegelikult pole tegemist üldse koopaga, sellist nime kannab üks lihtsalt ilmetu kompleks eelmainitud Miramari linnaosas. Kui sissekäigu juures poleks kaht suurt mägitrolli kuju, võiks sellest kohast mööda sõites arvata, et ju siin majas mingi ladu või väiketootmine asub. See viimane
Miramari linnaosa Wellingtonis
oleks tegelikult ka tõsi – siin tõesti toimub väike tootmine, kuid selle tootmise kõlapind on globaalne. Weta Cave ehk Weta Workshop on filmirekvisiitide ja eriefektide tootja ning neid ei toodeta mitte filmidele nagu „Külamees Ants läheb poodi piima järgi ja siis ruttu koju tagasi“, vaid maailma suurimatele hittfilmidele.

Alguse sai see töökoda aastal 1987 RT Effects nime all ning juba päris esimestel aastatel algas ka koostöö režissöör Peter Jacksoniga, kellest täna on saanud filmimaailma üks suurkujusid. Siis aga oli ta alles alustav Uus-Meremaa lavastajahakatis, kes tegi oma esimesi samme liikuvate piltidega. Juba päris alguses tulid ka esimesed auhinnad ning RT Effectsi töid hakati maailmas märkama ja hindama. Aastal 1994 otsustas Jackson RT Effectsi
Töökojaesine
omanike ja produtsent Jamie Selkirkiga seljad kokku panna ning Weta Workshop oligi sündinud. Kohe tulid ka suuremad tööd – samal aastal alustati koostööd uue USA telesarjaga „Herakles“, mida toodeti kokku 6 hooaega ning mille erinevate koletiste ja pahalaste loomine (nii nukud kui maskid) anti Wetale. Sama tellimus tuli ka seriaalilt „Sõjaprintsess Xena“ (mille peategelase kehastaja Lucy Lawless on ka Uus-Meremaalt pärit).

Ning siis jõudis kätte aasta 1997, mil algas Peter Jacksoni megaprojekti ettevalmistus. „Sõrmuste Isanda“ triloogia andis Wetale tööd 7 aastat ning nende disainida oli tegelaskujude välimus ning kui see töö tehtud, siis valmistati siinsamas Wellingtonis ka kõik filmis nähtavad relvad, tegelaste turvised ja muu rõivastus, kõikvõimalikud elajad (nii miniatuurid kui elusuuruses kujud) ning samuti hoolitses see näputöökoda kõikvõimalike efektsete grimmide eest (orkid, mäekollid, päkapikud, haldjad ja kes kõik veel). Tohutult suur töö, millega aga saadi täiuslikult hakkama. Ning see ei ole ainult minu isiklik arvamus - selle triloogia erinevate filmide eest tuli veoauto kastitäis auhindu üle maailma. Muuhulgas peotäis Oscareid. Triloogia esimene filmi eest sai Weta 2 Oscarit – parimad eriefektid ja parim make-up ning viimase filmi eest samuti 2
Saruman Valge
Oscarit – parim make-up ja parimad kostüümid. Ning sellega olid nad hoobilt maailma tipus ning suuri filme sadas sisse aknast ja uksest. Filmid ise said muidugi Oscaritega üle valatud – „Sõrmuste Isanda“ kolm filmi võitsid kokku 17 Oscarit erinevates kategooriates.

Aga veel mõned näited, kus Weta on kaasa löönud: „Peeter Paan“ (grimmiefektid), „Viimane Samurai“ (relvad), „Master & Commander“ (miniatuurid), „Van Helsing“ (miniatuurid), „Hellboy“ (relvad), „King Kong“ (disain, grimmiefektid, elukad, miniatuurid ja relvad), „Narnia“ (disain, turvised ja relvad), „Zorro legend“ (miniatuurid), väga äge ulmekas „District 9“ (disain, relvad, rekvisiidid, elukad, sõidukid ja grimmiefektid), „Avatar“ (disain, relvad, kostüümid, rekvisiidid), „Terasmees“ (planeet Krüptoni relvad), „Elüüsium“ (disain, relvad, rekvisiidid, kostüümid ja prosteetika), „Imeline Ämblikmees 2“ (disain, prosteetika, kostüümid ja rekvisiidid), „Warcraft“ (kostüümid ja relvad) ja nii edasi. Neid suuri filme on kümneid ja kümneid, kus Weta rohkemal või vähemal määral kaasa on löönud. Siit nimekirjast on muidugi puudu veel üks oluline triloogia – Kääbiku oma. Kuna Kääbik oli ka Peter Jacksoni lavastada, siis loomulikult oli Weta kaasatud täies mahus.

Meie tulime niisiis siia selleks, et teha väike ringkäik selles töökojas, kus kõik need relvad, maskid, kostüümid, miniatuurid ja
Relvalett
mis kõik veel sünnivad. Töökojas endas oli pildistamine rangelt keelatud, sest kõik see, mille kallal töötatakse, kuulub ju tegelikult filmistuudiotele ning arvestades ka töökoja taset, võib seal suure tõenäosusega näha ka disainelemente, mida filmiloojad ei soovi enne filmi väljalaskmist avalikkuse ette tuua. Küll aga võis fotosid teha Weta Workshopi suveniiripoes, kust sai endale soetada tehtud tööde koopiaid. Kui tahtsid Kääbiku filmist tuntud haldja Taurieli vibu ja nooli – palun, 500$ eest on
1100$ Smaugiilu
need sinu. Ah, et Kuningas Llane mõõk „Warcraftist“ on see, mida hing kõige rohkem ihkab – ikka saab, „vaid“ 429$. Lisaks elusuuruses asjadele oli päris palju võimalik osta ka tegelaskujude miniatuure ning nende hinna ja suuruse suhe oli minu arust täiesti paigast ära. Kui 300$ kahe päkapikk Dwalini kirve eest (no ikka korralikud mütakad) tundub võib-olla isegi mõistlik, siis väikese lohe Smaugi kuju eest 1100$ välja käia tunduks ikka päris veider. Aga võib-olla on nii suuri fänne olemas. Smaugil.

4100$ saad endale koju soetada ja näiteks välisukse ette panna Smeagoli/Gollumi kuju (koos kalaga), kes siis kõik su külalised
Maaai preeššös...
oma armsa pilguga üle vaatab. Miks mitte. Kellele külalised ei meeldi, sellele sobiks ukse taha näiteks 2-meetri pikkune ja vägagi usutav uruk-haide juhi Lurtzi kuju „Sõrmuste Isandast“. Usun, et isegi Jehoova tunnistajad otsustavad selle peale, et tulevad mõnel teisel päeval tagasi, kui selline „konkureeriva ettevõtte“ esindaja ukse kõrval seisab.

Eriti vahva oli see, et poes näidati ka filmide päris rekvisiite – näiteks olid klaasi taga vaatamiseks nii Bilbo Bagginsi suured ja karvased jalad kui ka tema väike mõõk „Astel“. Aga ka „District 9“ relvad ning King Kongi mask ja Avatari filmi mõningad vidinad olid seal väljapanekus olemas. Kui me seal ringi vaatasime, küsiti meie käest, et kas me tund
Pediküüri unistus
aega varasemale tuurile ei tahaks minna? Plussiks oleks siis see, et saaks kohe minna, miinuseks aga see, et kui tuur lõpeb, pannakse pood kohe varsti kinni, seega väga palju enam shopata ei jõuaks. Vaadates siinseid hindasid ning nullile lähenevat huvi filmi tegelaskujude miniatuuride soetamise vastu, otsustasime pakkumisest kinni haarata. See töökoda oli ju ikkagi põhjus, miks siia sai tuldud.

Mõne minuti pärast tuligi üks lokkis juuste ja muheda jutuga Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit noormees, kes viis meie väikese tuurigrupi (nii 10-15 inimest) väikese punase ukse juurde, mida valvas suur mäekolli pannoo. Panime oma tehnilised, salvestavad vahendid ilusti ära ja lülitasime orgaanilised sisse ning astusime võlumaailma.

Juba esimeses ruumis tervitasid meid kolm suurt kostüümi „Sõrmuste Isanda“ saagast – 2 tükki
Uks võlumaailma
olid haldjasõdalaste omad, 1 orki oma. Näppida neid ei tohtinud, sest tegu oli originaalidega, kuid lähedalt vaadata võis küll ja no väga detailne ning äge! Järgmises toas hakati juba infot pritsima selle kohta, et mismoodi jõutakse ideest esemeni. Poiss ise töötab siin rekvisiitide värvimisosakonnas (kui ta just tuure ei tee) ning ühe „District 9“ relva näitel käisime protsessi algusest lõpuni läbi. Enamus relvi ja ka muid esemeid tehakse plastikust ning see on
Kong. King Kong.
põhimõtteliselt värvimisosakonna ülesanne, et need filmis paistaksid välja kui roostetanud teras või puhas kuld. No kui ennast ei kiida, siis keda sa veel kiidad. ☺

See, et plastist mõõk näeks välja nagu paarkümmend kilo kaaluv Valüüria või pagan-teab-mis-terasest päevi näinud taparelv, tegelikult maksab väga palju. See oli ka põhjus, miks väga palju käsi külge panna ei saanud. „District 9“ särtsupüssi sain siiski käes hoida, üllatavalt raske oli.

Giid tõi näite, et pealaest jalatallani ulatuva peapahalase (nt orki) kostüümi loomine maksis „Sõrmuste Isanda“ triloogias ligikaudu
Elusuuruses Lurtz
80 000$. Arvestades filmi ulmelist edu, on sellise kostüümi väärtus täna juba üle miljoni (mnjah, sellele mõeldes see 1100$ maksev Smaugi kujuke polegi nii kallis). Ja see ei ole niisama praalimine - Legolase vibu müüdi näiteks oksjonil peaaegu 400 000 USD eest.

Ühes klaaskapis olid vaatamiseks välja pandud erinevad pealuud ja kuivetunud surnukehad. Meie giid tegi (vist) nalja ja ütles, et need on endised töötajad, kes Facebooki mõne rekvisiidi pildi üles laadisid. Väga tõetruud olid tõesti, mängime siis seda mängu ja ütleme, et see giidi tehtud nali ikkagi oli nali.

Aga oli ka helgemaid ruume – ühes oli suur jänesekuju, kelle kõhu katsumine pidi õnne tooma.
Kääbikufänni mängunurk
Katsusime, tõi. Sealsamas oli ka suur päkapiku kuju Kääbiku filmist – tema katsumine oleks jällegi õnnetust toonud, seega ei näppinud.

Vinge oli ka „Halo“ filmist pärit auto – selline võimas lahingumaastur, suur tulistamistoru katusel. Sellega on võimalik päriselt ringi sõita, aga päris autost eristab teda see, et valmistatud on ta klaasfiibrist ja plastist. Või siis tegelikult – päris autost ei erista teda midagi.

Siis näidati igat masti motoriseeritud lõustasid (vajutad nuppu ja King Kong kortsutab kulmu) ning suurt ja haiglaselt detailset lossi maketti. Muudkui vaatasid ringi ja ahhetasid, see filmimaailm on ikka tõesti imeline.

Ühe akna taga paistis suurem tsehh ja parasjagu käis seal lume tootmine. Täpsemalt öeldes saeti CNC pingil penoplastist välja
Veel üks nunnu filmitegelane
Matt Damoni tagumikku. Projekti, mille tarbeks, ei nõustunud ta avaldama, aga selline kehaosade mulaažide tegemine pidi olema üsna tavaline praktika. Kuna näitlejad on väga hõivatud ning iga püksiproovi pärast ei hakka Los Angelest Uus- Meremaale lendama, siis võetaksegi mõõdud, tehakse makett ja selle järgi valmistatakse riietusese või muu rekvisiiti. Näitleja asi on siis vahepeal mitte ülemäära palju alla või juurde võtta.

Viimasel ajal on ka päris palju hakatud kasutama 3D printimist, mingisugune robotkostüüm oli just ühes printeris voolimisel. Kui rääkida kostüümidest, siis mõnikord kasutatakse ka metalli, et see näitlejal seljas olles usutavalt mõjuks. Sest kui sa ikka lahingus oma võimsa plastist mõõgaga muudkui vehid ja orkidel päid maha kaksad, siis sinu turvis ei
Warcrafti mant
saa keha ümber laperdada kui lepaleht. Rõngasrüü peab näima ikka nagu rõngasrüü. Kuigi ka seal toimuvad pidevad arengud ja leitakse uusi materjale ja lahendusi. Kui Viggo Mortensenil oli Aragornina 25 kg kaaluv kostüüm, siis Legolase kostüüm tehti üleni plastikust ja kaalus mitu korda vähem.

Näidati ka Kääbiku filmist tuttavat Bilbo Mithrili särki, see pidi olema samast materjalist, millest tehakse lihuniku kindaid. Ehk siis reaalselt kaitsev rekvisiit. Ühes toas olid aga erinevad silikoonist kehaosad (käed, jalad, kõrvad, ninad). Ninasid tuleb kõige rohkem teha, sest need jupid pole korduvkasutatavad.

Viimases ruumis tegi üks värvilise peaga naisterahvas draakoniga kruuse (st maalis kruusidele draakonikujusid) ning teise naisterahva tööks oli ühe suure pea juuksefitseerimine. Karv karva haaval
District 9 kraam
täidetakse see pea juustega ning lõpp-produkt läheb kunagi siia maja ette vaatamiseks. Hinnanguliselt on projekti pikkus 5-7 nädalat, arvestusega, et ta töötab 5 päeva nädalas ja iga päev 9 tundi. Mõtle vaid – tuled hommikul tööle ja hakkad karvu pähe toppima ja õhtul lõpetad samamoodi. Samas on see parem variandist, kui tuled hommikul tööle ja hakkad endal karvu peast ära kiskuma.

Tööle saab sinna siis, kui vägavägaväga tahad või siis, kui palju õpid ja selle tulemusena ka midagi hästi oskad. Materjaliteadus, 3D printimine ja sarnased teadmised on see baas, mille pealt tasub sinna kandideerima hakata, kui kellelgi huvi on.

Tuuri lõppedes rääkis kutt ka oma kokkupuudetest filminäitlejatega ning ta kinnitas seda, mida kõik juba niigi teavad – Viggo Mortensen on kõva mees. Küll oli ta oma murdunud hamba superliimiga
Vaade Mt Victorialt Wellingtoni sadamale
tagasi liiminud, küll väikese haava ise kokku õmmelnud. Vast kõige kuulsam on see stseen „Sõrmuste Isandast“, kus ta reaalselt murrab jalaga kiivrit lüües oma varba ära, aga jääb rolli sisse ning laseb kuuldavale täiesti usutava valukarjatuse. ☺
 Selle infokillu lõppeks mainib aga giid, et muidugi Keanu Reeves on veel kõvem vend, toomata ühtki näidet või argumenti sellele väitele.

Aga siis meie tuur ka lõppes ja ühe elusuuruses Avatari-neiu kõrvalt me
Pealinna lõunaserv
ka uksest välja astusime. Vägev oli! Väga-väga vägev! Olles ise mitme mainitud filmi austaja või suur austaja, oli see nagu retk kommipoodi. Natuke kergitati saladuskatet sellelt, kuidas kõik see maagia sünnib ning nähes kuipalju energiat ja aega mingite rekvisiitide tootmisele pannakse, ei imesta, miks need filmid niipalju maksavad. Igatahes, kes kunagi satub
Seal, teisel pool lahte asus meie öömaja
Wellingtoni, käige kindlasti sellel väikesel töökojaretkel ära. Isegi, kui ükski nendest mainitud fantaasiafilmidest korda ei lähe, siis filmimaailama telgitaguste nägemine on huvitav ka ilma selleta. Väikese kiikamise sinna töökotta saab teha ka selle klipi abil.

Et mitte päris tühjade kätega siit lahkuda, siis ostsime poest „Kääbiku“
Wellington
filmi esimese osa ametliku raamatu, mis sisult oli väga huvitav, aga vormi osas oli tugevaid järeleandmisi tehtud. Selles mõttes, et pärast paari vaatamist lagunes ta meil käte vahel ära.

Nii, pärismaailma tagasi. Kuna õhtu oli suurte sammudega saabumas, siis väga suurt linnaekskursiooni enam teha ei jõudnud, kuid ühe kiire ülevaatliku ju võiks. Ning pole paremat kohta ülevaate saamiseks kui kõrgem koht ja kõige kõrgem hea vaatega koht Wellingtonis on Mount
ASURE 83 By The Sea Motor Lodge
Victoria. Väike link pärismaailma ja filmimaailma vahel on ka sellel mäel, sest Victoria jalamil filmiti ka üks „Sõrmuste Isanda“ stseen. Meie seda konkreetset paika otsima ei läinud, sest GPS-l oli raskusi isegi selle mäe enda üles leidmisega. Täpsemalt öeldes küll mäetipu läheduses oleva parkla üles leidmisega (mägi ise paistis põhimõtteliselt igal pool linnas sulle kenasti kätte ära).

Lõpuks leidsime siiski õige paiga üles ning kuna ilm oli ilus ja ka tuul
Viisakas tuba
endiselt puudus (see on tõesti Wellingtoni puhul ime), siis saime nautida väga kauneid vaateid nii kesklinnale kui ümberkaudsetele äärelinnadele. Victoria mägi asub sõna otseses mõttes keset linna, mistõttu kogu pealinn on tõesti kui peo peal. Teisel pool lahte paistis kätte ka Lower Hutti linnake, kuhu oli meil võetud öömaja. Pärast siinsete vaadete äranautimist me sinna ka suundusime.

Pika nimega ASURE 83 By The Sea Motor Lodge asus peaaegu mere
Seapraad ja...
ääres ja nägi väga viisakas välja. Meie tuba asus teisel korrusel ning ka see oli väga korralik ja keskmisest moodsam, kuid me hetkel päris siseruumidesse ära ei sulgunud, sest me polnud ammu korralikku sooja toitu saanud ning Lower Hutis oli päris palju paiku selle vea parandamiseks. Valisime välja sellise uhke nimega
Majaburger
koha nagu „The Butcher and the Brewer“ ning see oli hea otsus. Mina võtsin majaburgeri ja naine sealiha tükid kartulipüreega.

Nojah, kui koha nimi viitab lihunikule, siis võib ehk aru saada, et tüki all mõeldakse umbes poolt siga. Terve siga ju ei ole, järelikult on tükk. Aga no kui see taldrik tuli, kus kartuliputru rõhus kaks suurt sealihasteiki, siis see oli naisele siiski teatav üllatus. Kuna burger oli tavamõõtmetes,
Öö saabumas Wellingtoni
siis teenindaja loomulikult hakkas seda lihahunnikut minu ette suruma, aga äkäää, see on naise amps. ☺
 Kui see portsjon oleks olnud poole väiksem, oleks saanud pärast sööki kiita, et päris suur praad oli. Aga ei olnud poole väiksem, seega natuke tuli lõpus ikka kööki tagasi saata. Kahepeale saime siiski enamusest läbi näritud.

Kõht nii täis, et ooteaeg söögitorust makku jõudmiseks oli toidul nii kahe tunni ringis, otsustasime joonelt tuppa ära minna, aga kuna väljas pakuti parasjagu huvilistele vaatamiseks kaunist päikeseloojangut, siis tegime väikese peatuse rannas. Taevas värvus kuldsetesse toonidesse, üle lahe Wellingtonis süttisid vaikselt tuled ja laine vaikselt loksus. Tõeline idüll.

Päeva lõpetasime toas reisipäevikut kirjutades ja ka järgmiste päevade plaane üle käies. Ees oli ootamas tõeline hittpaikade tulevärk ja nii mitu päeva järjest. 
Wellingtoni lahe suue ehavalguses




Päeva üldvaade
Wellingtoni sagimised

Kommentaare ei ole: