16.02 - Franz Josef Glacier, Haast Pass, Cromwell

Äratus oli pool üheksa, sest motellist pidime kella kümneks kadunud olema. Ilmselt poleks midagi hullu juhtunud ka siis, kui oleksime hiljem liikunud, sest tegemist oli tõesti väikese peremotelliga ning suurt tunglemist tubade saamiseks polnud. Aga eks me tahtsime ise ka päevast maksimumi võtta. Eriti arvestades, et meie järgmiste päevade kava oli täiesti lahtine. Väikest täiendavat ärevust lisas sellele asjaolule veel fakt, et öösel hakkas naisel järsku hästi külm (kuigi tuba oli soe) ning pidime hulga tekke voodisse juurde kuhjama, et sooja uuesti sisse saaks. Õnneks oli hommikuks vähemalt see mure lahenenud. Enesetunne oli taas tip-tip-top.

Nii – nüüd oli aeg pöörduda vanade eestlaste poole ja uurida, et kas hommik (mis oli kätte jõudnud), on veidigi targem kui õhtu. Mailboks oli tühi, ehk siis ükski hotell/motell, kuhu õhtul kirjutasin, vastanud veel polnud. Selle teadmise pealt võis väita, et hommik oli sama loll. Booking.com näitas liustike kandi osas samu tulemusi, kuid ega ma ausalt öeldes mingile imele lootnudki. Oli suhteliselt palju tahta, et öösel keegi arvas, et loobub oma toast ja see on nüüd kohe meile võtta ja kasutada. Ei olnud. Küll aga mõtlesime selgeks selle, et Christchurchi poole ikkagi ei lähe ning täna võtame suuna lõuna poole (möödudes nii ka liustikest). Öömaja mõttes tähendas see seda, et pidime vabu voodikohti otsima teiselt poolt Lõuna-Alpide mäestikku, mis omakorda tähendas seda, et pidime tänase päeva jooksul nendest mägedest kindlasti üle saama. Variante selleks oli täpselt üks – Haast Pass ehk Haasti kuru.

Kumara Route 73 motell

Kes on elus mingitest mäeahelikest pidanud üle sõitma, see teab, et see pole nii lihtne nagu Tallinnast Keilasse sõita. Tavaliselt (kui tunnelit pole) tähendab see ühte mäekülge pidi üles siksakitamist ja täpselt sama targalt teiselt poolt alla liuglemist. Ning kõik see võtab väga palju aega. Haasti kuru kohta ma kahjuks väga palju infot polnud eelnevalt hankinud (kuna ei osanud eeldada, et teisele poole saamise kiirus võib kriitiliseks muutuda), kuid kõik internetiandmed näitasid kummalisel kombel üsna kiiret läbimist. Otsus tehtud, panin booking.com-i sisse uue asukoha ning kohe sain ka mitu vastet – lõplikuks valikuks osutus üks motell Cromwelli linnakeses. Cromwell asus meie praegusest asukohast täpselt 500 kilomeetri kaugusel, mis normaaloludes tähendaks lihtsalt ühte keskmisest pikemat sõidupäeva, kuid meil oli see pagana mäeahelik veel lisaks. Aga vähemalt oli meil tänaseks öömaja olemas, jõuame, mis kell jõuame.

Kuna sellega läks üsna hästi, siis tegin veel päringutiiru ka Queenstowni ja Te Anau kohta. Ning oh seda imet – Te Anau osas andis airbnb ühe vaste! Reede ja laupäeva õhtuks oli saadaval üks maja! Ma ei julenud selle majapakkumise pealt isegi kusagile enam ära minna, kartes, et äkki pärast enam ei leia või et keegi võtab selle mu nina alt ära. Sest sisuliselt oli see endiselt ainuke pakkumine kõigi broneerimissaitide peale kokku selleks nädalavahetuseks Fiordlandi piirkonnas. Lugesin mitu korda kuulutuse ja tingimused läbi, kontrollisin paar korda ka aadressi (et see ei ole näiteks mingi Te Anau kusagil Põhja-Kanadas) ning saatsingi omanikule broneerimissoovi. Jah, hind oli selgelt kallim, kui seni olime maksnud, kuid mitte kordades, mõnikümmend eurot per/öö oli juures. Eks me olime siin veidi ökonoomitsenud kah paaril ööl ning olukorras, kus see sisuliselt on ainuke käegakatsutav võimalus külastada Fiordlandi sellises mahus nagu soovisime, oli see tegelikult väike hind maksta. Ütleme nii, et tegin seda Valentinipäeva ööd tasa (ei naine ei teinud ühtki etteheidet ses osas, lihtsalt endal sees näris). ☺ Eelarves peavad ootamatusteks vahendid olemas olema, vastasel juhul võid endale ja tripi õnnestumisele karuteene teha. Ja enne kui selle öömaja leidmise osas täit rõõmu jõudsime tundma hakata, tuli majaomanikult ka kinnitus, et ta on meid nõus vastu võtma. Juhuuuu!

Elagu vanad eestlased, maailma kõige targemad inimesed! Kuna nende broneerimistega juba nõnna hästi läks, otsustasin jätkata ning paika panna ka Milford Soundi kruiisi. Sest kui öömaja oli paigas ja nädalavahetus tulemas, polnud ka siin enam midagi passida. Ega turiste vedavad laevad pole ka kummist ning üsna suur hulk rahvast nendest täismüüdud motellidest/hotellidest kindlasti ka Milford Soundi lähipäevil kruiisile läheb. Laevafirma valiku olin juba reisi planeerides ära teinud, seega Mitre Peak Cruises kodulehel oli vaid kellaaja valik ning vormistamise küsimus. Kui tund aega tagasi tundus kõik veel üsna lootusetu, siis nüüd olid paigas järgmised kolm ööd ja laevasõit ühes maailma maalilisemas fjordis (tegelikult küll väinas) – superhommik! Ka see tänane mäestiku ületamine ei tundunud enam nii pelutav – kindlasti saame hakkama! Need hüüumärgid on siin asja eest, sest enesetunne oli tõesti eufooriline.

Pool kümme olimegi minekuvalmis, kõht hommikusöögist pungil ja meeleolu hea. Võtit kauplusesse ära viies, tegi peremees veidi juttu kah. Kiitsin tema suurepärast motellituba ning rääkisin paari sõnaga ka enda plaanidest. Härra kinnitas, et õhtuks pole probleemi Cromwelli jõuda, kuid see tähendaks siiski seda, et me peaksime valima vaid ühe liustiku, mida külastada. Põhimõtteliselt mõlemad liustikud pidi autode parkimisplatsidelt ära nägema, kuid liustikukeele lähedale jõuaksime matkata ainult ühe puhul, muidu jääb Cromwelli jõudmine suure tõenäosusega öö peale. Ning kui peaks valima, siis tema soovitas Franz Josefi liustikku. Asi selge. See tegelikult kattus ka meie algse plaaniga – mõtlesimegi, et valime ühe liustiku, mille juures siis veidi matkame ja teist vaatame eemalt. Kui Franz Josef, siis Franz Josef.

Härra ise oli muideks pärit Suurbritanniast, Uus-Meremaale olid nad kaasaga emigreerunud 6 aastat tagasi. Olid siia Kumarasse ostnud selle poe, taha aeda teinud paar motellituba ning lisaärina üritavad vaikselt avada pagaritöökoda. Pagaritöökoda seetõttu, et see oli „eelmises elus“ olnud mehe amet. Väikeses mahus juba poenurgas pakuti kodutehtud saiakesi, koogikesi, sõõrikuid.

Kuna ta vanalt healt Inglismaalt pärit oli, siis loomulikult liikus jutt peagi ilmale. Tema sõnul on meil ilmaga ikka roppu moodi vedanud („darn lucky“), sest väidetavalt on viimased 8 kuud siinkandis olnud üks paras mussoonvihmade periood. Selle

Kanada lagle

vahega, et vihm ja ilm on olnud külmad. Põhimõtteliselt olid pool talve ja kevad ning suvi takkapihta turismi mõttes täiesti metsa läinud ning ka niisama oli siin sel perioodil päris ebamugav elada olnud. Sellist asja polevat väga pikalt juhtunud, tavaliselt on vähemalt suved läänerannikul üsna kuivad ja soojad. 2016/2017 hooaeg läks aga teisiti ja viimase 50 aasta kõige hirmsama ilmaga suvi oli reaalsus. Juba teist korda selle reisi jooksul mainiti fakti, et viimase poolesaja aasta jooksul pole nii tuksis suve nähtud. ☺ Õnneks on väidetavalt soojus ja kuivus nüüd kohale

Paradiisipardid

jõudnud ning lähipäevadeks lubati läänerannikule ilusat ilma. Sealhulgas Milford Soundis ja Fiordlandis, mis oleks juba väike ime, sest põhimõtteliselt seal sajab kogu aeg. Ja palju.

Tänane hommik on ikka aina ja aina toonud häid uudiseid, kirsiks tordil oli suur ja mahlane kodutehtud sõõrik, mille peremees meile tee peale kaasa andis. Täiesti tasuta. Väike žest, kuid kliendi rahulolu (mis tegelikult oli niigi kõrge) ja ka kaalu kasvatas see soe sõõrik kindlasti. Seega aitäh Mark ja Christina ning kõigile, kes sealkandis juhtuvad öömaja otsima, julgen kindlasti Kumara Route 73 motelli soovitada.

Mustluik pesal

Aga siis teele! Päike siras taevas, väljas oli soe suveilm ja siht selge. Kuna meile süstiti hulgaliselt kindlust, et see tänane sõit ei pea olema üks suur kihutamine punktist A punkti B, siis võtsime tegelikult üsna rahulikult. Esimene peatus oli mere ääres, kus olid mingid tehislikud tiigid ning mille ääres ja peal oli suur hulk linde. Kuna jäi silma see, et osad nendest olid täiest võõrad näod, siis litsusin pidurit ja tegime lühikese linnupildistamise sessiooni. Elegantne mustluik pesal, lagled ning pardid olid need, kes endast täiesti viisakad ülesvõtted teha lasid.

Peagi peale Hokitikat keeras aga tee rannikust eemale ning meie vasakul käel asunud mäed olid nüüd juba praktiliselt kõik lumiste tippudega. Ning tuleb päris ausalt tunnistada - need vaated suutsid meid taaskord pahviks lüüa. Jah, me olime küll päris mitu päeva kolanud piirkonnas, kus vaated on lausa haiglaselt maalilised, kuid lumiste mäetippude ja suvise ilma kombinatsioon oli justkui teisest ooperist. See tähendas tihedaid sõiduseisakuid, fotokas oli pidevalt käeulatuses ning edasiliikumise tempo läks üsna alla. Jah, öeldakse, et ei pea kõike üles pildistama, mingid pildid võib ka niisama mälusse talletada, aga kui fotopisik on sees, siis see nõuanne lihtsalt ei tööta. Aju

Lumised tipud

töötleb tahes-tahtmata kõik ümbruses olevad vaated kaadriteks ning kui iga teine nendest kaadritest on selline, et pagan-mul-pole-nii-head-maastikupildivõimalust-kunagi-olnud, siis on füüsiliselt võimatu edasi sõita. Lihtsalt ei saa ja kõik. Tahad või ei taha, aga juba sa näed ennast autost välja ronimas, halvimal juhul lisaks fotokale ka statiiv kaenlas ja nii need mälukaardid täituvad.

Just Lõunasaare läänerannikul ringi sõites ja pilte tehes, jõudsin tõdemuseni, et näe, oskan vist ka maastikupilte teha. Siiani olen ennast üsna kindlalt tundnud siis, kui fotoka ees on teleobjektiiv ja vaja mõni liigutava eluslooduse esindaja kaadrisse püüda. Maastikega on alati see

Maantee number 6

lugu, et nojah, miskit siit võis ju tulla, aga päris rahul ma pole. Sest pole õiget objektiivi, tehnika vajab lihvimist ning alati ei tule kadreerimine kõige paremini välja ja muud sada häda. Pildid saavad tehtud, kuid hiljem neid vaadates on reeglina reaktsioon selline, et vist on okei, aga ahhetama ka ei pane. Võimalik, et kellegi teise pilgu läbi on fotod isegi head, aga kui ise tead, et mida oleks paremini saanud teha, siis sinna see rahulolu ka läheb.

Lõunasaare pilte hiljem läbi vaadates (nii õhtul fotokas kui ka pärast kodus arvutiekraanil), oli olukord täiesti teine. Järjest ja järjest kogunes selliseid ülesvõtteid, kus ma olin endaga ikka väga-väga-väga rahul. Et mine metsa, mis pilt! Kodus, kuid hiljem nende piltide töötluseni jõudes, oli reaalselt päris mitu vau-efektiga fotot – olin ära unustanud, et sellised pildid said tehtud ja kui need järsku ekraanile ilmusid, kümblesin pikalt kaadrite õnnestumise sulnis kumas.

Ianthe/Matahi järv

Muidugi – tuleb tunnistada, et nende efektsete maastikupiltide peamine süüdlane oli maastik, mitte fotograafi järsk areng pildistamisoskuses. Siin põhimõtteliselt oli väga keeruline halba pilti teha, selleks oleks pidanud päris kõvasti pingutama. Vahet pole, mis sul käes oli – peegelkaamera, kompaktkaamera, kaameraga telefon, tahvelarvuti (prrrrrr…) või vana filmiga Smena, eksida oli raske. ISEGI kui sa oleksid täiesti purjus, käed värisevad kui suruõhuvasara peal, pildistamisvahendiks vana Nokia 3310 (millel pole isegi kaamerat!) ja sa põhimõtteliselt ei tea kadreerimisest ööd ega mütsi (näiteks sinu tehtud perepiltidele jäävad tavaliselt peale sinu enda varbad ja pildistatavate alakeha), võid pärast siiski hindavalt vaadata ja öelda, et täitsa nitševoo. Ning mõni fotograafist sõber soovitab sul siiralt selle pildiga mõnest fotokonkursist osa võtta. Ja sa võidad!

Võimalik on muidugi ka see, et see rahulolu on põhjendamatu ja see ilu peitub ainult pildistaja enda silmades, aga tegelikult

Maaliline paik, midagi pole teha

see ongi kõige olulisem. ☺ Esimese pikema peatuse tegime Ianthe/Matahi järve ääres. Kaks nime tuleneb sellest, et paljudel paikadel oli pikalt ainult inglise nimi, kuid kui maoori kultuuri ja pärandit uuesti hindama hakati, lubati neil samuti järvedele, jõgedele, mägedele, küladele ja paljudele teistele paikadele oma nimi (tagasi) panna. Ning kehtima jäid mõlemad. Tõe huvides tuleb ära mainida, et see järv asub Pukekura ja Harihari külade vahel (no maoori kohanimed on lihtsalt nii vahvad, et ei saa isegi selliseid kasutuid fakte kirja panemata jätta).

Järve kaldal kedagi peale meie polnud, kuigi vaated olid hunnitud. Kus need inimesed kõik on, kes meie öömajad ära broneerisid? Kas tõesti passitakse ainult liustike ümber? Igatahes seadsime seal rahulikult statiivi üles ja tegime ka selliseid – meie-ja-kaunis-paik tüüpi fotosid. Ning

"...jõudis tee päris mägede vahele..."

siis niisama fotosid. Ja siis lasime lihtsalt silmal puhata. Ehh…

Peagi pärast seda jõudis tee päris mägede vahele ning meie pildiralli jätkus. Lisaks võimsatele mägedele, keerasid kaunidusele vinti peale ka jõed, millede vesi oli veidi sürreaalset, piimjat värvi. Ametlikult vist kutsutakse seda küll akvamariiniks, aga selle blogi kontekstis jääb värv sürrsiniseks. Arvatavasti tuleb see setetest, mida vesi mägedest alla veab. Võib-olla ma ka eksin, kuid ega vahet väga pole – piisas sellest, et silmale oli ilus passida.

Sürrsinise veega jõgi

Ühes järjekordses no-kurat-ei-saa-ju-niisama-mööda-sõita pildikohas, kus roheliste metsade ja karjamaade taustal kõrgusid sakilised, lumised tipud, pidas meiega samal ajal auto kinni ka keegi vanahärra. Paistis, et talle jäi sama vaade silma, mis meilegi ning tahtis ka seda enda jaoks talletada (küll ilma fotokata). Sõbraliku inimesena tuli ta ka meiega juttu tegema ning pakkus kohe välja, et teeb meist ühise pildi nende mägede taustal. Kuna silma järgi vaadates tundus, et kui ta

Lõuna-Alpide mäestik

fotokaga punuma pistab, siis ma jõuan talle järgi enne, kui ta oma autosse jõuab, siis olin nõus. Niipea kui pildid tehtud, sai selgeks, et tegelikult ta ikka polnud päris tavaline turist, kes juhtus mööda sõitma ja kena vaadet märkama. Elegantse liigutusega tõmbas ta oma taskust välja mingid turismibrošüürid ning hakkas rääkima, et siin lähedal on ühed vägevad liustikud (dahaaa…) ning ainus võimalus neid „korralikult“ nautida, on võtta helikopterituur. Ning oh seda õnne, tal juhuslikult on täiesti erakordne võimalus pakkuda meile erihinda – ainult 195$ (ca 130€)/inimene. Selle raha eest viiakse sind 20-ks minutiks helikopteriga sõitu, maandutakse korra üleval liustiku peal ning siis tuuakse alla tagasi. Kahe peale üle 250€ maksta selle eest, et kõndida 5 minutit lumise ja libeda pinna peal? Ei, tänan. Talvistest, hooldamata Tallinna tänavatest piisab ja need on meil tasuta (nagu Tallinnas asjad ikka). Et mitte teda koormata liigse infoga imelisest

Tuhat sõna

linnast, kus kõik on tasuta, ütlesime, et pakkumine on küll ahvatlev, kuid me peame ilge itsiga Cromwelli kimama, seega kahjuks pole aega helikoperdada. Sellest piisas, ei hakanud ta manguma, paluma ja hinda alla laskma – vabandas tülitamast ja soovis ilusat päeva jätku. Väga viisakas müügimees, ei olnud talle ühtki etteheidet. Pealegi – saime kenad ühispildid endast nii, et ei pidanudki statiivi üles panema.

Järgmine mainimist väärt paik, mis teele jäi, oligi juba Franz Josef Glacier, kuid mitte liustik ise, vaid sellenimeline küla. Liustik ise asus mõned kilomeetrid külast väljas ning liustiku parkla oli autosid täis. Selge, siin siis need ööbijad kõik ikkagi ongi. Kuna ilm oli ilus, kell oli suhteliselt varajane, siis otsustasime, et teeme selle 5,5 kilomeetrise (edasi-tagasi) matka ära ning vaatame, et kui lähedale liustikule lastakse. See oli juba ette teada, et siit altpoolt

Topelt ei kärise :)

lähenedes liustikule kõndima minna ei ole võimalik. Veel 10 aastat tagasi sai, kuid enam mitte – liiga ohtlik. Enne teele asumist pistsime veel linnupetteks nahka ka hommikul kingituseks saadud sõõriku, varem lihtsalt oli kõht hommikusöögist nii täis, et ei oleks sellest donitsist piisavat rõõmu tundnud. Selle sõõriku põhjal otsustades võib Kumara inimestele ainult kaasa tunda – on väga suur tõenäosus, et linnaelanike

Nagu silt ütleb...

keskmine kaal ja seetõttu ka südamehaigustesse nakatumise tõenäosus hakkavad peagi kiirelt kasvama, sest sealne pagaripoiss oskab oma tööd väga-väga hästi.

Huvitava asjana jäi silma see, et antud paigas polnud ühtki prügikasti. Mõtlesin, et viskan selle sõõriku rasvase ümbrispaberi kusagile ära, kuid võta näpust. Parklas ega ka sissepääsu juures polnud mitte ainsamatki

Liustiku ümbruse maastik

solgiämbrit. Küll aga leidsime sissepääsu juurest väikese sildi, mis teatas, et see olukord on taotluslik – kõik turistid, kes liustikku külastavad, peaksid oma sodi siit ka ise kaasa viima. Tüüpiline jäta-ainult-jäljed-ning-võta-ainult-mälestused looduspark. Vaadates ümbrust, siis tundus, et see süsteem ka töötas – kusagil sodi vedelemas ei näinud. Küll aga mõtlesin, et huvitav kas Eestis ka selline lähenemine toimiks? Või saaks sellest paigaks kiirelt järgmise „Teeme ära!“ kampaania epitsenter?

Mägedel siinkandis võimsust jagus

Matkasaapad ja matkapüksid jalas, paar suurt pudelit vett seljakotti pakitud ja meel entusiastlik, asusime teele. Kusjuures liustiku nägi tõesti kohe parklast ära, seega kui oleksid väga laisk, siis põhimõtteliselt võiksid juba end minekule asutada. Aga kui väljas on nii 20-21 kraadi ja suhteliselt tuulevaikne, siis oleks patt mitte kaunis paigas matkata.

Esiti lookles matkarada piki rohelist metsa, vaikselt-vaikselt allamäge liueldes. Siis aga hakkas rohelust vähemaks jääma ning Franz Josefi liustik ehk maoori keeles Kā Roimata o Hine Hukatere, jäi peagi püsivalt

Vaade parklast

jalutajate vaatevälja. Teisi matkajaid küll jagus, kuid selle laia oru peale, mis liustiku poole viis, hajusid nad nii ära, et ei pannud neid väga tähelegi. Hästi palju rahvast pööras ka otsa siis ringi, kui metsa veerele jõuti – sealt avanesid tõeliselt hunnitud vaated orule ja liustikule. Tehti klõpsud ära ning kobiti oma autodesse tagasi. Meie otsustasime, et läheme lõpuni välja – nii kaugele kui see matkarada viib. Skännides all olevat orgu binokliga, siis viis ikka päris kaugele, kuhugi sinna liustikukeele alaosasse välja.

Kivisesse orupõhja jõudes oli esimeseks vaatamisväärsuseks Trident Falls ehk Kolmhargi juga. Kusagilt mägede kõrgustest alla tuhisev juga jaguneb viimasel mõnekümnel meetril kolmeks, luues väga kauni vaatepildi. Aga neid ahhetama panevaid vaateid jagus tegelikult igas suunas, kuhu vaatasid. Kõrgete mägede külgedel, iga natukese aja tagant „nirises miskit“ ning oru põhjas vulises kärestikuline Waiho jõgi. Selle jõe osas olid ka mitmes kohas hoiatused, et silmad tasub lahti hoida, sest siin piirkonnas on niinimetatud

Mööda selle jõe kallast tuligi vantsida

äkkuputused („flash floods“) üsna tavalised. Isegi kui mägede kohal sajab vaid mõõdukat vihma, võib jõe veetase tõusta kuni meeter ja seda vaid veerand tunniga. Suuremate vihmadega see rada suletakse kiirelt, sest sellisel juhul ei ole mitte ainult see org veega täidetud, vaid mitmel korral on ka Franz Josef Glacieri küla olnud muust maailmast ära lõigatud. Vesi ja muda on maantee kahelt poolt küla lihtsalt enda alla haaranud.

Täna aga ei paistnud vihmaraasugi läheduses, mistõttu julgesime ka piki kiviklibust jõesängi (mis on siis liustiku poolt kunagi vormitud) edasi matkata. Rada kui sellist enam polnud, olid vaid väikesed postikesed iga natukese aja tagant, mida tasus siis edasi rühkimisel silmas pidada. Aga matkajaid oli igas vanuses – noorimad (kui kõhus ootel olnud beebi välja arvata) olid rakmetega vanemate (loe: isade) seljas ning vanimad sellised vääääga rahulikus tempos liikuvad saksa pensionärid. Nende pihta lubasime isekeskis

Kolmhargi juga

ka veidi nalja, sest nad olid ennast üleni päikesekreemiga kokku mäkerdanud, kuid see nali tuli bumerangina meile endale tagasi. Selgus, et vanusega siiski tuleb teatud hulk tarkust juurde ning elukogemus maksab. Kui meie vaatasime, et on selline väga ilus Eestis suveilm ja selmet mis pagana päikesekreem, siis jätsime arvesse võtmata asukoha mägede vahel ning erakordselt intensiivse Uus-Meremaa päikese. Päikesekreemi mittepanemise vilju saime järgmistel päevadel päris

Liustiku keel

kenasti nautida – käed ja kael olid õhtuks korralikult üle küpsenud. Seega õppetund – ei ole ilus vanainimeste üle nalja teha.

Franz Josefi liustik, muideks, on 12 kilomeetrit pikk ning koos Foxi liustikuga (mille alguspunkt on mäe otsas üsna samas kohas) kulgevad nad kõrgelt mägedest kuni kõrguseni 300 meetrit merepinnast. Ning mäed on siin kõrged – riigi kõrgeim tipp,  3724 meetri kõrgune Aoraki/Mount Cook asub liustiku algusest vaid 10 kilomeetri kaugusel. Nime on saanud liustik Austria keiser Franz Josef I järgi ja selle nime pani talle saksa maadeavastaja Julius von Haast aastal 1865, mil ta siinkandis üsna intensiivselt maad avastas ja kohti nimetas.

Maoori nimi Kā Roimata o Hine Hukatere tähendab tõlkes Hine Hukatere pisaraid. Legendi järgi oli keegi preili Hine Hukatere

Vaikselt läheneme

väga usin mägironija ja ka üpris osav selles. Ühel päeval veenis ta oma armastatut, Tuawet (muide maoori nimesid tuleb hääldada nagu eesti keeles), endaga kaasa tulema. Ja nagu arvata võite, siis ega see hästi ei lõppenud ja need polnud Hine rõõmupisarad, millest jutt käib. Igatahes mäetippudel kolades jäi Tuawe järsku laviini alla ning oligi lips läbi. Preili Hukatere aga ronis selle peale mäetippu ja kukkus vesistama, mis klimatoloogilistest eripäradest tulenevalt lõpuks külmusid ning vualaa – oligi liustik valmis.

Kui nüüd küsida, et kas liustik kasvab või kahaneb, siis ühest vastust tegelikult pole. Kõik sõltub vaatlusperioodist. Võttes aluseks lühikese perioodi (näiteks viimased aastad), siis võib öelda, et liustik kahaneb. Vaata kasvõi seda pilti allpool, kus on võrreldud 2008 ja 2012 seisusid (pilt on tehtud täpselt sama koha pealt). Samas kui vaadata viimast sajandit, on liustik liikunud justkui lõõts. Alates 1940-test on olnud neli kasvuperioodi, millest võimsaim jäi aastatesse 1983-1999, mil Franz Josef pikenes peaaegu 1,5 kilomeetri võrra. Kuna enne seda oli olnud mitukümmend aastat taganemist, siis sai kasv ühel hetkel päris suure hoo sisse ning liustik liikus kohati 70cm

Kā Roimata o Hine Hukatere

päevas. Geoloogilisest vaatenurgast on sellise kiiruse puhul tegemist tõelise ralliga. Viimane kasvuperiood oli siis 2004-2008, mil jääkeel kasvas 280 meetrit. See liikumine on üheselt sõltuv üleval mägedes sadava lume (mis toidab liustikku) ning jalamil oleva sulavee (mis sulatab liustikku) suhtest. Samas prognoosid tulevikuks on siiski kesised ja seda tulenevalt kliima soojenemisest. Teadlased võtsid aluseks keskmise kliima soojenemise stsenaariumi ning selle järgi mudeldades jõudsid järeldusele, et järgmise 100 aasta jooksul kaotab Kā Roimata o Hine Hukatere 38% oma massist ning taganeb 5 kilomeetrit tänasega võrreldes. Eks keegi elab ja näeb. Ühel hetkel, kui inimkond on suutnud ennast kenasti ise välja suretada, võib protsess ka pöörduda ja võib-olla kunagi ulatub liustikukeel taas ka Tasmani mereni (mis asub 19 km kaugusel), nagu see oli viimase jääaja ajal.

Üllatavalt vähe inimesi oli valmis selle väikese matka lõpuni tegema, kuigi ideaalsemaid ilmaolusid on keeruline välja mõelda.

Liustik täies hiilguses

Jah, need 21 soojakraadi hakkasid peagi üliintensiivse päikese tõttu tunduma 30+ kraadina, kuid meid ümbritsenud loodus oli lihtsalt niivõrd kaunis ja võimas, et ei pannud seda väga tähele. Kulistasime vett ja andsime jalgadele valu. Mida samm edasi, seda lähemale tulid roheluse ja väikeste koskede alla mattunud kaljuseinad ning seda väiksemana me end tundsime. Pidevaks taustamuusikaks oli selle matka ajal helikopterite müra, sest praktiliselt iga minut lendas mõni pirinaga liustikule või siis tuli sealt. Tõsine tipptund oli käimas. Aga vaateid see ei rikkunud, sest pidi ikka üsna tugevalt pingutama, et „pisike“ helikopter ümbritsevast taustast üles leida.

Vahetult enne seda, kui märgitud rada otsa sai ning jõudsid siltideni, mis keelasid edasi minna, tuli ületada väikene kiviklibuküngas (eestlase jaoks mägi). Eriliseks tegi selle ületuse üks 100-200 meetri pikkune lõik, mis oli väga selgelt tähistatud, ning mille kummaski otsas oli infotahvel, mis keelas antud lõigul seisma jääda. Tegemist olevat ohtliku lõiguga, kus võib esineda ootamatuid varinguid ja maalihkeid, kuigi visuaalsel vaatlusel ei eristunud see kuidagi ülejäänud teerajast. Samas - silemaalastel (mitte segamini ajada lamemaalastega) ei ole paslik mägede ohtlikkuse või turvalisuse osas väga kõvasti sõna võtta, meil lihtsalt pole kogemust. Kui on silt, et on ohtlik, siis tasub uskuda, sest seda mainitakse põhimõtteliselt kõikides liustikku tutvustavates materjalides, et ärge laske sulnil ümbrusel end uinutada. Olud võivad muutuda väga kiirelt ning siin matkamine pole päris jalutuskäik pargis.

Õnneks suutsime selle ohutsooni viperusteta läbida ja nii olimegi teekonna lõpus, ligikaudu poole kilomeetri kaugusel liustikukeele otsast. Kuna me kumbki polnud liustikku nii lähedalt elusast (ega ka muust) peast näinud, siis vaimustus oli suur. Hoolimata asjaolust, et lund ja jääd olime varem enda eluteel siiski kohanud. Lihtsalt nende kahe kombinatsioon kokku pressitud kujul (sõna otseses mõttes) ja selles keskkonnas, oli lihtsalt öeldes võimas. Vaadates seda orgu, mida liustik aegade

Enne ja pärast

jooksul lihvinud oli, sai ka asjatundmatul üsna selgeks, et miks edasiminek ohtlik oli. Lahtist moreeni vedeles igal pool, sealhulgas mägede külgedel ning arvestades kaljuseinade nurka ja igal pool nirisevaid veejugasid, võis täiesti ette kujutada, kuidas täiesti suvalisel hetkel võib midagi variseda. Ning kes nende vihjete abil ei suuda ette kujutada, siis võib-olla on abiks need kohad, kus on reaalselt näha üsna värsked varingute jäljed.

Tegime seal väikese puhkuse, sest see kuumus hakkas siiski hinge pugema, ahmisime sisse niipalju vaateid, kui saime ja siis täpselt sama

Eksole :)

teed pidi tagasi. Metsa vahele jõudes jäi aga kaamera ette ka seninägematu linnuliik (Uus-Meremaal) – metsvint. ☺ Kuna alguses lind kalpsas kusagil põõsa all pimedas, siis tundus ta tõesti mingi eksootilise maoori sinilinnuna, kuid kui teleobjektiivi fotokale ette panin ja pärast mõneminutilist passimist linnukese päikese käes, haljal oksal kaadrisse sain, siis… oh kurja, see ju metsvint. Siit-siit-metsast-ei-võta-mitte-üks-pirrutikk! Einoh, miks mitte lennata teisele poole maakera metsvinte pildistama.

Linnulennult (kas või metsvindi omalt) 10 km kaugusel ja autolennult 20 km kaugusel oli peidus järgmine kuulus liustik – Foxi liustik, maoorikeelse nimega Te Moeka o Tuawe. Maoori nimi tuleb sellest samast legendist, millest Franz Josefi liustiku juures juttu oli ja see tähendab Tuawe hauda.

Foxi liustik on kilomeetri võrra pikem kui sõber Franz ja teda toidavad neli kõrgmäestiku liustikku. Tegemist on selles mõttes

Foxi liustiku matkaraja algus

haruldase liustikuga, et maailmas on väga vähe selliseid jääkeeli, mis lõpevad lopsakas vihmametsas. Kui Franz Josef on viimase saja aasta jooksul kord pikenenud, kord lühenenud, siis Fox on peamiselt siiski lühenenud. Vaid aastatel 1985-2009 toimus juurdekasv ning aastal 2006 oli tempo kõige kõrgem - meeter nädalas. Viimased 8 aastat on toimunud aga väga järsk taandumine. Sarnaselt naaberliustikule, ulatus ka Fox viimasel jääajal mereni (tegelikult isegi kaugemale kui tänane kallas) ning taandumine tänasele tasemele on liustiku ja Tasmani mere vahele jätnud väga laia ja moreenirohke jõesängi.

Kuigi need liustikud asuvad praktiliselt kõrvuti (üks ühel pool mäge ja teine teisel pool), siis Foxi liustiku parklasse jõudes, oleksime justkui saabunud teise aastaaega. Taevas oli tinahall, pilved olid madalal ning väljas oli palju jahedam, mistõttu ajasime paar kihti riideid selga juurde, enne kui autost välja tihkasime astuda. Sellest mõttes oli see ikka väga õige otsus, et naabri juures matka ära tegime. Siinses rõskes ja hallis olustikus jääks pool elamust saamata.

Te Moeka o Tuawe

Aga õnneks sarnaselt Franz Josefile, nägi ka siin liustiku autoparklast ära. Tegime küll ka väikese jalutuskäigu matkaraja algusesse, kuid edasi ei hakanud minema. Esiteks olime saanud juba väga kõva elamuse ja teiseks oli meil veel päris pikk sõit ees.

Foxi liustik on ka mõnevõrra ohtlikum kui hommiku poole külastatu, kuid seda osati ka külastajate enda süü tõttu. Ehk siis see jää ja lumemassiiv ei ole ainult legendaarse Tuawe haud, vaid siia on oma elunatukese jätnud ka mõned turistid. No näiteks otsustasid kaks Austraalia rändurit mõne aasta eest ronida piirdeks tõmmatud kettidest üle ning matkasid päris liustikukeele juurde, et saada paremaid pilte. Võimalik, et nad neid ka said, kuid lisaks sellele said nad endale kaela rohkem kui 100 tonni jääd, mis ootamatult liustiku küljest lahti murdus. Pärast varingualal urgitsedes selgus, et seda raskust nende meeste õlad kahjuks kanda ei suutnud. 2015 novembris aga kukkus liustiku pihta üks helikopter, mis vedas turiste seda lähemalt vaatama. Selle tulemusena jättis elu 7 inimest.

Cone Rock

Seega meie otsus jälgida jääd mõõdukast kaugusest, oli kaalutletud riskijuhtimislik otsus. Ning pealegi pakkus ka see paik (parkla siis) vägevaid vaateid, sest otse üle kiviklibuse jõesängi asus püstloodis, tume kaljusein nimega Cone Rock. See loomulikult oli ka liustiku poolt välja tahutud ning kuna ta kõrgus jalamist tipuni oli 400 meetrit, oli see ikka väga muljetavaldav vaatepilt. Nagu pildilt näha, siis tegelikult ei ole ka sellised, monoliitsena tunduvad kaljuseinad hävimatud, varinguid võib esineda igal pool.

Siis aga autosse ja edasi, liustikuhuvi oli selleks korraks rahuldatud. Mõni minut hiljem olime taas maanteel number 6 ja peagi tundus idee, et kusagil võiksid olla pilved ning jahe, taas absurdsena. Ilm muutus nipsust taas ilusaks. Kuni Haasti külani saime taas nautida sõitu piki rannikut, kuid siis keeras tee lõplikult mägedesse, selle kurikuulsa

Ilm muutus nipsust taas ilusaks

Haasti kuru suunas. Ning mis selgus? Seekord „pass“ tähendaski reaalselt kuru mägede vahel ning kartus, et pidime autoga kuhugi mäetippu ronima ja siis teiselt poolt sama targalt alla sõitma, osutus asjatuks. Tegemist oli mõnusalt orus liugleva, praktiliselt autovaba teega, mis otseloomulikult taas jagas vasakult ja paremalt väga kauneid vaateid. See võttis pingeid kõvasti maha ja siit veidi rohkem kui paari tunniga Cromwelli (mis asus 190km kaugusel) jõudmine, tundus juba täiesti

Teel Haasti kuru suunas

realistliku plaanina. Seetõttu otsustasime läbi võtta ka Haast Passi looduslikud vaatamisväärsused, mis meil reisikavasse kirja olid pandud.

Esimene nendest oli Roaring Billy nimeline kosk. 30 meetri kõrgune Lõugava Villu juga asus maanteest veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel ning see matk viis läbi tiheda ja lopsaka sõnajalapuude metsa. Seal puudesalus saime tunda ka kõige hullemat eluslooduse rünnet, mis sind Uus-Meremaal võib tabada. Nende koondnimetus inglise keeles on

Lõugava Villu juga paistab

sandflies, mida ma nüüd väga labaselt eestistan – liivakärbsed. Entomoloogid kargasid nüüd kindlasti toolidelt püsti ja karjuvad ekraani suunas, et need pole ISEGI kärbeste perekonnast või midagi muud sarnast. Aga siinses reisikirjas jäävad nad liivakärbesteks ja nii on.

Igatahes on nendega kohtumine tõesti kõige võikam kogemus, mida selles riigis tunda saab, sest madusid siin pole, mürgiseid ämblikke samuti mitte, kiskjatest rääkimata. Et mida nad siis teevad? No nad maanduvad näiteks su jalale ja lükkavad oma londi läbi naha (nüüd mitmed putukateadlased said kindlasti insuldi – lont… nahk… oo ma ei

Roaring Billy ja Haasti jõgi

suuda) ning siis imevad verd. Ja see koht pärast sügeleb. Päris raju, kas pole? Eesti elajatega võrreldes on nad praktiliselt üks-ühele sarnased kihulastega. Sa ei kuule neid, tihti ka ei näe neid, kuid sa tunned neid. Nimi liivakärbes muideks ei tähenda üldse seda, et neid ainult kusagil rannas leidub (seda tõestas eredalt ka matk sinna kose juurde), see viitab kõigest nende liivakarva värvusele. Samas tõsi on ka see, et kõige rohkem võib nende puudutust nautida just piirkonnas, kuhu

Sõnajalamets

oleme jõudnud/jõudmas – Mount Aspiringi ja Fiordlandi rahvuspargid Lõunasaare edelanurgas.

Lõugava Villu kosk oli täiesti meie päralt. Kui metsast Haasti jõe poolkuivanud, kiviklibulisse sängi astusime, tulid 2 turisti just meile vastu ning korra nägime veel inimesi siis, kui auto juurde tagasi kõmpisime. Juga asus teisel pool sini-sinist ja kristallselge ning jääkülma veega jõge. Kuna mõned päevad on siinkandis üsna vihmavaba olnud, siis oli kosk seal roheluse vahel üsna tagasihoidlik ja ei lõuanud teps mitte, kuid kaunis paik oli see sellegipoolest. Ning selline pooletunnine jalutuskäik kulus pikal sõidupäeval marjaks ära.

Aspiringu mäe rahvuspark, kus ka Haasti kuru asus, on täiesti

asustusevaba. 80 kilomeetri vältel pole ühtki küla, bensujaama või talukohta – ainult mäed, orud, lagendikud ja Haasti jõe säng. Ning kuna ilm oli ilus, päike vaikselt õhtusse veeremas ja vastutulevaid autosid jäi üha vähemaks, oli meeleolu ülev. Iga nurga taga vaated muutusid – kord sõitsid teel, kus mõlemal pool maanteeäärt kargavad kõrgustesse järsud, rohelusse mattunud kaljuseinad. Siis jällegi viib rada piki laia Haasti jõe kaldapealset, aga järgmise nurga taga

Pleasant Flat ehk Meeldiv Lagendik

teretab sind juba lagendik, mille tagaserva palistavad lumiste tippudega mäed. Üks näide viimasest oli Pleasant Flat ehk Meeldiv Lagendik, mille pilte ka siin kõrval näete.

Kuna edenesime üsna kiiresti ja oli näha, et me võime täiesti vabalt isegi valges Cromwelli jõuda (Lõunasaare lõunaosas ju päike loojus veelgi hiljem kui Põhjasaarel ehk üheksa paiku), siis tegime veel ühe matka ühe kose juurde. Thunder Creek Falls ehk Kõueoja juga asus aga kõvasti lähemal teele, 5 minutit jalutamist ja juba olidki jõe ääres, mille vastaskaldal kosk asus. See oli küll veidi madalam (28 meetrit) kui Roaring Billy, kuid kuna kosk oli konkreetsem (st kukkus ühes konkreetsest kohast otse alla), tundus see esialgu ka kõrgem. Pildid tehtud, rühkisime edasi. Ühe peatuse tegime veel –

Haasti kuru on vaatamist väärt paik

vaatasime üle ka Fantail Fallsi ehk Lehviksaba joa, kuid seal olime isegi nii mugavad, et ei teinud ühtegi pilti. Uskumatu, kas pole? ☺

Haast, kellega kõik siinkandis seotud tundub olevat, oli muideks saksa maadeuurija, kes 19.sajandi keskel komandeeriti Uus-Meremaale, uurimaks, et kas olud võiksid olla sobilikud saksa ümberasujatele. Aucklandi jõudes tutvus mees austerlase Hochstetteriga, kes oli parajasti läbi viimas teadusliku ekspeditsiooni ning kuna huvid klappisid, siis ühines ka Haast selle retkega. Esimesel aastal möllaski ta koos Hochstetteriga Põhjasaarel, kaardistades maad ning otsides võimalikke kulla, vase ja söe leiukohti. Kuna härrade kogemus ja edukus tegi nad kuulsaks, siis polnud ka imestada, et Haastile tehti ettepanek kaardistada Lõunasaare lääneranniku tundmatud alad, eesmärgiga leida sealt loodusvarasid, mida kaevandada. Mees võttis töö vastu ja oli esiti 8 kuud

Thunder Creek Falls

ekspeditsioonil, mille tulemusena leidis tänase Westporti lähedalt suured söevarud. Lisaks sellele ka mõned kullasooned ning samuti raporteeris mitmetest uutest botaanika-alastest ja zooloogilistest avastustest. Pärast seda retke võttis Canterbury regioon ta ametlikult tööle ning seitsme aasta jooksul kolas Haast lääneranniku mäed risti-põiki läbi ning „avastas“ ja nimetas enda (suva) järgi kurusid, liustikke, mäetippe, orge, jõgesid ja nii edasi. Muuhulgas uuris ta esimesena väljasurnud hiidkotka (mille ta loomulikult nimetas enda järgi Haasti kotkaks) luustikke. Täitsa tore võib olla niimoodi ringi käia, kaarti joonistada ja kõigele enda nimi anda. Päris sõge egotripp, kui nüüd lõpuni aus olla.Veidi utreeritud näide:

„Härra Haast, kust te need kotkaluud leidsite?“

„No Haasti kotka luud asusid keset mägesid – kui Haasti külast suunduda Haasti kurusse ja liikuda piki Haasti jõe kallast, siis jõuad varsti Haasti orgu, kust siis tuleks keerata põhja poole, Haasti lagendikule ning kohe lagendiku ääres Haasti männi ja Haasti kuuse vahel oli väike Haasti koobas, kus olidki Haasti kotka luud.“

„Ahaast…“

Kuru edukalt selja taga

Kui teisel pool Haasti kuru uuesti lagedamale väljale jõudsime, tervitasid meid suured karjamaad. Enamuse nendest olid enda alla võtnud lambad, kes töötasid rohumaid läbi nii oru põhjas, kui ka mägede külgedel nii kaugele kui silm ulatus. Binokliga täpsemalt uurides leidsid ka päris kiviste tippude lähedalt mõne valge täpi, kes just selle paiga oli leidnud parima rohuliblede näksimiseks. Kuid lambad polnud siiski ainsad – mingid lagendikud olid eraldatud lehmadele ning vähesed ka hirvedele. Hirvede kasvatamisest kirjutasin

Hirvekasvandus

pikemalt 12. veebruari jutus, kuid neid siin karjamaal tarandikus näha oli ikkagi natsa veider vaatepilt. Meenutas pigem Tallinna loomaaia kitseala kui lihaloomakasvandust.

Veidi enne kella üheksat ning pärast kümneid ja kümneid kilomeetreid

Korralik lambumus

kõrgetel järvekallastel (Wanaka, Hawea ja Dunstani) sõitmist, jõudsimegi Cromwelli ning leidsime oma öömaja ka kiirelt sellest linnakesest ülest. ASURE Central Gold Motel Cromwell oli linna keskusest ragulkalasu kaugusel ning tegemist oli väga viisaka asutusega. Check-in käis kiirelt ja tuba oli taas väga korralik – suur ja lai voodi, väga värske olemisega vannituba ning korralik köögiosa kõige vajalikuga. Akna taga, tagaaias, oli igale toale eraldatud ka väike muruplats, kuid kuna see lõppes paari

Paraadfoto

meetri kaugusel kõrge metallist aiaga, siis vastu ööd me selle võlusid nautima ei läinud. Meie soovid olid hoopis prostamad – kõht oli tühi, andke süüa!

Keskuses ringi sõites pidime aga kiirelt leppima sellega, et ühele ontlikule heaoluriigile kohaselt, olid kõik söögiasutused tänaseks tööpäevaõhtuks juba uksed sulgenud. Kell üheksa oli see oluline verstapost ning kuna see oli tänaseks möödas, siis polnudki muud midagi teha, kui minna bensujaama (mis veel oli avatud) ning loota parimat.

Cromwelli BP tankla sooja toitu kahjuks ei pakkunud. Valmistoitude

Kodu keset Cromwelli

valikus olid vaid pakendatud võileivad, mida hilisel õhtutunnil olid ka vaid mõned järgi. Sest ega ka bensiinijaam polnud igavesti lahti – kell 10 läksid siin samuti uksed lukku. Kuna valik oli nüüd võileibade ja tühja kõhu vahel, siis valisime võileivad. Ning mõned šokolaadimuffinid ka magustoiduks. Motellis nendega suukaudselt tutvust tehes õnneks selgus, et vähemalt on tegemist kvaliteetse kraamiga. Ei olnud nii, et kuivetunud saiade vahele oli nuusatud riba ketšupit ja majoneesi, et koos hoida lihariba, mille paksust on võimalik mõõta vaid väga sensitiivsete mõõteriistadega. Oli korralik, rammus võileib ja täitsa hea maitsega. Kõhu sai isegi täis.

Kui nüüd päevale tagasi vaadata, siis see kidur õhtusöök oli tegelikult väga väike hind maksta kõige selle eest, mida me täna tegime ja kogesime. Läheksin isegi nii kaugele, et ütleksin, et tore oli, et liustike lähedale öömaja ei leidnud. Esiteks saime kätte oma soovitud liustikuelamused, kahte pikka matka poleks niikuinii ühel päeval teha jaksanud. Teiseks käisime läbi ka Haast Passi vaatamisväärsused, mille olin reisikavas vaatamisväärseks märkinud ning samuti saime rahulikus tempos nautida kuru ennast. Oleks üks asigi jäänud kripeldama selle tõttu, et pidime sellise pika sõidupäeva tegema, aga ei jäänud. Seega tänan neid sadu ja sadu turiste, kes liustike regiooni öömajad olid kenasti tänaseks ära broneerinud ning samuti suur aitäh sellele ühele motelliomanikule, kes suvatses õnneks alles pärastlõunal vastata ja vaba tuba pakkuda. Tänu teile läks tänane päev täie ette ning marsruut tuli isegi optimaalsem, kui see, mille olin omas peas välja mõelnud. Ees ootas meid müstiline Fiordland ning selle teadmisega ka õhtul koti peale heitsime.