21.02 - Otago poolsaar, Dunedin, Oamaru

Äratus oli täna mõistlikul ajal ehk siis kui uni ära läks. Hommikusöögiks leidsime külmkapist kana ning magustoiduks lehtsaia õuntega ning selline toekas eine keres, pakkisime kõik asjad taas kohvritesse (st meile kuuluvad asjad) ning valmistusime edasi sõitma. Kui viimased päevad ja ööd olid vähemalt 1 päev ette ära planeeritud, siis

Dunedin Otago poolsaarelt vaadatuna

tänase päevaga oli taaskord see lugu, et vaatame kuhu välja jõuame. Niipalju me teadsime, et alustuseks läheme Otago poolsaarele tagasi, kuid kuhu me pärast liigume, selgub jooksvalt.

Aga niisiis – eile ei saanud veel Otagoga ühele poole, sest lisaks linnuvaatluspaikadele, pingviinidele ja albatrossidele pakub see külluslik maariba elupaika ka merilõvidele ja hüljestele (hülged on küll ametliku eestikeelse nimega uusmeremaa merikarud). Üks paik, kus neid elukaid näha võis, oli Sandfly Bay äärne rannariba poolsaare lõunakaldal. Kuigi see nimi oli esiti veidi hirmutav – sandfly on nimelt see tüütu pisike kärbes, kes sinu verd himustab – siis eelinfoga tutvudes selgus, et nimi ei tule mitte sellest nanovampiirist, vaid hoopis kõrgetelt liivadüünidelt lendu minevast liivast. Sandfly Bay on otse avatud ookeanile ning kuna selle paiga ja Antarktika vahele ühtegi maatükki ei jää, siis võis tõesti eeldada, et tuulepuudust seal ei ole.

Niisiis kodinad autosse ära, hoolikalt veel kõik toad (ja ka pistikud) üle vaadata ning võisimegi ukse enda taga sulgeda. Võti jäi

Vaade Dunedini lahele

lihtsalt tuppa laua peale, sest uks läks sneprisse. Kuna oli teisipäeva ennelõuna, siis loomulikult kedagi kõrvalmajas kodus ei olnud, mistõttu ei tekkinud ka võimalust head aega öelda.

Ilm oli ikka ja alati ilus – sõit Sandfly Baysse läks taaskord piki Otago poolsaare keskosas kõrguvat Highcliff Roadi ning vaated olid kaunid nagu alati. Kätte paistis nii Dunedin kui ka kogu see kitsas Dunedini väin. Aga ega me väga pikalt seda kõike nautida saanudki, sest Sandfly Baysse olid linnast napid 10 kilomeetrit. Nädalapäeva arvestades polnud ka väga imestada, et parklas oli vaid paar autot ning see allolev rannariba (kuhu me pidime välja jõudma) tundus inimtühjana. Ja tuli tõdeda, et liiva lendab seal kõvasti, sest düünid on ilmatuma kõrged. 

Esimene ülesanne oligi ülevalt autoparklast sinna alla mere äärde jõuda. Kui esiti oli rada üsna lauge, siis viimased 100-150

Sandfly Bay - sinna alla randa pidimegi jõudma

meetrit olid ikka väga järsud ning et asja veel raskendada, oli see lõik ka mööda lahtise liivaga düüni serva. Ega seal muud trikki polnud kui tuli lihtsalt ennast tagasi hoida et tempot mitte üles ajada ning käkaskaela alla lennata. Sai isegi lahtise liiva peal kontrollitult libiseda. Kõige pelutavam selle allaminemise juures oli muidugi asjaolu, et me nägime juba siis, et see parklasse tagasi ronimine saab olema üks paras katsumus. Loodetavasti mitte ületamatu. Igaks juhuks lükkasime tänased toimetused homse varna ja keskendusime sellele, et juba aegsasti leida üles merilõvid ja hülged. Enne selle järsu osa algust olid veel üles seatud stendid, mis kinnitasid nende elukate olemasolu siin rannal ja juurde oli pandud ka väike kasutusjuhis:
       ➤ Ära mine loomale lähemale kui 10 meetrit.
          ➤ Ära mine looma ja mere vahele (nii tunneb ta, et taganemistee on ära lõigatud).
          ➤ Ära mine ujuma kui sa pole just merilõvi või hüljes (sest siin on tugevad hoovused)
          ➤ Jälgi loodust, mitte telefoni.

Rannariba koos kajakate vahipostidega

Rand oli alla jõudes veel idüllilisem kui ülalt vaadatuna. Äärtest kiviste kaljudega ääristatud ja maa poolt kõrgete liivadüünidega piiratud rannariba, kus vahutavatest lainetest ja ka düünidest tulenevalt oli pidevalt selline peene liiva ja soolveesegune udu õhus. Mis on muidugi „ideaalne“ kombo fototehnika jaoks. Soolvesi hävitab elektroonilise otsa ning liiv tungib mehhaanilistesse osadesse. Sellest hoolimata oli mul

Idüll

kaamera näpus ning julgesin isegi objektiivi vahetada. Kuigi rand tundus esiti täiesti tühi, siis see mulje oli tegelikult ekslik. Kõigepealt jäid silma loomulikult kajakad (tarapunga-kajakad), kelle vahipostid asusid veepiiril terve ranna ulatuses, nii iga 5-10 meetri tagant. Lisaks otsisid omale niiskest liivast söögipoolist ka maoori mustmeriskid. Inimesi paistis kauguses (st ranna teises otsas) 2 tükki ning merilõvisid ja hülgeid 0.

Tarapunga kajakas

Õnneks oli esmamulje petlik ning ranna tagumises otsas kivide peal siiski mingi toimetamine käis. Kui seal arvasime, et tegemist ongi uusmeremaa merilõviga (maoori keeles rāpoka (emane) ja whakahao (isane)), siis kodus pilte ja guuglit uurides jõudsime arusaamisele, et need teravakoonulised kividel turnijad olid siiski uusmeremaa merikarud

Maoori mustmerisk

(maaori keeles kekeno). Merilõvideks pidasime neid seetõttu, et nad ei näinud nüüd otseselt hüljestena välja (merikaru inglise keeles on fur seal), pigem sellised lõvised elajad. 

Pärast selgus, et me üht merilõvi ikkagi nägime – nimelt oli rannaliival siruli ning osaliselt endale ka liiva peale visanud üks karvane

Uusmeremaa merikaru

vasikasuurune loivaline (isased kaaluvad kuni pool tonni). Ta oli sinna tulnud mitte merest, vaid hoopis düünide vahelt sisemaalt. Täpsemalt interneti infomaterjale tudeerides tuligi välja, et see on tüüpiline merilõvi käitumine. Neile meeldib liiva peal lesida ning tihtipeale loivavad ringi ka merest eemal. Kuna me tol hetkel arvasime, et kõik need karvikud on merilõvid, siis tegingi sellest liivainglist vaid ühe pildi ja selja tagant (sest teiselt poolt oli päike otse vastu). Ehk siis kõvad loodusvaatlejad küll – ei tundud seda haruldast ja ohustatud liiki isegi nägupidi ära. ☺

Aga uusmeremaa merikarusid oli seal mitmeid. Osad kuivatasid ennast kivide peal (päike kõrvetas päris hästi tol päeval) ning võtsid seal erinevaid majesteetlike poose. Osad magasid õndsa und kaljunukkide vahel ning osad ujusid vees. Vaatlejatest nad välja ei teinud, sest vaatlejad püsisid ette nähtud kauguses. Ning vaatlejate all

Paraadportree

pean silmas meid kahte (ja poolt), sest need 2, kes meie saabudes veel siin olid, lahkusid peagi. Nii oli meil üsnagi privaatne loodusvaatluskogemus. 

Uusmeremaa merikaru tegelikult ei ole ainult Uus-Meremaal elutsev imetaja, teda leidub ka Austraalia lõunaosas, Tasmaanias ning pisikestel meresaartel, mis jäävad eelmainitud paikade ja Antarktika vahele. Kui suurusi võrrelda, siis meil leiduv hallhüljes on pigem suurem kui see merikaru. Teistest hülgeliikidest eristavad neid kõrvad, mis asuvad pea küljes (ei, teistel pole need kusagil saba all, vaid pea sees ehk siis väljaulatuvat osa pole). Ujumises on nad loomulikult osavad, kuid sukeldumises neile hüljeste sugukonnas vastast pole – isased võivad vee all olla kuni veerand tundi ning maksimum sukeldumissügavus jääb napilt 400 meetri alla (võrdluseks – hallhülgel tuleb piir ette 100 meetri peal).

Nina veest väljas

Söögiks tarvitavad nad peamiselt kaheksajalgu ja kalmaare, kuid kurgust lähevad libedalt alla ka kalad ja linnud – tegemist ju siiski kiskjaga. Ära ei öelda ka pingviinidest kui need teele ette satuvad. Kuna Sandfly Bay ranna kohta on kirjutatud, et see on muuhulgas erakpingviinide pesitsuskoht, siis

Kuivatusprotsess

võib eeldada, et need siin vahest ka satuvad ette. Et asi oleks tasakaalus, siis merikarud ise on samuti saakloomaks suurematele merilõvidele, kellega nad juhtumisi seda väikest rannariba jagavad. Seega tundub, et enamus siinkandis elavatest mereloomadest ja –lindudest peavad kogu aeg olema valvel, sest mõnel naabril võib igal hetkel kiusatus tekkida sind

Üsna oskuslikult turnis kividel

pintslisse pista. Vaid merilõvid võivad plaažil peesitada ja magada, sest nende looduslikud vaenlased asuvad kõik meres ning kaldale vabatahtlikult ei tule.

Kuna seda nüüd ülemäära tihti ei juhtu, kui saad elusloodust (imetajaid)

Kas rand on ohutu?

oma looduslikus keskkonnas nii lähedalt jälgida, siis veetsime seal ikka parasjagu aega. Alles siis kui uued inimesed (3 tükki) kohale jõudsid, otsustasime, et läheme ka siis edasi. See tähendab tagasi. Fotoaparaat vajas ka jahutamist, sest see ikka plõksus kogu aeg. Tagasiteel leidsimegi selle pooleldi liiva alla mattunud merilõvi (keda varem seal polnud), seega päris pimesi ei maksa seal ringi joosta,

Jooksev merikaru

mõne nurga taga võib olla selline pooletonnine karvapall, kes kasvõi huvi pärast on valmis sinu sääremarja maitse ära proovima. Põhja-Euroopa kahejalgse pehme kintsuliha võiks olla sealkandis ju korralik haute cuisine.

Jõudes tagasi selle kõrge liivadüüni jalamile, kust alla tulime, sai eitusfaas läbi ning pidime omaks võtma teadmise, et siit tuleb nüüd

Ainus pilt merilõvist :)

tagasi üles saada. Kas ma kirjutasin, et see järsk nõlv koosnes lahtisest liivast? Ahjaa, kirjutasin küll. Üks samm üles poole ja siis vajud natuke tagasi. Järgmine samm ja jälle vajud veidike tagasi. Lisaks küttis päike väga vihaselt – õhutemperatuur oli küll selline tavaline, kuid intensiivsus oli põhjas. Tahtmata küll taaskord korrata ammuöeldut, kuid üks meist oli ka rase, mistõttu me väga oma füüsilise võimekuse piire kombata ei soovinud.

Kuningas oma troonil

Läksime tõesti 3-4 sammu korraga ja siis puhkasime. Ühel hetkel see püsivus siiski kandis vilja ja meie jalad puudutasid veidi tummisemat ja väiksema kaldega rada. Aga see ronimine oli tõesti paras katsumus, võimalik, et suurim pingutus kogu reisi jooksul.

Päike mõnusalt kuivatamas

Kuna eilne päev oli linnu- ja loomafotode osas olnud rikkalik, siis otsustasime, et vaatame need elusloodusest lookas paigad ka täna üle. Ja ühtlasi siis üritame jõuda ka Cape Saundersi majakani. Aga päevad ei ole vennad, mistõttu pildisaak osutus üsna kesiseks – ere ja valelt poolt paistev päike ning tõusuperiood tähendasid seda, et mul oli suhteliselt vähe põhjust oma kaamerat välja võtta. Mõned pildid mustluikedest ja väikekormoranist sain, kuid ei

Väikekormoran

midagi märkimisväärset. Samas nägime päris mitmes kohas kohalikku jäälinnu analoogi ehk lõuna-safiirlindu, kuid ükskõik kui suur mu soov ka ei olnud, siis kaadrisse mul teda tabada ei õnnestunud. Igal korral märkasin teda alles siis kui ta kusagilt oksalt või vees asunud roikalt ära lendas. Ehk siis ta ei andnud isegi võimalust kasvõi autoaknast pilti teha. 

Paremini ei läinud meil ka Cape Saundersi majaka külastamisega.

Mustluik

Sõitsime kenasti viitade järgi, mis näitasid mainitud neeme suunas. Esiti läks siis sõit mööda abaja kallast, hiljem üle künkliku maastiku. Kruusateed olid küll kitsad, aga kuna liiklus praktiliselt puudus, siis see probleem polnud. Sõitsime ja sõitsime, kuni ühel hetkel oli teel ees karjavärav ning edasi sõitmine oli omaniku loal. Vastupidiselt Eestis toimuvale suhteliselt suvalisele, aga selle eest külluslikule anonüümsete eratee siltide külvile (mis kasu on paljast teadmisest et see edasine tee kuulub eraomanikule?), oli seal kenasti telefoninumber juures. Kuna see majakani sõit oli meil lihtsalt idee, mitte tungiv vajadus, siis ei hakanud edasi minemist orgunnima, vaid keerasime otsa ringi ja sõitsime lahe kaldale tagasi ning otsisime ühe varjulise kohakese, et teha kerge lõunaeine. Google mapsi järgi mõõdetuna, jäi meie sihtkoht tookord ligikaudu kilomeetri kaugusele.

Baldwini tänav

Sellega olime Otago poolsaarele ka joone alla tõmmanud ja sõitsime tagasi Dunedini. Siin oli üks asi vaja kindlasti ära vaadata, sest Dunedinis asub üks maailma „kõige-kõigem“. Nimelt kõige-kõige järsem elutänav – Baldwini tänav. Oma 350 meetri jooksul tõuseb ta merepinna suhtes 70 meetri võrra ehk siis keskmiselt on kalle 1:5, mis tähendab siis seda, et iga 5 meetrise lõigu kohta, tõuseb maapind 1 meetri võrra. Kõige järsemas paigas on see suhe 1:2,86, mis on ikka väga jõhker kui mõtlema hakata. Tegemist on selgelt järsema kallakuga kui keskmine kortermaja trepp. Kallak on seal mäe otsas lausa selline, et sinna asfalti panna ei saa, sest kuuma ilmaga (nagu ka tänane päev oli) voolaks see sealt lihtsalt alla. 

Pilt seda järsakut järjekordselt kõige paremini edasi ei anna, aga no enam-vähem saab aru, et seal kallakul elav inimene väga tihti seda ei ütle, et kuule ma lippan korraks all tänavanurgal asuvasse poodi. Ega ikka ei lippa küll, sest näiteks kõnnitee on ohutuse mõttes formeeritud trepiks. Ma kujutan ette, et libedal ajal (mis Dunedinis täiesti eksisteerib) võib seal ikka päris huvitav liigelda olla. Vahet pole kas jalgsi või autoga, eksida ei tohi kummalgi juhul. Autode jaoks on tegemist tupiktänavaga, jalakäijad pääsevad ligi ka „laugematele“ naabertänavatele (kus kalded on „kõigest“ 1:3,6 ja 1:3,7). Me ise ei hakanud seda kallet proovima, sest me just äsja olime ühest liivasest mäest üles roninud ning tulikuumalt kõrvetav päike ka ei soosinud patseerimisplaani.

Kusjuures seda järseimat tänavat ei tehtud meelega, vaid see on efektiivselt töötava bürokraatiamasina sünnitis. Nimelt toimus omal ajal linnade planeerimine üsna tsentraliseeritult ning nii tõmbasid Londonis mingid targeimatest targemad onklid jutid ette antud kaardile ja andsid käsu, et tehtagu. Arvestamata kohalikke

Pildil ei tundugi nii hull

pinnavorme. Ning kui kohalikele tuli Impeeriumi pealinnast käsk, siis nad küll ilmselt veidi kratsisid kukalt selle mäe jalamil, kuid kui nii on otsustatud, siis tehti ka valmis. Eks nad seal pealinnas teavad paremini ja näevad ka suurt pilti. ☺

Nüüd oli ka Dunedinis kõik nähtud ja tehtud, seega võtsime suuna põhja poole. Enne järgmist vaatamisväärsust aga saime kätte oma selle reisi vetsukogemuse. Kummalisel kombel on varemgi ette tulnud, et olen pidanud vajalikuks kirjutada tualetis käimisest (nt siin Burgundia reisikirjas).

Igatahes algas asi sellest, et oli vaja minna ning ühes külakeses oli vastav asutus kenasti olemas. Väljast paistis viisakas ka veel, seega pidasime kinni ning naine käis ära. Tagasi tulles oli ta nii õhinas nagu oleks lotoga võitnud või ufot näinud. Et mis seal kõik oli ja kuidas asjad toimusid ning mis veel selles privaatses punkris imelist näidati. Lõpuks jõudis jutt sinnani, et ta käskis mul ka põiest paar tilka üles leida ja need seal kabiinis ära loovutada. No kui autoriteet käseb, siis tuleb alluda.

Peldik!

Väga tihti seda ei juhtu, et kui peldiku ukse avad, siis aktiveeritakse esimese asjana kuulmismeel mitte haistmismeel. Mahedad vikerviisid imbusid kuulmekanalitesse ning lausa kutsusid sellesse sanitaarsviiti sisenema. Eks on varemgi avalikes käimlates muusikat kuuldud, näiteks kui ükskord Tallinna bussijaama vetsus üks ilmselgelt vene keelt emakeelena rääkiv isik oli oma kabiinis Mati Nuude laulu refrääni modifikatsiooni kinni jäänud ja muudkui kordas jaurates: „Džambolaio, miks kjull Vjiimsist sind ei leeja, kas on teed su jurrde nonda raske leida…“. Aga siin oli hoopis teine lugu, selline mõnus ja meeleolu loov klassika.

Ning siis kui uks selja taga sulgus ja tuli laes põlema läks, katkestas selle mõnusa atmosfääri ebaloomulikult siidjas mehehääl, kes ütles midagi asjakohast (loodetavasti). Mida täpsemalt, seda ei mäleta, sest ka see pole tavapärane olukord, et oled privaatselt vetsukabiinis ja valmistud operatsiooniks kui keegi ingli häälega meesterahvas sind kõnetab. Midagi ta seal seletas, kuid aju hakkas reaalsust fikseerima jälle siis kui muusika tagasi peale pandi. Kuna olen oma teada enda isiklikus arengus jõudnud etapini, kus tualetis ei suulisi ega ka kirjalikke juhiseid ei vaja, siis ükskõik millest jutt käis, oli see üleliigne ning ebavajalikku hirmu tekitav.

Aga sees oli kõik väga viisakas ja puhas, ühtegi sellist kohta seal polnud, mida inimkäsi puudutama peaks. Kõik kontaktid ruumi siseosaga olid mõeldud piirkondadele vööst allpool. Sirutasid käe välja, urises seina seest välja paber. Kraanikausi juures tuli ühe märgi juures seina seest lurtsti seepi ja teisest kohast vett, pärast puhuti niiskus käte pealt minema kah. Mis aga mällu sööbis, oli uksele naelutatud suurte tähtedega ähvardus, et kui sa 15 minutiga endaga siin hakkama ei saa, siis läheb uks lahti ja külarahvas tuleb aitab. Ilmselt on see mingi turvalisuse teema, et veerand tunni pärast uks avaneb, kuid sellise pinge all (põhimõtteliselt s**u ruttu, karu tuleb) võib juhtuda, et toimetused ei õnnestu. Kuna mina tulin ikkagi lihtsalt naise õhutusel olukorraga tutvuma, siis probleeme ei tekkinud, kuid näen siin siiski potentsiaalseid probleemkohti. Eriti kui 14 minutit läheb valmistumiseks ja kõik vajalik hakkab juhtuma viimasel minutil. Siis see on justkui põnevussarja „24“ stsenaarium, kus iga hetk on kriitilise tähtsusega. Inimene võib nii insuldi saada!

Nüüd kui reisi tipphetk selja taga, oli tunne, et äkki enam pole midagi oodata, aga läks õnneks teisiti. Ühel hetkel näitas silt “Moeraki kivide“ suunas ning kuigi seda vaatamisväärsust meil otseselt reisikavasse märgitud polnud, olime nende kohta siiski lugenud ja kuna nad siinsamas olid, siis läksime vaatasime kivad üle. 

Moeraki kivid

Kui nüüd peaks lühidalt selgitama, et mis need Moeraki kivid on, siis ma ütleks, et tegemist on ajutiste liiklusmärkide alustega (no need betoonist poolkerad, mille sisse märk susatakse), mille on mingid huligaanid randa vedanud. Täpselt sellisena need välja paistsid. Et need on looduslikult tekkinud, tundub palju vähem tõenäolise versioonina. 

Aga tegelikult (kui nüüd teadlasi uskuda) on need Koekohe (mitte kohekohe, vaid koekohe) rannal asuvad kivimürakad tõepoolest tekkinud loodusjõudude toimel ning inimese kätt pole seal rohkem mängus, kui mõne kivi sisse kraabitud initsiaalide jagu. Et sellised, kuni 3-meetrise diameetriga kivipallid tekiks, läheb muidugi veits aega. Ja veits on antud kontekstis keskmiselt 5 miljonit aastat. 

Koostiseks on neil muda, savi ja kaltsiit, kusjuures viimane annab sfääridele tugevuse ning on nende tekke põhjuseks. Kui kukutada liimitilk liivale, siis see liimitilk seob ümberkaudsed liivaterad endaga ära. Täpselt samamoodi toimetas kaltsiit

Kaltsiidikängar :)

merepõhja muda ja saviga. Ning nad ei ole ümarad seetõttu, et lained neid kuidagi vorminud on, vaid seetõttu, et need kasvasid nagu pärlid – võrdselt igas suunas. Kujundlikult alustati kasvamist liivaterast ning nüüd on suurimad jõudnud 7-tonniste kivijurakateni. Küll on aga lained süüdi selles, et need ümarad kivid nüüd rannas on. Maa kerkimine ja maavärinad tõstsid need kuulid maismaale, kuid lained närisid kaljudesse augud ning kivid veeresid alla rannale, kus neid nüüd täna siis

Veepiiril

näha saab. Osad munakad on veel ka rannikukaljudes kinni, seega ajapikku tekib neid sinna randa juurde. Kuna tegemist on nüüd ka kaitsealuse paigaga, siis ei tohi geoloogid neid kive enam õhata (mis oli mõnda aega tagasi tavaline uurimismeetod) ning samuti ei tohi neid ka enam koduaeda kaunistama vedada (mis polnud samuti teab mis ime mõnikümmend aastat tagasi). 

Kuigi tundub, et mis vaatamisväärsus on kivid rannal, tuleb tunnistada, et tegemist oli väga efektse vaatepildiga. Vaikne ookean ühel pool, rannakaljud teisel pool ja nende vahel rannaliival sellised liiklusmärkide alused. Meie sattusime sinna veel üsna päikeselisel hetkel, kuid vaadates interneedusest loojangul või koidikul tehtud pilte, siis annab sealt välja pigistada ikka väga vingeid looduskaadreid. 

Eksole

Sealt sõitsime joonelt edasi oma öömaja suunas, peatudes vaid korraks kõrvalasuva pildi tegemiseks. Sa ei saa ju reaalselt mööda sõita sildist, mille peal on korrektses eesti keeles kirjutatud Kakanui. Võid ju tahta mööda sõita, aga no ei saa. ☺

Kella 5 paiku jõudsime Oamaru linnakesse, kuhu olime siis jooksvalt teinud motellibroneeringu. Booking.com-s sai koht valmis vaadatud ja siis motelli kodulehel ka broneering ära tehtud (sest nii tuli soodsam). Northstar Motel nägi väga korralik välja ning vastvõtus oli meid vastu võtmas kuldses eas hõbejuukseline vanaproua. Lüües oma passi letti ja öeldes, et mul on broneering tegi ta küll veidi imestunud näo, kuid sellegipoolest hakkas arvutis midagi klõbistama. Minutikese klõbistas ning siis küsis, et mil moel ma selle broneeringu tegin. Vastasin nagu asi oli. Siis ta vandus seal viisakalt nagu prouale kombeks ja ütles, et neil on selle kodulehe broneerimissüsteemiga tihti mingi jama ning minu bronn pole kuhugi jõudnud ja neil on motell täiesti täis. Helistades oma IT-mehele selgus see, et peale minu on veel keegi läbi kodulehe broneeringu teinud, seega kellegil on samuti ebameeldiv üllatus ees ootamas. Kusjuures Oamarus polnud enam tänaseks väga palju vabu tube saadaval, selles veendusin juba broneeringut tehes, mistõttu tekkis väike hirm, et mis nüüd saab.

Õnneks tunnetas retseptsionist väga selgelt enda ettevõtte süüd ning ütles, et ärgu ma muretsegu – ta helistab ise naabermotellidesse ja orgunnib meile toa. Kõne stiili järgi oli aru saada, et kõik nad omavahel head sõbrad, sest vestlused algasid umbes nii: „Tsau Maiu, kuuuule…“. Esimeses ei näkanud, kuid teises oli veel üks tuba vaba ja see meile ka ära broneeriti. Kusjuures selle hind oli kallim kui Northstaris, kuid teenindaja ütles, et nad ise katavad vahe – mina pean maksma selle summa, millega olin nende motellis toa broneerinud (20$ pidi Northstar siis kulusse kandma). Ehk siis laitmatu teenindus ja kogemus, hoolimata sellest, et broneering oli ära kaotatud.

Motell Ascot Oamaru asus Northstarist ligikaudu kilomeetri kaugusel ja seal juba oodati meid. Vastuvõtutädi kinnitas kohe ka kenasti üle, et hind meile on endiselt 145$ (ca 98€), mitte 165$ nagu tavakliendile. Passi nähes muidugi imestas, et mis loom see Estonia veel on ja millega seda süüakse. Esmakordne külaline sellest riigist. Tegin siis kiire ülevaate, mille peale tekkis tal kohe hulga küsimusi. Nagu näiteks, et missugused need talved meil seal on ja kas lumi ka maha tuleb. Kuna oli veebruarikuu, siis sain kohe kenasti ära mainida, et kui kodust tulime, siis käis temperatuur pidevalt seal -20 kraadi juures ning lumi oli maas.
„Issand, mismoodi te seal ellu jääte? Ning kas talvel autoga sõita saate? Ohtlik ju…“
„No ikka saame, autodel on naelrehvid all ning inimesed on sellega harjunud, et oktoobrist märtsini on enamasti väljas pime ning hall ja -10 on täitsa ok temperatuur. Või noh, mis harjunud – lihtsalt valikut pole, tuleb hakkama saada.“
Selle peale tädi vaid vangutas pead ja ütles, et see on viimane kord kui ta Oamarus ilma pärast nuriseb. Et kui mõnikord on veidi jahedam ja tuul puhub. See, et inimene võib -15 kraadise pakase ja lumega rohkem kui mõned tunnid elus püsida jäi talle minu meelest endiselt veidi hoomamatuks. Antud kliimavööndis elamisest rääkimata. Kui nüüd internetist õigesti aru saan, on Oamaru kõigi aegade külmarekord -3,2 kraadi Celsiust.

Kahe laia voodiga toad ja...

Tuba, tähendab toad, olid jälle 2,5-le inimesele liiga suured. Põhimõtteliselt oleksime kumbki saanud magada enda isiklikus king-size voodis ja üks voodi oleks ikka üle jäänud. Vastuvõtutädi muidugi viisakalt vihjas, et kui seda just palju palutud pole, siis ehk jätate ühe toa üldse kasutamata, siis on pärast vähem koristamist. Kuna korraga kahes toas elada ei ole võimalik, siis loomulikult tulime vastu. Köögiosa oli muideks suhteliselt pisike – väike külmik, mikro, keedukann ja röster ning oligi põhimõtteliselt kõik. Ei pliiti, ei kraanikaussi – küll oli meil

... üks väike voodi veel lisaks

suur ümmargune laud nelja tooliga. Kööki kompenseeriti vannitoa ja vetsuosaga. Peldikupotti sisaldav ruum oli lausa ebaproportsionaalselt suur – justkui kusagil angaaris istuks, mille keskel on siis see sanitaarportselan. Dušš jäi meelde sellega, et sai ära tunda selle tunde, mida filmides näidatakse kui inimene vangi pannakse – ehk siis kui keegi sind survevoolikuga peseb. Kui kraani õrnalt lahti tegid, siis tuli sealt selline juga, et mõnel õrnema karvakasvuga isikul toimuks momentaalne karvaeemaldus. Reguleerida seda tugevust väga ei saanud, tuli lihtsalt ära kannatada. 

Õhtusöögi osas me väga pead vaevama ei hakanud – tõime endale McDonaldsist eined ning tarbisime neid oma öömaja suures

Vaade surveduššinurga ja potisaali suunas

toas telekat vaadates. American Dad, Futurama ja Family Guy on isegi siis naljakad, kui sa neid kunagi näinud olid. Õhtupoole vaatasime üle pika aja isegi ühe filmi koos ära – seda polnud tõesti ammu juhtunud.

Ahjaa, elektritöid tegin ka. Või noh… Sel adaptril, mille olin ostnud, oli üks paha viga – tal olid pistiku sees, äärtes mingid väikesed plastikust nagad, mis takistasid suuremaid stepsleid sinna sisse panemast, aga naisel oli föön kaasas, kus oli korralik, suur eurostepsel ning fööni oli vaja kasutada. Motellides need kas puudusid üldse või olid sellised astmaatikust siili väljahingamise tugevusega, mistõttu sama hästi oleks võinud õues vastu tuult joosta. Ühesõnaga otsustasin, et need nagad ei olnud seal turvaeesmärgil, vaid hoopis meesterahvastele ära murdmiseks, mistõttu selle ülesandega ka tegelema hakkasin. Kahjuks mul tööriistakasti kaasas polnud ja kasutada olid vaid poolterav taskunuga ja käärid. Aga Eesti mees on hakkaja ja järeleandmatu, mistõttu ei läinud tundigi (ja mis veel kõige suurem ime – operatsioon õnnestus ilma suuremate vigastusteta) kui need pagana nagad sealt kätte sain. Plastik on ikka päris tugev kui ta tahab. Päris uhke tunne oli, kui naine lõpuks fööni tööle sai. Mina mees! Mina tapsin mammuti! Mörr!

Õhtu lõpetasime reisikirja kirjutamise ja homsete plaanide tegemisega. Ükskõik kuidas me ka ei vaadanud, oli selge, et ilmselt oleks mõistlik nüüd järgmiseks paariks ööks Christchurchi öömaja ära broneerida. Üllatuslikult ööbimispaikade valik ülemäära suur ei olnudki. Kes pakkus parkimist kusagil hotellist kaugel eemal (mida me ei tahtnud), kes pakkus oma tube harjumatult suure summa eest ja kelle kohta kirjutas tripadvisor midagi sellist, et kui mind oleks elusalt maetud, oleks ma ka rohkem rahul olnud kui selle hotelliga. Aga mingi valik siiski tekkis ja lõpuks jäi näpp Earnslaw Motelile äärelinnas. Kuna meil auto oli olemas, siis me ei pidanud ilmtingimata kusagil tsentris ööbima ja meie peamine sihtkoht oli ikkagi linna külje all olev Banksi poolsaar, kuhu oli sellest motellist mugav ligipääs. 

Aga aitab kah, tõmbame siin 21. veebruari jutule joone alla.

Tänane sehkendamine Otago poolsaarel...

... ja terve päeva sõit kokku