08.03 - Frankfurt, Tallinn

Lennuk pidi väljuma 23:55, aga imekombel isegi ei väljunud, vaid hilines üle poole tunni. Mingi teema oli paari reisijaga, kes väidetavalt lennukist eemaldati. Igatahes natuke peale poolt ühte öösel rebis järjekordne A380-800 end Aasia mandri küljest lahti ning võttis suuna õhtumaale.

Tolleks hetkeks oli meil väsimus juba päris suur, sest hoolimata sellest, et olime end nii esimesel lennul kui lennujaamas suhteliselt mugavalt tundnud, magada me polnud saanud. Sellest hoolimata sundisime end üleval olema, sest oli ju teada, et mingil hetkel tuleb õhtusöök. Taustaks vaatasin vana ja head filmi „State of Play“ Russel Crow ja Ben Affleckiga ning kuna mul oli süžee meelest läinud, oli taas huvitav. Naine pani ka mingi filmi peale, aga ei hakanudki seda vaatama ja lõpuks ütles, et loobub ka õhtusöögist ning üritas magama jääda. Mina ei andnud alla ning ootasin oma roa ära. Samas selles söögis oli juba väikest kordust tajuda – uuesti Nice’i salat, taaskord veis punase veini kastmes (seekord pastaga) ning magustoiduks šokolaadikook ja kõrvale muud näksid. Joogiks võtsin ühe punase veini ja sellega dinee piirduski – pärast seda proovisin ka silmad looja saada.

Kindlad andmed selle kohta, et kas ma magasin või mitte, puuduvad. Jalgadel ruumi oli piisavalt, aga asend siiski väsitas ja endale tundus, et olin ainult poolunes ja päris magama ei jäänudki. Samas aeg lendas kuidagi liiga kiirelt üleval passimise kohta – ühel hetkel vaatasin kella ning juba oli 4 tundi lennatud, mõni minut hiljem – juba 7 tundi! ☺ Ju siis vahepeal ikka kustusin ära. Lennuk oli ju pimendatud ning ajataju kadus. Kusagil 4 tundi enne kohale jõudmist (lennu pikkus kokku oli 13 tundi), oli mul selge, et magamisest ei tule siin midagi välja ning võtsin ette järgmise filmi - „Birth of a Nationi“ – millega maadeldes (vaadates ja siis jälle silma kinni lastes) vaevlesin kuidagi hommikusöögini ära. Natuke peale poolt seitset hommikul olime Frankfurdis ning lennukikapteni teavitus, et väljas on nüüd -1 kraadi Celsiust, äratas meid kiirelt üles. Mis ilm see selline on?

Võimas Airbus A380-800 Frankfurdis

Kui Changis oli lounge’i külastamine pooljuhuslik, siis Frankfurdi osas olin ammu otsuse ära teinud, et läheme viidame need tunnid äriklassi ootesaalis. Esiteks seetõttu, et Frankfurdi lennujaama tava-ala toolid lähevad siis kategooria „ebamugavad“ alla ning teiseks oli meil siin üle 6 tunni aega. See, et viimane vahepeatus oli kõige pikem, oli muidugi paras tragöödia, kuid lende otsides ei olnud seda kuidagi võimalik väiksemaks saada. Arvestades Aasiast tulevate lendude saabumisaegasid ning hõredat „maakonnaliiklust“ Tallinna suunas, oli 6 tundi vähim ümberistumisaeg, mille Tallinn-Auckland-Tallinn kombos suutsin välja võluda. Isegi, kui oleks 3 korda rohkem maksnud, ei oleks kiiremini saanud.

Plaan oli küll hea, kuid selle lounge’i ülesleidmine, kuhu ma oma Priority Pass kaardiga sisse pidin saama, oli ikka täiesti haigelt keeruline (seda kogesime juba reisi alguses). Alustasime otsinguid samamoodi kui siis - küsisime uuesti lennujaama infopunktist abi, kust siis taas näidati suund kätte ja sellele lausuti juurde mingi paarikümne-käiguline kombinatsioon „links“ ja „rechts“ keeramisest. Mõnda aega vantsinuna olime jälle täiesti ummikus omadega ning küsisime uuesti lähimast infopunktist nõu – nüüd näidati sinna suunas, kust me just olime tulnud! Mida kuradit?? Naine oli juba otsimisest väsinud, kuid ma mõtlesin, et mis mõttes ei leia lennujaamast ootesaali üles?? Lennujaama kodulehe selgitusest segasemat enam olla ei saa – kui mingite Lufthansa teiste ootesaalide (1. Klass, Senaatorid jne) kirjeldus oli konkreetne (a la „Värav B42 kõrval“), siis meie oma kohta oli öeldud enam-vähem nii, et see on lennujaamas. Ilmselt.

Lõpuks leidsin netist kellegi käsitsi (!!!) joonistatud kaardi ja geograaf oli olnud õnneks tasemel, selle järgi lõpuks jõudsime õigesse kohta. Jommajooo… Üks miinus oli muidugi ka kohe selge – lounge’i minekuks pidimegi minema turvaalast välja ehk siis tagasi minnes tuli läbida turvakontroll. Väga veider asukoht ootesaaliks, aga no missiis ikka. Kui me juba selle üles olime leidnud, ei tahtnud retke niisama tühja lasta.

Minu priority kaart õnneks toimis ning olimegi lõpuks tõotatud maal. Ruum ise oli enam-vähem, kuigi Tallinna lennujaama õdus business lounge teeb sellele kindlasti silmad ette. Samas söök oli aus ning arvestades asukohta, ladusin taldrikule frankfurtereid ning kõrvale jõin kesvamärjukest, mis kandis samuti nime „Frankfurter“. Õnneks toolid olid mugavad ja nii saime kõhud täis ning natuke ka jalgu sirutada. Väikese elevuse viibimisse tõi asjaolu, et teenindaja leidis ootesaalist mingid kohvrid, aga keegi lounge’i külalistest neid omaks ei tunnistanud. Sildid peal olid kenasti araabiakeelsed ning kõigi meelehärmiks tõstis preili kohvrid lihtsalt ukse kõrvale, mitte ei hävitanud neid momentaalselt veekahuri ja sulatusahju abil, nagu lubavad lennujaama kõlarites pidevalt ketravad ohutusteated. Seekord harjavarrest, see tähendab kohvritest, õnneks pauku ei tulnud ning ülejäänud passimine enam nii meeldejäävaid momente ei tekitanud.

Turvaalasse tagasi sissesaamine ka õnneks probleeme ei tekitanud ning isegi enne ostetud Glenliveti viski jäi mulle alles. Läksime joonelt väravasse ära ning seal pardakaarte näppides jäi mulle silma, et Aucklandis olid meile istekohtadeks määratud 6B ja 6C. Need ju peaks olema äriklassi kohad? Kas nüüd tõesti esimest korda veab? Lend oli küll lühike, aga ikkagi. Idüll kestis kuni hetkeni, kui oma piletid automaatlugerisse lükkasime. Masin tegi väikese (ja ma olen täiesti veendunud, et üleoleva) kääksu, näitas ekraanil kirja „Muudetud istekoht“ ja printis välja lipikud kohanumbritega 32B ja 32C. No selge. Kusjuures 6. rida oli tõesti äriklass.

Olime ühed viimased, kes pardale tulid ning kuna lennuk oli pooltühi, siis stjuardess ütles meile, et istuge, kuhu tahate. See lahkus kehtis muidugi turistiklassi toolide kohta. Võtsime siis ühe rea lennuki tagaosas, kus ei istunud kedagi. Meie selja taga asunud kohtade asukohale oli aga paigutatud voodi, kus lamas üks proua ning temaga oli kaasas Soome keelt kõnelev arst. Ilmselt oli naisel reisil midagi juhtunud ning kindlustusselts korraldas kojuveo.

Need 2 viimast lennutundi venisid kui tatttttttt. See tundus olevat kõige pikem ots nendest eilsetest-tänastest lendudest. Väsimus oli lihtsalt nii suur ning hoolimata Lufthansa lennukite vägagi lahkest reavahest ning kõrgetest seljatugedest (kus ka minusugune saab pead toetada, mitte aga kaela, nagu paljude teiste lennufirmade lennukites), ei suutnud me kumbki magama jääda. Voodisse tahaks!

Saksmannid pakuvad isegi sellisel otsal tasuta võileibu ning need kulusid tol hetkel väga marjaks ära. Joogikaardilt võis isegi valida nii veini kui õlut, kuid arvestades meeletut üleväsimust, ei hakanud ma selles bensiinijaamas tikkudega mängima. Mine sa tea, mis meeletu üleväsimus ja väikese alkoholitilga kombinatsioon kaasa tuua võib. Apelsinimahl sobis hästi.

Täpselt 16:40 olime Tallinnas – pilk aknast välja näitas, et me polnud Aucklandi lennujaama turvatöötajale valetanud. Õues oli lumi maas ning temperatuurinäidik ei suutnud ära otsustada,  kas ta on plussis või miinuses. Tuli alla neelata see üsna ebameeldiv kliimamuutus! Teisalt oli tore ka pärast kuud eemal olemist taas kodus olla. Kohvrid saime kiirelt kätte ning täiesti ühes tükis, mistõttu peagi saimegi koos ühe Tallinki taksojuhiga istuda esmaspäeva õhtuse tipptunni liiklusummikus. Aga varsti möödus ka see väike tõke ning … Kodu! Voodi! Magama!