17.02 - Arrowtown, Queenstown, Glenorchy, Te Anau

Hommik Cromwellis. Uni oli olnud hea, mistõttu äratus jäi kella 9 ja 10 vahele. Ega meil tegelikult kiiret ka kuhugi polnud – kunagi õhtuks pidime jõudma Te Anausse, kuid see polnud samuti kella peale minek. Airbnb kaudu broneeritud maja omanik oli meile saatnud info, et kust võis leida maja võtme, mistõttu põhimõtteliselt oleks võinud vabalt ka öösel alles sinna jõuda. Kuna algus- ja lõpp-punkt olid paigas, siis kõik, mis meil tol päeval teha vaja oli, oli need kaks punkti mingi loogilise (või siis just ebaloogilise) joonega ühendada. Siin sai jälle toetuda reisikavale ning kuigi meil mingit konkreetset ühte, suurt vaatamisväärsust, tänasesse päeva lisada polnud, lubasid kirjeldused taaskord hingematvalt kauneid vaateid ning lihtsalt põnevaid paiku.

ASURE Central Gold Motel Cromwell

Esmalt aga Cromwell, mille hüüdnimi on „Lõuna regiooni puuviljakauss“. Nimi tuleneb sellest, et linna ümbrus on üks suur puuviljakasvandus ning erilise au sees on sellised produktid, mille seest võib leida kivi. Kuigi see ei tähenda, et siin õuna- või pirniaedasid vähem oleks. Viljaaedade rohkuse põhjuseks on siinne kliima – Cromwell asub põhimõtteliselt keset Lõunasaare kõige laiemat osa, mõlemad rannikud on veidi rohkem kui 120km kaugusel. See aga tähendab seda, et aasta keskmised temperatuurid on pigem mõõdukad ning sademeid on igas kuus parasjagu. Ligikaudu 100 km kaugusel Milford Soundis võib väga vihmasel päeval maha tulla rohkem sademeid kui Cromwelli kandis poole aastaga. Keskmine sademete erinevus on rohkem kui 15 korda Fiordlandi regiooni kasuks ning sellises veemaailmas puuviljad kasvada ei saa. Saagi küpsemine eeldab päikest ja seda siia regiooni jagus, seda kinnitas ka pilk aknast välja.

Kuna praktiliselt kõik meie söögivarud eilse õhtu seisuga ammendusid, tuli hommikusöögi tarbeks minna linna peale. Peale

Veider puuviljaskulptuur

toidu oli meil vaja hankida ka marke, et kodustele mõned postkaardid lähetada. Esmalt kiire check-out motellist ja siis juba paariminutine sõit linna keskusesse, kus parkisime oma auto ühe veidra puuviljaskulptuuri lähistele.

Cromwelli keskus on madal ja mittemidagiütlev, elanikke on muideks linnas umbes samapalju kui Raplas. Kuna oli üks tavaline reedene tööpäev, siis ülemäära palju rahvast keskuses ei liikunud. Poed, asutused ja söögikohad olid lahti, kuid kliente nendele väga ei jagunud. Jalutasime seal ainult jalakäijatele mõeldud tänavakestel ning kohati polnud mitte ühtki teist inimest vaateväljas. Postkontorit kui sellist ei leidnudki, kuid õnneks trehvasime sisse poodi, mis muuhulgas müüs ka marke. Võtsime neid kohe hulgim, et saaks kaartide saatmises end vabalt tunda.

Veel üks ost, mis oli mul juba Eestis koduuksest välja astudes meeles mõlkunud, oli Uus-Meremaa ragbi rahvuskoondise „Maori All Blacksi“ särk. Kuna ragbi on ilmselgelt rahvussport number üks ja meeskond oma mustades värvides näeb alati väga tüüne välja, mõtlesin, et tahan endale ka. Särk ilmselt minust automaatselt küll absurdselt trimmis kehaga sõdalast (nagu nad

Õunapuuaed

seal koondises on) ei tee, aga vähemalt kaugelt (väga-väga kaugelt) vaadates äkki petab ära. Ning juhtumisi oli Cromwellis täitsa olemas „All Blacksi“ kauplus. Sisse astudes ja kaupa vaadates tabas mind aga teatav pettumus – need tiimisärgid olid kas igavad või siis suvalised puuvillased T-särgid „Maori All Blacksi“ logodega. Üks konkreetne mudel oli küll tõesti väga äge, kuid üldse mitte äge ei olnud selle hind – 150$. Ja vot nii

Puuviljakiosk

suur fänn ma ka ei olnud, et oleks tahtnud üle 100€ T-särgi eest välja käia. Võib-olla kusagilt mujalt leiab midagi paremat (näiteks eelmise hooaja oma).

Ostud ostetud (või siis ostmata jäetud), istusime autosse, sõitsime paarsada meetrit ja kobisime uuesti autost välja, et veel osta. Seekord pidasime kinni puuviljakioski juures. Kuidas sa ikka Lõunasaare puuviljapealinnast nii ära sõidad, et kaupa ei proovi. Kiosk asus ühe

"...asus ühe suure õunaaia sissesõiduteel,..."

suure õunaaia sissesõiduteel, seega võis eeldada, et müüakse kohalikku ja värsket kraami. Õnneks oli valikus palju muudki kui õunad. Suve lõpule kohaselt, oli valik päris lai ning seetõttu tegime sealt ka korraliku võetuse: ostsime aprikoose, virsikuid, pirne ja kirsse. Enamus viljade kilohinnad jäid 4$ (2,7€) alla, vaid kirsid olid kallimad – 8$ (5.40€). Kusjuures kirsid olid päris kõvad, kuid müüja kinnitas, et need on mahlased ja magusad ning prooviks antud eksemplar seda ka kinnitas.

Kohe Cromwellist välja jõudes, keeras tee kaljude vahel asuva Kawarau jõe äärsesse orgu ning suures plaanis järgis maantee (mis muideks kandis endiselt numbrit 6) seda orgu või kanjonit kuni Queenstownini välja.

Kivine maa

Maastik oli kardinaalselt teistsugune, millega viimastel päevadel (või üldse Uus-Meremaal) harjunud olime. Loodusest oli lopsakus kadunud ning meid ümbritsesid kivised ja enamasti puudevabad kaljud, kohati oli lausa tunne, nagu sõidaks poolkõrbelisel maastikul. Vaid päris jõe kallastel võis näha tihedamat rohelust. Eks see kõik ole selle tulem, millest ennist ka kirjutasin – siinkandis on eluolu oluliselt kuivem ja päikeselisem kui

Rohelust jagus ainult jõe kaldale

rannikul ja kui puuviljade kasvatamiseks on see hea, siis muu rohetav loodus kiratseb.

Aga sest polnud midagi, sest vahelduse mõttes oligi huvitav. Pealegi on Kawarau Gorge’i ehk Kawarau kuristiku vaated kohati väga dramaatilised. Peamiselt avaldub see just jõe kaldal lonkides, sest jõgi vuliseb tihti kanjoni põhjas, kohati kümnete meetrite kõrguste püstloodis

Sild Kullaväljade keskusesse

kaljuseinte vahel. Ühes sellises kohas pidasime ka kinni - Goldfields Mining Center on turistidele mõeldud paik, mis pakub oma külalistele võimalust tutvuda kunagiste kullakaevajate eluga. 19. sajandi keskel oli Otago regioonis (kus me asusime) tõsine kullapalavik ning õnneotsijaid valgus siiakanti kogu maailmast. Üheks sihtkohaks oli ka Gee’s Flat, mis täna siis kannab nime Kullaväljade Kaevanduskeskus. Siin on sul võimalus raha eest tutvust teha kullaotsimise meetoditega, vaadata ja katsuda kasutatud

Kaevurite tehnika...

tehnikat/esemeid ning vaadata, mismoodi kullakaevurid elasid. Lisaks pakkus keskus restoranis toitlustust (söögikõrvaseks selle piirkonna veinid) ning 40-minutilist kiirpaadi sõitu piki jõge.

Ahjaa, raha eest võid saada ka väikese kausikese, millega on võimalus proovida ise veest kullakamakaid välja sõeluda. Kuigi kodulehel on üleval

...ja eluasemed

pildid, kus õnnelikud inimesed poseerivad väikeste kullatükikestega, on siiski palju tõenäolisem, et metsiku vedamise korral leiad paar tera kullaliiva. Ja kõige tõenäolisem on see, et kahlad lihtsalt metallist taldrikuga muda läbi, peas vasardamas mõte, et ma veel maksin ka selle sopasõelumise eest. Aga kui õnn naeratab oma kullase irvega, siis see, mille leiad, on sinu oma.

Meie ühtki eelmainitud teenustest ei tarbinud. ☺ Kullaväljade keskust külastasime peamiselt seetõttu, et sinna viis üle jõe korralik sild ning sillalt avanesid kaunid vaated Kawarau kanjonile. Peale nende vaadete oli sellel kanjonil veel üks tähendus – tegemist oli meie reisi Kääbiku/Sõrmuste Isanda saaga võttepaigaga number kaks. Seekord

Kawarau Gorge

mul linke sellistele videotele pole, et kuidas võtted toimusid, sest tegemist oli sisuliselt ühe stseeniga Sõrmuste Isanda esimesest filmist. Peale selle keevitati looduses ülesvõetule stuudios niipalju arvutiga juurde, et sisuliselt pole kohta võimalik ära tunda, aga fakt jääb faktiks. Just Kawarau jõe kanjonis (mitte küll päris täpselt selles kohas, kus me oma pilte tegime) võeti üles see moment Sõrmuste Vennaskonnast, kus vaikselt mööda Anduini jõge sõudes jõuab sõbralik seltskond Argonathi väravate ehk Kuningate sammasteni. Meenutuseks võite siia vaadata. Sambad, tuleb välja, olid ka eriefektid. Pagan küll, ma nii ootasin… ☺

See paik vaadatud, sõitsime mööda kivist kanjonit edasi ning sellist, veidi inimvaenuliku keskkonna muljet, võimendasid ka mägede külgedel olnud kuivanud puude metsad. Tuli välja, et need puud polnud valinud vale asukohta

Kawarau jõgi ja kuivanud männimetsadega mäed

kasvamiseks, kus ühel päeval lihtsalt vesi otsa sai – pigem vastupidi. Tegu oli nii nimetatud invasiivsete metsistunud mändidega, mis on Uus-Meremaal levimas ning mis on enda alla haaranud sadu tuhandeid hektareid. See aga on halb uudis kohalikule loodusrikkusele (sest mänd on võõrliik), mistõttu puude vastu on kuulutatud sõda ja igal aastal kulutatakse lahinguteks miljoneid dollareid. Need Kawarau kanjoni mäeküljed on siis tulemus – hektarite kaupa mürgitatud ja kuivanud puid. Männimetsasid tavaliselt pritsitakse helikopterite pealt (kasutades

Mürk toimib

mürke, mis võimalikult vähe mõjutavad muud keskkonda), oodatakse kuni puud kuivavad, ise ümber kukuvad ja lõpuks siis ära mädanevad. Paikades, kus see on majanduslikult mõttekas, loomulikult võetakse männid maha ja tehakse palgiks. Kawarau kaljused mäeküljed aga sinna alla ei kuulu, mistõttu hetkel saabki „nautida“ lahmakaid kuivanud keerdmändidega alasid.

Gibbstoni oru viinamarjaistandused

Niipea, kui kanjon aga vähegi laiemaks muutus, toimus muutus ka ökosüsteemis – eikusagilt ilmusid järsku suured viinamarjaistandused. See sai tähendada ainult seda, et olime jõudnud Gibbstoni orgu, mis on Otago regiooni üks tähtsamaid veinipiirkondi. Minul tekib sellistes paikades alati küsimus, et miks just SIIN kasvatatakse viinamarju ja tehakse head veini, aga paar kilomeetrit

põhja või lõuna suunas, on aga vabad põllulapid järsku täiesti sobimatud ja seal kasvanud viinamarjadest tehtud vägijook ei kõlba isegi poe taga tarbimiseks. No või midagi sellist. Gibbstoni kohta (et miks just selles paigas kasvatakse marju) kirjutavad targad raamatud (mis tähendab tänapäeval siis Wikipediat) seda, et siinne maastik on õrnalt põhja poole kaldu ja ühtlasi on see Otago regiooni keskosa kõrgeim paik, mistõttu saab org keskmisest rohkem päikest ja siin on ka väiksem öökülmade oht. Oli kuidas oli, kuid viinamarjaväljad, millel olid lumised mäetipud taustaks, on väga kena vaatepilt. Ning kirsiks tordil oli see, kui mõnes kohas õnnestus orule ka ülevalt alla vaadata.

Vaade Gibbstoni orule veidi kõrgemalt

Kuna olime edenenud üsna kiirelt, siis enne Arrowtowni (mis oli meil reisikavas vaatamisväärsusena üles tähendatud) otsustasime keerata hoopis teele nimega Crown Range Road. See tee oli mul ka reisikavas kirjas ning põhimõtteliselt oleks me võinud seda ka eile Cromwelli sõitmiseks kasutada. See on nimelt kõige otsem tee Wanakast Queenstowni. Antud teel on ainult see viga, et see läheb reaalselt üle kõrgete mägede, olles muuhulgas Uus-Meremaa kõige kõrgem maantee. Sellist obstaaklit vastu õhtut vallutama hakata (peale niigi pikka sõidupäeva)… no tegelikult me isegi ei kaalunud seda. Ega ka nüüd polnud meil plaanis tervet seda teed läbi sõita, mõtlesime lihtsalt, et vaatame veidi, et mis see Crown Range siis endast kujutab. Pealegi reklaamiti seda välja kui enneolematult kauneid vaatepilte pakkuva marsruuti. Teadagi…

Niipea, kui sellele teele keerasime, läks kohe kütmiseks. Tee kallak oli selline, et mul tekkis isegi küsimus, et kas meie vana

Maastikust oli lopsakus kadunud

Corollaloks ennast siit ikka üles vinnab. Serpentiin oli samuti aus, iga kurv oli U-kurv nagu kirjatehnika vihikust ning soovitatavad kurvi läbimise kiirused varieerusid 10 ja 15km/h vahel. Oli päris mitmeid hetki, kus meie masina maksimumkiirus oligi see märgil ära toodu – esimese või teise käigu abil me küll liikusime, aga igasugune jaks sellel eakal jaapanlasel puudus. Sõitsime seda teed sinnani, kus see kõige järsum

Kõrgusesse roniv Crown Range Road

tõus läbi sai ja tee-ehitajad olid taibanud teha ühe parkimisplatsi, millest avanesid haiglaselt võimsad vaated mägedele ning kui silmi pingutasid, siis ka Queenstownile ja Wakatipu järvele. Kawarau teelt ära keerates näitas GPS kõrgust 380 meetrit merepinnast, parklasse jõudes olid tablool ees numbrid 1040 meetrit merepinnast. Läbitud distants mööda teed aga oli vaid 11 kilomeetrit, kusjuures päris suur osa sellest tõusust sai ära võetud kolme esimese kilomeetriga. Oli see vast alles sõit! ☺

Võimas! Metsik! Grandioosne! Oli päris selge, et see sissepõige mägedesse, mis teeks päris paljudele suvistele

Lennuk maandumas Queenstowni lennuväljale

tivoliatraktsioonidele silmad ette, oli olnud õige otsus. Premeerisime end väikese puuviljavalikuga ning üritasin mingil moel seda vägevat avarust ka bittide ja baitidena kaamera mälukaardi toppida. Kõige paremini vist õnnestus see alloleva panoraamfoto näol (koosneb kuuest kaadrist). Kuna põhimõtteliselt olime tee maksimumkõrguse ära võtnud (vaid 100 tõusumeetrit oli veel võimalik minna) ning elamuse kätte saanud, siis otsustasime, et sõidame tagasi. Tervet teed läbi sõita polnud mingit mõtet, sest niikuinii oleksime pidanud sinnakohta tagasi jõudma, kust Crowni tee peale keerasime. Ja selleks oli täpselt 2 varianti – sõita tuldud teed tagasi või siis minna ringiga läbi Cromwelli ja korrata tänast senist marsruuti.

Olin statiivi kokku pakkimise just lõpetanud ja hakkasin autosse istuma, kui järsku kuulsin järgnevaid tähti, järgnevas järjekorras: „Noh, kas nüüd on kõik, vä?“. Kiire sissevaade enda teadmistesse kõrgmäestiku haiguse osas andis tulemuse, et jah, sümptomid võivad sisaldada ka luulusid, kuid samas need hood pidid peale tulema ju kõrgematel kõrgustel?? Kilomeeter üle merepinna on vaid eestlase jaoks kõrge kõrgus. Et teaduspõhise maailmapildi alus on suutlikkus tehtud katseid korrata, otsustasin mitte kohe autosse hüpata (ja siis pärast päevi juurelda, et mis jama see nüüd oli), vaid teeselda, et vaatan veel ühe korra seda lummavat vaatepilti.

Ning ennäe, etskae ja ohohoo – kõrvaloleva auto ees istuski väike tüdrukutirts pissipotil (tõeline miljonivaatega peldik!) ning tundus, et vastus kõlanud küsimusele oli „Jah!“ Eestlased! Vähemalt väike Emily ja tema ema rääkisid omavahel eesti keeles. Kuigi eestlased tüüpiliste autistidena ei pea selliseid kohtumisi reeglina miskiks, olime siiski naisega valmis nendega kontakti looma ja oma kaasmaalasi siin teisel pool ilmakera tervitama. Enne, kui seda jõudsime teha, ilmus eikuskilt aga pere

Arrowtowni kesklinn

maskuliinne osa ning ütles sama soravas inglise keeles, et „Ok, let’s go“. Ning sekundid hiljem olid nad juba autos ja lettisidki gõu. Ok, no võib-olla oli see ajaline lõtk ka tsipa pikem (andke andeks, me ikkagi eestlased ☺), aga igatahes nii see siis jäigi – nemad sõitsid mööda teed edasi, meie aga võtsime suuna tagasi alla. Ei tere ega midagi.

Kusjuures seesama paik on veel üsna tugevalt Eestiga seotud (siis veel polnud, aga nüüd küll). Antud vaatekohast ligikaudu 15 kilomeetri kaugusel mööda teed edasi asub Cardrona suusakuurort, kus septembris 2017 meie suusaäss Kelly Sildaru oma õnnetu põlvevigastuse hankis ja seetõttu Pyeongchangi olümpiast loobuma pidi.

Meie saime sealt kõrgustest õnneks ilma vigastusteta alla tagasi ning järgmine peatus oligi väike linnake nimega Arrowtown.

Vana kooli arhitektuur

Paigal on üsna kirev ajalugu ning see algas juba enne, kui valge inimene oma jala siiakanti tõstis. Maooride jaoks oli see koht paik, kust tuli läbi minna selleks, et jõuda nefriidi leiukohtadesse ning piirkondadesse, kus sai küttida suuri linde. Ühel hetkel tekkis siia aga Waitaha hõimu poolt püsivam asustus, mille peale avastasid veel paar hõimu (Kai Tahu ja Kati Mamoe – nagu eesti memmed), et on jah päris hea koht – tahaks endale. Natuke aega madistati, kuid 18. sajandi alguseks suudeti läbi abiellumiste ja rahulepingute üksmeel leida.

Siis aga saabusid valged. Esmalt küll rahumeelsed põllumehed, aga kui aastal 1862 üks härrasmees kullakamaka vastu oma varba ära lõi, läks paras põrgu lahti. Keegi härra Fox, kes esmaleiu au tungivalt enda nimele

nõudis, rajas ka Arrowtowni tänasele kohale asula, mille nimetas tagasihoidlikult Foxi linnaks. Mõned kuud hiljem oli kohal juba 1500 kullaotsijat ning kuu ajaga nõuti loodusest välja ligikaudu 340 kilo sädelevat maaki. Kolme aastaga oli pidu läbi, sest lihtsasti kättesaadav kuld oli selleks ajaks kätte saadud ning suur osa kaevureid liikus juba järgmistele jahimaadele.

Selleks, et linnas elu otsa ei lõpeks, kutsus Otago piirkonnavalitsus Hiinast rahvast siiakanti tööle ning hiinlased ka tulid. Kuna neid peeti toona ikka väga teise sordi inimesteks (neid mitte lihtsalt ei põlatud, vaid kohalike poolt ka aktiivselt vihati) ning praktiliselt kõik olid ka puruvaesed, siis päris linna sisse nad elama tulla ei saanud. Küll eraldati võõrtöölistele jõe äärde väike maa-ala, kuhu siis migrandid ehitasid oma

Hiina võõrtöölise kodu

geto. Jõukamad puruvaesed tegid oma maja kividest, vaesemad aga vähemtoekamatest materjalidest. Ükski nendest piltidel olevatest „majadest“ pole kõrgem kui 2 meetrit ning päris palju oli seal selliseid hütte, kus minu minimaalne pindala (kükakil olles, põsed sisse tõmmatuna) > ukseava pindala. Ehk siis ainus võimalus sinna siseneda

oli Hulki stiilis – nii et ehitis pidi loobuma ühest seinast. Aga ma ei hakanud seda proovima ning ajaloomälestist ära rikkuma. Kuigi ma pakun, et need majad on siiski taastatud, sest väga ei tahaks uskuda, et 150 aastat tagasi laineplekki väga palju saada oli ning et see pooleteist sajandiga vaid mõnest kohast on roostetama läinud. Aga sellegipoolest oli lahe kahe jalaga maa peal seistes maja korstnast sisse vaadata. Sealsamas hiinlaste laagri kõrval asuva jõe ääres muide filmiti ka mõned Sõrmuste Isanda triloogia stseenid – näiteks see. Kahjuks saime sellest alles pärast reisi teada. ☺

Hiinlasi kutsuti siia esiti 5000 tükki ja vaid 9 neist olid naised (vaesed naised!!). Nende tööks oli eurooplaste poolt maha jäetud

kullaleiukohtade läbitöötamine ja järelnope ning nagu arvata võis, ei olnud see väga tasuv tegevus. Vaid mõned üksikud said jõukatena koju naasta, enamus neist surid siin vanadusse sama vaestena kui nad Hiinast tulid. Kusjuures moel või teisel (nt puust karbis) jõudis Hiina tagasi ligikaudu 90% siia tulnud immigrantidest. Seda peamiselt seetõttu, et kohalikud kiusasid neid taga niipalju kui võimalik. Näiteks kehtestati

hiinlastele (ja ainult hiinlastele) peamaks, mida tuli maksta sõltumata sellest, et kas leidsid jõest mõne tüki kulda või mitte. Kusjuures see maks tühistati alles 1944.

Samal ajal kui tulid hiinlased, hakkasid ka valged oma linna korrastama. Ehitati uusi maju, loodi puudega palistatud avenüüsid ja nii edasi. Prooviti matkida väikest euroopalikku linna ning nagu piltidelt paistab, siis see ka õnnestus. Või no tegelikult pigem meenutab see rohkem isegi ameerikalikku väikelinna mõnest vesternifilmist, koos oma salooni ja vürtspoodidega. Vürtspoed ja söögikohad olid alles tänaseni, vaid selle vahega, et seal müüdi peamiselt kraami linna külalistele (ajaloo vingerpussina on arvatavasti suur osa müütatavast kaubast hiinlaste tehtud). Aga külalisi on linnas palju, Arrowtownis olid isegi täiesti viisakad liiklusummikud (mida oli kummaline näha pärast päevi pooltühjadel maanteedel) ja ka linna keskuses käis kõva sagimine. Isegi auto parkimine oli suur ettevõtmine, sest hoolimata sellest, et kesklinna servas oli päris mitu suurt parklat, olid enamus neist ka autodest pungil täis. Lõpuks siiski leidsime väikese avause oma Toyota jaoks.

Pärast hiinalinna külastust kolasime veidi ka siinsetes poodides ringi. Nefriidikunst on seal kõva sõna ja sellest rohelisest kivist ehete, malelaudade, kujukeste ja muude nipstükkide poode oli keskuses hulgim. Tegime ka väikesed sisseostud kodustele – nefriidist käeehe, paua-merekarpide puruga kaetud kassikujukesed (õe kollektsiooni) ja nipet-näpet veel. Endale soetasime aga hoopis jäätised, sest siin mägede vahel, keset linna, oli päris palav. Kui nüüd turistide hordid kõrvale jätta, on Arrowtown

Queenstown

šarmantne väikelinn, mida kindlasti tasub külastada. Nagu ma varem olen kirjutanud, siis ega Uus-Meremaa linnad ja asulad väga suurt muljet pole avaldanud, Arrowtown eristub siin üsna selgelt.

Eriti suur kontrast oli 20 km kaugusel asuva Queenstowniga. Tegemist on Uus-Meremaa seiklusspordi pealinnaga ning massturismi ühe olulisima keskusega Lõunasaarel. Kõik keerles linna külastavate inimeste ümber ja neid oli palju. Meeletult palju. Kui Arrowtown oli lihtsalt kena linnake, mida käiakse massiliselt vaatamas, siis Queenstown on koht, kus need massid ööbivad, tuure ostavad, söömas käivad, pidutsevad ja nii edasi. Kesklinn oli lootusetult umbes nii autodest kui inimestest, parkimiskoha leidmine oli täiesti lootusetu. Ja ega tegelikult me väga ei tahtnudki välja minna, sest selline mäsu ei tõmmanud üldse. Iga teine maja oli reisibüroo, mis pakkus mingit teenust ja ülejäänud majad (kesklinnas siis) jaotusid restoranide, suveniiriäride, rahavahetuspunktide ja sporditarvete kaupluste vahel ära. Ehk siis Queenstown oli esimestest momentidest ebasümpaatne ning see mulje tegelikult ei muutunudki.

Kuna parkimiskohti polnud ja tegelikku soovi seisma jääda polnud kah, siis põrutasimegi linnast joonelt läbi (loe: istusime

Wakatipu järv

mõnda aega ummikutes) ja otsustasime sõita piki Wakatipu järve kallast veekogu põhjatipuni, Glenorchy külakeseni. Sellel plaanil oli mitu põhjust – esiteks ei suuda reisiraamatud selle ümbruse kaunidust kuidagi ära kiita ja teiseks on siinkandis tehtud väga paljud „Sõrmuste Isanda“ ja „Kääbiku“ triloogiate välivõtted. Wakatipu järv ise muide on praktiliselt ideaalse välgunoole kujuga (kui võtta välgunoole kuju aluseks multifilmid või lasteraamatud).

Tehes eeltööd just nende mainitud filmide võttekohtade osas, kordus üha jälle ja jälle see, et mingi stseen võeti üles Glenorchyst veidi põhja pool asuvas mäestikus. See kordus lausa nii tihti, et naisega tekkis meil isegi parool: „Glenorchyst põhjas“. Pärast reisi, kui mõlemaid triloogiaid järgi

Vaade üle järve Lõuna-Alpide suunas

vaatasime, tuli päris tihti öelda – see võeti Glenorchyst põhjas ja ka see ning see samuti. Mõned näited Sõrmuste Isandast: Amon Heni mets, Lothlorieni mets ja Caradhrase kuru „Sõrmuste Vennaskonnas“, Filmi avastseen ja Ithilieni laager „Kahes Kantsis“ ning Isengard ja lõkete süütamine „Kuninga Tagasitulekus“. Kääbiku triloogias aga Udumäed „Ootamatus teekonnas“, Beourni maja ümbrus siin ja siin „Smaugi laastatud maas“. Kindlasti on neid stseene ja üldplaane veelgi, need siin ära toodud on aga kindlasti olulisimad ja pikimad. Selles videolõigus siin aga räägitakse seda, kuidas neid Udumägedes matkamise stseene Kääbikus filmiti. Neid videolõike otsides leidsin veel ühe vahva video, mille linki ma ei täi ka jagamata jätta (siin siis veel ka omakorda peategelase versioon loost).

Kui ma räägin filmimisest, siis tihti tähendab see ainult looduslikke taustasid, sest 80-90% sellistest stseenidest, kus tegelased

Võimas, lihtsalt võimas!

omavahel suhtlevad või on mingi action, võeti üles siiski stuudios. Samas muidugi mitte kõik, sest taheti lasta ka Uus-Meremaa võimsal loodusel maksvusele pääseda ning vaadates neid eelmiseid klippe, siis see polnud väga raske ülesanne. Glenorchy kandi mägede võimsus ja puutumatus on sellised, mis panevad lihtsalt ahhetama (eriti kui näidatakse panoraame suurelt ekraanilt). Mõnede stseenide puhul jääb isegi siis mulje, et see on küll arvutiga tehtud, kuigi tegelikult on päriselt selline koht olemas (näiteks see kosk seal Udumägede stseenis). Nii ei saa imeks panna, et siin on filmitud ka teisi suurfilme nagu Wolverine, Narnia päevikud ja vähem tuntud Vertical Limit (kus Glenorchy kandist sai järsku Põhja-Pakistan).

Kuigi me päris sinna „Glenorchyst põhja“ ise ei sõitnud (sest väidetavalt võib seal neljarattavedu vaja minna, mida meil polnud

Wakatipu ja lumised tipud

pakkuda), siis vaated piki Wakatipu järve kallast sõites olid samuti tapvalt maalilised. Selles mõttes, et kui liiga kauaks passima jäid, avanes kiirelt võimalus järve kaldajärsakust alla sõita. Mitmes päev see nüüd järjest juba on, kus ma ohin selle üle, et nii kaunid vaated, et täitsa lõpp? Neljas vist. Järv, mäed, saareke, lumised tipud, mittelumised tipud, pilvitu taevas. Ohjah… Rohkem ei viitsi (täna) sellest kirjutada, kui kaunid ikka need peisaažid siin olid, see on täiesti mõttetu tegevus. Vaadake pilte või minge ise kohale.

Glenorchysse jõudes otsustasime, et hoolimata kuumast ilmast, teeme väikese jalutuskäigu ümber järvesilma, mis pidi olema üsna atraktiivne linnuala. Temperatuuri oli 22-23 kraadi, aga päike oli niivõrd intensiivne, et sisemine kraadiklaas ütles, et „no 33 kraadi on vähemalt“.

Karmid kaljud

Kuna eile olime liustikul oma esimesed vitsad päikeselt kätte saanud, siis mätsisime paljad nahapinnad kõik 30-faktorise päikesekreemiga kokku ning jalutuskäigu lõpul (täpsemalt küll õhtul) võis öelda, et see isegi aitas.

Ütleme nii, et üsna karm tunnine jalutuskäik oli sellegipoolest. Kusagil poole peal – kust nii edasi kui tagasi minnes oli autoni umbes sama maa – tekkis tunne, et hirmsasti tahaks olla kuu teisel poolel või mõnes muus kohas, kuhu päike ei paista. Ei, tegelikult mitte seal, aga varjust küll ei ütleks ära. Üsna üheselt oli selline tunne nagu esitaksime väga tõetruult etüüdi „praemunad kuumal pannil“. Veepudel oli kogu aeg suul, kuid

Kuum suvepäev ja lumised nõlvad ühel pildil

jõuvarud siiski vaikselt vähenesid. Kaasa ei aidanud ka linnud, keda siin pidi lademetes olema. Neid lihtsalt polnud lademetes. Mõned pildid sain mustluikedest ja partidest, kuid enamus sulelisi olid kas kaugel või vastu valgust või mõlemat. Ning mis linnupilti sa nii väga ikka sellise ilmaga saad, kui päike paistab lagipähe ning subjektidele väga lähedale ei pääse. Nipet-näpet siiski laekus mälukaardile ning tund pärast auto juurest lahkumist olime

Mustluik

alguspunktis tagasi. Kuumarabanduse piiril, kuid õnneks mitte üle selle.

Kokkuvõttes tasus see sajakilomeetrine edasi-tagasi sõit Glenorchysse kindlasti ära. See oli jälle selline koht, mida peab nägema, et uskuda. Kuigi pildid tunduvad ka päris toredad, siis seal kohapeal järve kaldal või mäe jalamil seista oli ikka eriline tunne. Kes Queenstowni kanti satub, kindlasti võtke see teekond ette. Ning kui sõiduvahend ja ajakava võimaldavad, siis sõitke veel 15 kilomeetrit põhja poole, Earnslaw

Sõnu polegi vaja

Burnini, et panna i-le väga rasvane täpp.

Meie aga jõudsime peagi Queenstowni tagasi, kus hilisel pärastlõunal polnud ei ummikud vähenenud ega rahvamass taandunud, mistõttu esimene reaktsioon oli taas siit läbi kimada. Järsku haaras silmanurk, et oot-oot, tänava ääres on mingi tühjus. Kas tõesti… no ega ometi… aga siiski – vaba parkimiskoht! Kuigi meil polnud soovi siin linnas ringi kablutada, siis ühes korralikust kõhutäiest ei oleks küll ära öelnud. Küpsised, kartulikrõpsud ja Cromwelli piirkonna aiasaadused on küll head, kuid tahaks vahelduseks midagi sooja kah.

Parkisin auto ära ja siis hakkasin uurima, et millised need parkimistingimused siin on. Oli ilmselge, et need loetud kohad siin

Glenorchy ümbruse mäed

tänava ääres ei olnud teps mitte tasuta. Parkimisinfo oli küll väljas, kuid minu jaoks oli see kood loetamatu. Kõige üleval asus tahvel, millel oli tähe ja numbrikombinatsioon P30 ning selle all tahvel suure numbriga 15 ning siis selle all veel kuhi lisatahvleid kellaaegade ja mingite arusaamatute akronüümidega. Mis 30? Mis 15? Kuna oma mõistus ei võtnud, siis läks naine ja küsis ühest Mehhiko restoranist (mille ees me parasjagu seisime) järgi, et mis värk siin parkimisega on. Kuigi suu juba vaikselt jooksis vett tacode ja enchilladade suunas, siis restoranipidajalt tuli sõnum, et see 30 tähendab 30 minutit, mis siis omakorda on maksimaalne parkimisaeg. Süsteem pidi olema selline, et mingi onkel käib mööda Queenstowni kesklinna ringi ja jätab kõik masinad meelde ning kui ta samast kohast uuesti mööda jalutab ning eelmisest jalutamisest rohkem kui pool tundi möödas on ning sa ikka veel pargid seal, paneb ta sul ratta lukku. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui veab, siis võid veidi kauem ka parkida, aga kui ei vea, siis saad Queenstownis olemist pikemalt nautida. Ei hakanud selle peale panustama, et jõuame poole tunni sisse ära mahutada toidu valimise, tellimise ja manustamise, seega lasime kõrvad lonti ja vabastasime selle parkimiskoha järgmistele.

Paistis, et kogu kesklinn käis sama reegli alusel, kuigi mingis kohas olid ka sildid P60, kuid seal polnud jälle vabu kohti. Kuna ei viitsinud siin ummikus rohkem ringi tiirutada, võtsime suuna linnast välja ning päris äärelinnast, lennuvälja kõrvalt leidsime ühe ärimaja, milles asus päris mitu söögikohta. Parkimiskohti oli, need oli tasuta ning nii astusimegi „Bombay Palace’i“ nime kandva asutuse uksest sisse. No see India restoran kohe kõnetas kuidagi, vähemalt oli lootus saada ka midagi sellist, mis ei ole saia vahel.

Söögikoht ise oli külastajate mõttes üsna tühi ja sisu poolest eklektiline. Kuna pidajaks olid hindud, siis sellist kulda ja karda ja elevante ning muud India-teemalist olid kõik seinad täis. Põrand aga oli ehitatud kahhelplaatidest, mis teeks uhkeks iga 1990.-te euroremondi tegija ning lauad ja toolid olid plastikust. Teenindus oli samas väga viisakas ja road suured ning väga maitsvad. Naine tellis endale mingi krevetikarri ning minu valikuks oli beef bhuna ehk loomalihatükid vürtside ja köögiviljadega. Minu roog oli valge inimese jaoks täitsa korralikult vürtsikas (hindu ilmselt küsiks, et kas unustati vürtse lisada või?), naine võttis teadlikult väga vähevürtsika. Ei ole vaja beebit kõhus närvi ajada. ☺ Kõhud said aga väga täis, naisel jäi isegi natuke üle. Söögid ja joogid kokku läksid meil maksma ca 28€, seega võib öelda, et hinna ja kvaliteedi suhe oli küll paigas.

Lennuvälja kõrval asusid ka suured ostukeskused ning kuna meil oli ees sõit Uus-Meremaa ühte kõige väikseima inimasustusega piirkonda – Fiordlandi – siis otsustasime, et täiendame veidi varusid. Loomulikult olid ka Te Anaus supermarketid olemas, kuid kuna täna jõuame sinna päris hilja ja siinses hüpermarketis on arvatavasti suurem valik (ning äkki ka paremad hinnad), siis tegime oma ostud Queenstownis ära. Ikka vett, küpsiseid, krõpse, hommikusöögikraami, banaani, avokaadosid ja muud kama, mida võib vaja minna. Neid nakitsemistoitusid on vaja just sellisteks päevadeks nagu täna – kus suurte silmadega vaateid sisse ahmides läheb lõunaaeg meelest ära. Karbi või paki sisse topitud soolast või suhkrust tiine rämpstoit aitab siis elu sees hoida.

Ostud tehtud, ootas ees 2 tundi ja 165 kilomeetrit sõitu piki suhteliselt igavat teed. Jah, selliseid on seal kah. Kui algul kulges maantee piki Wakatipu järve idakallast (välgunoole alumises otsas), siis peagi olime sellistel joonlauaga tõmmatud teelõikudel, kus ümberringi olid põllud ja heinamaad. Jah, lähemal või kaugemal oli alati näha ka mägesid ning kuppelmaastikke, kuid kui oled ennelõunal peaaegu uskumatut maastiku tulevärki näinud, siis need pinnavormid enam muljet ei avaldanud. Tee oli ka tühi ning nii hoidsin spidomeetri näitu seal 100 km/h tunnis juures. Lootuses, et nii väikese kiiruseületamise pärast kinni ei peeta. Või kui peetakse, siis ei pea kogu maist vara ära andma trahvi jaoks. Iseenesest kiiret ju polnud, aga suhteliselt nüri oli tühjal ja täiesti sirgel maanteel liiga rahulikult sõita, tahtsime võimalikult kiirelt kohale jõuda.

Kaminatuba

Te Anausse saabusime tsipa enne kella üheksat, päike just valmistas oma seekordset loojumist ette. Leidsime oma broneeritud maja kiirelt üles ning ära sa ütle – võti oli tõepoolest täpselt selles kohas nagu meile öeldi. Ukse kohal, väikese karniisi peal. Nonii – mis me siis selle suure raha eest saime. Põhimõtteliselt saime suure ja korraliku maja linnaservas. Naabrid olid meil ainult ühel pool (ja ka üle tee), teiselt poolt maja algas juba heinamaa. Majas sees oli kokku 5 tuba ja 2 vannituba, köök, kamin ning ka garaaž. Garaaži sisse me ei pääsenud, kuid aknast paistis, et seal seisab

Köök koos söögitoaga

treileril mootorpaat! Maja oli loomulikult täis varustuses – kaminaga elutoas olid mõnusad diivanid, köögis olid sahtlid ja kapid köögikraami täis ning telekad leidis praktiliselt igast toast. Remont oli ka suhteliselt värske. Seega selline tunne nagu oleksime saabunud kellelegi külla, aga juhtumisi pole võõrustajat hetkel kodus. Eks mingis mõttes ole see ju ka tõsi, kuigi nagu ma aru sain, siis omanik ise elab üle tänava ning see maja ongi puhtalt välja üürimiseks. Täpsemalt ei oska arvata ega öelda, sest majaomanikuga meil kokku saada ei õnnestunudki. Maksmine ja suhtlus käis läbi airbnb ning ülejärgmisel päeval ära sõites panime võtme sinna ukse kohale tagasi.

Esimese asjana pärast sisse kolimist tegime Skype kõne Pärnusse, nagu olime lubanud. Õhtune aeg on just paras selliste

Voodi koos elektrilise tekiga ja puha :)

tegevuste jaoks, sest siis olid Eestis sellised hommikutunnid, kus virgemad olid juba ärganud. Jutud räägitud, tegime veel väikese õhtusöögi ning siis kobisimegi voodisse ära. Vaatasime telekat, kirjutasime reisipäevikut ning arutasime homseid (ja veidi ka ülehomseid) plaane. Ühel hetkel märkasin, et madratsi ääre alt paistab mingi pult – võtsin puldi kätte ja selle peale oli kirjutatud electric blanket ehk elektritekk. Elektritekk? Elektritekk!?! Vaatasin pikal pilgul seda riideeset, mille alla olin pugenud ning tundus nagu tavaline tekk olevat. Ning samal ajal mõtlesin, et ei-ei, ma ei soovi sellist toodet enda lähedusse. Samamoodi ei soovinud ma ka elektrilist patja, elektrilist lina või elektrilist vannimütsi (seda viimast vast veel kõige vähem). Täiesti tavaline, manuaalne, mitte-elektriline on täiesti okei.

Kuna ei olnud sellist imelooma varem kohanud, tegin kiirelt väikese guugeldamise, enne kui see tekk kogemata näiteks aktiviseerub ja mulle siraka annab. Esimene mõte oli see, et see on nagu elektrikarjus põldude ümber, ainult et vastupidise efektiga. Noh, et ei läheks öösel kuhugile niisama kolama – kui magad, siis maga ning kui tahad luusima minna, siis saad siraka. Tegelik sisu oli tekil siiski kahjuks palju proosalisem – põhimõtteliselt on tegemist moodsa aja soojakotiga. Selle asemel, et kuuma veega täidetud kummipudel endale teki alla kaissu võtta, on nüüd olemas tekid, mida saab vooluvõrku ühendada (ja mis siis soojaks lähevad).  Mina endiselt eelistaks kummipudelit, sest üsna esimesed vasted, mis elektriteki kohta tulid, olid kõik need asjad, mis võivad juhtuda – ülekuumenemisest ja süttimisest kuni meeste viljakuse vähenemiseni välja. See võib päris isevärki kogemus olla, kui ärkad öösel üles, et näiteks pellerisse minna ja siis muuseas paned tähele, et tekk põleb kõrge leegiga. Uni on raudselt rikutud. Igatahes kontrollisin mitu korda üle, et see meie tekk on välja lülitatud ning väikese ärevusega hinges lasime siiski silmad looja.