Sissejuhatav jutuke

Birma ehk Myanmar – see oli meie reisivalik aastaks 2016. Veidi eksootiline Kagu-Aasia riik, mis vaikselt (või noh, päris tormakalt) avaneb turistidele pärast kümnete aastate pikkust suletust. Terane lugeja samas on kaudsetele vihjetele tuginedes aga ehk märganud, et see reisikiri pole teps mitte Birmast ning ka mitte aastast 2016. Ning asi pole ka selles, et käisime Birmas ära, aga mõtlesime, et kirjutame reisikirja hoopis Uus-Meremaast.

Elu teatavasti on muutlik ning mõned muutused on väiksemad ja mõned suuremad. Meie elu tabas 2016 sügisel aga mitmesetmemagnituudiline, positiivne maavärin – 2017 aasta suvel oli oodata meie pere reisiseltskonna täienemist ühe liikme võrra. Et siis kahest oli saamas kolm. Lapseootus tekitas aga kohe hulgaliselt küsimusi – kas üldse on võimalik lähiajal reisida? Kas Birma on ok koht uue info valguses? Mis riskid seostuvad lennureisiga laiemalt? Ja nii edasi. Kuna olukord oli täiesti uus, siis läks veidi aega, et asjast sotti saada ning mõtted selgelt ritta seada. Üks asi oli selge – kõhus kasvava perelisa heaolu ja tervis olid prioriteet number üks – kui meile öeldakse pädevate inimeste poolt, et ei tasu kuhugi minna, siis nii ka on ja reisiteema oleks mõneks ajaks maas.

Pelgulinna toredad arstid aga teatasid, et rasedus pole teps mitte haigus ning lapseootel ema ei peagi toas teki all lamama järgmised 9 kuud. Tõsi, lennureisiga kõrgeneb mõnevõrra trombioht ning päris esimesel trimestril ei peaks väga kaugele sajusaartele lendama, kuid alates teisest trimestrist on normaalselt kulgeva raseduse korral enamus asju lubatud. Kuni siis jõuab kätte hetk, kus naine lihtsalt füüsiliselt ei jõua enam oma kandamit väga kiirelt näiteks kuhugi mäe tippu vedada ning tundide pikkune lennureis oleks ka keskaja standardite järgi tõupuhas piinamine.

Selge, järelikult võib ikka minna ning ajaliselt oleks siis sobilik 2017 aasta talv/varakevad. Kiire pilk ilmakaardile näitas, et Birma oli endiselt pildil, sest seal on novembrist veebruarini selline mahedam ja kuivem periood. Aga üks neljatäheline sõna kahjuks välistas hoobilt antud põneva idamaa – zika. Zika viirus on teatavasti selline pahalane, mis on ohtlik just nendele kõige tillematele – kõhus arenevatele beebidele. Põhimõtteliselt on võimalik seda nakatumise riski ka ohupiirkondades vähendada – kasutades ohtralt sääsetõrjet, liikuda kõrgemates piirkondades ja nii edasi, kuid siin me tõmbasime selge joone vahele. Zika ohupiirkond on meie jaoks reisi sihtkohana välistatud. See välistas aga hoobilt terve Ladina-Ameerika, enamuse Aafrikast ja kogu Kagu-Aasia. Ehk siis tegelikult valik tehti palju lihtsamaks.

Nii me siis puurisime mõnda aega maakaarti, kuid jõudsime Uus-Meremaa juurde päris ruttu. Veebruar/märts tähendas seal maailmanurgas suve lõppu ja sügise algust, mis on ideaalilähedane riigi külastamise aeg (kohalike puhkused läbi, lapsed koolis, aga ilm veel ilus). See riik oli meil ammu mõttes mõlkunud, aga mõnevõrra oli meid senini pelutanud hinnang selle reisiga seotud võimalikele kuludele. Esiteks oli sõit sinna kallis (sest Eestist veel kaugemale on üsna keeruline lennata) ning teiseks on ka Uus-Meremaa eluolu ja hinnad võrreldavad Lääne-Euroopaga kui mitte kallimad. Vähemalt kogu aeg oli meile nii tundunud. Tehes nüüd kiiret uurimistööd lennuhindade, öömajade hindade, autorendihindade ja muude kuluallikate osas, leidsime, et sihtkoht on küll „tsipa“ kallim kui Birma, kuid hinnanguline kalkulatsioon ütles, et saame seda endale lubada küll. Kalkulatsiooni kusjuures tegime eeldusel, et arvestades õnnistet olukorda, me ikkagi ööbime motellides/hotellides ning käime ka korralikult väljas sooja sööki söömas.

Üks oluline faktor lõpliku otsuse tegemisel oli ka see, et kui me nüüd ei lähe, siis järgmine võimalus võib tulla alles päris mitmete aastate pärast. Sest tita vajab kasvatamist, neid võib tulla veel ning väga väikese lapsega 24h+ pikkuseid lennureise teha pole eriti mõistlik. Plusspoolele läks kindlasti ka see, et Uus-Meremaa meditsiinisüsteem on väga kõrgel tasemel ning juhul, kui meil peaks abi vaja minema (õnneks ei läinud), võiksime olla kindlad pakutavas kvaliteedis.

Ega siis midagi – otsus tehtud, tuli hakata planeerima. Kõigepealt tuulasin läbi piletimüügi saidid, et leida sooduspileteid. Hea õnne korral võis sattuda päris headele pakkumistele – Stockholmist ja Helsingist edasi-tagasi 500-600€, algusega Tallinnast väga alla 800€ pole pileteid näinud. Ning etskae – just tulidki välja reisipakkumised, kus Tallinnast Aucklandi oli võimalik sobival perioodil saada 780€ eest. Joovastus lahtus siis, kui hakkasin täpsemalt sisse vaatama, et milline on marsruut, kui pikad on ümberistumised ning mis kellaaegadel on väljumised/saabumised. Komistuskiviks said ümberistumiste pikkused – 7-10 tunnised vahepeatused on sellised, puhtalt mille peale mõeldes tuleb mul okse kurku. Olgu need lennujaamad nii vinged, kui tahavad, ning pakkugu sealsed lounged ükskõik kui head toitu ja lamamistoole – pikkade lennureiside puhul ei taha kohe üldse mitte raisata ümberistumiste peale rohkem aega, kui ühest lennukist teise marssimisele kulub. Või noh – 3-4 tundi on ka veel ok, pikemad ootamised on minu jaoks nüristavad.

Vaatasin ka trip.ee-s näha olevate lennupakkumiste ajalugu ning jõudsingi arusaamiseni, et praktiliselt kõik soodushinnad Uus-Meremaale on sisaldanud pikki ümberistumisi. Jällegi arvestades ka meie seekordset erakorralist olukorda, otsustasime maksta mugavuse eest lisa. Panime siis kriteeriumiteks nii võimalikult lühikesed ümberistumised, normaalsed lennuajad, alguse Tallinnast kui ka vedava lennufirma kvaliteedi. Hind oli ka oluline, kuid sel korral siis mitte kõige olulisem.  Nii jäi sõelale Lufthansa-Singapore Airlinesi pakkumine hinnaga 1158€ per inimene. Sealt oleks veel mõnikümmend eurot maha saanud, kui oleksin selle ostu teinud mulle tundmata lennupiletite vahendaja käest, kuid läksin kindla peale välja (kuna summa ju suur) ning ostsin piletid Estraveli e-poest. Jah, see on kõige kallim lennupilet, mille ma eales ostnud olen, kuid ega pole ka kunagi nii kaugele lennanud. Ning Singapore Airlines (kes teenindas enamuse lennatavatest lennukilomeetritest) on lennufirma, mille kohta võib öelda, et enam paremaks minna ei saa. Tegemist on stabiilselt maailma parimate lennufirmade hulgas figureeriva ettevõttega ning mitmel aastal on ta olnud ka number 1. Enne, kui vajutasin arvuti ekraanil siravale nupule „Osta“, leppisime naisega ka kokku, et juhul, kui enne reisi annab arst mingil põhjusel soovituse (sest lõplik sõna on ikkagi arstil), et lapse tervise nimel võiks pigem mitte minna, siis ilma rohkem teemat arutamata nii ka teeme ja kirjutame selle piletite ostuks kulunud summa lihtsalt maha. Õnneks ei pidanud siiski seda teed minema.

Marsruudiks tuli siis Tallinn-Frankfurt-Singapur-Auckland ja sama teed pidi tagasi. Tallinnast Frankfurti ja tagasi tõi meid Lufthansa, Singapurist Aucklandi vedas Air New Zealand ning ülejäänud otsad olid siis Singapore Airlinesi kanda. Üks vahepeatus (tagasi tulles Frankfurdis) oli kokkuvõttes ikkagi pikk, 7 tunni pikkune, kuid seda lühemaks ei saanud ühegi valemiga. Lennutihedus Tallinnaga on täpselt nii tihe, kui ta on. Ülejäänud 3 vahepeatust jäid kõik vahemikku 2-4 tundi, mis oli talutav või isegi väga hea (2 tundi hiiglaslikul Singapuri Changi lennuväljal läheb kui nuusates).

Väga suureks plussiks selle pakkumise juures oli ka kohale jõudmise kellaaeg – 20 minutit enne südaööd. See tähendab seda, et sa jõuad (rampväsinuna) kohale vastu ööd ning kui kõik plaanipäraselt läheb, saad kohe õigesse rütmi. Lähed varaöösel magama ja ärkad hommikul/ennelõunal. Kõige hullem oleks varahommikul saabumine, sest siis on ju kaks varianti – sa kas lähed magama ja ärkad õhtul ning siis pead uuesti magama minema, et päeva ja öö õigesti jooksma saaks või siis topid paar toosi tikke silmalaugude vahele ja tiksud poolsegasena õhtuni. Igaks juhuks toon näitena välja ka lennuajad – Tallinnast Frankfurti 2,5 tundi, Frankfurdist Singapuri 12,5 tundi ning Singapurist Aucklandi natuke alla 10 tunni. See teeb ühes suunas 25 tundi lennukis + siis 2 vahepeatust juurde. See ei ole meeli ergastav kogemus, uskuge mind. Kui keegi ohkab, et nii äge on lennukiga sõita, siis 25 tundi ei ole ikka küll. Võrdlusena sobiks ehk midagi sellist – on suur vahe, kas sul on võimalus süüa ära 4-5 kamašokolaadi tükki (mis on allakirjutanu üks lemmikuid) või siis pead ära sööma 4-5 tahvlit kamašokolaadi. Lühike lennuots on muidugi tore ja vahva, kuid ülipikad lennud on kõike muud kui glamuur taevastes kõrgustes. Vähemalt turistiklassis.

Miks me sinna läksime või siis täpsemalt – miks on see riik meie unistustes olnud? Paneks siia esialgu 3 märksõna – loodus, maoorid, kääbikud. See ei ole ammendav valik, kuid need kolm sammast olid meie reisikava aluseks. Kõige jämedam ja toekam sammas on muidugi loodus – selles riigis on Looja ikka fantaasial kohati täiesti lendama minna lasknud. Fraasi nagu „vaated olid uskumatult võimsad“ kohtate selles reisikirjas praktiliselt iga päeva juures. Sest vaated olid tihti täiesti ebamaised. Saare eraldatus muust maailmast, unikaalne ökosüsteem ning geotermilised protsessid on teinud Uus-Meremaast täiesti omanäolise paiga. Maoorikultuur ja Kääbiku ning Sõrmuste Isanda võttepaigad olid ka tähtsad ajendid, kuid loodus on see, mis rabas korduvalt.

Reisi pikkuse osas kehtis vana-tuntud aksioom: „kui juba nii kaugele minna, siis nii kauaks, kui vähegi kannatab“. Kannatas täpselt kuuks ajaks, pikema perioodi peale oleks tööandja hakanud juba nihelema. Või siis saadakse kuu ajaga aru, et midagi hullu ei juhtugi, kui seda venda pole – miks me teda siis üldse siin hoiame?

Strateegilistest otsustest veel niipalju, et kohe oli selge, et ainus võimalus riigiga mõistlikus tempos tutvuda, oli teha seda autoga ringi sõites ning auto rentisime me firmast nimega Apex Rental. Autorentimisest kirjutan pikemalt siin. Reisiplaani sai tehtud Lonely Planeti, trip.ee ja mõnede eestikeelsete Uus-Meremaa reisikirjade alusel. Pannes kõik huvipakkuvad asjad ritta, oli neid vast paarikuise reisi jagu, mistõttu märkisime eraldi ära paigad, mida me kindlasti tahame näha ja ülejäänutest võtame siis vastavalt võimalustele. Laias laastus jäi nädalake puudu, et teha ammendav tiir, seekord jäi siis põhjasaare põhja- ning idaosa üle vaatamata.

Kes on ka Uus-Meremaa suunas mõelnud ning mingil põhjusel kahtleb, et kas minna või mitte minna, siis hamba verele ajamiseks soovitan vaadata loodussarja nimega Coast New Zealand. Selle sarja osas aga pean ära märkima 2 väga tõsist hoiatust – esiteks võib selle vaatamine tekitada vastupandamatu soovi Uus-Meremaale sõitmiseks ning teiseks on saatejuhi inglise keel väga räige šoti aktsendiga (mis võib teatud hetkedel tekitada täieliku ahastuse, sest mitte muhviga ei saa aru). Kui selle sarja kõrvalmõjud kõlavad liiga ohtlikult, siis võib alati vaadata lihtsalt sealse kuulsaima režissööri/näitleja Taika Waititi filme. Nendega on võimatu alt minna. No ja Kääbikut ning Sõrmuste Isandat tasub ka vaadata, lõiguti on tegemist ka tavalise loodusdokiga Uus-Meremaalt. Karusema hingega inimestel aga palun lahkelt üle kuulata maooriroki pärli Alien Weaponry looming, mõnusalt tahe kraam.

Aga aitab küll sissejuhatusest – reisi marsruudi leiate siis, kui pressite üleval nupuribal sõnadele „Läbitud teekond“, „Galerii“ alt avaneb ebaterve hulk reisipilte ning vajutades siin all fraasile „Järgmine päev“, jõuategi hoobilt minevikku, täpsemalt 8. veebruarisse aastal 2017.

08.02 - Tallinn, Frankfurt

Kolm-neli-viis ja… Ei, see pole ergutav sissejuhatus reisikirjale, vaid reaalne kellaaeg (3:45), mil meie esimene puhkusepäev ametlikult pihta hakkas. Ning ma ei mõtle siis mõnusat unist pärastlõunast aega, vaid ikka neid tunde päevas, millega vaid varajased ööklubist lahkujad ning bensujaama hot-dogi meistrid lähemalt tuttavad on. Selline äratus andis meile pool tundi aega enda kasimiseks ja riiete selga ajamiseks, kõik mõtestatud tegevust vajavad asjad olime eilseks õhtuks ära teinud. Või siis tegemata jätnud, eks reisu peal selgub.

Veerand viieks olime õhtul takso ette ära tellinud ja mõni minut enne seda aknast välja kiigates, nägime juba plafooniga masinat värava ees seismas. Praegu nagu kõik sujub, võisime rõõmsalt tõdeda. Ei ole see Uus-Meremaa reis nii keeruline ja pingutust nõudev midagi. Õigel ajal üles ärkamine ja lennujaama sõitmiseks takso saamine on kõige kriitilisema tähtsusega tegevused, ülejäänu tuleb juba iseenesest.

Kui koduukse selja taga kinni keerasime, siis käis küll peast korraks läbi, et kui me kolmekesi uuesti siin järgmisel korral seisame, siis oleme kõvasti kogemuste võrra rikkamad (rahaliselt ilmselt mitte nii väga ☺) ja loodetavasti saame öelda, et vot, kus oli vägev rännak. Ja see kolmas reisikaaslane on ilmselt ennast rohkem ka emme kõhtu vormima hakanud. Aga selle tõdemuseni oli jäänud kuu aega aega…

Lennujaamas oli Lufthansa leti taga looklemas päris pikk saba ning kui meie ennast sinna lõppu seadsime, juhtus midagi sellist, mida ükski pikas sabas seisja kogeda ei tahaks. Nimelt ei tulnud pärast meid enam tükk aega järjekorda kedagi. Põhimõtteliselt olime letini jõudes endiselt „saba“ viimased. Aga hoolimata sellisest rängast läbielamisest, suutsime ennast kenasti talitseda, mistõttu saime kätte nii pardakaardid kui läbisime suurte viperusteta turvakontrolli. Naine ainult võeti vahele ning tehti väike narko kiirtest kätele. Huvitav kas arvati, et see veidi pungil kõht tähendab seda, et narkomuul läks natsa ahneks ja üritab eriti suurt kogust üle vedada? Või siis äratas kahtlust asjaolu, et naine süstis lennujaama tualetis endale vere vedeldajat (arsti tungiv soovitus rasedale lennusõitjale)? Seda viimast muidugi ei oleks teoorias tohtinud turvatöötajad teada. Igatahes ei suutnud turvamehed narkootikumide ja muu salakauba olemasolu ammendavalt ära tõestada, mistõttu tuli meid ikkagi ootesaali edasi lubada.

Et mitte hiljaks, ilma või maha jääda, olime jätnud lennujaama tulemisele päris korraliku varu. Kuni turvakontrolli läbimiseni tundub see alati hea mõttena, hiljem ootesaalis passides kaob idee võlu üsna kiirelt. Eriti viie paiku hommikul. Investeerisime seal pardale minekut oodates ühte kanawrappi ja kohvisse ja pärast seda viskasime end nurgas lebavatele oakottidele pikali. Selle peale läks olemine muidugi alarmeerivalt mõnusaks ning oli tükk tegemist, et silmi lahti ja aju ärkvel seisundis hoida. Narr oleks ärgata paar tundi pärast lennuki väljalendu. Õnneks väga kaua siiski seda unes ja ilmsi maailmade vahelist võitlust pidada ei saanud, sest kamandati lennukisse ära. Start oli genau 6.05 nagu pileti peal kirjas ning ega saksa lennufirmalt muud oodata saanudki. Ornung peab olema!

Minu jaoks oli see esimene lend Saksamaa rahvuskompaniiga ning esmamulje oli väga korrektne (see peaks olema sakslase jaoks üle võlli kiitus). Nahkistmed olid piisavalt mugavad, jalavahe oli piisav, lennusaatjad korrektsed ja väljapeetud. Kõik oli nii nagu peab, ei kübetki rohkem, ei kübetki vähem.

Pärast õhkutõusu elasin läbi mõned ärevad hetked. Naine läks end peagi lennuki tagaosas olevasse tualetti värskendama, kuid tagasi ei tulnud. Möödus 10 minutit, 15 minutit, 20 minutit… Passisin pidevalt selja taha, aga no ei midagi. Nägin, et juba serveeriti saiakesi ja jooki, aga naisest ei kippu ega kõppu. Mõtlesin juba, et palun lennusaatjal asja uurida kui  märkasin, et kõige viimases reas keegi meeleheitlikult vehib kätega. No tuli välja, et ta oli lihtsalt toidukäru taha „kinni jäänud“, mistõttu otsustas tagarea tühjal istmel ära oodata kuniks vanker meie istekohtadeni jõuab. Tema oli näinud küll, et ma kogu aeg pelleriust passin, aga tema lehvitamist mina ei näinud.

Ülejäänud lend möödus sündmustevaeselt ning enne kui ma suutsin oma kere veenda, et nüüd on see hetk, kus võiks magada, puudutasid lennuki rattad Frankfurdi lennuvälja asfalti.

Kuna kahe lennu vahe oli ligikaudu neli tundi, siis esialgne plaan nägi ette selle, et otsime lennujaamast lähima Priority Pass lounge’i ning veedame oma ooteaja seal. Mul olid kenasti isegi lounge’ide nimed ja asukohad välja otsitud, kuid mõtteks see plaan lõpuks jäigi. Ükski lennujaama infotöötaja ei suutnud ammendava kindlusega öelda, et kus eelpool mainitud seltsingu liikmetele mõeldud privaatsed ootesalongid asuvad. Esimene ütles jaa-jaa gut-gut, minge sinna, siis links ja siis rechts ning poole kilomeetri pärast olete kohal. Kui me teel olles mõne aja pärast otsustasime järgmise infotöötaja käest kindluse mõttes üle küsida, et kas oleme ikka õigel teel, siis saime vastuseks, et jaa-jaa, gut-gut, minge nüüd täpselt vastupidises suunas (ehk siis sinna tagasi kust just tulime). Mingi lounge’i me küll üles leidsime, kuid see polnud Priority Passi liikmetele, mistõttu sinna me sisse ei saanud. Selle peale lõime käega – vaatasime interneedusest ka korra veel üle ning selle järgi olid meile sobivad ootesalongid kas teises terminaalis või siis selle terminaali teises servas (Frankfurdi terminaalid on VÄGA suured) ja teisel pool turvaväravaid. Ah minge karupeenrasse oma lounge’idega, polegi vaja!

Ostsime hoopis ühest kioskist endale erinevaid sooje saiatooteid ning juua ja leidsime lähedalt ühe tühja, avaliku ooteala pikkade pingiridadega, kuhu siis ennast kenasti sisse seadsime. Pugisime nisujahuküpsetisi ning tundsime end vägagi mugavalt. Mina lugesin traditsioonilist reisiraamatut - pöidlaküüdi reisijuhi sarja (olin jõudnud juba neljanda raamatuni – „Nägemiseni, ja aitäh kala eest“) – ning naine viskas korraks isegi pinkidele pikali.

Ühel hetkel aga hakkas (iseenda peas) enda omaks kuulutatud saal inimestega täituma ning kui rahvas juba meie pingiritta julges istuma hakata, siis kannatus katkes ning lahkusime kiirelt, aga viisakalt. Tegelikult oligi aeg juba varsti sealmaal, et Singapore Airlinesi värav üles otsida ja valmistuda lennukile minekuks.

Airbusi kahekordne lennuk A380 on väljast suurem kui seest, või vähemalt mulle tundus nii. Väljast vaadatuna oli see ikka tõeliselt võimas mölakas nelja mootoriga, kuid sisse astudes erilist vau-efekti ei tekkinud. Tegelikult üldse ei tekkinud. Sisu oli täiesti tavaline pikamaa lennu lennuki oma – iga istme ees oma ekraanike, tekid, padjad ja muu nodi olemas ning käsipagasi sahtlites ruumi küll ja veel. Ilmselt oli asi selles, et meie piletid olid turistiklassis ☺ Muide turistiklass oli ka teisel korrusel, kuid meie loosiratas andis meile kohad esimesel korrusel. Keskmisest ühekorruselisest, tõsi, eristas A380 lennukit küll see, et laiema kere arvelt oli 2 rida juurde tekitatud (oleks võind ju istmeridasid laiemaks teha, aga no kus sa sellega – puhas raha). Kui tavalisel suurel lennukil on istmed jaotatud  2+4+2 põhimõttel, siis siin oli 3+4+3 ehk siis turistiklassis sisuliselt puudus võimalus istuda kaheses reas. Kui sa just peldiku kõrval ei istu. Aga õnneks me ei istunud.

Oleks me reisinud esimeses klassis, oleks muidugi kirjeldused veidi teistsugused. Sealne elu on naaatuke teine maailm. Ja teise maailma all mõtlen teist universumit, dimensiooni, tasandit. Põhimõtteliselt on sul seal kupeed, täispika voodiga, aga ma ei taha sellest rohkem kirjutada. Lihtsalt infoks – edasi-tagasi pilet esimese klassi sviidis Frankfurdist Aucklandisse ja tagasi maksis Singapore Airlinesi kodulehel umbes täpselt 10 000€. Seega kui keegi tahab sellest võimalusest kinni haarata, siis palun, kuid ärge pärast minuga pilte ja infot jagage, et kui halb see kõik oli. Aga tagasi pärismaailma.

Kohtasid me ise valida ei saanud, sest ostsime piletid vahendaja (Estraveli) kaudu ning kokku oli lendudega seotud kolm erinevat (küll samasse lennundusallianssi) kuuluvat firmat: Lufthansa, Singapore Airlines ja Air New Zealand. Sobivat jätkulendude kombot ühegi lennufirma kodulehelt otse mina välja ei võlunud (tegelikult ei leidunud nendel isegi ühtegi võimalust, mis ühendaks Tallinna Uus-Meremaaga), mistõttu tuligi kasutada reisibüroo veebipoodi. See aga tähendas automaatselt seda, et lennufirmade jaoks olid sa mittekeegi ning rõõmsalt teatati, et kohti saab valida 36h enne lennu algust. Logisin sisse kõigi kolme lennufirma kodulehele, kasutades kõigi kolme puhul ka nende firmade lojaalsusklubide rekvisiite (olin end igale poole enne ära reganud), kuid igal pool oli tulemus sama – kuna sa meilt pileteid ei ostnud, siis avaldame sulle ainult selle fakti, et need piletid on olemas, kuid see on ka kõik.

Airbus A380, Singapore Airlines
Kuna meil oli ikkagi väga suur soov selle ülipika lennutsükli ajal kõrvuti olla, siis kirjutasin Singapore Airlinesile (kes tegi 6-st lennust 3) e-kirja ning palusin kõrvuti kohtasid. Mainisin muidugi ära ka, et naine on lapseootel, et saada juurde mõned „uoooooo“-punktid. Äkki isegi lihtsalt niisama tõstetakse esimesse klassi ümber? Esimesse klassi küll ei tõstetud, kuid vastus tuli siiski väga kiirelt ja meie taotlus rahuldati. Superluks!

Meie kohad olid Singapore Airlinesi lendudel kõik täpselt samas kohas – 53. rida, keskmise neljase pingirea esimene ja teine koht. Ehk siis naine istus vahekäigu pool ning mina keskel, mis tähendas omakorda seda, et mulle oli oodata pinginaabrit. Mina lootsin, et tuleb maailma kõige väiksem täiskasvanu (oleks siis isegi autogrammi küsinud) või siis ei tule kedagi.

Enamus pinke oli varsti inimestega täidetud, kuid minu kõrval oligi tool tühi. Kas tõesti ei tulegi kedagi? Aga siis silmanurgast nägin ma TEDA. Või tegelikult üritasin TEDA kõigest väest mitte märgata, lootes, et siis pole TEDA olemas. Ah, et miks ma kirjutan suurte tähtedega? Aga sellepärast, et TA lihtsalt oli niisikese kubatuuriga elukas, et TEDA pole võimalik väikeste tähtedega kirjutada.

Mõttetegevusega ma siiski härrat olematuks (ega väiksemaks) teha ei suutnud ning kui ta istmerea 53 juures seisatas ja rõõmsalt hüüatas, et „Oh, that’s me…“, kõlas see minu jaoks kui „Šahh, matt, tvaj…“. Piidlesin silmanurgast peatset naabrimeest ja seejärel kõrvalolevat tooli ja siis veel kodanikku ning nutt tuli peale, kuid nutma enam ei mahtunud. Kuidas saaks õuna läbi nõelasilma või mismoodi mahutada tiibklaver Toyota Corolla pagasnikusse? Ikka toore jõuga! Ja no täpselt nii ka läks – mister universum (siin siis suurusühikuna) asetas end laias plaanis (päris õige sõnakasutus) istmega kohakuti ja siis lihtsalt lasi gravitatsioonil ülejäänu teha.

Ma olen ka muidu suur meesterahvas, aga esimese asjana litsus ta laiaks minu sellelaadse senise arvamuse.  Selline tunne oli, nagu istuks üks külg vastu kuumavat kivimüüri, valgusvoog paremalt käelt lakkas samuti. Istmeid lahutavale käepidemele oma küünarnuki toetamine, oli selline soov, mille peale džinn vabatahtlikult pudelisse tagasi läheks või siis paluks rangelt reaalsuse piiresse jääda. Et küsi maailmarahu või midagi. Korraks tuli pähe mõte, et võiks ju veel hullem olla (öeldakse ju, et alati võib hullem olla), aga argumente selle uitidee taha aju siiski tekitada ei suutnud. Selle asemel hakkas peas vasardama „12 ja pool tundi, 12 ja pool tundi…“ See nimelt oli periood, millest enamuse ma olin antud situatsiooni ja lokatsiooni aheldatud (pissipausid välja arvatud).

Peatselt selgus, et härra oli pärit Ameerikast (no kust siis veel!!) ning täpsemalt New Yorgist. Ma ei osanud selle teadmisega mitte midagi peale hakata, sest tegelesin parasjagu ellujäämisega ja selles tegevuses too infokild kuidagi abiks ei olnud. Oleks ma paar istet eemal istunud, oleksin ma kurtnud oma privaatruumi tungimise pärast. Aga ma ei istunud paar istet eemal. Silma järgi nii kahesajakilone lennupartner ilmselt hakkas ise ka vaatama, et see pisike putukas siin külje all on kuidagi liiga lähedal ja hakkas silmadega otsima mõnda vabamat kohta vahekäigu juures. Sellise kubatuuriga üle 12 tunni rea keskel istuda – ega ei olnud eriti meeldiv tulevikuvisioon ka tema jaoks. Õnneks ta leidis ühe koha paar rida tagapool ning veel suuremaks õnneks ei tulnud seda kohta ka keegi teine nõutama. Ehk siis kokkuvõttes – minu kõrval jäi iste tühjaks. Põrgust taevasse väga lühikese ajaga.

Aga taevas olemine oli tõesti taevalik. Nüüd kui jälle mõlema ninasõõrmega hingata kannatas, läks eluolu väga mugavaks ära. Pooluitavate pilkude abil jagasime kõrvalistme inimgolemi teise naabriga ära ning see vaikiv, kuid raudkindel kokkulepe pidas kuni lennu lõpuni. Tema toetas oma toolile mõningaid omi asju ning mina sain pingi ette välja sirutada oma koivad. Kuna istmed olid tegelikult väga mugavad ja istmevahe isegi niisama istuja suhtes üsna lahke, siis ausalt öeldes isegi ei osanud midagi rohkemat tahta. Ses mõttes oskasin, aga ma endiselt ei soovi puudutada seda esimese klassi sviitide teemat.

Kui lennuk oli mugav ja korralik, siis Singapore Airlinesi teenindus oli tõeline maailmaklass. Isegi kui teenindajate naeratused olid võltsid (mida ma ei usu), siis oli see teeseldud siirus väga-väga-väga usutav. Väike näide – kuna rasedad peavad reisi ajal väga palju jooma, siis juba enne õhkutõusu palusime stjuardessilt vett. „Olukorrast“ teadlikuks saades oli ta peagi tagasi pooleteise liitrise veepudeliga, mis oli kenasti asetatud ka lennufirma paberkotti (kuigi ta tõi selle mõne sammu kaugusel asunud lennusaatjate vaheruumist). Terve selle pika lennureisi ajal käidi pidevalt süüa või juua pakkumas ning niipea kui sul mingi soov tekkis ja küsiv pilk salongi uitama läks, oli laitmatult riides ja lahkelt naeratav lennusaatja sul peagi kõrval.

Meediasüsteem oli eeskujulik ja valikus suur hulk värskeid filme, mis meil olid nägemata. Ehk siis kui viitsimist jaguks, oleks kogu see pikk lend võimalik millegagi võimalik ära sisustada. Kuigi oli selge, et ennast 12 tundi järjest me väikese ekraani passimisega kindlasti piinama ei hakka. Plaan oli kõht täis süüa ja püüda magada ning niipea kui lennuk oma lennukõrguse saavutas ilmus meie pingirea kõrvale ka söögikäru. Naine võttis kala riisiga, mille kõrval oli uhatud mingi kõrvitsavärk ja kogu krempel oli uputatud kookose-karri kastmesse. Minu osaks sai loomaliha punase veini kastmes kartuli, porgandi ja broccoliga ning mõlema eine juurde käis veel soe kukkel, või, gouda juust, parma singi salat, puuvilja salat ja kohv. Loomulikult oli ka alkohol tasuta, mistõttu klappis minu toitude juurde kenasti ka prantsuse punane vein. Kõlab nagu restorani menüü, kas pole? Ning nagu eeskujulikule lennufirmale kohane, olid ka söögiriistad metallist. Jah – tänapäeva keeldude ja keeldude maailmas jagati mitmesajale lennureisijale kätte metallist noad. Samas lennujaamas jogurtitopsi ja Värska vee pudeli käsipagasist leidmise korral hakatakse kohe otsima lähimaid lende Guantanamo vangilaagri suunas.

Ei pea vist mainima, et toidul oli maitse ning see oli väga hea. Seega kvaliteeti oli märgata tõesti igas detailis ning pole imestada, et lennufirma oli äsja kuulutatud (taaskord) maailma parimaks.

Kui kõht täis, sukeldusime filmimaailma – naine proovis prantsuse toodangut, minu jaoks sobis tol hetkel paremini Hollywood (nt Jack Reacheri teine osa). Natuke vaatasin filmi, natuke magasin, natuke jälle filmi ja siis jälle uni. Kuna lendasime vastupäeva, siis peagi ületasime ka päevajoone, mistõttu tõmban siin ka 8. veebruari jutule joone alla. Lõppu veel õe tehtud kuvatõmmis flightradari veebilehelt, kust meie lennutrajektoori veidi ka näha saab (aitüma talle selle eest!).


09.02 - Singapur, Auckland

Film ja uni vaheldusid seni, kuni oligi käes hommikusöögi serveerimise aeg. Naine sai veidi pikemalt magada, mille üle oli mul eriti hea meel. Et ennast toonuses hoida, sai üsna palju vedelikku tarbitud ning samuti snäkke, mida lennusaatjad hiirvaikselt iga natukese aja tagant pakkumas käisid (sest enamus lennukist magas või siis tegi nägu, et magas). Neid snäkke (ja ka jooke) võis muidugi ka ise võtmas käia – valikus olid võileivad, sipsid, šokolaad, õunad ning kogu joogikaart.

Kukeaasta installatsioon Changi lennujaamas
Hommikusöögi kohta olen reisipäevikusse kirjutanud, et see oli lihtsalt suurepärane. Kuigi on ära tõestatud, et lennukis lennates inimese maitsemeel tuhmub (rõhk, kuiv õhk jne), siis Singapore Airlinesi hommikusöök oli päris kindlalt parim lennuki hommikusöök, mida saanud olen. See koosnes praemunast tomatiga, soojast kuklist, jogurtist, küpsistest ja puuviljasalatist. Ning need terroristid, kes lõunasöögi ajal liiga laisad olid said nüüd uue võimaluse – taaskord jagati kõigile välja täitsa viisaka terapikkusega metallist väitsad. Tegelikult oli kogu lennu ajal kõht pilgeni täis ja tänu ekstra jalaruumile, oleks olnud patt üldse millegi üle nuriseda. Parafraseerides legende – „kui see on turistiklass, siis just turistiklassis ma kogu aeg lennata soovingi“. Singapore Airlines – hinne 5 pluss!

Varahommikune Singapuri lennujaam
Maandusime veidi ennem seitset hommikul (selle ajavööndi järgi), sisemine kell näitas ilmselt mingeid öötunde. Ei tea, vahet pole. Väike väsimus oli sees, kuid ei midagi hullu. Aga sõit sihtpunkti oli alles poole peal. ☺ Õnneks oli järgmise lennuni väga vähe aega (väljumisaeg 08:55), seega ei pidanud kusagil niisama konutama. Kuigi Singapuri Changi lennuväli on koht, kus täitsa võiks niisama konutada (Changi on nii umbes kriidiajastust saadik olnud lennujaama edetabelite suveräänne liider). Kino, kaktuste aed, naturaalne vesirooside aed, orhideede aed, liblikate aed, lennuraja äärne bassein ja mullivannid on vaid mõned viited, mida jätkulennu ootaja (enamasti) tasuta kasutada saab. Nende võimalustega plaanisime aga tutvuda tagasi tulles, mil oli paar tundi rohkem aega.

Changi on SUUR
Selle lühikese aja jooksul, mis me Changis viibisime, suutsime tublide eestlastena ikkagi endast välja pigistada ka asja, mis lennujaama juures ei meeldinud – meie värava ees oli istekohti liiga vähe. Värava ootesaalis oli neid küll, kuid sinna sai alles siis kui värav avati (jah – me pidime päris mitu minutit püsti seisma).

Terminaalide vaheline juhita liikur
Singapurist Aucklandi lendasime Air New Zealandiga. Kuigi tegemist on stabiilselt parimate lennufirmade TOP 20-s oleva ettevõttega, oli Singapore Airlinesi kogemus meid ikka totaalselt ära rikkunud. Kõik oli ju tegelikult väga hästi, kuid praktiliselt igas elemendis oli Singapore olnud natuke parem. Väga selge vahe oli aga teeninduses, sest Uus-Meremaa rahvuskompanii tekitas väga koduse tunde. Lennusaatjad ilmselgelt olid siin lihtsalt tööl, mitte kliendile suurepärast kogemust pakkumas. Kõik tehti ehteestlaslikult korrektselt ja kiirelt ära ning kui vahest meelde tuli, siis lendles üle näo ka hajus naeratus. Aga, et mitte negatiivselt siin kirjeldust lõpetada (sest tegemist on siiski väga hea lennuettevõttega), tuleb ära mainida, et ühes asjas on see lennufirma ka konkurentsitult maailma parim – need on lennuki turvavideod. Vaadake youtubest mõnda „Air New Zealand safety videot“ ja te saate kindlasti elamuse osaliseks. Sellist muhedust jagus ka tegelikult ka kapteni tervitusse – ta nimelt mainis, et ta on selle lennu peal uus, kuid talle olevat väidetud, et meeskond pidi tore olema.

Meie "kaarik"
Istuma saime seekord kolmesesse ritta ning meie kõrvale, akna alla, tuli istuma hindu ilmselt kusagilt Antarktikast. Tüüp oli T-särgis ja shortsides ning terve lennu aja ta isegi ei võtnud jagatud tekki kilekotist välja. Lennukis on aga lennu ajal teatavasti jahe (et mitte öelda külm), et vähendada reisijate pildi tasku panemise riski. Pikkade varrukatega särk, pikad püksid ja õhuke fliistekk on kombinatsioon, mis tavaliselt tekitavad mõnusa olemise. Aga tema lihtsalt istus niisama ja magas või vahtis mingit filmi. Hindu! Ma olen Eestis näinud küll selle piirkonna turiste, kes meie mõistes sooja suveilmaga (kus iga endast lugupidav jõusaalihunt palja ülakehaga ringi käib) endale mitu kihti vammuseid on selga ajanud, et see tuumatalve päev üle elada, kuid nüüd siis vastupidine eksemplar. Aga muidu oli täitsa tore poiss. ☺

Changil on tihe liiklus
Pärast õhkutõusu anti meile tänasel päeval teist korda võimalus hommikusööki süüa. Läksin taaskord tomatiga muna, jogurti ja muu sarnase teed, kuid naine mõtles, et ei viitsi ennast korrata ja võttis mingi tofulöksi. See oli viga! Kuidas ma seda tean? Serveeritud kogus ja pärast sööki teenindajale tagasi antud kogus, olid üsna sarnased. Lennuk ei ole paik, kus tasub toiduga eksperimenteerida. Kui näed menüüs asja, mida sa teoorias oled valmis sööma, siis võta see. Antud toit võib olla küll väga halb (nagu 90% lennukitoidust siiski on), kuid ma luban, et see on kordi parem kui valik, mille kohta tekib esimesena mõte, et „oo, see on küll huvitav asi“. Ei, ei ole huvitav. See on tavaliselt toit, mida hakatakse välja jagama siis, kui söödav valik otsas on.

Maoori koru on Air New Zealandi sümboliks

Pärast sööki proovisime mõlemad tegeleda taaskord filmide vaatamise ning magamise kombinatsiooniga ning taaskord tuli naisel see paremini välja. Ilmselt seetõttu, et minu olukord oli võrreldes eelmise lennuga muutunud selgelt kehvemaks. Jalaruumi oli küll normaalselt, kuid ikkagi vähem kui Singapore Airlinesi lennukis ja tühja istme asemel oli paremal käel tõmmu pingviin. Teisalt tuli kehvemini välja ka filmi jälgimine, sest umbes-täpselt Singapurist välja lendamise ajal sai täis 24 tundi sellest momendist, kui koduvoodis ärkasime. Ehk siis silm tahtis kinni vajuda ja aju ei suutnud enam süžeed piisava detailitäpsusega jälgida, kuid magada ka väga pikalt ei saanud. Õnneks ei kannatanud minu paremal käel olev naaber ka kõhulahtisuse või kusepidamatuse käes (ilmselt need jäägid olid tal ihus lihtsalt ära külmunud), mistõttu ei pidanud me kordagi tema pärast püsti tõusma. Või siis oli ta lihtsalt väga viisakas. Aga pikka und see asjaolu siiski ei toonud.

Kuna vastupäeva lennates lendab aeg kiirelt, siis peagi  jõudis kätte õhtusöögi aeg (kuidagi väga palju on juttu söömisest 😋). Seekordne valik oli aga lennumaailma traditsioon – kana riisiga või kala riisiga. Kui on selline valik, siis pole tegelikult vahet kumb võtta – maitse on neil tavaliselt täpselt sama (st puudub), välimus on sama (ka puudub) ning tulemus on ka sama (magu saab mateeriaga täidetud). Seega mina võtsin kana, naine aga kala. Õnneks oli seal kõrval ka muid väikeseid suupisteid, mistõttu kõhu sai tegelikult täis. Veinivalikus oli kaks punast veini ning nende kohta saab öelda, et mõlemad olid head. Küll aga tundus, et üle ühe pitsikese (klaasiks ei saa seda nimetada) ei peaks söögi kõrvale veini võtma. Jah, toodi teine tops veel kui palusin ja üleandmisel täitis näo ka naeratus, mis oli siirusest täiesti puutumatu, kuid selline joodiku mekk jäi man’ sellest olukorrast.

Pärast sööki juhtus aga hull lugu – minu meediaekraan hangus. Lennusaatjad tormasid kohe appi, tegid restarte ja proovisid ekraani toimima saada, kuid läks ikkagi tubli 10 minutit, enne kui pilt taas liikuma hakkas. No tegelikult, jah, polnud midagi hullu, ikka juhtub. Aga selle „intsidendi“ tagajärjed olid sellevõrra hämmastavamad. Kusagil veerand tundi hiljem ilmus meie rea kõrvale järsku turistiklassi vanemstjuuard (või mis iganes ta ametikoht oli) ning palus siiralt selle äparduse pärast vabandust ja ulatas mulle tekitatud ülekohtu heastamiseks kaks 30 NZ$ väärtusega voucherit. Ehk siis 40 eurot selle eest, et 10 minutit ei saanud televiisorit vaadata… Pika sisemise heitluse tagajärjel tunnistasin sellega moraalse alanduse heastatuks ja läksin eluga edasi. Endamisi küll Air New Zealandi teenindustaset kiites ja mõistes, miks nad on maailma parimate hulgas. Kui siin varasemast jutust jäi järsku kõlama mulje, et kõik on väga halvasti, siis jah need kõik olid pisikesed asjad ning suuresti mõjutatud äsjasest kogemusest maailma parima lennufirmaga.

Ettevaatavalt võin öelda, et midagi käegakatsutavat ma nende voucherite eest ei saanud, sest rohkem võimalusi meil Uus-Meremaa lennufirmaga lendamiseks sel reisil ei tekkinud (ja need olid konkreetselt selle lennufirma voucherid). Küll aga ei jäänud need ka täiesti kasutamata – konverteerisin kingituse Lufthansa lennupunktideks ning see kurss oli ikka väga helde. Sain nende voucherite eest 5000 lennumiili. Võrdluseks: Frankfurt-Singapuri otsa eest laekus 6387 miili, Singapur-Aucklandi otsa eest 2614 miili ja Tallinn-Frankfurt lõigu eest 750 miili. Ehk siis 10 minutit telekata olek oli lennumiilide mõistes 2 korda rohkem väärt kui lend Singapurist Uus-Meremaale. Lennundusmaailm on ikka imeline. ☺

Nüüd kui ekraan korras, tundsin endas kohustust veel üks film ära vaadata. Naine ütles, et tema enam ei viitsi midagi passida, kuigi vaatas minu kõrvalt „War Dogsi“ algusest lõpuni ära. Kuna subtiitrid olid all, siis ilmselt ta jaoks palju kaduma ei läinud, kuid oma ekraanil ja heliga ka vaadata ei tahtnud.

Mis siis veel lennust meelde jäi? Turbulentsi oli väga palju. Eriti Indoneesiast kuni Austraalia keskosani. Vahetevahel raputas nii kõvasti, et lisaks rihma kinni panemisele, tundus mõistlik ka istme käepidemest kinni hoida. Ilm väljas oli samas ilus ning kuna juhtusin õigel hetkel välja passima, õnnestus ära näha ka Uluru ehk Ayers Rock – ikooniline punane kivi keset Austraaliat. Nonii, seal ka käidud. ☺ Edasi läks lend üle Sydney ning paar tundi pärast antud momenti, täpsemalt 23:40 kohaliku aja järgi, puudutasid lennuki rattad juba Aucklandi lennuvälja asfalti. Plaanitud saabumisaeg oli 20 minutit enne südaööd, seega võib öelda, et üsna täpselt. ☺

Esimene etapp riiki sisenemise kadalipus oli passikontroll. Kui mina sain oma 90 päevase viisa passi kiirelt, siis naine jäi piirivalvuri juurde toppama. Tema passi nühiti üht ja teistpidi läbi masina, kuid ametnik ikka ei olnud rahul. Peagi kutsuti mind ka tagasi ja telliti kusagilt kuubikust kohale vahetuse vanem. Ütleme nii, et väike ärevus tekkis sisse, sest otseselt ei öeldud kah, et milles kühvel. Poetati vaid mokaotsast, et on mingi anomaalia ja ilmselt saab kõik peagi korda. Lennujaamadest pajatavates reality-showdes läheb sellistel momentidel tavaliselt huvitavaks ja „anomaalsed“ kliendid lohistatakse kuhugi taharuumi ära, et nad oma kuritegelikud plaanid vabatahtlikult üles tunnistaksid. Meil aga polnud midagi üles tunnistada!

Sellegipoolest paluti meil kaasa minna ja ühe pingikese peal oodata, kuniks boss passid oma arvutis üle kontrollib. Peagi tuli ta tagasi ja õnneks ütles, et kõik on korras ning ka naine sai 90 päevase riigis viibimise õiguse passi. 

Pärast passikontrolli tuli seista atraktsiooni nimega pagasikarussell ümber. Reisile minnes on see alati palju huvitavam meelelahutus kui reisilt tulles. Selles mõttes, et kui reisile minnes on sinu jaoks selle karusselli tulemuseks tühihulk, tekitab see oluliselt rohkem obstaakleid ja murekortse kui reisilt tulles (sest vähemalt oled siis kodus ja saad rahulikult probleemiga edasi tegeleda).

Aga põnev on alati, eriti arvestades asjaolu, et pead kõikide nende mustade ja siniste kohvrite virvarrist ilmeksimatult oma sinise kohvri üles leidma ning iga kord kui keegi sinust eespool mingi sinise kohvri kätte haarab, tekib tunne, et kurat nüüd see pasatski võttis küll minu oma. Sel korral tundus olevat taaskord selle karussellimängu pikendatud versioon. Seisime ja vaatasime kuidas rahvas rõõmsate nägude ja pagasiga öhe (loe: järgmisesse järjekorda) kaovad, kohvrite hulk lindil väheneb, kuid meil veel ühegi sumadani osas äratundmisrõõmu polnud tekkinud. Tuletan meelde, et käes oli kesköö, viimasest unest möödas ligikaudu 40 tundi ja reisiväsimus pehmelt öelda kontides. No ma saan aru, et kohvritel oli kaugelt tulla (meil kah!), kuid kas tõesti see 2-tunnine peatus Singapuris oli liiga lühike, et pagas ümber laadida? Seisime seni kuni lindi ääres oli veel vast kümmekond üsna nõutute nägudega reisijat ja siis nad tulid! Ai see oli magus tunne, nagu oleks lotoga võitnud, selle raha eest lotopileteid ostnud ja uuesti võitnud! Nii minu kui naise kohver vupsasid järjestikku lindile ja mõlemad olid kenasti ka ühes tükis. Aga ikka päris adrenaliinirohke mäng oli taas, no ei pea igal korral nii põnev…

Järgmine järjekord oli toll. Austraalia ja Uus-Meremaa kodanikele oli oma järjekord (täpsemalt siis tühi rada kuni ametnikuni), teised pidid võtma üsna pikka sappa. Nagu sellele piirkonnale kohane, ei paluta sul piiril ära anda ainult kõiki narkootikume, tulirelvi ja muud salakaupa, vaid ka kogu orgaanilist materjali. Seega oma Uus-Meremaa sõpradele pole mõtet koduaia valgeid klaare ja tikriistikuid külakostiks viia, sest need võrdsustatakse piiril heroiini ning püstolkuulipildujatega ning võetakse ära ja hävitatakse. Valgete klaaride eest küll vangimajja ei panda. Vist.

Tegelikult pead enne tolli jõudmist juba ära täitma formulari, kus vannud, et sa säherdust kontrabandi kaasa pole vedanud ning andma isegi allkirja, et sa oled oma kohvris olevate matkasaabastega ainult vaakumis ringi jalutanud (st need ei tohi olla puudutanud maapinda väljaspool Austraaliat ja Uus-Meremaad). Kuna me oma käimade osas sellist lubadust anda ei saanud, tuligi märkida tollipaberites rist „valele poole“ lahtrisse. Mis muidugi tekitas piiril kohe küsimuse, et mis SEE on? Kuna ütlesime, et pesime matkasaapad korralikult puhtaks ja muda ning mulda küljes pole (mis vastas ka tõele), rahuldus tollionu meie vastusega, valgustas veel kohvri ka läbi ja soovis head Uus-Meremaal viibimist. Kõik see kadalipp kannab eesmärki, et nende muust maailmast eraldiseisvate maalappide niigi räsitud ökosüsteemi rohkem võõrliike (bakteritest kuni tikriteni) ei toodaks. Seega igati arusaadav ja tervitatav tegevus.

Aga nüüd me olime siis kohal! Juhuuu! Silm oli küll juba hägune ja samm tönts, kuid me olime kohal! Enne lennujaama suletud territooriumilt lahkumist tahtsin veel ka endale sularahavaru tekitada, kuid ainsaks võimaluseks olid Travelexi automaadid ning nende vahetuskurss oli röövellik. Tegelikult need vist isegi polnud sularahaautomaadid, vaid rahavahetusmasinad, kus said kaardiga maksta ja mis nägid välja nagu sularahaautomaadid. Kurss oli täiesti ulmeliselt kehv ning lisaks tuli maksta veel mingit vahetustasu, kuigi automaadi peal oli kirjas, et vahetustasu puudub. Ehk siis tegelikult oli tegu hoopis moodsa aja lüpsimasinaga, mille teenusest ma lõpuks resoluutselt keeldusin. Loodetavasti saan taksos ikkagi kaardiga makstud.

Taksoga oli selline lugu, et tellisin teenuse Cheapcabsi nimelisest firmast ette ära. Põhjus väga lihtne – teistel lennujaama teenindavatel taksofirmadel olid küll erinevad nimed, kuid põhimõtteliselt oleks nende kõigi nimi võinud olla Expensivecabs ning Uberit lennujaama tellida ei saanud (lennujaama nendega sõita sai, kuid lennujaamast linna mitte). Tavatakso, mille lennujaamast võtta saad, tariif linna on ligikaudu 70$ (ca 45€), cheapcabsil aga 35$ (ca 22€). Päevasel ajal olid ka erinevad ühistranspordivariandid võimalikud, kuid arvestades nii kellaaega  kui ka meie konditsiooni, oli takso ainuvõimalik variant. Soov oli kiiresti hotelli saada.

Taksot ette tellides tuli kodulehel ära märkida ka teenuse algusaeg ning kuna jube keeruline oli hinnata seda, et kas lennuk maandub õigel ajal ja palju kulub lennujaamast välja saamisele, oli sees ka väike hirm, et meid ei oota ukse taga mitte keegi. Ega ma tegelikult väga ei mäletanud ka, et mis kellaaja ma tellimusse märkisin. Ning ega sel tähtsust polnudki – tulime nii kiirelt kui saime, ei minutitki aeglasemalt või kiiremini. Õnneks seisis minu nime kandva sildiga härrasmees siiski tollitsoonist väljuva ukse ees, mistõttu julgen teenust soovitada küll. Takso oli tutikas Toyota Prius, seega kõik muu peale teenuse hinna, oli sama, mis kaks korda kallimal tavataksol.

Aga väljas oli soe! Ligikaudu 20 kraadi! Peale kella poolt üht öösel! Mainisin seda õhinaga ka taksojuhile, kuid ta vaid rehmas käega ja vastas midagi sellist, et ega ta tühi nüüd nii soe ka pole. Mainisin meie kodumaa veebruari temperatuure ning selle peale läksid muidugi silmad suureks ja tõdes, et siis on vist tõesti soe. Kuigi tavaliselt on veebruaris ikka parem ilm, ei saanud jätta ta siiski lõppu lisamata.

Sõit mööda tühja kiirteed ja läbi vaikse Aucklandi äärelinna läks väga kiirelt ning juba 20 minutit pärast sõidu algust keeras takso Quality Hotel Parnelli ette, mis oli meie baasiks järgmiseks kaheks ööks. See hotell sai valitud peamiselt seetõttu, et tegemist oli kesklinnalähedase, kvaliteetse võõrastemajaga, mõistliku hinna eest. Hoolimata sellest, et Auckland on suur linn, ei ole säärase kombinatsiooniga öömaja leidmine üldse mitte kerge. Ka Quality Parnelli puhul sai hea hinna seetõttu, et broneerisin ja maksin toa mitu kuud ette ära. Aucklandi südalinna hotellid on kas kallid võid parajad risud (ning pigem kallid) ning äärelinna hotellid on kas kallid või keskusest juba väga kaugel. Hostelisse ei tahtnud, kuigi nende hulgast oleks ehk ka südalinnas midagi leidnud.

Aga Parnelli nime kandev äärelinn oli linna südamest tegelikult paraja jalutuskäigu kaugusel (päriselus tähendas küll seda, et oli lühikese Uberi sõidu kaugusel) ning ümberringi oli väga kaunis eramajade tsoon. Ja 10 minutise kõmpimisega jõudsid Parnelli kesktänavale, kust võis leida kümneid ja kümneid erinevaid söögikohti. Seega Aucklandi külastamise baasiks täiesti ideaalne piirkond, olime väga rahul, et selle koha valisime. Aga selle rahul olemise tuvastasime alles hiljem, hetkel olime veel taksoga hotelli ees ☺

Meie hotellituba...
Arve oli nagu eelnevalt kokku lepitud - 38$ (ca 24€, eelpool mainitud 35$ oli siis kesklinna taks), aga siis juhtus see, mille pärast ma tahtsin tegelikult lennujaamas endale sularahavarusid tekitada – kaardimakse ei läinud läbi. Proovisime nii minu kui naise deebetkaarti, kuid ei miskit. Pagan küll, loodetavasti sellest ei saa siin mingit traditsiooni, sest ilma kaardimaksevõimaluseta peaks pidevalt sularahapatakat kaasas vedama ja päris inkassaatorina ei tahtnud küll reisida. Kuigi tegemist on turvalise maaga. Hoolimata täielikult võimust võtnud väsimusest, hammustasin lõpuks siiski probleemi olemuse läbi. Nimelt tuleb Uus-Meremaa kaarditerminalis teha veel üks valik lisaks PIN sisestamisele – pead valima, et kas kasutad oma panga Checking, Savings või Credit kontot. Mina eeldasin, et deebetkaardiga tuleks valida ikkagi checking ehk tavaline arvelduskonto, kuid see eeldus oli ekslik. Õige valik on kaardi tüübist sõltumatult alati Credit ja kui ma krediitikaardiga lõpuks seda versiooni proovisin, läks makse kenasti ka läbi.

...Quality Hotel Parnellis
Hotelli check-in läks juba kiirelt – administraator tegi krediitkaardiga 0,01$ makse, et veenduda, et krediitkaart toimib ning ei ole eriti varastatud ja niipea kui see läbi läks, väljastati meile ka uksekaardid. Tuba oli väga suur ja viisakas ning mis oli eriti äge – aknast paistis Aucklandi panoraam, mida troonis uhke Sky Tower (mida kõik kodused nimetasid hiljem millegipärast Tallinna Teletorniks). Kuna viimased tunnid olime vastu pidanud puhtalt tahtejõu pealt, siis ega me rohkem ei hakanud kummi venitama – voodi oli siinsamas ning lausa kiljus selle järele, et ta rüppe roniksime. Või vähemalt mulle tundus nii. Kiirelt saatsime kodustele ka sõnumid, et oleme eluga kohale jõudnud ning pärast seda ei mäleta ma tollest ööst enam midagi.

10.02 - Auckland

Äratuse olime pannud kella üheteistkümneks, punkt sellel hetkel telefon ka pinises, kuid ärkamine kui selline ei tahtnud kuidagi toimuda. Sisemised minad kordasid meil mõlemil – sa ei kuulnud seda, sa ei kuulnud seda, sa ei kuulnud seda… Aga no kuna me siiski tegelikult kuulsime, tegime pika kaalumise peale kokkuleppemenetluse – lükkasime äratuse tund aega edasi. Selle peale ärkas võpatades üles aga „kalkuleeriv mina“ ning hinnates toimunut, mõistis ta selle kiirelt hukka: „Aucklandis on niigi ainult 1 päev reisi alguses ja 1 päev reisi lõpus – see tuleb ikka ära kasutada! Misasja? Magama tulite siia või?? Marss maast lahti!“. Tuleb tõdeda, et argumendid olid taas tugevad kui betoon. Hoolimata „varasest hommikutunnist“ jõudsime niipalju siiski arutella, et jõudsime kõiki osapooli rahuldavale kompromissile – lükkasime küll äratuse edasi, kuid tegelikult magama enam ei jäänud ja hakkasime tasapisi end unemaailmast tagasi tooma.

Nojah, eelnev lõik oli nagu poolemeelse päevaraamat, aga no andke andeks – pikk sõit selja taga, unest veidi segane ning ajavööndid kapitaalselt vussi keeratud. On selge, et kusagilt pidi kärisema – parem mõistus, kui püksid (sest nii ei paista probleem kohe välja).

Vaade meie hotelliaknast
Kui lõpuks jalad alla tulid ning ruloo vahelt õue piilusin, pandi ihhu kohe suure kapaga jõudu (sh tahtejõudu) juurde, sest väljas oli suvi! Päike paistis, linnud laulsivad ning temperatuuri endiselt ca 20 kraadi. Ning Aucklandi panoraam paistis aknast veelgi kutsuvamana kui öösel. Ajasime endale suveriided selga ja läksime hommikusööki hankima (seda meie 140,44$/öö [107€] maksnud toahind ei sisaldanud).

Quality Hotel Parnell
Parnelli keskusesse jõudes jäi meile esimese sööki pakkuva paigana silma Itaalia pagariäri „Pandoro“. Ma ei tea, kas see nimi viitas nüüd sellele laekale või mitte, igatahes „Pandoro“ oli avatud. Sisse astudes ja pakutavaid saiatooteid silmadega õgides selgus, et meie kõht on tühjem kui arvasime. Nii sattusime ostmisel hoogu ja omastasime raha eest endale mustvalge browniekoogi tüki, maasika tartelette’i, singi-juustu baguette’i, väikese pizzalaadse asja, kohvi ning vaarikajoogi. Esmane mulje elukallidusest jäi selline, et söök-jook on suurusjärgus sama kallis (või tsipa kallim) kui Eestis. Kõik see krempel kokku läks maksma 28$ (19€).

Kuna Pandora laeka ees istumiskohti polnud, siis läksime tagumikutugesid otsima mujale. Esimeseks sihtkohaks päevakavas olime endale valinud Aucklandi muuseumi, mis asus nii 10-15 minutise jalutuskäigu kaugusel ja asus sobivalt pargi sees (mistõttu võis eeldada, et seal on ka pinke). Pargi leidsime, muuseumi leidsime ja ka pingid leidsime, kuid vabu istekohti kohe ei silmanud. Oli ju ikkagi kaunis suvine reedene pärastlõuna ning kuna muuseum asus üsna kõrge künka tipus, siis avanesid siit ümbert ka väga kaunid vaated nii kesklinnale kui ka merele.

Auckandi Sõjamemoriaalmuusem Tāmaki Paenga Hira
Ühel hetkel, otse muuseumi ees, üks pink vabanes, kuid selle juures oli üks aga. Seda olukorda märkas ka üks Aasia turisti välimusega tädike, kes hakkas koheselt sinnapoole röntsima. Jah, see oli nüüd võistlus! Ta oli küll mõnevõrra lähemal, kuid me võtsime loomulikult väljakutse vastu ning kiirendasime samamoodi sammu, vaadates jalutades kõigis muudes suundades peale selle pingi. Mammi tegi sama – liikus otsejoones välijäri suunas, kuid tegi näo, et imetleb hoopis kätte paistnud Rangitoto saare panoraami. Kuna minu jalad olid ligikaudu sama pikad kui minu vastane kokku, siis kiire, kuid siiski hillitsetud lõpuspurdiga oli priis meie. Jätsime küll viisakalt pool pinki rivaalile vabaks, kuid väärika vastasena ta loomulikult sellisest almusest keeldus ning pööras järsult ümber oma telje ning hüüdis midagi võõras keeles oma maha jäänud sõbranjele. Usutavasti oli see kiitus ja tunnustus meie vaprale saavutusele. Viiner võtab kõik!

Reisi esimene linnupilt
Kui maha istusime, saime järsku aru, et õues on ikka päris soe. Nahk oli märg ning see polnud sellest äsja lõppenud võiduajamisest. Mõnus! Seda me siit maanurgast ka osati otsima tulime. Uus-Meremaa pole küll troopiline sihtkoht, kuid suve viimasel kuul (selleks on siis veebruar, igaks juhuks ütlen) on lootus seal nautida sellist väga head Eesti suveilma. Kuumem sihtkoht oleks meie konditsioonis natuke liiast olnud.

"...vaade Rangitoto vulkaanilisele saarele..."
Kaasa toodud söögimoona tarbimine andis tunnistust, et vahest näevad pagariäri tooted välja paremad kui nad maitsevad. Soolased suupisted olid väga head, kuid see browniekook oli ikka liiga magus, ükskõik kust otsast teda süüa. Samas suhkur – see on energia – ning energiat oli meile selleks esimeseks päevaks kindlasti vaja, seega vohmisime enamuse sisse ja see, mis kohe sisse ei mahtunud, sai ära söödud natukese aja pärast. Mida aga
"...ja Aucklandi südalinna tornidele."
ei saa mainimata jätta, oli meie vabaõhurestorani asukoht – see oli pargi parima vaatega pink. Selja taha jäi massiivne muuseumihoone, kõhu ette aga siis juba eelmainitud vaade Rangitoto vulkaanilisele saarele ja Aucklandi südalinna tornidele. Rangitoto on muideks üsna värske vulkaaniline saar – vaid 6000 aastat vana – ning viimati purskas seal laavat ligikaudu 500 aastat tagasi. Täna sealt väidetavalt jõmmkärakat oodata pole, loodetavasti see ei ole nüüd see fakt, mille vastu teadlased eksivad.

Pargis toimus mingi üritus
Pingi peal istudes paistis kätte ka see, et pargi kesklinna poolses servas käib mingi üritus. Alleed olid müügiputkasid ja rahvast täis, autoteed olid suletud. Kohe ei saanud aru, et mis seal siis on – mingi kontsert või asi – ning kohe ei läinud uurima kah, sest tahtsime muuseumis ära käia.

Hotonui - Ngāti Awa hõimu maja
Vaadates kodus tehtud reisiplaani, siis ülemäära palju meil siseruumides (sh muuseumides) viibimist selle reisi jooksul planeeritud polnud. Toas saab kodus ka istuda, Uus-Meremaa võlu ja ilu on ikkagi väljaspool inimeste toodetud seinasid. Aucklandi muuseum, ametliku nimega Auckandi Sõjamemoriaalmuusem Tāmaki Paenga Hira, oli aga üks nendest, kus tahtsime kindlasti ära käia. Ei, me ei ole suured sõjandusfanatid. Selles muuseumis lihtsalt pidi olema suurepärane maoori kultuuri teemaline kollektsioon (millele viitab ametliku nime maoorikeelne lõpp) ja ka väga esinduslik loodusloo osakond. Viide sõjale tuleneb tegelikult ainult sellest, et selles majas asuvad ka mälestuspaigad I ja II Maailmasõjas hukkunud Uus-Meremaa sõduritele ning mõningane sõjaajaloo kollektsioon. Kahekümne viie dollari eest oli võimalik sissepääsupilet lunastada ning otsustasime, et me siin tingima ei hakka. No et: „Peremees, teeme 2 piletit neljakümnega? Ah?“

Sõjakanuu ehk waka sajale sõdalasele
Fotokott (loe: seljakott) tuli ära anda ning see natuke tekitas ärevust, sest mul seal sees ju hulk väärtust (teleobjektiiv, välk, mälukaardid jne), kuid selge silmavaatega garderoobi valvur andis mulle julgust muuseumi reeglitele alluda. Pealegi anti mulle koti vastu ka väike plastmassist jubin, millel oli number peal! Seega kui fotokott kaduma läheb, saan ma selle endale päriseks. Haa!

Waka nikerdatud ninaosa
Muuseum oli aga just see, mida me ootasime – kohe esimeses saalis oli suur maoorikultuuri ekspositsioon, kust ei puudunud sõjakanuu ehk waka (mis mahutab kuni 100 inimest!!), täismõõdus majad, puunikerdused ja nii edasi. Just puunikerdused on need, mille poolest maoorid on kuulsad (lisaks inimsöömisele siis), sest nende kaudu anti edasi sõnumeid (nt „Võõras ära tule!“), kaitsti kodusid kurjade vaimude eest ning jutustati hõimude ajalugu. Väljapanek oli tõesti väga huvitav ning loomulikult sai ka pidevalt tarkust juurde. Näiteks kui puukujul/-maskil on keel suust väljas, siis see tähendab, et kujutatud on meesterahvast. Kui aga keel suust väljas pole, siis… no arvake ise. Sõjakanuuga tuli aga minule hoobilt meelde see kunaginekultusseriaal, tuleb tunnistada, et üsna tõetruud kanuud olid seal filmis ☺

Maooride aidahoone ehk Pātaka
Kui suur maoorisaal sai läbi töötatud, ootas meid kõrval ruumis Polüneesia rahvaste osakond, mis oli vähemalt sama põnev. Kui palju sa ikka maailma muuseumides näed Torrese väina saarte või Tokelau saarte või Tuamotu või Uus-Iirimaa (ja paljude teiste) saarte rahvaste kultuuri ja artefakte? Tegelikult peaks küsima, et kes eelmise lause lugejatest oskaks need paigad Vaiksest ookeanist ilma otsimata üles leida? Mina tunnistan ausalt, et ei mina ei leiaks.
Sõjakanuu sisemus

Siia olekski nüüd paslik lisada ülevaade Uus-Meremaa ajaloost. Et millest me üldse räägime siin? Mis maoorid? Mis kanuud? Keda ajalugu absoluutselt ei huvita, võib rahumeeli kursiivis kirjutatud teksti vahele jätta. Ajaloominutite vahele olen siis pikkinud ka muuseumis tehtud pilte.

Maoori puunikerdused
Enne inimeste jõudmist Uus-Meremaale, oli see maakild olnud muu maailma mandritest eraldatud üle 80 miljoni aasta. Esimesed 20 miljonit aastat ulpis ta vaikselt Austraaliast eemale ning sellest siis tekkis Tasmani meri. Riigi kahe suurima (kuid mitte ainsa) saare – Põhjasaare ja Lõunasaare – kuju hakkas formeeruma 5 miljonit aastat tagasi. Kuna maa oli olnud nii kaua muude mandriosade arengutest puutumata, arenes elu ka nendel saartel veidi teistmoodi, omas tempos ja omamoodi.
Nefriit oli maooride jaoks oluline vääriskivi

Nii oli ligikaudu 7000 aastat tagasi praktiliselt kogu maismaa kaetud vihmametsaga, kus hulkus ringi ja elas täiesti unikaalne fauna. Kuna Uus-Meremaal puudusid kiskjad (või kui täpsem olla – puudusid üldse imetajad kui paar haruldast nahkhiire liiki välja arvata) ning samuti ei olnud seal ühtegi madu ega mürgist putukat/elajat, lõid õitsele erinevad lennuvõimetute lindude liigid. Sest mis sa ikka niisama lendad, kui võid rahulikult metsa all jalutada, kartmata, et rebase või kassiga kokku juhtud. Pealegi – röövlinde seal siiski leidus, mistõttu põlistes sõnajalalaantes uitamine oligi turvalisem kui kusagil taeva all liuglemine.

Uuringute andmetel elas Uus-Meremaal kunagi kokku 24 erinevat lennuvõimetut linnuliiki, kellest konkurentsitult suurim oli hiidmoa, kelle pealae kõrgeim suletutt oli peaaegu 4 meetri kõrgusel tema varbaküünest ja kes võis kaaluda kuni 230 kg. Päris suur kana, ütleksin ma selle kohta. Tõsi, Uus-Meremaal elutses ka kõige suurem kotkaliik, kes meie planeedil on elanud – Haasti kotkas e Pouakai – kuid ega temagi täiskasvanud hiidmoa vastu saanud.
Erinevad puust ja luust vilespillid

Kõik see looduslik idüll lõppes pärast seda, kui saabusid inimesed. Uus-Meremaa oli viimane suurem elukõlbulik maatükk maailmameres, mille inimkond ära asustas. Seega surusid kahejalgsed imetajad oma jalad esmakordselt Uus-Meremaa rannaliiva alles pärast seda kui eestlased juba oma esimesed (ja enamasti edutud) anastajate vastased lahingud olid ära pidanud – täna märgitakse inimeste saabumise aastaks 1280 p.Kr.
Juustes kantavad vaalaluust kammid

Nefriidist Hei-tiki
Saabujateks olid polüneeslased, keda täna kutsutakse maoorideks (mis muideks pidavat tähendama: „kohalik, tavalist tüüpi“). Need samad polüneeslased olid aastaks 900 ära asustanud suure osa Vaikse Ookeani väikesaartest (Hawaiist kuni Lihavõttesaareni), kuid siis tekkis mingil põhjusel ligikaudu 300 aastane paus, enne kui jõuti Uus-Meremaale.
Seetõttu pole ka imekspandav, et nad ehmatasid sellest suurest avastusest nii ära, et ei suutnud uuele maale päris mitusada aastat isegi nime panna. Erinevad paigad selle maa eri servades said küll kõik maoorikeelsed nimed, kuid maa tervikuna jäi nimetamata. Pärast eurooplaste tulekut siiski võeti ka see töö ette ning see katkise Itaalia kujuga saarestik sai nimeks Aotearoa, mis tähendab tõlkes Pika Valge Pilve Maa.

Hotonui hõimumaja uhke sisemus
Maad need esmaasukad nimetada ei viitsinud veel ilmselt seetõttu, et suur osa ajast kulus kohalike liikide mahanottimise peale. Moast saadi jagu vähem kui 100 aastaga (mõnedel andmetel isegi paarikümne aastaga). Tegemist oli ideaalse saaklinnuga – suur (seega palju liha), palju sulgi (seega palju materjali riiete tegemiseks) ning kuna tal puudus varasem kontakt maismaakiskjatega, siis võis eeldada, et ta odaga mehe eest plehku ka ei pannud. Koos moa kadumisega suri välja ka Haasti kotkas, kelle jaoks moa oli toiduallikas. Lisaks mainituile kadusid mõnesaja aastaga igavikku veel hulk lennuvõimetuid ja ka lennuvõimelisi linde. Isegi suhteliselt primitiivsed inimesed on suutelised loodusele kahju tegema. Kui aga saabusid eurooplased, läks asi ainult hullemaks ning hinnanguliselt on inimese tõttu Uus-Meremaal välja surnud ligikaudu 50 linnuliiki.
Pa ehk maooride kindluse makett

Kui suured linnud said maha kütitud ja kõht uuesti tühjaks läks, olid maoorid sunnitud ka oma eluviisi muutma. Kus see oli võimalik, hakati tegelema põllumajandusega (peamiselt kasvatati maguskartulit ehk bataati ja tarot) ning kus see võimalik polnud, tarbiti neid taimi, mis seal juba kasvasid ning samuti mereande. Üks on aga kindel – ressursside puudus muutis maoorid agressiivsemaks ning algas konfliktide ajastu. Oma külade kaitseks ehitati pa-sid (kindlustatud ja vallidega ümbritsetud künkad) ning kui vaja, käidi ka naaberhõimusid kimbutamas. Nagu eelpool mainitud oli ka inimsöömine maooride (ja ka teiste polüneeslaste) sõjatraditsiooni osa.
Kehakaunistus. Shortlandi saar, Saalomoni saarestik

Maooride hõimu juhtis pealik, kes võis olla nii mees kui naine ning enamasti (kuid mitte alati) oli see päritav positsioon. Hõimu kõige tähtsamad osised olid whānau ehk laiendatud pere (põhimõtteliselt siis veresugulased) ja hapu ehk klann, mis koosnes mitmetest whānaudest. Hõimu ise kutsuti iwiks.
Paapua Uus-Guinea tseremoonialauad

Kuigi maooridel puudus kuni 19. sajandi alguseni kirjakeel, on siiski üsna palju vanast ajast teada, sest informatsiooni on edasi pärandatud muudel viisidel. Nendeks viisideks on siis suust suhu edasi antavad rahvajutud, laulud, kuid ka tantsud, kudumid, puunikerdused ning tätoveeringud. Tegijamad hõimuliikmed suudavad ka tänasel päeval läbi esivanematelt saadud juttude/laulude esitada kuulajatele oma hõimu mitmesaja aastast ajalugu.
Vaka tapu e püha kanuu. Tikopia saar, Melaneesia.
Hoolimata kohatistest sõdadest, elasid maoorid üle 300 aasta üsna mõnusat elu. Kõik see aga muutus aastal 1642, kui see maa jäi Hollandist pärit meresõitja Abel Tasmani ekspeditsiooni teele risti ette. Tema nimetamisega ei venitanud – uudismaast sai Staten Landt ehk Riigimaa. Kuna kartograafid vaatasid, et see on ikka päris nõme nimi, tehti paari aasta pärast korrektuur ja Hollandi Zeelandi provintsi järgi sai Staten Landtist Nieuw Zeeland. Aga sinnapaika see avastus jäi. Läks mööda rohkem kui 100 aastat, enne kui järgmine eurooplane - Inglismaa kuulus maadeavastaja, kapten James Cook – oma silmi Uus-Meremaa rannajoonel paitada lasi. Cookile see paik meeldis, sest ta tegi sinna kolm järjestikust reisi, kaardistas saared ning muutis suupärasemaks ka paiga nime.

Kilp. Freshwater Bay, PNG.
Peagi sai selgeks, et uue maatüki ümbruse mered on eriti vaalarikkad ning see pani Euroopas ja Ameerikas rattad veerema. Inglise, prantsuse ja Ameerika vaalapüügi-, hülgepüügi- ja kaubalaevu hakkas üha rohkem ja rohkem sinnakanti voorima ning esiti oli kohalike maooridega läbisaamine isegi väga hea. Vallutamise ja sõdimise asemel tehti nendega kaupa ning õpetati ka põllumajanduse moodsamaid nippe. See õndsus lõppes siis kui valged tahtsid 19. sajandi algul hakata maad omama/ostma – maooridel oli maa omamisest hoopis teine arusaam kui valgetel, mistõttu läksid peagi suusad risti.
Uus-Iirimaa saarte kujud

Kuigi probleemid kulmineerusid ka maoorihõimudel omavahel. Need hõimud, kellel oli kõige tihedam kaubavahetus valgetega (peamiselt siis Põhjasaarel), said peagi ka tulirelvade omanikuks. Kuna see andis neile tohutu eelise teiste hõimude ees (kelle tapvaim kaugrelv oli viskeoda), muutus musket kiirelt üliväärtuslikuks kaubaks, mille eest jagati maad ja ilmad kokku. Ning kui mehed juba püssi alla saadi, ei jäetud väetimaid hõime röövimata, tapmata, orjastamata. Aastaks 1843 olid aga kõigil hõimudel tulirelvad olemas, mistõttu suurem sõdimine ka lõppes. Mitmed hõimud olid aga selleks ajaks maa pealt pühitud ja täiesti ilma valgete otsese sekkumiseta.
Tohust vöö. Paapua Uus-Guinea kõrgmäestik.

Mõned aastad varem – aastal 1840 – aga toimus Uus-Meremaa riikluse mõistes olulise tähendusega sündmus. Pärast mõningaid läbirääkimisi leppisid suur hulk maoori hõimupealikke ja inglismannide kuninganna esindaja kokku, et Uus-Meremaast saab Briti asumaa. Sellega ei olnud nõus küll kõikide hõimude pealikud, kuid 500 suguharubossi oma õnnistuse Waitangi rahulepingule andis. See leping sätestas, et maooridele jääb iseotsustamise õigus oma maade ja varade üle ning samas saavad neist Briti Impeeriumi täieõiguslikud kodanikud.
Fidži kaelaehted

Kui see kõik tundub liiga ilus, et olla tõsi, siis tuleb ära mainida, et ingliskeelne ja maoorikeelne lepingutekst polnud päris identsed ☺ Ingliskeelse versiooni järgi kuulus Uus-Meremaa Briti kroonile, kuid maoorikeelses versioonis oli sõnastus oluliselt pehmem. Selle üle, et mis nüüd lepinguga siis täpsemalt mõeldi, vaieldakse tänapäevalgi. Sellegipoolest pani see leping immigratsioonipumba tööle – kui aastal 1831 elas Uus-Meremaal ligikaudu 1000 valget, siis 50 aastat hiljem oli see number kasvanud juba poole miljonini.
Namau rahva esemed, Paapua Uus-Guinea

Maa jagamine käis üsna ausalt, võrreldes sellega, mis näiteks oli toimunud USA-s. Valitsus ostis maooridelt kokku kõik vähegi väärtuslikud tükid (kas õiglase hinna eest või mitte, see on omaette küsimus) ning müüs või rentis need edasi uusasukatele. Kuna riigis kiskjad puudusid, sai lambakasvatus kohe suure hoo sisse. Nii näiteks olid ka maa rendihinnas juba selle tegevusala kõrvad paista – keskmise maatüki rent oli 5 naela aastas, millele lisandus 1 nael iga tuhande lamba
Rinnaehted. Uus-Britannia ja Bismarcki saared.
eest (esimesed 5000 olid tasuta). Paarikümne aastaga jagati valgete immigrantide vahel laiali Eesti suurune maatükk. Kuna ühel hetkel said kokku ostetud maatükid otsa, siis mindi valgetele kolonisaatoritele kohaselt järgmisi tükke juba jõuga võtma. Ehk siis see harmooniline kooslus sai ühel hetkel ikkagi lõpu ning tollaste euroopalike väärtuste kandjad surusid kahjuks ikkagi kohalikele jõuga oma tahtmise peale.
Rinnaehted. Hawaii, PNG, Saalomoni saared.

Sõjad, haigused, assimileerimine ja alkohol jätsid maoori hõimudele 100 aastaga kohutava jälje. Kui 1769 oli maoore kokku ca 86 000, siis sajand hiljem oli võimalik kokku lugeda ainult 42 000 peanuppu. Õnneks see oli ka miinimumpunkt, 20. sajandi algul hakkas nende arv lõpuks taaskord kasvama.
Esivanemad (päkapikud). PNG.

Kusjuures erimeelsused tekkisid ka Põhja- ja Lõunasaare valgete immigrantide vahel. Kui Põhjasaarel ja Lõunasaare põhjaosas domineerisid inglased, siis Lõunasaare lõunaosa oli šotlaste pärusmaa. Kuna maoorid elasid peamiselt Põhjasaarel, siis suur osa kätšist maa pärast käis ka seal ning Lõunasaarel oli elu suhteliselt rahulikult. Pärast seda kui Lõunasaarel leiti kulda ja Dunedinist sai riigi jõukam linn, olid šotlased üsna selle vastu, et Põhjasaare inglaste sõjakesi finantseerida. Vaadaku ise kuidas hakkama saavad, meil siin on kõik ju hästi. Tehti isegi avaldus parlamendile, et muuta Lõunasaar iseseisvaks, kuid see ei läinud läbi.
Rinnaehted. Santa Cruzi saar.

19. sajandi lõpus tuli Uus-Meremaal võimule liberaalne valitsus ja see võttis ette radikaalsed ja (tolle aja kohta) ennenägematud seadused. Seati sisse vanaduspension, piirati maksimaalset tööaega, loodi miinimumpalga nõue ja 1893 anti esimese riigina maailmas kõigile naistele õigus valimistest osa võtta. Huvitava faktina tooks välja ka selle, et ühes Šveitsi kantonis (täpsemalt siis Appenzell Innerrhodenis) jõuti naiste võimekuse osas samale järeldusele umbest täpselt 100 aastat hiljem (1991).

Peaehted. Saalomoni saared.
Suur murrang eluolus tuli tegelikult 10 aastat varem, siis kui maailmameredele jõudsid külmutitega laevad. See võimaldas uus-meremaalastel (ehk kiividel) lisaks lambavillale hakata (peamiselt Suurbritanniasse) eksportima ka juustu, võid ja looma- ning lambaliha. Kuna nõudlus oli suur, kaup väga kvaliteetne ning põllumajanduse tootlus väga hea, kasvas jõukuse tase riigis väga kõrgele. Arvatakse, et elatustase oli ligi 100 aastat maailma kõige kõrgem, sest ülirikkaid ja väga vaeseid oli pigem vähe, aga sinna vahele jääv keskklass elas suurepäraselt.

Kammid ja sulgehted. Torrese väina saared, Tonga.
Kanuukaunistus.
Hea elu sai tõsise tagasilöögi 1970.-tel, mil peamine ekspordipartner UK ühines Euroopa majandusühendusega. Sellega seoses tuli brittidel tühistada kõik eelislepingud muude riikidega ning Uus-Meremaal tuli leida ligikaudu poolele aastatoodangule uued turud. Seda suppi helbiti paarkümmend aastat, mille jooksul reformiti põhjalikult nii majandus kui ka sotsiaalsüsteem. 

Ühe muudatusena suurendati ka immigratsiooni (et majandus uuesti tööle saada) ja sellest tulenevalt on ka täna riigis suur Aasia kogukond. Aga kunagisest külluslikust heaoluriigist sai kõigi muutuste tulemusena tavaline heaoluriik. Tänasel päeval on põllumajandus endiselt oluline tööstusharu, kuid turism on jõudnud peaaegu samale pulgale. Lisaks villale, piima- ning lihatoodetele on Uus-Meremaa nüüd tugev tegija ka puuviljade, veini- ja puidukaubanduses, ehk siis tegevuste ümberkorraldamine on toonud edu.
Pteranodoni skelett

Kui esimese korruse Vaikse ookeani rahvaste kultuuriga oli meid ära küllastatud, võtsime ette teise korruse loodusloo saalid. Kuigi ma tavaliselt hea meelega topiseid vaadata ei viitsi (sest eelistan hingavaid linde-loomi jälgida), siis Aucklandi muuseum on kindlasti erand. Peamiselt seetõttu, et seal oli stendidele välja pandud eeskujulik valik Uus-Meremaal välja surnud või üliharuldaste loomade skelette ja topiseid. Muuhulgas seisis ühes klaaskuubikus täispikkuses hiidmoa kuju (ca 3 meetrit kõrge). Sulestik oli muide laenatud emult, kes on välimuselt üsna sarnane lind.

Hiidmoa
Pärast dinosauruste, lindude, liblikate, loomade ja muude elajate luustike ning topiste vaatamist, olime tegelikult juba üsna väsinud. Õnneks esimesel korrusel oli joogiveekraan ning sinna me ennast turgutama ka läksime. Külm vesi andis nii jõudu kui energiat, mistõttu leidsime endas ka jõudu veel veidi muuseumis ringi vaadata. Hiina/Jaapani kollektsiooni ja pillimuuseumi jätsime vahele (selle piirkonna museaalidega tutvume ikkagi
Cryolophosauruse skelett
Hiinas/Jaapanis), veidi aeglasemas tempos käisime läbi sektsiooni, mis oli pühendatud lastele. Väljanäitusele olid pandud nii vana aja mänguasjad, tarbeesemed kui muu säärane ning ühte nurka oli üles sätitud vana klassiruum, kus oleks võinult vabalt ka „Kevadet“ filmida. Olid nii krihvlid kui tahvlid kui ka traditsioonilised koolipingid ning kui oleks otsinud, oleks ilmselt leidnud ka Kentuki Lõvi raamatu. Lihtsalt ingliskeelse.

Kakapo - peaaegu väljasurnud lennuvõimetu lind
Kolmandal korrusel oli siis sõjamuuseumi osa, kus peamiselt käsitleti kaht maailmasõda. Kuigi see väljapanek paistis päris põnev (sinna oli nt ehitatud kaevik, paljudes kohtades olid interaktiivsed väljapanekud, sai telekast vahtida ajaloolisi kaadreid jne), olid meie silmad ja ka ajud kokku leppinud, et nendele aitab. Nad ei jõua seda infot enam vastu võtta, kõik salved olid uut tarkust ja mälupilte täis, ei piiskagi enam. Ja eks aega oli ka kulunud juba omajagu, päris mitu tunnikest olime juba siin siseruumides ringi tatsunud. Kõht hakkas vaikselt tühjaks minema ning samas oli tekkinud tagasihoidlik vajadus värske õhu ja avaruse järele.
Spitfire Mark XVI sõjamuuseumis

Avarust meile õues jagus kõvasti ning soe ja päikeseline ilm tõi meie peadesse kauni idee minna siit jala kesklinna. Olime tänaseks teiseks tegevuseks Lonely Planetist välja valinud ühe soovitusliku jalutuskäigu Aucklandiga tutvumiseks ning selle alguspunkt paistis kaardi peal meie praegusest asukohast päkapiku sammu kaugusel. Läbi pargi korra paremale ja siis vasakule ning peakski kohal olema. Enne seda aga pidime pargist välja saama ja selleks tuli läbida eelpool mainitud väliürituse ala. Selgus, et tegemist oli kukeaasta alguse puhul peetava laternafestivaliga. Täpsemalt küll iga-aastase Hiina uusaasta festivaliga, mida sel aastal peeti juba 18.-t korda. Kõik puud ja põõsad olid laternaid täis, kuid ilmselgetel (või siis selgeilmsetel) põhjustel ei pääsenud need päikeselisel päeval kuidagi mõjule ning tegelikult ei pidanudki – põhiüritus pidi algama õhtul, pimeduse saabudes. Päevasel ajal veel seati asju üles, kuid müügikioskid olid suuresti juba lahti. Muuhulgas oli kohale taritud ka rahaautomaat, mille olemasolu kohe kiirelt ära kasutasin ja tekitasin rahakoti vahele kohalikke kupüüre.

Hong Kongi installatsioon
Kui söögiputkad välja arvata, siis kõik ülejäänud müügikioskid kauplesid prügiga. Jah, see prügi oli valatud mingitesse konkreetsetesse vormidesse ja enamasti oli kas neoonvärvides või sätendas või vilkus (või tegi kõike korraga), kuid ühine nimetaja oli neil siiski see. Kuna tegu oli hiinlaste korraldatud peoga, siis loomulikult oli kõik „Made in China“. Kui tahtsid osta vedru otsas vilkuvate südametega peaehet – palun! Kui oli soov soetada õhupalli, millele oli suudetud peale joonistada kõik inimsilmale nähtavad neoonvärvid – ikka saab! Soov sai sul täidetud ka siis, kui tekkis ületamatu soov osta endale väike kukekuju, mis isegi kaugelt nägi välja selline, et sulissõbra materjaliks oli 100% mürk tahkel kujul – valik oli lai! Väidan, et nendes kioskites polnud müügil ühtki eset, mida ühel tervel inimesel eluteel vaja läheks või mis tema elukvaliteeti tõstaks (vastupidiseid tooteid oli hulgi).

Laternafestival võtab hoogu üles
Teine lugu oli aga söögikaupmeestega. Peaaegu eranditult pakuti aasiapäraseid (rõhuga Hiinal) roogi ning üks isuäratavam kui teine. Isegi kui välimus oli kahtlane, siis lõhn oli hea. Mina tahtsin osta churroseid (õlis küpsetatud taignakepikesi), kuid kuna õli alles soojenes, siis jäin pika ninaga. Samas tuleb nüüd silmad maas tõdeda, et nina oli üsna pikka ka enne, see ei olnud kaupmehe süü. Naisel aga läksid mereandide peale silmad põlema ja ta ei suutnud ära otsustada, et kas võtab kaheksajalga või krevette või veel mingeid hirmsaid merekoletisi, mis fritüüris oma maise teekonna viimaseid ujumisi tegid. Lõpuks läksid loosi frititud krevetid ja viieka eest sai neid täpselt 4 tükki. Väidetavalt olid need väga head.

Teel kesklinna
Kui me sellest minihiinast lõpuks välja murdsime ja pargist tänavale jõudsime, oligi meie jalutuskäigu sihtpunkt kiviga visata. Kesklinn oli tõesti väga lähedal, see päkapikusamm kaardil ei osutunudki päevateekonnaks. Kuna minu kõht lõi endiselt pilli (pakun, et susafoni), siis alistusin söögiaroomidele ühe kiirtoidukioski ees ning võtsin sealt hot-dogi friikatega. Samuti viieka (3€) eest. Ka siin olid teenindajateks Aasia päritolu inimesed (nagu ka enamuses lähikonnas asunud kaubandusettevõtetes), mistõttu ma liigimestanud polnudki kui minu kuum koer tähendas kaht viinerit burgerisaia vahel. Kui te nüüd mõistatate, et kuidas need seal püsivad, siis jah, ei püsigi. Teenindaja üritas mördina kasutada ohtralt sinepit ja ketšupit, kuid see mõjus hoopis vorstikestele kui libesti. See kastist väljas mõtlev kokapoiss küll vabandas ette ja taha, et hot-dogi saiad on otsas, kuid ma oleks selle info eest olnud tänulik enne seda kui ma talle 5 taala ära andsin.

Kesklinna läbiv kiirtee
Aga ärge mõistke valesti – praeguses kõhutäiuse seisundis maitsesid nii Dogburger (Ham-Dog?) kui ka friikad imeliselt. Lihtsalt me otsisime ühe nurgatagusema koha, kus ma saaksin rahus seda fusion-tänavatoitu manustada. Seda seetõttu, et see toiming oli kõike muud kui lihtne, viisakas ja mugav. Kui ma oleks dogi paberist välja võtnud, oleks jäänud ilma viineritest. Kui ma oleks dogi paberis kokkupoole surunud, oleks jäänud ilma viineritest, kastmest ja puhastest riietest. Põhimõtteliselt oli ainus võimalus seda imetoitu tarbida nii, et lajatad näo tuimalt sinna paberisse, mille sees hot-dog asus, liigutad suud ja loodad parimat. Ja ka seda, et salvrätikuid on piisavalt. Kokkuvõttes ma kuidagi siiski söödud sain ning lausa nii, et ei pidanudki ülerõivaid maha kandma.

St Kevin’s Arcade
Nagu mainitud, oli meie Aucklandi linnaga tutvumise plaani aluseks Lonely Planeti reisijuhis ära toodud soovituslik 4,5 kilomeetri pikkune retk, mis viis mööda suurest osast linna keskosa vaatamisväärsustest. Mitte, et neid väga palju oleks ja mitte, et neis nüüd ülemäära vaatamisväärset paistaks. Aga arvestades meie tänast esimest külastusobjekti, kus sai põhjalikult süvenetud ja uuritud, tundus selline niisama jalutuskäik täpselt paras tegevus. Pealegi – palju meil neid linnapäevi siin reisi jooksul ikka tuleb ning patt oleks riigi suurimale linnale mitte pilku peale visata.
Myers Park
Meie retk Aucklandi kesklinna algas kohast nimega St Kevin’s Arcade, mis sisuliselt oli üks suhteliselt ilmetu kaubamaja, mille sees oli auk, mille kaudu pääses maja tagant algavasse Myers Parki. See üleminek oli väga vinge – äsja olid inimesi ja sagimist täis kesklinnatänaval ning siis järsku keset vaikset, kõrgete palmipuudega roheala. Park polnud väga lai, kuid kuna see asus keset kvartalit ja võrreldes ümbritsevaga ka orus, siis oli siin tõesti rahulik ning inimesi liikus üksikuid.
Aucklandi raekoda
Pargist välja tänava- tasandile ronides olime aga hoobilt taas melu keskel, sest Queen Street on Aucklandi peatänav. Selle ümber oli paigutatud suur osa linna kõige olulisematest ja vaatamisväärsematest ehitistest. Põhimõtteliselt läks maamärgina arvesse igasugune maja, mis polnud just viimase 20-30 aasta jooksul ehitatud tahukas, mille esimesel korrusel oli kaubanduspind (hiinakas, suveniiripood vms) ja teistel kontorid. Tõsi, Aucklandi raekoda oli oma järele tehtud Itaalia renessanssi stiili tõttu selgelt eristuv ümbritsevast. Kui see hoone oleks Pariisis või Viinis, siis oleks ta ilmselt napilt TOP 100 arhitektuurilise vaatamisväärsuse hulgas, kuid siin serveeritakse seda kui linna kõige kesksemat ja vingema arhitektuuriga ehitist.

Aotea väljak
Raekoja kõrval asus ka suur Aotea väljak, mis on popp koht erinevate ürituste ja demonstratsioonide korraldamiseks ning kaks sammu edasi Linnateater (Civic Theatre). Vastupidiselt nendele vaatamisväärsustele, hakkasid vaikselt hoopis muljet avaldama need ümberringi üha kõrgemaks kasvavad klaashooned. Tillukesest ja arusaamatust Balti (Balkani?) riigist pärit inimese võib pilvelõhkujate rohkus pea segamini ajada küll. Tekkis kohe selline tunne, et oleks justkui välismaal. ☺
Linnateater
Õnneks keeras meie etteantud urban-matkarada peatänavalt nüüd kõrvale ja mis meil muud üle jäi kui alluda. Peagi olime Alberti nime kandva pargi servas ning õhku ahmides ja Albertit kirudes, hakkasime ka seda „objekti“ vallutama. Vallutama seetõttu, et nimelt oli keegi pahatahtlik kurivaim pidanud vajalikuks selle pargi väikese mäe otsa rajada ja nüüd siis pahaaimamatud turistid turnisid, kaart näppus ja nägu vingus. Selle kõrgmäestiku ekspeditsiooni vältel tuli taaskord meelde, et väljas on tegelikult palav. Et naine pidi samal ajal veel ühe hingekese eest hoolt kandma, siis võtsime tegelikult päris rahulikult ja jõime piisavas koguses ka vett. Sellest tulenevalt me ka ette nähtud jalutuskäigu normaja (3 tundi) sisse ei mahtunud. Aga see polnud ka eesmärk.

Aucklandi Ülikooli kellatorn
Teisel pool parki oli väga vinge Aucklandi Ülikooli kellatorn ja Victoria aegsed kaupmeeste majad. See kant oli kesklinna üks toredamaid – madalad ja iseloomuga majad ning teisi turiste (või inimloomi laiemalt) siin praktiliselt ei kohanud.
Victoria-aegne kaupmehe maja
Meie kesklinna külastusel oli tegelikult ka täiesti oluline praktiline eesmärk, mis õhtutundide lähenemisel muutus üha aktuaalsemaks. Nimelt oli meil täna vaja ilmtingimata leida üles Relay nimeline pood ja sealt osta endale kohalik SIM-kaart koos piisava hulga andmemahuga. Kohusetundliku ja planeerimist armastava reisisellina, olin juba kodus valikud ja võrdlused ära teinud ning just Relay kaubamärki kandvast poest pidi saama Skinny kõnekaardi (mis oli oma näitajatelt parim). Ühe hotelli ees seistes varastasin neilt tsipa wifit (vahele ei jäänud), et leida lähim Relay-pood ja mis selgus – selle kaubamärgi poed asuvad eranditult lennujaamades. Mis nüid siis saab? Homme oli plaan linnast padavai minema panna, aga interneedust oleks kindlasti vaja. Kasvõi selleks, et reisi käigus endale jooksvalt öömajasid broneerida (meil oli paigas veel vaid 1 öö Aucklandis, ülejäänud oli kõik lahtine).

Linna südames
Kui on probleem, siis paanitse! Niisiis irdusime hooga Lonely Planeti matkarajalt ning marssisime Queen Streetile tagasi. Õnneks olid mul reisikavas kirjas ka võitnud mobiilikaardile napilt alla jäänud konkurendid ning pooljuhuslikult olimegi peaaegu kohe „teise koha“ saanud firma esinduse ukse all ning siis ka uksest sees. Niipea kui sisse astusime, keerati uks meie selja taga lukku. Lõviosal juhtudest ei ole see hea näitaja. Kuna asusime rahvarohkes piirkonnas ja esinduse 2 seina olid klaasist, siis oli väike lootus, et kui jamaks läheb, siis ehk murrab kuidagi välja. Õnneks siiski polnud tegemist inimkaubitsejate kogumispunktiga, kus sinisilmseid turiste värviliste mobiilireklaamidega tuppa meelitatakse ja siis merekonteineris Aafrikasse või veel hullem, Lätti, orjaks müüakse. Tuli välja, et kellaseierid olid pöörelnud erilise kiirusega, kell oli 6 ja tööpäev oli just otsa saanud. Jõudsime seega viimasel minutil. Sõna otseses mõttes.

Sparki nime kandev mobiilioperaator on Vodafone kõrval teine suur tegija Uus-Meremaal (või no kui täpne olla, siis nad on põhimõtteliselt sama suured). Tegelikult ka see „Skinny“ kõnekaart, mida algselt osta soovisime, oli Sparki odavbränd (no nagu Telial on Diili kõnekaart). Odavbränd tähendas seda, et Skinny Travel-SIM, mis sisaldas 3GB intrernetti, arutult palju riigisisest kõneaega ja sõnumeid ning mis kehtis 2 kuud, maksis 46$. Sparki enda Travel-SIM, mis oli täpselt samade parameetritega, maksis aga 49$ (ca 30€). Otsustasime sealsamas poes, et teeme selle väljamineku ja optimeerime need eelarvest üle läinud 3$ kuidagi reisi peal ära. Eks tuleb rihma pingutada, aga no elu juba on selline.

Võrdluseks veel – ka Vodafone pakub rändurile täpselt samasugust paketti ja samuti 49$ eest, kuid see kehtib vaid 1 kuu. Hoolimata sellest, et meie reis jäi 1 kuu piiresse võtsime siiski Sparki, sest no vähemalt sisimas tekitas see tunde, et saime sama raha eest rohkem. Kuigi ei saanud. Sparkilt igatahes väga nutikas müüginipp, sest ma pakun välja, et turiste, kes veedavad Pika Valge Pilve maal rohkem kui 1 kuu, on kaduvväike osa.

Nüüd kui see pinge maas ja kohustuslik programm tehtud, saime oma teekonda Aucklandi kesklinnaga tutvumisel jätkata. Kummalisel kombel polnud me veel üldse väsinud, kuigi pikk-pikk kohalesõit oli lõppenud ju alles tänase päeva sees. Võib-olla oli asi selles, et väljas oli meeldivalt valge ja soe? Kuna Uus-Meremaa asub ekvaatorist päris kaugel (Auckland on samal laiuskraadil, mis Lõuna-Hispaania linnad põhjapoolkeral ning lõunasaare lõunapoolseim linn Invercargill (jälle see Invercargill ☺) on võrreldav Šveitsiga), siis suvel on võimalik päris pikki õhtuid nautida. Täna näiteks oli siin päikeseloojangut oodata poole üheksa paiku ehk siis üle kahe tunni oli veel valget aega alles. Päris suur kontrast troopikaga (nt Costa Ricaga), kus punkt kell kuus lasti õhupüssist tuli surnuks ja järgmisel hommikul punkt kell 6 lennutati päikeseketas taas linguga taevasse. See muidugi tähendab seda, et juunis on siin kella viie paiku juba pime.

Sadam ja pilvelõhkujad
Enne kui Queen Street otsa sai ja omadega vanasse sadamasse jõudsime, astusime korraks sisse ka ühte suveniiripoodi. Lihtsalt vaatamaks, et mis siin pakutakse ja millised on hinnad. Suhteliselt ebatark tegu oleks täna hakata tavaari kokku ostma ja siis seda järgmised peaaegu 4 nädalat mööda riiki ringi sõidutada. Arvestades muuhulgas seda, et reis lõpeb Aucklandis ja meil on 1 päev siin veel aega ringi vaadata (sealhulgas kasvõi samasse suvenirkasse tagasi tulla). Müüdav trään väga suurt muljet ei avaldanud, enamasti samad asjad, mis igal pool maailmas, lihtsalt Uus-Meremaa tekstid ja sildid peal. Ühel hetkel, kui ära hakkasime juba minema, küsis naine, et ei tea kas siin beebidele ka midagi müüakse? Järgmisel hetkel keeras ta ringi ja tema silmade kõrgusel rippus riiuli küljes väike roosa pudipõll kiivilinnu pildiga, kirjaga „Our little kiwi“. No kui saatusesõrm juba su peale nii konkreetselt näitab, siis ei hakanud me protestima ja omastasime endale selle eseme. Raha eest. See oli ka kõige esimene asi, mille me oodatavale titale üldse ostsime. Ajalooline sündmus! 👈

"...sadamas seisis uhke, vanaaegne Aucklandi laevaterminal..."
See asi tehtud, olimegi varsti sadamas. Sinna jõudes oli selge, et see on minu jaoks Aucklandi kesklinna lemmikkoht. Selja taga kõrgusid klaasist pilvelõhkujad, sadamas seisis uhke, vanaaegne Aucklandi laevaterminal ning rannikuäärt palistasid rohked restoranid. Ärge nüüd selle eelnenud vingumise (et pole vaatamisväärne jne) peale arvake, et Auckland on üks kole paik, ei seda kindlasti mitte. Lihtsalt maailmas on väga-väga palju suurlinnu, mis on põnevamad, kaunimad ning vaatamisväärsemad. Ning Uus-Meremaa kontekstis on see metropol paik, mille võib külastamise mõttes rahulikult ka vahele jätta – ilu ja võlu on ikkagi väljaspool Aucklandi. Aga kui on vaja aklimatiseeruda pikast lennureisist, siis 1-2 päeva sisustab kindlasti ka siin ära.

Oot-oot, kerin nüüd mõned lõigud tagasi. Misasja? Kell on 6 läbi juba?? Millal me viimati sõime? Selline sisemonoloog puhkes õitsele, kui rannapromenaadi äärsete restoranide kutsuvaid söögiaroome tundma hakkasime. Õrnalt tuli meelde lugu mingi hot-dogiga ja naise seljakoti ühes sahtlis paiknev poolik hommikune koogitükk viitas ka millelegi, kuid millele? Mõtlesin veidi ja hakkasin vaikselt mõistma ka seda, et miks naine rannapromenaadile jõudes rõõmsalt märkis, ühe restorani poole viidates, et: „Näe, „Crab Shack!“ Nagu ma peaks teadma, et mis see krääbshäkk on. Ja siis natukese aja pärast, kui olime lähemale jõudnud: „Ei tea, kas see on mereannirestoran?“. Ega ei tea küll jah. Ning veel natukese aja pärast, kui „juhuslikult“ päris ukse alt läbi jalutasime: „Vaataks korra, et kas menüüs krabisid ka on.“ No vaatame…. aaaaa – kõõht on tühi!

Njom-njom-njom
Mereannirestoran „Crab Shack“ oli puupüsti rahvast täis, mis ei olnud eriti imekspandav, arvestades seda, et asus otse mere ääres ning käes oli reede õhtupoolik. Ruumi oli sees küll palju, kuid kõik lauad olid inimloomade poolt ümbritsetud. Kuna meid esimesena märganud teenindaja tunnetas meie näljapajukil olemise ära ning tahtis ilmtingimata meilt mingi summa raha kätte saada, tegi ta ettepaneku oodata veidi aega baariosas, kuniks mõni laud vabaneb. Lubas, et poole tunniga peaks istuma saama. Nojah, kuna naine juba isukalt menüüst endale mereelajaid välja valis, ei olnud meil ettepaneku vastu midagi. Endalgi kõht tühi – lootsin vaid seda, et neil menüüs kedagi sellist ka on, kes on elu veetnud nelja jala peal kõndides ja õhku hingates.

Ohoo, baaris müüakse ju õlut ning ma polegi autoga - võtsin joonelt ühe kohaliku Speight’s Summit Lageri nime kandva märjukese. Täitsa huvitav, ma polnudki varem moosipurgist (millele oli küll sang külge pandud) õlut joonud. Naisele pakuti ka alguses igatsugu meeleuhtjaid jooke, kuid lõpuks lasi ta baarmenil kokku keerata ühe õõvmagusa vaarikalimpsi.

Üllatuslikult tuli mõni minut hiljem juba ettekandja meie juurde ning ütles, et laud on valmis. Toidud olid meil ammu peas valmis mõeldud (ja mul ka poolenisti söödud), mistõttu tellimine aega ei võtnud. Kuna krabiportsjon pidi olema selline, et sobib kahele inimesele jagamiseks, aga mina jagada ei tahtnud (selles mõttes, et ma ei tahtnud sellest midagi teadagi), oli naine sunnitud võtma muid molluskeid. Nii läks loosi üks kilo kolme sorti rannakarpe küüslaugu-valge veini–koore kastmes. Mina võtsin Jedi nime kandva burgeri (olles peaaegu veendunud, õigemini lootes, et Jed kõndis tõepoolest neljal, mitte kahel jalal) ning selle kõrvale serveeriti umbkaudu pangitäis friikartuleid.

Sadamapiirkond pärast loojangut
Toidud oli väga-väga maitsvad ning portsud tõsiselt suured. Üllatav oli see, et hoolimata asukohast, oli hinnatase selline eestilik. Usun, et nii mõnigi Eesti resto või pubi julgeb ühe matsaka Angus-steigiga burgeri ja hulga lisandite eest ka küsida 13€. Naisel läks söömisega muidugi oluliselt rohkem aega, sest minu lehmakähmakas serveeriti juba peremeeslooma küljest eemaldatuna aga tema pidi oma molluskid ükshaaval nende kodudest välja koukima. Õnneks oli mul pärast burgerimanustamist veel mold friikaid täis ning seetõttu lahutasin oma meelt sellega, et üritasin (neid väga vaevaliselt) endale suhu toppida. Aga neid jäi ikka ühe keskmise lasteaiarühma portsjoni jagu üle kah.

Üks asi ei meeldinud ka seal – meie lauateenindaja. Tüüp oli natuke liiga lipitsev ja ilmselgelt ei lootnud ta ühelegi küsimusele vastust saada, mida ta meilt küsis. Saime küll muuhulgas teada, et oli kunagi ühe Eesti tüdrukuga onlainis mehkeldanud, kuid näiteks see jäi igaveseks varjatuks, et kuhu jäi mu teine õlu, mille ma ühel hetkel talt tellisin. Ning kui toit otsas, pidime paar korda teiste laudade teenindajale oma arvesoovist teada andma, enne kui tüüp jälle näole andis. Ta sibas küll saalis ringi, kuid oli äärmiselt edukas meie laua poole mittevaatamises. See siiski üldmuljet ei rikkunud, „Crab Shack“ oli lahe koht!

Aucklandi sümbol - Sky Tower
Õue astudes tabas meid pimedus ja jahedus, sest keegi oli päikese taevast ära koristanud. Kuna meie tänased sammud olid juba ammu täis, siis otsustasime katsetada, et kas mu Uberi äpp töötab samamoodi kui Tallinnas. Töötas! Paar minutit hiljem oli auto juba ees, jõudsin vaevu-vaevu enne mõned õhtused linnapildid kaamerapurki saada. Sõit meie hotelli oli odavam, kui siis, kui me oleks bussiga läinud. Üks bussipilet maksis bussist ostes 3,5$ (ja peatus oli 500 m kaugusel hotellist), Uberi arve uksest ukseni oli 6,89$ (ca 4€).
Laternafestival täies hoos

Tundub, et see jahe õhk tõmbas meid jälle käima, sest hotellituppa jõudes tekkis mõlemal vastupandamatu soov ikkagi see valgusfestival ka üle kaeda. Mõeldud tehtud – tõmbasime paksemad vammused üll ja siis jälle kand ja varvas. Hoolimata asjaolust, et tänane kilometraaž näperdas juba üsna ebaviisakalt 10 kilomeetri piiri ning sinna laternatega kaunistatud parki oli 1,5 kilomeetrit minna. Ja mis veel kõige hullem – 1,5 kilomeetrit tagasi kah! Aga kuna naine ütles, et tal jaksu ja huvi on, siis juba olimegi tuttavaid tänavaid pidi Sõjamuuseumi poole rühkimas.

Sõjamuuseum punases rüüs
Rahvast oli palju! Kogu see muuseumi ümbruse ala oli paksult inimesi täis, sest tegemist on ühe populaarseima väliüritusega Auckandis. Muuseumihoone ise oli valgustitega punaseks värvitud ning all pargis särasid kõikvõimalike kujude ja värvidega laternad. Kuid mitte ainult. Kellegi vilkad näpud olid valmis meisterdanud ka hulga maapinnal seisvaid valgusinstallatsioone, mis kujutasid kas Hiina igapäevaelu või sümboleid. Täitsa naljakas värviline sodi oli. ☺ Aga erinevates vormides laternad olid küll ägedad ja mõjusid efektselt.
Laternaid oli väga erinevaid

Seda efekti kahjuks väga kauaks ei jagunud, sest kell sai peagi pool 11 ning see oli märgitud ka ürituse lõpuajaks. Päris kohe rubilnikut välja ei tõmmatud, kuid vaikselt-vaikselt hakati asju kokku pakkima ning peagi lükati sisse ka suured prožektorid, et keegi pimedas neid installatsioone elektrivõrgust lahti monteerides ilmaasjata hukka ei saanud. Prožektorite peale jooksid inimesed kiirelt laiali nagu tarakanid ning meie nende hulgas. Kuna õhtu oli hiline ja millekski rohkemaks meil jaksu polnud, siis lonkisimegi hotelli tagasi. Aga see käik oli olnud kindlasti pingutust väärt.

Leia pildi allservast uudishimulik pokemon :)
Tuppa jõudes rauges ihust ka viimane jõud ning viskasime kohe kotile magama. Samas võis tänase päeva osas väga rahule jääda mitmest aspektist lähtuvalt. Esiteks oli väga põnev muuseumis käik ja sai ka tuttavaks linnaga ning lisaks olime ennast väga edukalt sisestanud Uus-Meremaa ajavööndisse. Ärkasime hommikul (ok, päeval) ja väsisime ära õhtuks, mitte vastupidi. Algul see kartus ikkagi oli, et kui liigume 11 tundi vastupäeva, siis bioloogiline kell on väga pikalt sassis, aga tundub, et polnud hullu midagi. Ilmselt lõhkusime selle kella tarkvara nii põhjalikult ära, et tuli teha restart ja alustada nullist. Tore!

Mõned faktid ka Aucklandi kohta siia lõppu. Auckland on Uus-Meremaa kaugelt suurim linn, seal elab ligikaudu 1,5 miljonit inimest (riigi 4,8 miljonist kodanikust). Pealinn Wellington on teisel kohal, kuid Wellingtonis elab rahvast isegi vähem kui Tallinnas ehk siis mõned inimesetükid pealt 400 000. Ainus põhjus, miks Auckland ei ole pealinn, on tema asukoht. See oleks lihtsalt liiga ebaaus Lõunasaare elanike suhtes. Kuna Auckland asub Põhjasaare põhjaosas, siis näiteks Lõunasaare lõunapoolseima linna Invercargilli elanikest jääks see lausa 1800 km kaugusele, kui mööda maanteed tulla. Wellington pealinnana on aga sobivalt Põhjasaare lõunatipus, mistõttu sinna on enamusel kiividel võrdselt kauge ja ebamugav minna. Näiteks eelpool mainitud invercargillastel oleks vaja kõigest 1100 kilomeetrit vändata, kui rattaga minna.

See paik on olnud inimestele meeltmööda juba sellest ajast saadik, kui inimesed Uus-Meremaal meelispaikasid otsisid. Linna maoorikeelne nimi on Tāmaki-makau-rau, mis tähendab „100 armastajaga Tāmaki“. Rikutud mõtlemisega inimeste kurvastuseks on tegemist siiski metafooriga, mis viitab piirkonna väga viljakale vulkaanilisele pinnasele ja sellele, et sisuliselt asub meri igas suunas kuhu vaatad (linn asub Põhjasaare kõige kitsamal osal – ühes paigas eraldab Tasmani mere ja Vaikse ookeani vett vähem kui 3 kilomeetrit pinnast). Linna ümbritseb vihmamets ja viide vulkaanilisele pinnasele ei ole niisama suusoojaks, Auckland ise istub kümnete kustunud või magavate vulkaanide otsas.

Hoolimata põnevast (et mitte öelda tulisest) jalgealusest, on linn üks kõige elatavamaid linnasid maailmas (hea termin, ei tea kas on ka kõige suretavamad olemas?) ning seetõttu on kinnisvara väärtused ka täiesti käest ära läinud. Keskmine ostetav eluase maksab üle miljoni dollari (ca 600tuh€) ning see on liig, mis liig, ka kohalikule keskmisele elanikule. Mediaanpalk (ehk siis palk, millest täpselt pooled saavad vähem ja pooled rohkem) on Uus-Meremaal muideks 49 000$ (ca 29,5tuh€) aastas, keskmine palk aga 62 000$ (ca 37tuh€) aastas. Seega keskmise eluaseme ostmiseks kulub 10 keskmist bruto aastapalka, mida on tõesti päris palju.
Iseäralised valgusinstallatsioonid

Kui veel ajalukku vaadata, siis Aucklandi aluse maa kinkis sealse maoorihõimu pealik inglastele peale Waitangi rahulepingut, lootuses, et linna rajamine toob piirkonda biznieksi. Nii läkski, kuigi koore riisusid ikkagi britid. Esialgu mindi loomisega lausa nii hoogu, et Auckland nimetatigi pealinnaks, kuid peagi kasvas Lõunasaare maaomanike hääl nii kõvaks, et valitsus kolitigi ära. Väga selge äripealinn on Auckland aga
Püha kolmainsuse katedraal Parnelli keskuses
tänaseni, siia saabub 75% riiki külastavatest turistidest ning enamuse suuremate äriettevõtete peakorterid on just Aucklandis. Ilmselt aitab populaarsusele kaasa ka see, et see paik on üks päikeselisemaid ja parima kliimaga paiku riigis. Wellington on näiteks teada tuntud kui tuulte linn ja suuruselt kolmanda linna Christchurchi kesklinna hävitas mõned head aastad tagasi ära 2 maavärinat. Seega ega väga variante polegi…

Kui ma eelnevalt juba mainisin asiaatide suurt kontsentratsiooni Aucklandis, siis linna keskuses hinnatakse Hong Kongi, Taiwani ja Korea päritolu inimeste osakaaluks juba olevat lausa 40% (aastal 1986 oli see veel caid 1%). Linna tervikuna arvestades on valgeid siiski 60%, asiaate 23% ja polüneeslasi 15% (sh maoore 11%). Auckland on seetõttu ka maailma suurima polüneeslaste populatsiooniga linn maailmas. Selle infokilluga tänase päeva jutu ka lõpetan. He po pai ehk head ööd!